Lõbus jalgpall Eestis

Suured jalgpallivõistlused on nüüd läbi mitmete põnevate üllatustega ning Hispaania teenitud võiduga!

Kui aga laupäeval linna keskaja päevade sündmusi vaatama läksin, seekord üksi, siis tervitas mind Harju tänaval rongkäik jalgpalluritest, kel keskaegsed riided seljas ning kaenla all kartulikotist meisterdatud pall, mis ilmselt kaltse täis. Kõlava häälega kutsuti linnaelanikke jälgima altlinna ja ülalinna vahel toimuvat võistlust! Kohtunikuks oli uhkes rõivastuses ja veelgi uhkemas kübaras ning erkkollastes jalatsites meesterahvas, kelle toimetamist kommenteerisid pisut riiakad naisterahvad, kes sugugi ei tahtnud kõigi väravatega nõus olla.

Punkte loeti roheliste ja punaste õunte abil, mis iga värava eest künkaservale kõigile vaatamiseks pandi ja mida võis salaja ära süüa! Nõnda läks küll väravate lugemine pisut segi, kuid keegi ei teinud sellest just suurt numbrit.

Ühel hetkel tekkis segadus, kuidas ikka värav löödi ja kas seda lugeda või mitte. Appi kargas pealtvaatajate hulgas olev suurekasvuline sepp, kes siis proovis aeglaselt ja rahulikult täpselt ära näidata, mis juhtus - "keskaegne kordus".

Milline võistkond nüüd täpselt võitiski... vist altlinna omad, kuid ikkagi otsustati ka karistuslööke pisut teha. Natuke segadust tekitas olukord, mil ei suudetud kokku leppida, kui kaugelt täpselt neid lööke peaks tegema ning lisaks tulid võistkonnaliikmed appi väravana kasutusel olnud korvi nihutama pallile vastu.

Oli tore vaatemäng, kuigi pealtvaatajaid oleks võinud ju rohkem olla ning kaasaelamine oleks võinud ka ägedam olla :) Loodetavasti on tuleval aastal asi palju suurema kella külge pandud, pole ju siis maailmameistrivõistlused segamas!

Jalgpall

Vaatan ühe silmaga jalgpalli finaali ning mõtlen samas, kuidas Torontos sellele kaasa elatakse. Kõige elavamad ja nähtavamad on praeguseks välja kukkunud, kuid olen kindel, et igalt maalt pärit jalgpallisõbrad ei saa sugugi viimast mängu Hollandi ja Hispaania vahel vaatamata jätta.

Toronto on lõbus ja kirju jalgpallivõistluste ajal, kuigi 20 aastat tagasi ma sellist asja suurt ei märganud. Nüüd müüakse tänavanurkadel osalejamaade lippe, mida saab oma autode külge kinnitada. Ja alati ei tähenda, et sa pead just sealt pärit olema. Näiteks oli ühe eestlase auto küljes Hispaania lipp, sest tema tütar veetis vahetusõpilasena mõne kuu just seal maal :)

Ja kui siis mäng mängitud ja vaadatud, võib peoga tänavale tulla! Ning rõõmsalt tuututamisega märku anda, kui võitjamaa lippu vastutuleval autol märkad. Püüdsin enne äratulekut mõned lipud autodel kinni! Kaks esimest ilmselt valmistasid paljudele fännidele suure pettumuse!

Kellele mina pöialt hoian? Pean tunnistama, et mul polegi just lemmikut. Ehk pisut rohkem hollandlastele, kuid hispaanlaste võidu puhul ei jää mul uni ka tulemata :) Peaasi, et huvitav mäng oleks!

Laat Raekoja platsil

Selle nädala viimastel päevadel toimusid Tallinnas Keskaja päevad. Tore, kui ma siin olles mõnele sarnasele vahva ürituse peale satun! Reedel ei hakanud me seekord lastega linna poole jala minema :) Läksime ikka bussiga. Lisaks oli veel paar tähtsat asjakäiku, nagu näiteks kätte saada Mari poolt Torontosse unustatud öised breketid, mis keegi talle järgi tõi! Suur aitäh toojale! Eriti veel, kui ma kokkusaamise kohta pakkudes mõned paigad täiesti segi ajasin. Kellele ma veel julgeks öelda, et olen ju Tallinnas sündinud, kui linn on vahepeal oma palet põhjalikult muutnud!

Jalutasime Raekoja platsile, kus astusime sisse keskaegsete piinariistade muuseumi. Lapsed on vaadanud Discovery samateemalisi saateid, ning tundsid selle järgi nii mõnegi ära. Ei jõudnud me ühiselt ära imestada, kui palju inimesed on vaeva näinud selliste asjade väljamõtlemisel, et teist inimest piinata!

Taas kord võtsime ette ka Raekoja torni ronimise. Sellest vist lapsed ei tüdine! Ülevalt muidugi sai mitu pilti klõpsatud keskaegsest laadast, mida me hiljem lähemalt uudistasime. Nii tore, et müüjad ja asjaosalised olid samuti vanaaegsed hilbud selga ajanud. Peaaegu et oleks võinudki end aastasadade taha kujutada. Ainult ei tea, kas tol ajal päike ka sama kuumalt lõõskas...

Natuke kurb oli aga see, et mööda Viru tänavat jalutades pöördusid nii mõnedki söögimajja meelitajad meie poole soome keeles. Eks me olime turisti moodi, kui fotokas üle õla rippus ning pilk hajevil ümbritsevat uudistasime. Ühe pakkuja nägu läks väga pikaks, kui ma talle selges eesti keeles sõbralikult ütlesin: "Ei, aitäh!" Aga ehk oli ta lihtsalt kurb, et ma sööma ei tahtnud minna ning ei põdenud seda, et ta kogemata maakeelt kõneleva isendi otsa sattus. Nagu kiitis mu ammune kaaslane Rootsi päevilt, keda ma sama päeva õhtupoole 20 aastase vahega uuesti nägin, et eesti keel on mul ikka väga puhas ja pole mingeid imelikke välismaiseid vidinaid külge tulnud! Eks ma ole Eestis eriliselt püüdlik :D Pidin tunnistama, et temagi on oma emakeelt Rootsis olles kenasti hoidnud! Aga ilmselt oleneb see ka palju sellest, kui suur on keelekasutus. Kui oled ikka pärapõrgus, kus ainult iseendaga oma keeles saab kõneleda, siis vast on ka pisut raskem keele ilu säilitada.

Raamaturiiul

Tom Rachman "The Imperfectionists"

Kunagi 50ndatel pani üks rikas ektsentriline ärimees Cyrus Ott aluse inglisekeelsele ajalehele Roomas, Itaalias. Aastad on möödunud, ajaleht vireleb, just nii nagu paljud teised trükisõna levitajad, sest vähesed tellivad paberlehte, kui internetist kõik uudised kergesti kätte saab. Ei aita ka see, kui Otti pojapoeg huvitub ainult oma koerast, ning laseb ajalehel üle käte minna.

Läbi mitme ajalehe juures töötava ajakirjaniku, toimetaja, ühe lugeja (kelle lugemine väga aeglaselt läheb, sest ta on järjekorras jõudnud seitsmekümnendatesse aastatesse) ning lehe algataja poja silmade läbi saame teada nii ajalehe kui ka nende endi elu ja omavaheliste suhete kohta. Miks aga ajaleht kunagi loodi? Kas tõesti ainult soovist oma nime esiküljel näha... Põhjus on aga hoopis proosalisem või ütleks inimlikum... kättesaamatu armastus.

Kindlasti panid need südamlikult soojad lood taas kord mõtlema selle peale, kuidas asjad ei ole alati just nii nagu välja paistavad. Ma pidin lausa mõne koha kaks korda läbi lugema!

Fotojaht - pea

Ei tea, kas selle rohe-sinisilmse kiisu peas käivad sama kirjud mõtted kui ta silmadki :)

Kajaka peas on muidugi teadagi mis mõttes, kuidas inimese käest saiatükk ära napsata. Hoolimata oma armsalt vallatust suletutist hoidsime oma saiast kõvasti kinni ning keeldusime seda jagamast!

Pisike shokolaadikriimune peake uudistab pildistaja tegevust rätiku alla peidetud suure inimese pea tagant.

Juhtumisi on Tallinna Raekoja platsil suur laat käimas, mille vahelt jäid silma need kaks tühja pilguga pead.

Ja kui ma arvasin, et peadest ehk kuidagi puudust tuleb, siis vaateaknalt silma jäänud väljapanek kiskus pildistama! Lausa mitu parajat kokku saanud :)

Teised pea jahil.

Eesti-kodu

Meie Eesti-kodu on ikka üsna poolikus seisus, kuid õnneks saame siin siiski mõnusalt end sisse seada ja ei pea kellegi juures koormaks olema. Kindlasti vaidleks nii mõnigi viimase vastu, kuid omaette väike kohake on kulda väärt! Oleme pisut asju siia sisse ostnud, selliseid olulisemaid-elulisemaid. Telllisin Torontos olles enne reisi endale voodiriideid Textelle netipoest, lapsed said need mitu suve tagasi. Siiani ajasime me läbi oma vanadega, kuid arvestades, et minu pealekäimisel ostetud hästi lai voodi nõuab ka palju laiemaid linu ning tekke, siis olid meie kunagised voodiriided justkui väikeseks jäänud särgikesed voodil seljas. Mõtlesin ka, mille peale ma ikka oma raamatu eest saadud honorari kasutaks :) Nüüd on hea uute linade ja tekkide vahel kirjutamisest puhata! (Tekk ja padjad on lambavillast. Mul on samasugused Toronto-kodus ja olen nii väga rahul nendega, sest isegi suvel laseb lammas hingata.)

Lisaks tegin suuremaid ümberkorraldusi ning tekitasin väikese istumisenurga, kus varem laiutas suur laud arvuti ja igivana telekaga. Tassisin arvuti Kirke tuppa. Mille peale ta alguses kõvasti protesti avaldas, kuid nüüd ajab kõiki minema, et tema arvuti! Hea et mul ikka läpakas kaasas on :) Televiisorist pole mul seekord ka enam tolku, sest ei hakka mingit digijudinaid vahele ostma. Korraks mõtlesin, et ehk ostaks digivalmis teleka, kuid siis lugesin, kui kallid need võivad olla ning otsustasin, et vaikus on ka midagi väärt (ehtne rebane viinamarjadega :)! Ainult jalgpallist on kahju. Raadio eesti keeles neid üle ei kanna, kuid leidsin siis ühe Soome jaama, kus väga entusiastlik reporter kõike elavalt edasi jutustas.

Kõige raskem on Eesti kuumus. Lootsin, et siin on ikka natuke mõnusam ja jahedam võrreldes Torontoga, kuid tuhkagi. Siiani pole ka midagi erilist ette võtnud, meie logelemise plaan edeneb päris edukalt! Ainult vahepeal hakkavad süümepiinad natuke torkima, siis sundisin tüdrukud välja ning me võtsime ette umbes 6 kilomeetrise jalutamistee Õismäele vanaema juurde ning paar päeva hiljem Järve ostukeskusesse. Tagasi tulime siiski bussidega :) Samas arutasime, kui lähedal tegelikult linnas kõik üksteisele on. Polegi mingi probleem kõndida. Ainult kõnniteid pole linna ääres eriti, meie varbad saavad lahtistes sandaalides päris tolmuseks :)

Tegelikult lubasin töö juures, et töötan ühe projekti kallal, kuid siiani pole sellest just midagi välja tulnud. Hetkel olen lükanud seda vaikselt edasi. Aga õnneks on mul Mari kõrval, kes käib pidevalt küsimas, kas ma juba töötan, nii et pääsu ei ole! Samas pean ju ma ka reisiväsimusest ikka korralikult välja puhkama :)

Porvoo

Meie võõrustajad Soomes on võtnud ikka vaevaks meid kuhugi põnevasse kohta viia. Seekord käisime vaatasime Soome ühe vanema linna, Porvoo, üle. Linna nimi on esimest korda mainitud millalgi 14.sajandi alguspoolel ning kuulub praegu kuue keskaegse linna hulka Soomes. Siin on hulgaliselt kunstnikke läbi aegade aega veetnud ning nüüdki on põnev mõõda vanu tänavaid käia ja viltu vajunud puumaju imetleda, millest muidugi jõeäärsed paadikuurid kõige põnevamad on.

Ekskursioonid viivad inimesi isegi siseõuedesse. Meie olime seekord ise endile giidiks.

Siin asub ka üks vana raudteejaam, kus auruvedur ikka veel inimesi ringi veab, kuigi ainult turiste. Nägime ka uhke veduri ära, mis reisilt tulnud ja õhkas kuumust. Pidi mitu päeva võtma, enne kui päriselt maha jahtub.

Moodne tänapäevane restoran vanas kaubaaidas, mille ees oleval laevukesel saab kehakinnitust võtta.

Siin see vägev auruvedur puhkab.

Meie saime üle Soome lahe päris kiiresti, ainult pooleteist tundi laevasõitu ning olimegi platsis. Nagu näha on lapsed eriliselt õnnelikud! Viimaks ometi Eestis, kus kõik eesti keelt räägivad!

Raamaturiiul

Alan Bradley "The Sweetness at the Bottom of the Pie"

Flavia Sabina de Luce on üheteist aastane noor neiu, kes on vaimustuses keemiast ning igat sorti katsetest. Ta elab II maailmasõjajärgses inglise linnakeses oma kahe õe ning isaga. Lugu ongi jutustatud tema vaatevinklist. Ühel õhtul kuuleb ta pealt isa ja võõra mehe vahelist sõnavahetust ning järgmisel hommikul leiab ta sellesama mehe aias peenarde vahel suremas. Kes oli see mees ja kuidas ta oli isaga seotud. Küsimus muutub eriti teravaks, kui isa arreteeritakse. Flavia terav mõistus ning teadmised, mis ta on keemiat õppides ammutanud, aitavad tal lahendada toimunu.

Väga armas lugu, mille puhul võiks arvata, et tegu on noortele suunatud raamatuga, kuid teemad, mis üles kerkivad, mahuvad rohkem täiskasvanute raamidesse. Flavia on vahva ja tarmukas tüdruk, kes oma vanemate õdede kõrval palju nutikamaks osutub.

Raamat algab väga intrigeerivalt: "It was as black in the closet as old blood. They had shoved me in and locked the door. I breathed heavily through my nose, fighting desperately to remain calm. I tried counting to ten on every intake of breath, and to eight as I released each one slowly into the darkness. Luckily for me, they had pulled the gag so tightly into my open mouth that my nostrils were left unobstructed, and I was able to draw in one slow lungful after another of the stale, musty air."

"Whenever I'm out of doors and find myself wanting to have a first-rate think, I fling myself down on my back, throw my arms and legs out so that I look like an asterisk, and gaze at the sky. For the first little while, I'm usually entertained by my 'floaters, those wormy little strings of protein that swim to and fro across one's field of vision like dark little galaxies. When I'm not in a hurry, I stand on my head to stir them, up, and then lie back to watch the how, as if it were an animated cinema film." Hästi tore raamat, millele kindlasti põnevusega jätku ootan!

Londonis

Kaugelt teispoolt maakera reisides on kõige raskem muidugi õigesse aega end suruda. Hea meelega magaks keset päeva ning öösel võiks rõõmsasti külalisi vastu võtta. Seekord lendasime üle Londoni, kus mul oli pileteid ostes võimalus valida, kas olla seal 10 või 11 tundi. Otsustasin viimase kasuks, mis ehk ajahätta sattumist nii kergelt ei tekitanuks.

Proovisin lapsi juba nädal enne reisi hakata varem magama ajama, kuigi ega see suurt ei õnnestunud... Lootsin, et nii jäävad nad kergemini lennukis ka magama. Kui ikka meie jaoks öösel kell 1 suurt brittide pealinna uurima minna, siis ega see kerge ilmselt pole. Mari magas meil viimaks kõige rohkem, mina sain ka pisut silma kinni, Kirke oli ainuke, kellest uni mööda kõndis. Õnneks saime ikka suurema mureta krapsti püsti ning tollist läbi, kus üks sõbralik inglise daam meile põnevat päeva Londonis soovis.

Leidsin kergesti üles metroo ning nagu soovitatud, ostsin kõigile päevapileti. Metrooliine on Torontoga võrreldes hulga rohkem! Ja kui eisalgu tundus asi väga segane, siis peale rongi vahetust, märkasin, kuidas igal liinil oli erinev värv, mis kajastus ka rongides endis. Toolid ja torud olid samuti vastavat värvi. Tagasitulles tabasin ka ära, et peab ikka vaatama, mis sihtkoht on, kuna samal värvil võib neid mitu olla. Siis peab lihtsalt järgmist rongi ootama.

Rongisõit oli parajalt pikk, mil Kirke viimaks mõnusalt minu najal magama jäi. Olin viimasel minutil trükkinud välja omal käel läbiviidava ekskursiooni plaani (olen samamoodi Ottawas ringi liikunud) ja tarkust täis paberid käes tegime Westminsteri peatuse juures seisva jõevee kõrguse mõõtmise agregaadi-torni juures. Kirke ronis isegi paarist astmest üles, et asja täpsemalt uurida. Üle jõe paistsid kätte lõvide kujud, mis samuti hoiatussüsteemina töötanud. Kui lõvid vett joovad, siis on vesi liiga kõrgele tõusnud.

Liikusime üsna rahulikult parlamendihoonete suunas. Käskisin ainult korraks seisma jääda, et imetleda Churchilli kuju. Küsisin Kirke käest, miks see mees tähtis on. Tema muidugi kehitas ainult õlgu ja kui seletasin, et Churchill oli just see mees, kes hakkas kasutama Kirkele nii meeldivat V-märki võidu tähisena, siis tegi selline asi Marile kõige rohkem nalja: „Sa jäljendad ühte vana meest!“ Kirke manas näole võimalikult ükskõikse näo ning poseeris järgmisel pildil taas kord näpud V-märgi kujuliselt püsti. Muide Churchilli pähe ei istu kunagi tuvid! Miks?! Sest sinna lastakse väga nõrka elektrivoolu.

Westminster Abby jäi meil järgmisena tee peale. Uksed olid küll lahti, kuid me astusime hoopis sisse kõrval asuvasse kirikusse, mis pisut väiksem (ei tahtnud palju aega viita). Mari jäi küll esialgu välja ootama, sest tema meelest on kirikud ja jumalad üks inimeste kõige rumalam väljamõeldis. Meie läksime ikkagi Kirkega hoone sisemust uudistama ja imetlema. Varsti ilmus ka Mari meie sappa. Ilmselt hakkas tal väga igav jumalakoja ukse taga niisama seista. Mõlemale oli põnev näha põrandaplaate, millel kirjad peal ja mille alla kunagi inimesi maeti. Imeilusad olid ka erksates värvides pildid akendel.

Rohkem polnud aega niisama ringi vaadata ja seadsime sammud kuninganna lossi poole. Teadsime, et kuningannaga kohtumisest ei tule seekord midagi välja, sest riigivalitseja oli parasjagu hoopis Kanadat väisamas :) Lapsed olid natuke lossis pettunud, mis küll suur, kuid üsna ilmetu.

Õnneks sattusime sinna just siis, kui toimus tagasihoidlik vahtkonna vahetus (ma pole kindel, kui suur ja uhke see võib olla väljakuulutatud aegadel). Pisutki põnevust, muidu oleks pidanud neid niisama kaugelt vaatama. Kanadaga on ju valvuritel ka ühendus. Nimelt kannavad nad Kanada metsadest kinnipüütud mustade karude nahast tehtud peakatteid. Kuigi loomakaitsjad on väga pahased taolise karude ärakasutamise pärast, siis peab arvestama sellega, et karusid lastakse pidevalt kontrollitud hulgal maha (eriti indiaanlaste poolt, kellele selline asi lubatud on, sest nemad on ikkagi Kanada esmaasukad ja hulga õigustega, millest valge mees võib ainult unistada), sest muidu tekitavad karud suurt pahandust nii metsades kui linnades. Kas on siis parem nahad niisama prügisse visata? Las need mehed kannavad pealegi nendest tehtud mütse. Arvestades veel sellega, et kunstnahast tehtud pole pooltki nii head, eriti kui suveilmade kuumus pea aurama paneb. Karunahk laseb vähemalt auru kergemini välja :)

Valvurid äranähtud, pidime tasapisi sammud tagasi Westminsteri silla juurde seadma. Jalutasime mööda Mall´i, kus avastasime lausa käega katsutavas kauguses taas kord karunahksed mütsid koos valvuritega. Loomulikult jäime siis neid natuke uudistama.

Meie järgmine siht oli Akvaarium, mis hiljuti korraliku uuenduskuuri oli läbi teinud. Kuna Toronto alles unistab ja uurib paberile joonistatud plaane akvaariumi osas, siis muidugi oli see meile põnevaks kohaks. Saime selle ees kokku minu second cousini ja tema teismelisest tütrega. Nad on mõnda aega Londonis elanud. Aili on muu hulgas ka kohalikku eestlaste kooli eest vedanud. Kuna kõhud olid tühjad, siis oli vaja mõni söögikoht üles leida.

Olin väga mures, et mul õieti sularaha polnud. Vahetasin ainult natuke lennujaamas, lootuses linnas mõni pangamasin leida, kust veel raha välja tõmmata. Aga ühtegi masinat ma ei leidnud! Teine asi, millest me lastega üldse aru ei saanud, oli prügikastide olematus! Muidugi võinuks ju prahi maha puistata, ning koristajatel selle üles lasta korjata, nagu ma neid tänavatel tegutsemas nägin. Kuid meie hing ei tihanud nii kasvatamatu olla. Huvitav, kas prügikaste ei panda välja pommihirmus? Nii nagu Torontos need G20 ajal ära korjati. Kuigi asemele riputati läbipaistvad kotid, kuhu ikkagi prahi sai poetada. Pomm oleks sealt kohe välja paistnud!

Õnneks võttis söögikoht krediitkaardi vastu ning lapsed said peale mitmest kohast ninakirtsutades möödakõndimist juustu-singibagelid. Olen nad tõenäoliselt oma väga lihtsate toitudega liiga ära hellitanud :) Mari vähemalt proovib uusi asju, kuid Kirke keeldub sellestki. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ikka rohkem erinevaid asju pakkuda, aga ehk ajaga muutuvad nad uudishimulikumaks ning on valmis siiski muudki toitu mekkima.

Akvaariumi käik oli tore. Jalutasin ja mõtlesin, kuidas ma vist hea meelega päris tihti praegu olematusse Toronto akvaariumi lähkeks kalade ujumist jälgima. Rahustav ja mõnus on see. Kui veel lisada vaikne muusika ja aeg, mil me tegelikult peaks kenasti voodis siruli olema, siis pole ime, et mul tekkis vahepeal soov end kusagile nurka kerra keerata ning tudida :)

Kõige põnevam oli kindlasti haikalade akvaarium. Ning võimalus lausa akvaariumi kohal klaasist põrandal käia. Kuigi tean, et klaas on tugev, tekkis ikka pisut kõhe tunne, kui nägid jalge all mööda libisemas kurja pilguga haikala, kelle hambad ei taha kõik suhugi mahtuda.

Hiljem istusime pargipingil, kus Kirke kiiresti kummalises asendis silma taas kord looja lasi. Ja oligi aeg tagasi lennujaama minna. Seal ei saanud ma aga aru, miks ei ole väljalennu väravat kirja pandud. Küsisin paari daami käest, kes meid turvakontrollist läbi lasksid ja üks tunnistas, et turvalisuse pärast hoitakse see viimase minutini enda teada. Eks me siis kõndisime niisama ringi ja ootasime, millal meie lend Helsingisse meid vastu tahab võtta.

Jõudsime viimaks Soome pealinna, kui kohalik kell 11 näitas. Tomi hea lapsepõlvesõber tuli meile vastu ja tema kodus saime juba kenasti linade vahele, kuigi ega asi nii lihtsalt läinud. Kirke väitis, et tal pole und. Kui aga käskisin tal ikka silmad kinni panna ja magada, siis ei kuulnud ma enam varsti piuksugi tema poolt.

Olime umbes pooleteist päeva peale 3 tundi magada saanud. Kirke pisut rohkem, mina vist kõige vähem. Aga vähemalt oli nüüd Eesti lausa kiviviske kaugusel!

Uudiseid Torontost ja Eestist

Sel ajal, kui mina end teisel pool maakera mõnusalt voodisse sättisin, elas Tom üle väikese elektrikatkestuse Lääne-Torontos. Tegelikult polnud see just nii väike, sest ulatus isegi kesklinnani ning põhjustas tipptunnil segadusi teedel ning kojukiirustavatele elanikele, kes näiteks lifti või metroosse kinni jäid. Õnneks lahenes asi palju kiiremini võrreldes seitsme aasta taguste sündmustega ja Tom ei pidanudki mõne tunniga viit liitrit jäätist nahka pistma :)

Tulin Torontost ära just enne vägevat kuumalainet. Olin väga õnnelik ja rahul asjade käiguga, kuid ei arvestanud, et Eestissegi on kuumus kohale jõudnud. Muidugi on suur vahe selles, et ööseks saab siin vähemalt akna lahti lükata ning normaalselt magada (peaasi, et mõni sääsk tuppa ei eksiks :). Torontos ei tule kuumuse kohale jõudes selline asi kõne allagi, kui ei igatse just pideva saunasoleku järele.

Oleme enam-vähem unega õigele järjele saanud, kuid tegelikult ei peaks see suurt tähendama, sest meil on ju puhkus ja koolivaheag käes. Ainult ei tea, mis sõbrad arvaks, kui tahan nendega keset ööd kokku saada, mis minu jaoks just paras õhtune aeg oleks :D

Kirke uuris eile poest tagasi jalutades ja jäätist limpsides, mis meie plaanid on.

"Plaan on logeleda täna, homme ja kõik ülejäänud päevad!"

Millegipärast ei olnud ta sellise mõttega sugugi päri: "Seda oleks ju Torontoski võinud teha!"

"Ei oleks! Issi oleks pahandama hakanud! Sellepärast pidimegi nii kaugele ära tulema!" arvasin mina.

Eks ma nüüd vaata, kui hästi mul see plaan logeleda õnnestub, võib-olla oleks pidanud Kirke ka maha jätma :D

Politseinik Bruno

Martin Walter "Bruno, Chief of Police"

Bruno oskab hästi süüa teha, ta käib jahil, ehitab maja ja kasvatab oma aias söögipoolist. Isegi kanad on tal olemas. Ta organiseerib rongkäike ja pidustusi ja ilutulestikke ning peab oma pisikeses linnakeses kurjategijatel silma peal! Vabal ajal treenib noori tennise ja ragbi huvilisi.

Ta leiab üles kadunud koerad, tormab tulekahju puhul kohale, registreerib sünde ja surmasid ning vaatab, et keegi ei rikuks parkimiseeskirju. Samal ajal on tal sisse seatud keeruline süsteem, et kavaldada üle tüütuid bürokraate Euroopa Ühenduse juurest. Maarahvas on juba ammustest aegadest valmistanud oma juuste ja vorste, ning miks peaks laskma end segada kusagil kaugel Brüsseli peakontoris istuvatest ametnikest!

Muuseas nabib ta kinni kurjategijaid. Kuigi tema arusaam õiglusest ei taha vahel sugugi samal tasemel olla kui professionaalsetel detektiividel või kauges Pariisis asuvatel poliitikutel.

St.Denise elanike jaoks on ta parim politseinik. Kuigi samas linnakeses elavad vallalised daamid õhkavad igatsevalt tema poole. Ei need õhkamised aga aita. Bruno elab oma elu rahulikult omaette tegutsedes. See ei tähenda, et tal puudub romantiline soon. Prantsuse armees teenides ja Jugoslaavia rahutuste ajal rahukorpuse ridades teenides, armub ta kohalikku prantsuse keele õpetajasse, kes aga sõja käigus elu kaotab.

Bruno on leidlaps ning kirikutrepilt poisi leidnud preester paneb ta kohalikku lastekodusse. Hiljem kasvab ta üles oma sugulaste juures. 18-aastasena läheb ta armeesse 12 aastaks.

Bruno allub St.Denise linnapeale, kes on kaval poliitik ning kahekesi on nad suutnud linnakese rahva rõõmsa ja õnneliku hoida.

Yearbook

Nii USAs, Kanadas kui Austraalias antakse gümnaasiumites ja kolledzhites välja "aastaraamatuid" ehk yearbook. Mõnest ameerika filmist on ehk silma jäänud, kuidas need on vahel välja ilmunud, kui kedagi otsitakse või meenutatakse. Raamatusse on kogutud kõigi õpilaste ja õpetajate pildid, fotomälestused tähtsamatest sündmustest ja palju muud (ülemisel pildil on näha mingit sorti sisukord). Ilmselt on igal koolil oma mõtted, kuidas seda täpselt tehakse. Kokkupanijateks ja toimetajateks on õpilased ise.

Marigi sai esimest korda endale kõvade kaantega suures formaadis raaamtu. Pildistasin neid lehekülgi, kuhu on kokku kogutud kõik üheksandikud (umbes 250!!!). Annab hea ülevaate, millised mammutkoolid need on! Tegelikult ei tähenda see, et õppegrupid suured oleks, sest kursuste valik on väga lai. Kohustuslikku inglise keelt ja matemaatikat antakse näiteks kolmel erineval tasemel.

Ja veel kaks lehekülge. Ühele on kogutud pisut kunsti, nende hulgas ka Mari pilt (vasakus alumises nurgas, oli väljas kooli kunstinäitusel). Teisel on fotod mõnest spordigrupist (neid on tegelikult hulga rohkem). Valisin välja selle, millel suusaklubi, kuhu Marigi kuulub.

Põrguköök

Charles Kipps “Hell’s Kitchen Homicide”

Lugu New Yorgi detektiivist Conor Bardist, kelle piirkonnaks see osa linnast, mis kannab nime Hell’s Kitchen. Esimest korda kasutati seda nime juba 1881. aastal, kui New York Times kirjutas mitmest mõrvast, mis just seal toime pandi. Paistab, et see oli lemmikpaigaks igat sorti gängidele ja kurjategijatele. Nüüdseks olevat siiski olukord palju parem, kuigi raamatu jaoks võib alati mõne mõrva või kuritöö välja mõelda.

Kui Hudsoni jõe äärest leitakse tuntud advokaadi laip, tuleb kohale Conor Bard, kes vabal ajal hoopis muusikukarjäärist unistab ning aegajalt isegi kitarri saatel laulmas käib. Mõrvakahtlus langeb advokaadi naisele, kes peaks pärima miljoneid. Teisalt on surnul olnud sidemeid maffiaga, kelle esindajaid ta on edukalt kohtus kaitsnud.

Autor toob sisse mitu albaanlast. Huvitav on väide, et itaallased ei viitsi enam restorane pidada ning nõnda võtavad albaanlased need üle. Conor kohtub juhuslikult tänaval albaania naisega, kuigi juhuslikkus ei tarvitsegi nii juhuslik olla...

Kas kõik on just nii nagu esimesel pilgul paistab, kes õieti on kes... Albaania tausta ja kombeid on palju edasi antud. Türklased tõid kaasa moslemiusu ning osa rajoone on eriliselt tugevalt selle mõju all. Nagu üks albaanlane väidab, teavad nemad kättemaksust ja au hoidmisest palju rohkem kui sitsiillased.

Teoses on palju kahekõnet. Huvita on ka, et iga uus peatükk võtab jutulõnga just sealt üles, kus see eelmises toppama jäi. Ei mingit mõtete mõlgutamist, mille ja kellega nüüd tegu, nagu tihtipeale, kui lugu ühe tegelase või sündmuse pealt läbisegi ringi hüppab. Autor on mitmetele tuntud telesarjadele kirjutanud ning just sellepärast on ilmselt ka nii palju dialoogi sees. See on tema esimene teos ja ma kujutan ette, et ta kirjutab veelgi samast detektiivist!

Fotojaht - U

Seekord ei otsi ma U-d ümbrusest vaid sõnast :) Vihmavari (mille käepide ju tegelikult ka u-kujuline) eesti keeles ehk Umbrella inglise keeles võib mulle väga vajalikuks kujuneda, kui laupäeva Londonis veedan :D Pühapäeval olen juba loodetavasti Soomes ja siis on Eesti juba kiviga visata.

Teised u jahil

Raamaturiiul

Camilla Läkberg „The Ice Princess“

Peategelased Erica Falck ja detetktiiv Patrik Hedström elavad ja tegutsevad pisikeses Rootsi linnakeses. Erica vanemad on hiljuti surnud ning ta on tulnud Stochkolmist oma sünnikodusse, et töötada uue biograafia kallal ning läbi minna vanemate ema-isa asjadest. Kui üks linnaelanik aga leiab noore naise surnukeha, lähevad asjad huvitavamaks. Kas kõik on just nii nagu paistab selles linnakses ja ka Erica enda õe peres, kus mees tahab kindlasti vanemate maja müüa, ning õel ei ole jõudu ega õigust selle vastu vaielda.

Rootsi on minu meelest väga vabameelne maa ning võrdsus on lausa eeskujuks kõigile. Isegi kuningale võib sina öelda :) Kuid vanem põlvkond mäletab hoopis teisi aegu, ja uute ideedega pole alati sugugi kerge kaasa minna. Mäletan ühte vana rootsi keele õpikut, milles õpetati kenasti viisakalt „teie“ ütlema! Kuigi praegune sinatamine sai minule väga omaseks.

Muidugi jõutakse lahenduseni, kes tappis ja miks, ja lisaks jääb õhku rippuma nii Erica kui Patriku tulevik, mis ehk järgmises raamatus kenasti oma rada kulgeb.

Vihmaste ilmade lilled

Kanda päev

Kanada päeva auks kaunis pärg ristikheina õitest! Avastasin ühel päeval oma noorukese neiu väljas trepiastmel pärga punumas. Ei saa just öelda, et see oleks kanadalaste traditsioon, kuid ikkagi armas, kui lapsel selline idee pähe tuleb!

Raamaturiiul

Stuart M. Kaminsky “A Whisper to the Living”

Viimane raamat Kaminsky sulest. Tuntud ameerika krimikirjanik, kes on kokku üle 50 raamatu kirjutanud, suri eelmisel aastal. Mõned aastad tagasi avastasin ta alles enda jaoks, kuid vahepeal pole midagi lugenud.

See teos on tema seeriast, milles peategelaseks Moskva inspector Porfiry Petrovich Rostnikov. Uuel Venemaal on ilmselt raske temasuguseid ausaid inimesi leida. Hoolimata ümbrusest jääb ta endale alati ausaks, on väga südamlik ning abivalmis. Vabal ajal haarab ta kätte torulukksepa tööriistad ning parandab lekkivaid torusid naabritel ja sõpradel. Läbi Rostnikovi silmade saab päris hea pildi nõukogudeaja järgsest riigist.

Seekord seisab ta probleemi ees, kuidas kinni nabida seeriamõrvar, kel vähemalt 40 ohvrit. Lisaks väike mure, kuidas kaitsta Briti ajakirjanikku, kes tahab jälile jõuda prostitutsiooni ja narkoäri suurtele ninadele.