Suurlinnad ja loodus...

Kui palju me tegelikult mõtleme, mis linnade asemel kunagi oli... Vastandina tuled linnas ja tähistaevas... Filmitud on ühe aasta jooksul Montrealis, Torontos, Quebeci linnas, New Yorgis ja Chicagos.  Vaata videot suuremana autori kodulehel. Minu jaoks on muidugi Toronto väga tuttav. Eriti need kaadrid Torontost, kus esiplaanil näha kesklinnast läbi minev maantee (kiire liikumine umbes 1:52 ;), mida mööda olen lugematuid kordi sõitnud ikka Eesti Maja ja kodu vahet. Väga ilusad on viimased võtted tähistaevast.

Timelapse - The City Limits from Dominic on Vimeo.

Valimised ja Kanada noorim parlamendiliige

Tom kribas juba eile siinsetest valimstest, eks ma pea ka mõne sõna vahele torkama ;) Ma ei ole suur poliitika jälgija, tulen rahulikult peale tööd koju ja teen veelgi rahulikumalt oma toimetusi, kuid seekordsed pealesunnitud valimised tekitasid tunde, et mis siin küll toimumas on... Konservatiivid on riigi väga kenasti hiljutisest majandusriisist välja toonud ning rahva toetus tänu sellele kõrge. Kuid opositsioonis olev liberaalide partei otsutas mingil tundmatul põhjusel rahuolelematust üles näidata, kui valitsus uue eelarvega välja tuli. Ilmselt ei kujutanud nad ette, et õhulosside lubamine ei lähe rahvale seekord peale, mis sest raskemad ajad on kõigil veel selgelt meeles. Kuid samas on ka meeles, kui hästi suutis valitsus tervet riiki juhtida, kui kindlat kätt hädasti vaja oli.

Konservatiivid said seekordsete valimiste tulemusel parlamendis enamuse. Liberaalid kaotasid nii kehvasti, et pidid opositsioonipartei au loovutama Uutele Demokraatidele (NDP), mida pole ei tea mis ajast nähtud! Juba kaaluvad liberaalid, kas peaks oma partei laiali saatma ning ühinema NDPga! Liberaalide juht Michael Ignatieff (vene aadli päritolu), kes meie valimispiirkonnas, astus oma kohalt tagasi - millegipärast pole ta mulle kunagi meeldinud (ja üldse mitte sellepärast et tal selline taust on;). Tegelikult tegime Tomiga nalja, miks küll liberaalid Eesti valimisi tähele ei pannud, kus samamoodi endine liider tagasi valiti. Poleks tasunud oma jalgealust nõnda kõigutama hakata ;).

Kogu valimiskampaania ajal oli selge, et paljud ruttasid hääletama põhimõtteliselt liberaalide vastu (mitmed mu noored sõbrad otsustasid just nõnda). Olenes, kuhu poole rohkem kalduti liberaalina, kas vasakule või paremale, ja nõnda läksid nende hääled kas NDPle või konservatiividele. Eesti juurtega konservatiiv Peter van Loan (ema ja vanavanemad põgenesid sõja ajal Eestist) valiti taas kord oma kohale tagasi (kuuluvat peaminister Harperi 12 kõige mõjuvõimsa poliitiku hulka) - on parlamendis olnud aastast 2004.

Huvitav on ka see, et verivärskete parlamendiliikmete hulgas on ootamatult palju noori. Kõige noorem nendest üldse üle aegade noorim 19 aastane Pierre-Luc Dusseault (NDP), kel mittevalimise puhul suvetöö golfiväljakul soolas. Ta õpib ülikoolis poliitkateadust - lõpetas esimese kursuse - ning nüüd ei pea leppima kehva suvetöölise tasuga. Üle 150 tuhande dollari aastas teenida poliitikuna pole vist väga paha :) Mida aga arvavad vanad tegijad noortest... NDP juht Jack Laytoni meelest peabki just nii edasi minema - noored ja vanad koostööd tehes. Arvestades, kuidas vanad vahel liialt oma kohtadest kinni hoiavad, siis on selline suhtumine ainult kiiduväärt. Dusseault ise arvab, et segu noortest ja vanadest aitab paremini kogu rahva eest hea seista.

Lisan siia veel Wikipediast leitud tabeli hääletustulemuste kohta. Rohelistel, kes tavaliselt minu lemmikud, said viimaks ka ühe koha parlamendis, mille üle ollakse muidugi väga õnnelikud! Aga ega marksistid-leninistid, ninasarvikud, piraadid ja marihuaanlased ilma pooldajateta jäänud :) Muidugi oli hääli siiski nii vähe, et neil võtab veel hulk aega, enne kui nad valitsusredeli esimesele astmelegi end upitada jõuavad.

Laste sünnilinn - Toronto

Ma olen mitu korda mõelnud, et tahaksin klõpsata mõne pildi lastest haigla ees, kus nad sündisid. Selleks on Toronto kesklinnas Ülikooli avenüül (University Ave.) asuv Püha Siinai mäe haigla (Mt.Sinai hospital). See ei ole mitte eraldi sünnitusmaja, vaid enamusel haiglatest on ka sünnitusosakond olemas. Ja minu perearst, kelleks tol ajal oli kohalik eestlane dr. Toomas Sauks (ta on nüüd arstiks Owen Soundis, sest tahtis suurlinnast ära), saatis mind just sinna haiglasse günekoloogi juurde. Tegelikult võtavad paljud perearstid ka sünnitusi vastu, kuid ta arvas, et mul on siiski parem ikka erivalve alla minna.

University Avenue'l on päris mitu haiglat kõrvuti, kus loomulikult käib ka usin teadustöö ning tulevased doktorid praktiseerivad. Ülikool on ju sealsamas. Sick Kids Hospital, ehk lastehaigla on näiteks üks suurimaid ja tunnustatud oma ala uurijaid nii Kanadas kui üle maailma. Siia on tuldud lähedalt ja kaugelt, et abi saada kuni 18. eluaastani. (Vaata videot haiglast, kui huvi). Kirke on mul olnud kord seal sees, kui tal pisikeset peast avastati, et ühele hambale pole vaapa tekkinud ning ta pandi haiglas tudile hõbedase krooni saamiseks. Mäletan, kuidas ootetoas kuulsin kõigi teiste nuttude vahel ootamatult pirinat, mis eksimatult oma lapsele kuulus. Jõudsin mõelda, et Kirke on üles ärganud, kui õde juba tuligi mind sisse kutsuma. Uskumatu, kuidas emmed küll nõnda välja programmeeritud on :)

Pildid ei ole sugugi nüüd võetud vaid umbes kuu aega tagasi ;)

Kas oravad on köielkõndijad...

Minu oravatega võitluse järelkajana küsimus, kui osavad nad köiel on. Päris osavad, kuigi köiel pole ma neid just turnimas näinud, küll aga mööda elektritraate jooksmas. Pildile olen püüdnud orava pisut jämedamal traadil, kuid ega nad peenema ees põnnama ka ei pane. Tamiil jääb vist neile siiski ületamatuks takistuseks :)

Pidu!

Kui muud põhjust pole, et oma sõpru kokku kutsuda, siis võib näiteks ettekäändeks tuua meie kõige uuema pereliikme, kutsa Koko, 2-aastase sünnipäeva :) Eelmine aasta olime eriliselt kehvad kokkusaamiste korraldajad, nii et nüüd haarasin kohe Kirke peo-mõttest kinni, ning otsutasin selle suuremana korraldada, kui ta ise plaanis.

Koko tähtis päev oli küll juba nädal tagasi, kuid siis olime täiesti karate lainel. Nüüd küpsetasin koogi, mille algselt planeerisin sefiiritordiks, kuid sügavkülmast eelmise suve vaarikaid leides, sain valmis hoopis midagi sharlotte tordi sarnast.  Vaarikad natukese mahlaga püreeks, lisaks vahukoort ja kohpiima. Muidugi ei tohi unsutada, et Kanadas kohupiima kui sellist ei müüda. Ainult ida-eurooplaste poest või seal, kus neid rohkem elab, siis ka suuremates toidupoodides, võib leida mingi telliskivisarnase moodustise, millel peale kirjutatud poola või leedu kodujuust (cottage cheese) ja mis kõige rohkem kohpiima meenutab. Segasin selle piimaga ning võiks öelda, et sain kohupiimakreemimaitselise segu :) Katteks on vahukoor ja kohupiim ning shokolaadikribu, mille sees ka õnnesoovid kirjas. Üldiselt võib öelda, et tuli hea kook. Retsepti ei tasu küsida :D

Lõikusin reedel ühe silmaga kuninglikku pulma jälgides valmis kõik vajaliku rosolje ja kartulisalati jaoks. Kuigi enamus lastest ei söö kumbagi! Nendele valmistasin pitsatainast ning igaüks sai siis oma isikliku pitsa valmis meisterdada. Paistis, et kõik olid väga rahul. Üks oli eriti vaimustuses, sest talle meeldivat väga minu pitsatainas ;) Ja milline pitsa saab veel parem olla kui iseenda valmistatu!

Lastel oli tore, Kokol ja ta peikal taksikoer Sakul ka. Suuremad inimesed tulid küll aegamisi kohale, sest samal õhtul toimus ka paari Eesti filmi näitamine, kuid lõpuks oli meid ikka päris palju kohal. Lapsed organiseeriti juba päeva jooksul meie koju, kuigi mis lapsed nad on, kui mõni juba peajagu pikem ning ei ütle õllestki ära :)! Aga samas ikka veel nii lapsed, et võtavad Mari korraldatud mängudest hea meelega osa. Kokkuvõttes... tore oli! Tom kirjutab peost siin.

Pulmad

Täna ei saa vist ei üle ega ümber ühest pulmast, mis uksest ja aknast (st läbi meedia) sisse trügib, isegi nende jaoks, kes põlglikult kogu asja peale nina kirtsutavad. Meie ei saa ka üle ega ümber, et just täna on meie 24.pulma-aastapäev! Nii et palju õnne meile ja kõigile nendele, kes täna oma pulmi või möödunud pulmapäeva tähistavad :)

Kanada võtab Williami ja Kate'i pulmi üsna tõsiselt, kuidas mitte, kui meie potensiaalselt tulevasel riigipeal nii oluline päev käsil on :D

Meie pilt on võetud ühe Eesti "lossi" trepil - Saku mõisa ees. 

Muutused...

Huvitav on minuvanuse lapsevanema tähelepanek, kui ta võrdles praeguse aja koolinoori omaaegsetega. Tema lapsed käivad high schoolis (gümnaasiumis). Vanasti olevat palju rohkem olnud kooli ümber paarikesi, kes siis kaelakuti kallistlemas ja suudlemas. Kuid nüüd ta seda õieti ei näe! Ollakse suuremates gruppides, poisid tüdrukud läbisegi. Huvitav, kas virtuaalse maailma pealetung on seda põhjustanud?

Küsisin Mari käest, mis tema asjast arvab. Ta kinnitas mu tuttava tähelepanekut, et ollakse lihtsalt niisama sõbrad. Päris vähe on neid poisse-tüdrukuid, kes silmnähtavalt kokku hoiavad. Oma kooliajast ma küll ei mäleta sellist pilti, nagu kohalik ema noorusajast meenutas. Aga nõuka ajal tõi ju kurg lapsed koju, kui emmed-issid tööeesrindlased olid ;)

Secret place...

"Minu "secret place" on Eesti... Tead, kui on tuju paha või tahan häid mõtteid mõelda, siis mõtlen ennast Eestisse," teatab väiksem võsu õhtusel jalutuskäigul koeraga.

Olen üllatusest tumm! Me pole sel teemal kunagi varem rääkinud, lugesin küll hiljuti sirtsutirtsu blogist tema tillukese peidukoha-laeka kohta, kuid Kirke justkui selgest taevast alla sadanud ootamatu avaldus toob peaaegu pisarad silma. Kas tõesti on Eesti talle nii palju tähendama hakanud!?

"Tead, mulle meeldib Eestis, kui kõik räägivad eesti keeles ja kõik saavad minust aru, kui ma eesti keeles räägin," heietab ta edasi. "Ma mõtlen end Eestis meie majja, või randa, või metsa. Ma olen kas sinu või issiga. Te ei ole kunagi seal samal ajal meiega," lisab ta kerge naeratusega. Proovin leida etteheitvat tooni ja seda märkamata küsin: "Kas sulle meeldiks, et me oleks kõik koos Eestis?"

"Noh, meeldiks, aga siis ma ei saa nii kaua seal olla!"

"Kui sulle eesti keel meeldib, kas sa õpetaksid oma lastele eesti keelt?" uurin Kirkelt eelneva keeleküsimuse jätkuks.

"Jah, ma proovin!" vastab ta kindlalt. "Ma tahaks, et nad oskaks eesti keelt. Ja ma õpetan võib-olla natuke prantsuse keelt ka. Siis ei ole nii raske, kui nad kooli lähevad. Nii nagu minul praegu!"

Naeratan mõttes ning oskan ainult head meelt tunda selle üle, mida oleme suutnud oma lastele pakkuda, ilma et oleks eestlust neisse sunniviisiliselt süstinud. Toronto Eesti Koolgi jäi pooleli, kuigi nad olid hea meelega nõus õppetööga kodus jätkama. Kohalik eestlaste gaidlus jõudis Kirkeni hiljem, kui ta ise hakkas uurima, kas võiks osaleda. Võin ainult rahul olla, et minu lapsed ei tee mulle kunagi etteheiteid, miks me neile eesti keelt ei õpetanud. Nii nagu mul ei lähe kunagi meelest ära noor naine, kes minu silma all süüdistavalt oma isale otsa vaatas, ning ilmselt varemgi kõne alla tulnud pahameelt väljendas. Eks ma ole hiljemgi seda kuulnud, kuigi mitte nii teravalt.

Mille üle oskab üks võõrsil elav ema-isa veel rõõmustada, kui oma laste üle, kes Eestit nii tähtsaks ja südamelähedaseks peavad, et just sealt endale oma salajase peidukoha leiavad!

Elu karm reaalsus...

Diana Saare Tan "Regina, mu imekaunis võitlejanna"

Raamat väikesest eesti-hiina tüdrukust, kelle elutee ajuvähi tõttu vaid kümne aasta pikkuseks jäi. See on ema lugu tütrest, aus ülevaade, mida tähendab elu raske haigusega võideldes. Elades kaugel Ameerikas, hoidis ema läbi blogi  kursis lähedasi siin ja mujal, ning eks nii mõnigi võõras, kaasa arvatud mina, sattus tema lehekülgedele. Rõõmustasin oma tüdrukutega, kui lugesime headest uudistest ning lootsime südamest, et juhtuks ime...  Me tundsime Reginat läbi ema kirjutiste, kuid oli selge, et imekaunis Regina ei olnud ainult ilus tüdruk, temas oli nii palju sisemist sära ja hoolimist.

Aitäh Diana, et jagasid oma mõtteid ja tundeid, oma kalli Regina lugu! 

Muidugi puudutab lapse kaotus valusalt, eriti neid, kes on ise selle läbi elanud. Minu poeg oleks sel aastal saanud 23 aastaseks, täpselt sama vanaks nagu mu noor töökaaslane. Ja mu vanem tütar peaks 17ndat sünnipäeva meiega... Ma ei pidanud nendega elama läbi kannatust ja lootust täis aastaid, nad olid minuga vaid viivu. Kuid see ei tähenda, et kaotuslein olematu... Mul on nende jaoks oma väike koht südamesopis. Olen Mardist ja Annest rääkinud Marile ja Kirkele, proovinud seletada, kuidas mina näen viimaks surma ja elu karmi reaalsust. Ning mul on hea meel, et nad suudavad vähemalt teoorias võtta seda loomuliku osana elust. Jah, ma olen olnud kuri kõigi ja kõige vastu, lohutavad sõnad on tundunud vaid tühjade sõnakõlksudena... ma olen nutnud, kuni pisarad on lihtsalt otsa saanud. Ja viimaks leppinud, nii palju kui seda võimalik teha on... Nüüd teen, mis minu võimuses, et mu tütred oleks kaitstud, kuid samas annan aru, kuidas minu võimetel on piirid... Ma tean, et iga saatuse poolt rusikaga virutatud löök paneb tulevikuski tunded vohama, ükskõik kui asjalik ma teoorias ka pole, kuid ma tean ka, et elu ei jää seisma ning läheb peatumata edasi... Ainult palju tundlikum olen nüüd, ning pisarate ilmumise üle ei saa ma just kurta, isegi olukorras, mille puhul seda just ei oodata...

Olin hiljuti üllatunud, kui Kirke äkki nimetas, kuidas surm ei tähenda lõppu. Oleme imepisike killuke suurest kosmoseruumist, millest mikroskoopilisest mikroskoopilisemad osakesed on vaid hetkeks võtnud inimese kuju. (Life is a whim of several billion cells to be you for a while.) Ning kõige tähtsamaks on mälestused ning tunded, mida me kaasas kanname, kui sulle kalleid inimesi enam ei ole. Keegi kirjutas kunagi väga ilusti: nii kaua kui meid mäletatakse, oleme me olemas.

Lühike kokkuvõte karatevõistlustest

Panin filmijuppidest kokku lühikese video tüdrukute ja Tomi katadest ning vabavõitlusest. Kirke kata on millegipärast jäänud väga uduseks. Polegi kindel, mis juhtus... Aga jätsin ikka sisse.

Must vöö!!!

Peaaegu terve tööpäev läks Mari musta vöö eksamiks! Hommikul kella 10neks läksid nad Tomiga dojosse ja alles poole viie ajal jõudsid koju tagasi. Muidugi läks kõik hästi, pabistamistest hoolimata :)  Ja Maril "ajutine" vöö käes, kuni ta saab kätte oma nimega vöö (jaapani tähtedes) ning Jaapanis shito-ryu itosu-kai suuna juhi poolt alla kirjutatud tunnistuse.

Sügisel saab tal (ja Kirkel) seitse aastat karatega alustamisest. Temaga samal ajal trenni tulnutest on järel vaid üks - Kirke. Mariga samavanune Rachel (tuli esimest korda proovima samal päeval, kui meie lapsed) jättis pooleli kaks aastat tagasi, kui jäi pikemaks ajaks haigeks ning pole siiani tagasi tulnud, kuigi kaalub seda võimalust. Mul on lihtsalt hea meel, et tüdrukud on nii kaua vastu pidanud! Ja hetkel ei paista neil plaanis olevat karatega hüvasti jätta, kuigi aegajalt tekib ikka kerge väsimus ja tüdimus, aga eks see ole noorte/teismeliste asi. Samas on neil just läbi karate tekkinud oma head sõbrad ja tuttavad.

Tom kirjutab muidugi põhjalikumalt eksamist! Ta oli ju kohapeal :)

Edukas karate kevadturniir

Eile veetsime munade värvimise asemel pea terve päeva järjekordselt Jaapani majas, kus toimusid Kanada shito-ryu itosu-kai meistrivõistlused. Nagu pildil näha, ei läinud tüdrukud seegi kord medalita koju :) Fotol on nad shihan Kei Tsumuraga, kes kunagi 60ndatel selle suuna Kanadasse tõi ning siiani õpetamisega tegeleb. Vanus ei ole karates oluline. Kõige vanem aktiivne liige tähistas hiljuti oma 85ndat sünnipäeva! Välja arvatud ta hall pea, ei julgeks talle kunagi nii palju aastaid pakkuda!

Kirke ja Mari oma katat esitamas juunioride musta vöö divisjonis. Kui Mari kutsuti välja 2. koha medalit vastu võtma, siis kandsime Kirke maha. Aga liiga vara, sest just tema sai esimese koha! Punktide vahe oli olnud kõigi võistlejate vahel päris väike - Mari ja Kirke puhul vaid 0.1! Muidugi oli Kirke ise ka üllatunud, kuid hetk hiljem südamest hõiskamas, et vanemast õest tublim oli :) Milline noorem õde selle üle ei rõõmustaks.

Siin veel valik pilte võistlusest. Kirke sai vabavõitluses oma kategoorias 2. koha (all parempoolne pilt koos võitjaga). Kirke aitas ka võistlemisest vabal ajal müüa toidupoolist, võileibu ja snäkke. Müügist saadud tulu läheb karate toetuseks. Ühel ülemistest piltidest istub maas võistleja Jaapanist, Osakast. Neiu on küll hetkel Torontos õppimas ja töötamas. Kõige kõrgemad vööd saavad oma autasud kätte selles pikas karatekate ringis. Peale seda tuleb kõigil kätt ka suruda :) Siis jagatakse ka veel eriauhindu, muuhulgas tublile noorele võistlejale, kelleks seekord Kirke :) ja tublile sportlikkuse ülesnäitajale, kelleks Mari :) Nii et eriliselt hea nädalalõpp meie peres! Nüüd ootame ainult, mis saab tänasest Mari musta vöö eksamist. Ta on suvel 16 saamas ja tal soovitati juba nüüd eksam ette võtta, et ta 16selt võiks "päris" musta vöö ümber gi siduda.

Tom kirjutab karatevõistlustest siin.

Raamid...

Fotojahi päevik

Jänkupühadeks

Ikka veel koolijuttu

Jätkates eelmise postituse teemat koolikatsete kohta...

Olen iseenesest mõista nõus, et pisikesed lapsed võiks jätta koolikatsete mängust välja. Las nad lähevad rahulikult kooli, mis ikka kodule lähedal, rõõmsalt ja teadmata, milline karm olelusvõitlus ees ootab :) Aega ju on! Gümnaasiumi puhul lepiksin kuidagi katsetega, kui muidu ei saa. Eks ma tea isegi, kui raske on õpetada neid, kelle tase väga erinev.

Tegelikult mulle meeldib kindlasti Kanada süsteem, kus ühes ja samas (suhteliselt) kodulähedas gümnaasiumis (st alates 9ndast klassist) käivad erinevate oskuste ja teadmistega noored. Ainult kursuseid valivad nad vastavalt huvile ning kohustuslikke aineid võtavad nad ju erinevatel tasemetel (lausa kuni neljal). Nii nagu minu kaasa tunnistas: ta olnud ju reaalainetes tugev, aga humanitaarained jäid kesiseks. Siin võib tubli matemaatik tuupida süvaõppega matemaatikat ning kergemal kujul ajalugu või vastupidi. Ning ei juhtu miskit hullu :) Ainult õed ja vennad võivad koos koolis käia, mis sest et üks ehk polegi sama nutikas kui teine.

Mul on Mari näol näide olemas, mida erineva tasemega kursused tähendavad. Talle soovitati kõige kõrgemal tasemel matemaatikat (enriched), kuid mingi segaduse tõttu jäi see eelmisel aastal aste madalamaks (kuigi ikka ülikooli mineku suunaga). Eks ta meile siin siis kurtis, et liiga kerge on. Sel aastal on ta kõige raskema taseme peal ning hinne kukkus pisut! Ta ise lohutab, et teised on temast ees, ta peab järele jõudma, mis ei paista talle siiski mingiks probleemiks olevat. Tunnistan ausalt, et olin kunagi väga siinse süsteemi vastu, kuid mida rohkem ma oma tüdrukute kõrvalt sellega tuttavaks saan, seda rohkem oskan seda hinnata. Tegelikult saigi gümnaasiumikorraldus üheks määravaks teguriks, miks me (mina :) Eestisse tagasituleku edasi lükkasime! Olin juba hinge ja ihuga valmis seda sammu ette võtma!

Nimetasin ka, et peaks igast koolist heade õpetajate käe all hea hariduse saama. Kui palju on aga praegu Eestis neid andekaid noori, kes südames tunnevad kutset õpetamise vastu, kuid palganumbreid vaadates otsutavad selle mõtte maha matta? Ega häid õpetajaid juurde ei tule, kui neile korralikku palka ei maksta! Täpselt nii nagu ükskõik millise töö puhul. Fanaatikuid leidub siiski liiga vähe... Ma pole Kanadas uurinud, kuidas õpetajad kunagi makstud said, kui praegu pole neil kindlasti põhjust kurta! Igat sorti muud soodustused veel juurde ning hea pension otsa! Kes sellisest tööst ära ütleks! Kui just närvid vastu peavad :)

Mina ise olen päris tavalise kooli kasvandik, tänapäeva Tallina Ühisgümnaasiumi 33.lennu vilistlane. Kuigi seal oli kirjanduskallak, siis mina valisin hoopis toiduvalmistamise tehnoloogia (ei takista mul praegu sulel virgalt liikumast ;)
Mitmel põhjusel. Meie põhigrupp tüdrukuid jäi kokku ka keskkooli ajaks ning eks ma olin ikka kokkamisest väga huvitatud. Seadsin oma huvid kõige kõrgemale. Aga ülikooli läksin ikka edasi ja veel erialale, kuhu oli tavakoolist üsna raske sisse saada, sest inglise keele kallakuga koolidest tuli tugev konkurents (oligi raske, kaks aastat punnitasin, aga kergema vastupanu teed ka ei läinud, et midagi muud õppima minna :) Olin ka üsna hiline otsutaja, mida oma eluga ette võtta, st tähendab tahtsin õpetajaks, kuid kaalusin keelte ja ajaloo vahel. Nii et saab ka ilma eliitkoolita, kui väga tahta. Ega asjad ei peagi alati kergelt tulema, kuid minu meelest on tähtis, et lapsed saavad ikka ainult lapsed olla, kui nad veel väikesed on.

Koolikatsed...

Lugesin Eesti Päevalehest paari artiklit Eesti koolisüsteemi katsete kohta ning vihastasin end umbes tuhat ja seitse korda siniseks (OK, liialdan, paar korda vast vähem :) Millal ometi jõutakse arusaamisele, et kõige tähtsam on muuta kõik koolid "eliitkoolideks". See tähendab, et igalt poolt saab hea hariduse heade õpetajate käe all. Kuidas saavad soomlased hakkama ilma testideta ja samal ajal hiilata PISA tulemustega. Sama võiks Kanada kohta öelda.

Mul on südamest hea meel, et me ei ole pidanud mingit katsetetralli läbi tegema ja lapsed on saanud elukoha lähedal kooli minna. Kole küll, kui nad oleks pidanud ei tea kuhu busside ja trammidega sõitma hakkama, ükskõik, kas siis mingisse "paremasse" kooli või siis lihtsalt sellepärast, et elukoha lähedal on koolid, kuhu katsetega sisse ei saanud. Õieti küll oleks meie pidanud neid kuidagi kohale toimetama, sest väikeseid lapsi ei saa ju siin üksi kuhugi lasta (koolitee algab 4-aastaselt ning kuni 12neni peab ikka silma peal hoidma). Tore, kui lapsed saavad olla lapsed ning neid ei panda juba varases nooruses enda koha eest "võitlema" (pildil ei hüppa laps mul küll katsetele minemise üle vaid ikka, et ta sellisest imelikust asjast ilma jääb ja võib rahumeeli oma vaba aja mängimisele pühendada :D. Meie kooliminek piirdus vaid tulevase õpetajaga maha istumisega, mil ta sai mingi pildi laste võimetest ja kooliküpsusest.

Ma tean, et mu kaasa ei ole minuga nõus, aga ta on ju ühe eliitkooli kasvandik ;) Ja ega me alati kõiges ühel meelel ka pole :)

Pizza & pita

Toronto hallide majade vahele midagi rõõmsama ilmega, kus näljastele pakutakse toidupoolist.

Talvised külalised

Arvestades, et eile sadas Torontos lund, siis võib veel üles riputada lühikese video talvistest külalistest akna taga. Need kõige armsamad on muidugi linnukesed oma kena laulukesega ja kõige tüütumad... oravad, kes püüavad lindudele mõeldud toidu nahka panna ning muud pahandust teha. Oleks nad siis viisakad, aga nad oskasid mul linnulauakorvi põhja läbi närida ja kogu toidu maapinnale maha lagastada. Proovisin kavalam olla ning nuputasin igasuguseid viise, kuidas neid eemale hoida.

Kõigepealt konstrueerisin väikese katuse, kuid selle peale oli lihtne hüpata ning sealt edasi korvi juba saada. Hmm... panin pea tööle ning tekitasin koonuse katuse kohale, kuid oravad õppisid peagi end hästi pikaks sirutama, servast kinni haarama ning sealt edasi end korvi vinnama. No see tegi juba kurjaks! Näen nii palju vaeva ja ei midagi. Viimaks panin ühe uue "katuse", mis tuules igale poole loperdas (kõik "katused" olid originaalselt toiduserveerimisalused). See jäigi oravapoistele ületamatuks (vaata videot, kahjuks käis see orava kukkumine nii kiiresti, et raske tabada, panin lõigu mitu korda järjest videosse, umbes 1:12 minutil). Kuigi ega nad tuhmad pole. Olin korvi riputanud aknalauast eemale ja õues olevad lauad, mille pealt hüpata, kaugemale sikutanud, kuid kui häda käes, siis saab ka ületamatust kaugusest ületatav! Kes ütles, et oravad on armsakesed!?! Kogu seda nalja käis aga pidevalt meie naabrikass jälgimas :) Tema vahtis õues ja mina läbi magamistoa akna :)

Samas pean tunnistama, et oravad on ikka väga osavad ronijad nagu esimese foto järgi päris hästi näha :) OK! Müts maha nende ees, aga ega nad ikka mu lemmikuteks pole.

Nimed

Kui elada võõral maal, siis on tihtipeale häda, kuidas täpselt sinu emme-issi poolt pandud kaunist nime siin hääldatakse. Lihtne on, kui oled Toomas või Peeter. Kuigi esimese puhul kaob kirjapildis üks 'o' ning lisandub 'h' ning teist kiputakse ühe e'ga kirjutama. Aga need on väikesed vead, vähemalt ei pea väga nuputama, kui keegi su nime välja hõikab. Mis aga saab sellisest toredast eesnimest nagu Peep. Kujutan ette, kuidas nii mõnigi hoiab naeru tagasi, ning ei saa aru lapsevanema naljameelest, kes piilumist nii tähtsaks on pidanud. 

Ega kerge pole, kui kena eestikeelne perekonnanimi - Aguraiuja - kõlab inglisekeelses häälduses umbes nii: Adzhuradzhudzha, mis millegipärast paneb mõtted hoopis India poole lendama :) Ja nõnda muudetakse tihtipeale nimesid suupärasemaks, lühendatakse või võetakse hoopis teine nimi, vahel otsetõlkes - Roosipuust saab Rosetree, näiteks. Aga teisalt saab pisut morbiidsest perekonnanimest Korjus väga sümpaatne kordzhes ehk kõlalt sama kui inglisekeelne gorgeous, mis maakeeli võiks olla võrratu, tore. Ja ega sellisest nimest pole põhjust just kergelt loobuda.

Hiinlastel ja paistab paljudel teistel, kes Aasiast pärit, on komme endale läänepärane nimi võtta. Mis muudab muidugi elu kergemaks, kuigi mulle meeldivad need "päris" nimed tihtipeale rohkem. Ma ei olegi aru saanud, miks mõned ikka nendest kinni hoiavad, nagu Kirke sõbranna Chen-Chen või Mari sõbranna Seung-Min. On ka juhtunud, et üks inglaslik nimi ei kõlba ning Ivy'st saab äkki Susan. Mis elu see on, kui nime kogu aeg muudetakse...

Kuigi vahel on mul endal küll tunne, et võtaks kätte ja muudaks oma nime ära. Pean alati kõrvad kikkis istuma, kui näiteks arstikabineti ukse taga oma järjekorda ootan. 'Iin', 'Iini', 'Iina', 'Iine', 'Ään', 'Eeni' ei kõla just väga tuttavatena ja nõnda võin nõutult kutsujale otsa vaatama jääda :) Ainult üliharva oskab mõni päris õieti su nime välja hääldada, mispeale ma samamoodi ammuli sui üldse ei reageeri, sest suurest imestusest võtab see asi lihtsalt tummaks. Ühele shotlasele püüdsin kord seletada, et ega mu nimi nii keeruline ju pole, võta inglisekeelse 'energy' algus (kuigi mul oli kange tahtmine hoopis 'enemy' - vaenlane öelda), ning ongi asi selge. See pani justkui tal terve trobikonna juhtmeid ühel ajal peas särisema, sest ta ilme väljendas täielikku äratundmist :D

Töö juures on meil pidevalt segadus, kui helistaja ainult "kanada" keelt mõistab, sest Ene ja Anne kõlavad tihtipeale väga sarnaselt. Alles jutu käigus selgub, kas toru otsa on ikka õige inimene sattunud. Nüüd on meil aga kolm väga sarnast nime tekkinud: Krista, Kirsti, Kersti ja segadust veelgi rohkem, seda enam, et mõned eestlasedki neid sassi ajavad :)

Minu tüdrukute nimedest on Mari ehk paremini õnnestunud. Lugesin vist millalgi üheksandal ootekuul ühte Margaret Drabbeli raamatut, kus peategelaseks oli Mary Ellen, mis minu meelest kõlas imekena kombinatsioonina. Tahtsin sellest eestipärasemalt Mari-Ellenit teha, kuid Tomi pealekäimisel, sai Ellenist Helen. Mari ise laseb oma nime kanadalaste hulgas hääldada prantsuspäraselt (mariiiii), kuigi ma tean, et mõnel pool pannakse rõhk esimesele silbile ning Mari kõlab üsna eestipäraselt, ilma põriseva 'r'ita muidugi. Marile see variant väga ei meeldi ja ta ei väsi parandamast. 

Kirke sai aga oma nime väga kummaliselt. Minul oli juba tükk aega enne sündi mõttes Kai-Riin. Tol ajal sattus vahel pangas meie kätte Eestist saadetud lehti, mida me siis kapsaks lugesime. Oli vist "Postimees", milles terve rida pilte missikandidaatidest, ühel nimeks just see Kai-Riin, mis minu meelest oli eriliselt armas ja lihtne. Panin kohe kõrva taha, sest oli teada, et sündimas on tütar (aga ega me seda kellelegi teisele ei avalikustanud, st ei nime ega tütre sündi :). Kuid Tom ajas millegipärast nimele sõrad vastu, kui hakkasin meie noorema tütre registreerimisdokumente täitma. Mina olevat Marile tema esimese nime pannud, nüüd on isa kord :)  Kuid minu uurimise peale, millise toreda nime Tom välja on nuputanud, järgnes täielik vaikus... Oh, ega siis midagi, torkasin talle Eestist kingiks saadetud nimederaamatu nina alla ning eks siis sealt Tom oma arust kauneid nimesid ette hakkas lugema. Päris trobikond sai neid kokku. Minul jätkus kannatust täpselt K täheni jõudmiseni, kui Kirke nime peale ütlesin, kõlbab küll :) Ja kirja sai Kirke Kairiin.

Kuid nimi 'Kirke' toob enamusele inglise keelt kõnelevale seltskonnale silme ette ikka poisi Kirk. Üks daam imetles kord minu leidlikkust: väga huvitav naisversioon Kirk'ist! Kuna me oma kõige väiksemat võsu juba pisikesest peale hellitavalt Kiki'ks oleme kutsunud, siis selle nimega läks ta ka kooli, sest oli selge, et nõnda on kõigile lihtsam. Kooli minnes nõutakse loomulikult lapse registreeritud nime, kuid samas on koht, kuhu võib panna hüüdnime, kuigi see oli kuidagi ametlikumas vormis esitatud. Ja nõnda on ta eestlaste jaoks Kirke ja kanadalastele (ehk inlgisekeelsele rahvale) Kiki, mis seletab ära algusesse pandud pildi. Sinna ma tegelikult oma pika jutuga ju jõuda tahtsingi ;).

Laenatud esimesel fotol on Odüsseus nõid-jumalanna Kirke vastu mõõka tõstmas ja teisel pakub Kirke Odüsseusele jooki. (Vaata siin veel ühte kaasaegsemat kunstitööd Kirkest.) Kirke oli Kreeka mütoloogia alusel päikesejumala Heliose tütar. - Kuigi erinevad allikad annavad erinevaid variante sugulassidemete kohta :) Ta tundis väga hästi erinevate taimede toimet ning ravimeid. Kirke muutis oma vaenlasi või neid, kes teda solvasid, loomadeks. Kuigi kaasajal arvatakse, et ta andis inimestele uimastavaid jooke, nii et nad kogu aeg kaifis olid :) 

Ning kõigile huvilistele, kes kreeka keelest midagi ei tea (nagu mina): siin on link leheküljele, kus kreeklane ütleb välja, kuidas nende keeles Kirke kõlab - päris nagu eesti keeles ju! 

Metsa all

Uskumatu, et eelmisel aastal aprilli alguses oli nii soe, et meil hakkas lausa palav sirgete Kanada puude all matkates. Muidugi keeras peale seda taas kord külmaks, kuid paneb natuke ohkama, miks me seekord juba metsa pole jõudnud :)

Teised metsa all kõndijad on siin

Ilusaim-põnevaim jalgrattahoidja!

Siin on ühe eestlase nägemus tänavale püsti pandavast jalgratta hoidjast. Noor andekas kunstnik Eva Oja võttis osa võistlusest, milles tema töö kümne parima hulka jõudis. Aitäh, Eda, meelde tuletamast!

Uurisin ka natuke edasi, ning võitjaks tuli mingi kummaline post metallist kaartega (esimene pilt), kuigi tänavale pandi üles "kõnemullid". Ma peaks neid sinna vist uudistama minema :)  Samas pean ütlema, et mulle meeldis see võtmete idee kõige rohkem! Aga, eks see kunst ole üks maitseasi ;) Teisi rattahoidjaid võib Flickr'isse imetlema minna (siia ja siia), kuhu neid on korjatud laiast ilmast.

Viimaks minu talvine foto Queeni tänavalt raekoja lähedal, kuigi siia pildile on jäänud need tavapärased rattahoidjad, mis tervet linna kaunistavad.

YouTube Live live!

Umbes nädal tagasi teatas YouTube, et hakkab pakkuma esialgu heas nimekirjas olevate partnerite pidevaid otseülekandeid. Nii et telejaamad ja muud tegelased, vaadake ette, teie aeg hakkab otsa saama :)  Tegelikult on YouTube Live huvitav kombinatsioon veebist ja harjumuspärasest meediast. Ja meie pere jaoks veel kord kinnitus, et otsus loobuda raske raha maksmisest kaabeltelevisiooni eest, pole sugugi halb idee, mis aga ei tähenda, et me nüüd selle kanali ette istuma jääksime :D Lihtsalt valikuvõimalused, mis internet pakub, suurenevad pidevalt. Huvitav, millega meid järgmisena üllatatakse...

Jalgratturitele

Kui keegi kohe aru ei saa, mis siin täpselt jalgratturitega pistmist on..., siis need ei ole mitte osa muuseumi (Royal Ontario Museum) väljapanekust, vaid temaatilised jalgrataste "hoidjad", mille külge saab ratta lukustada.

Iseseisvus

Siin mandril ei tule iseseisvus enamusele lastest kergesti. Kuni 12 eluaastani on noored "ära hoitud". Ega ükski lapsevanem (kui ta just immigrant pole) ei julge oma lapsi omaette jätta. Sest seaduse järgi vastutavad lapsevanemad nende eest. Mis pole muidugi mingi uudis, kui aga midagi peaks juhtuma, ja sa pole kindlustanud küllaldast valvet, siis seisad fakti ees, et pead hakkama tõestama oma korralikkust ema-isana. Kes sellist jama oma ellu tahaks... Ja nõnda juhtub nii, nagu kunagi loetud artiklis, kuidas 12-aastane lapsi saadetakse üksi "proovijalutuskäigule" ümber majadeploki, ikka emme-issi valvsa silma all, st kas nad ikka jõuavad kenasti tagasi algkohta.

Meie tüdrukud hakkasid omapäi koolist tulema, kui Mari sai 12. Enne seda tuli Tom alati järgi, sest ta töötas küllalt lähedal ning töö lõpul oli paras koolist läbi sõita. Kuni teise klassini ei lasknud õpetajad oma hoolealuseid niisama uksestki välja, kui ei näinud, et keegi on kohal, kes nad koju toimetab. Mina olen siiani oma neidudega hommikuti kooli jalutanud (õieti nüüd ainult Kirkega, sest Mari läheb varem ära). Mitte, et ma väga peaks (kuigi kool jääb niikuinii metroosse mineku tee peale), kuid see on omamoodi traditsiooniks kujunenud, millest tegelikult kumbki ei taha eriti loobuda (mina ka :). Sel sügisel hakkab ka Kirke Mariga samas koolis käima ja uurisin, kas nad ikka tahavad, et nendega hommikul lähen (mitte terve tee, sest pean varem metroo poole ära pöörama, uus kool jääb kaugemale). Nad saavad ju kahekesi jalutada. Kuid mõlemale meeldis ikka mõte, et ma nendega olen. Siis olevat tore igasugustest asjadest rääkida.  Ma imestan muidugi ka, kui rahulikult nad suhtuvad sellesse, et koolikaaslased neid emaga näevad ;) Ei mingit võltshäbi!

Ongi tegelikult, et nendest hommikustest rahulikest käikudest on kujunenud omaette armas hetk, mis lubab meil justkui aja maha tõmmata ja lihtsalt rääkida. Tean, et mõnes peres on selleks koos õhtusöögiks laua taha istumine. Kuid meil kipub seda imeharva juhtuma. Me ikka sööme, aga tihtipeale erinevatel aegadel. Jõuan kõige hiljem koju ja enamasti on teised juba midagi hinge alla saanud, sest ees ootab karatetrenn, kuhu ei taheta just täiskõhuga minna. Õhtul teen pigem järgmiseks päevaks midagi valmis.

Samas tunnetan, kuidas nad on omamoodi uhked, et saavad ise metroosõiduga hakkama, kui näiteks Eesti Majja lähevad. Mul on hea meel, et nad ei hoia emme seelikusabast kinni. Eks nõnda me pea neid kasvatama, kuigi ega see siinses ühiskonnas samamoodi ei lähe nagu mina kunagi sirgusin ja kujutan ette, ikka paljudes Eesti kodudes muutumatult edasi käib. Ikka nii et juba esimeses klassis iseseisvalt üle teede ja kooli ning kui kuhugi mujale oli vaja minna, siis ikka ise. Ainult see üle tee minemine ei olnud alati väga lihtne, sest valgusfoor puudus minu kooliteel. Siis leidus vahel mõni lahke mammi, kelle süda heldis ning end appi pakkus :)

Mälestused

Hille Karm "Helgi Sallo - Helgib ja heliseb", Margit Kilumets "Ita Ever - Elu suuruses", Meelis Kapstas "Reet Linna - Paljugi võiks öelda", Maire Aunaste "Viis aastat peidus",  Käbi Laretei "Otsekui tõlkes", "Tiina Toometi loomalood"

Eelmisel suvel Eestis olles lugesin läbi päris mitu mälestusteraamatut, mis raamatukogust kätte sain. Lisaks need, mida kohalik Tartu College'i raamatukogu pakub: Helgi Sallo, Ita Ever, Reet Linna, Maire Aunaste, Käbi Laretei. Esimesed kaks kindlasti sellepärast, et nad on olnud alati mu ühed lemmiknäitlejad. Reet Linna raamatu kohta olin oma sõbrannalt kuulnud mitte just väga kiitvat arvamust - liiga ennasttäis naine, väitis ta, ja ma pean nõustuma... Millegipärast pole ta mulle kunagi ei laulja ega teleesinemiste põhjal kunagi meeldinud. Raske on seletada sellist subjektiivset arvamist... Lootsin, et raamat muudab seda. Aga ei muutnud...

Ja Maire Aunaste kõditas uudishimu, sest ühel sügisel Eestist lahkudes, ilmus just ta Ameerika-kogemuste lugu ning sattusin ka nägema tema lühikest intervjuud "Hommikutelevisioonis". Pean ütlema, et mulle meeldis Maire aus, ilma ilustamata jutustus. Tean päris mitmeid, kes Kanadaski on illegaalselt töötanud ja elanud, ning ega see alati meelakkumine pole olnud. Mul on endal hea meel, et pole kunagi seda kogenud!

Kõigi nende kuulsuste kõrval lugesin hiljuti läbi hoopis ühe loomaarsti mälestusteraamatu, mis lausa eriliselt võlus ja mille ausalt öeldes kõigi nende eelnevate ette tõstaksin! Ta kirjutab oma kogemustest nõuka ajal ja nüüd. Väga lahe lugemine, ei mingeid näpuga näitamisi ega kibestumisi, mis mälestusraamatutesse vahel sisse poeb. Soovitan kõigil loomaarmastajatel see kätte võtta. Mitmeid häid soovitusi sain sealt oma kutsa kasvatamiseks :)!

Kevademärgid

Ma juba jõudsin arvata, et ega ükski kevadlill pole julenud oma nina mulla alt välja pista. Kuid eks suur soojalaine meelita ka kõige vastumeelsema taime kevade hõngu nuusutama. Nädalavahetus on olnud soe, kuigi vihmane. Täna näitab aga kraadiklaas juba suviseid kuumusi, pügalad on tõusnud üle 20. Mis ei tähenda, et nädala lõpuks ei toimu 10 kraadilist langust. Tüüpiline Toronto ilm, kus ilmamuutused järsud ja ootamatud.

Kudumas

Eelmisele postitusele lisaks veel üks foto Kirkest, kes on enda jaoks ootamatult kudumise avastanud! Tavaliselt on mul vardad käes, kui vaatame midagi telekast (enamasti läbi interneti Eesti saateid). Ja eks see ole neiu huvi äratanud vist (heegeldamine on tal enam-vähem selge). Mul on hetkel pooleli üks proovilapp, mis kapi peal seisab. Ühel päeval haaras Kirke selle kätte ja hakkas uurima, kuidas täpselt see kudumine käib. Eks ma siis näitasin talle ette ja terve õhtu pusis ta varrastega kudumistöö kallal (samal ajal, kui teleriekraanil jooksid "Unistuste kontori" uued osad). Järgmisel päeval töölt koju tulles avastasin tüdruku taas kord vardad käes elutoas :)

Eks ma lase tal harjutada ja järgmisena võime midagi suuremat ette võtta. Igaks juhuks, enne kui keegi jõuab öelda, et kudumine on vanaemade meelelahutus, rääkisn Kirkele, kuidas paljud kuulsad näitlejad koovad ka ;) Hiljutine teade Katherine Heigl'i kohta, et ta võtab enda õlgadele uue filmi produtseerimise (täidab ka peaosa rolli), mis põhineb Ann Hood'i raamatul "The Knitting Circle", annab veelgi põhjust kriipsutada alla kudumise taassündi :D

Rist või lihtsalt rist ja viletsus

Täna oli mul eriliselt palju aega ja nõnda sai kohe mitu pilti valmis :)

Kaks tuvi oskasid hommikul mulle imekenasti kaelad ristakuti poseerida. Kuigi tuvide kohta võiks ka mitu head vandesõna leida, kui nad traadil istudes allpool kõndivaid inimesi märgistavad :) Ja ega taustal paistev töötee kedagi just rõõmusta, vähemalt töö tegemise ajal :)

Kevadega saabuvad kohale võililled, mis hulgale aiapidajtaele lugematuid uusi halle karve tekitab.

"Päris" riste ei pea ma just kaugelt otsima minema. Eriti kui neid moodsa kiriku külge hulgaliselt kinnitatud on. See on leedulaste Ülestõusmiskirik.

Ehitustööd jätkub meie linnas hulgim. Ja eks jätku ka neid, kes töö käigus abi vajavad.

Torkan lõppu veel ühe foto, millel minu noorem võsu usinalt vardad ristis proovitöö kallal pusib. Kõige vahvam on see, et ta täiesti vabatahtlikult näitas üles huvi kudumise vastu!

Teised ristide jahil

Jalutuskäik

Still Alive

Jagan viimaks midagi, mida Mari aegajalt ikka kuulab. Still Alive just selles versioonis (laulu looja video on siin). Laul on kirjutatud videomängule Portal.

Maja porilombis

Sobiks hästi väga hiljaksjäänuna eelmise nädala fotojahi teema alla: üks teise sees :)

Avaliku päeviku projekt

Public Journal Project on trükitud pisut kolletunud ja vihmaveest määrdunud paberi ülemisele servale, meelitades möödaminejaid seistama ning panema kirja oma mõtteid. Märkasin neid lehti elektriliinide postid küljes juba eelmisel aastal, kuid alles nüüd võtsin vaevaks ühest ka pilt klõpsata. Imestan, et on ikka neid, kes vaevuvad midagi sirgeldama. Proovisin ka otsida, millega täpselt tegu, ning kes asja veab, kuid ei leidnud midagi. Ehk ongi mõte selles, et inimesed siin kiirust täis linnas hetkeks peatuks. Mina peatusin :) Aga ainult lugemiseks.
 

Hmm... kas New York või Toronto...

Kuidas küll New Yorgi takso vaatab mulle tänava otsas vastu... Nõnda mõtlesin sel nädalal, kui lumi taas kord maha sadas. Suur plakat kuulutas uhke maja ehitamist, mis pani mõtlema, kuhu täpselt see ära mahuks. Isegi USA postkast oli millegipärast välja ilmunud. Siis meenus, et meie ukse vahele oli varem torgatud kirjake, milles vabandati võimaliku segamise pärast. Nimelt vändatavat lähedal asuvas restoranis jõulufilmi (Santa Project, kuigi ma pole kindel, kas see ka lõplik pealkiri on). Nii et kui järgmine kord jõulufilmi vaatate, hoidke silmad lahti ;) 

Ühtegi kuulsat näitlejat silma ei hakanud, kuid olen ikka pisut uudishimulik, mis film see täpselt tuleb :) Kujutan ette, et midagi sellist milles peakangelane tahab päästa oma pere restorani, aga mingi paha onu või hoopis armas ja väga rikas inimene tahab selle asemel uhke maja peale ehitada. Siis tuleb jõuluvana, kes aitab asjad paika seada ning restoran elab oma elu edasi... Ja kui nad surnud pole või võlgade pärast toidukohta kinni pole pannud, siis elavad nad seal õnnelikult edasi :D

Tegelikult pole filmimine Torontos sugugi ebatavaline. Hulk kassatükke on just siit alguse saanud, sest tuleb odavam. Pisut kohendamist ja Kanada linnast saab kergelt mõni USA linn. Ainult teadjad tunnevad Toronto kohad ära.

Lapsed jutuhoos

Internetimaailma sügavustest on välja ilmunud uued "kuulsused" - omavahel lobisevad pooleteise aastased kaksikud. Kui veel nende jutust aru ka saaks :) Minu meelest lobisevad nad sokkide vajalikkusest :D Aga kes neid teab. Mingi tõsine ja asjalik teema on igal juhul käsitlusel! Ema-isa võtavad kuulsust rahulikult ning teevad nalja, et niipea pole veel nende moemärki turule oodata (millega viimasel ajal pea iga tuntud tegelane tegelenud on).

Ema peab oma blogi, mida võib siia lugema minna.

Aprill!!!!!

Kui paljud on proovinud Google Motionit. Mina juba harjutan erinevaid liigutusi :) Aprillinalju pole just kuhjaga olnud, kuid mõned ikka. Hommikul tuli Kirke oiates minu juurde. Tal pidi hirmus paha olema, peaaegu et oksendab. Kuna eile polnud ta just kõige paremas vormis, siis muidugi langesin kohe lõksu. Järgmisel hetkel teatas ta juba suure laia naeratusega: April fools!

Arutasime siis, kuidas oleksime juba vara hommikul võinud isa ninapidi vedada. Kõige lihtsam oleks muidugi ta üles ajada olnud, hulga varem vajalikust, kuid meist polnud kedagi, kes oleks viitsinud üles tõusta :) Enne äraminekut panid aga lapsed uksele sildi: Unustasime võtmed! Oleme tagaaias! Kirke oli enne isa kodus ning jäi hiirvaikseks, kui kuulis kobistamist ukse taga. Tom oli siis tükk aega Kirket otsinud ja kui Mari koju jõudis viimaks ikka Mari soovitusel tuppa läinud, kus Kirke loomulikult veelgi laiema naeratusega kui hommikul teda tervitas :D

Mari rääkis ka, mis nad koolis olid teinud sõbranna emale. Ema oli lastele öelnud, et kool jääb ära, ise väga õnnelik oma väljamõeldise üle. Koolis oli aga sõbranna Mariga kokku rääkinud, kuidas emale aprillinalja teha. Mari helistas siis justkui kooli nimel, et tüdruk on olnud kakluses ja ei tohi kaks päeva kooli tulla (suspended). Lisas veel ametliku häälega, et juhul, kui teade on eksikombel vastamismasinale jäetud, siis palutakse kohe teatada. Mures ema helistaski :) Hiljem käskis ta küll neiul kooliga ühendust võtta ja vabandada. Kuid kool ei teinud sellest numbrit. Mõtlesin, et ma poleks nii kärmelt telefoni haaranud. Oleks ikka enne Mariga rääkinud :)

Lisan veel Google'i reklaami. Siit võib uurida ka nende varasemaid vigureid.