Meie maja Lotte

Kui keegi kunagi kahtleb, kas kutsul võiks tutt peas olla, täpselt nii nagu tuntud multikakangelasel Lottel, ei pea tõestust kaugelt otsima! Siin on meie kodu kutsa, kelle pikkadest heleblondidest salkudest saab toreda tuti pähe!

Ütlesin tüdrukutele, et oleksime võinud Kokole hoopis Lotte nime anda, kuid Kirke meelest on meie kutsu ikka rohkem Koko kui Lotte. Isegi kui ta tutiga on! Lotte multikad ja lepatriinude film ning jõuluraamat kuuluvad kindlasti laste lemmikute hulka! Muumimultikad olid kunagi samuti väga populaarsed. Eks need kõik aita kaasa eesti keele oskusele, kui inglisekeelsete filmide asemel eestikeelseid vaadata :)

Üllatus

Ühel päeval kooki tehes ja munakarbi kaant üles tõstes avanes mulle järgmine vaade... mitu muna oli seistes triibud külge saanud! Pole nagu varem kuulnud ega näinud sellist imet!


Kui siis muna ettevaatlikult tema pesast välja tõstsin, vaatas ta mulle naerusuuga otsa! Muidugi ei olnud siin tegemist millegagi, millest ajalehe esilehed huvitatud oleks! Minu noorem võsu oli emme rõõmuks munadele näod ja juukse pähe joonistanud. Selline ta mul on, tähelepanelik ja suure lahke südamega :D

Aeglaselt lugejad - ühinege!

New Hampshire ülikooli inglise keele professor Thomas Newkirk kutsub lugejaid üles kirjasõna rohkem nautima ning mõistma. Ta on üks nendest, kes propageerib aeglasemat lugemist, mis tema meelest muutnud üha olulisemaks meie kultuuris ja haridussüsteemis, kus lugemisest saanud tihtipeale kiirtoidu sarnane allakugistamine.

Mõnes koolis on lausa võistlused, kui mitu sõna minutis lapsed jõuavad lugeda! Newkirki meelest peaksid koolid tagasi tõmbuma ning kasutama rohkem valjusti ettelugemist ja päheõppimist, et lapsed oskaksid taas kord nautida sõnade võlu. Tema enda tudengid on tunnistanud, et tänu meeletule infotulvale internetis, on neil raamatuid kätte võttes lausa raskusi kontsentreerumisega! Ja lugedes tavalist raamatut, mõjuvad mõned sõnad linkidena, mis viivad mõtted hoopis teistele radadele. (Päheõppimine tõi meelde Mari hiljutise monoloogi, mille ta pidi ise koostam ja peast esitma).

Muidugi ei tähenda see, et nüüd peakski alati aja maha võtma. Oluline on tuua loetav tekst ning selles peituv info või sõnum lugejale lähemale. Kiiresti silmadega üle teksti libistamine jätab tihtipeale nii mõndagi segaseks. Nagu Woody Allani kunagine nali sellest, kuidas ta läks kiirlugemiskursusele, kus loeti läbi Tolstoi "Sõda ja rahu". Tema kokkuvõte raamatust: see lugu oli Venemaast!

Mina loen üldiselt päris palju! Aga ma pole kunagi kiirlugemist selgeks saanud, kuigi olen kord proovinud. Jäin tookord mõtlema, milleks mulle see kiirustamine. Loo võlu kaob ju nõnda ära! Ma ei saa öelda, et oleksin ka üliaeglane lugeja, pigem selline paras, vähemalt enda jaoks. Ja kui midagi haarab tähelepanu, paneb mõtlema, siis ma libistan pilgu üle raamatuserva kusagile kaugusesse ning lasen oma mõtetel ringi uidata. Ja vahel loen kohe mitu korda mõne lõigu läbi, mis eriti meeldib või intrigeerib.

Ma loen "heal" aastal üle 80 raamatu ja arvasin alati, et seda on üsna paras ports, kuni saattusin kokku omavanuse naisega, kes loeb vähemalt kolm korda nii palju kui mina! Ja milles on tema saladus... ta ei vaata peaaegu kunagi telerit! Muidugi aitab kindlasti kaasa ka see, et ta on üksik :) Kuid teleri suhtes olen täiesti nõus. Mina olen aastatega samamoodi sellest eemale tõmbunud. Mõnikord läheb mööda mitu päeva, kui ma pole seda lahtigi teinud! Mulle ei meeldi see ühe pika loo pigistamine tunni või kahe sisse, mis lisaks täis lükitud reklaame! Raamatuga on palju mõnusam koos olla, eriti kui see veel hästi mahukas on :)

Samas pole ma sugugi alati nii mõelnud, kuigi lugeda armastasin juba pisikesest peale ja isa vahel pahandas, et meil õega ninad pidevalt raamatus olid, selle asemel et maasikaid rohida! Soome televisioon mängis kunagi ikka päris olulist rolli oma sarjade ja saadetega, liigagi! Vahel sai ju alles keskööl magama, mis sest et hommikul oli vaja vara tõusta! Nüüd ei lase ma enam sellel hüpnotiseerival ekraanil enda üle domineerida! Valin hoolikalt, mida vaatan ja tänu internetile saab isegi vahel valida aega, millal vaadata :)

Tellisin kaua aega brittide ajakirju Story Box, Adventure Box ja Discovery Box. Alles sellest aastast enam ei tule neid meile koju. Esimene muidugi juba pikemat aega, Discovery jätsime ka ära, sest Mari hakkas meil juba "suurte" inimeste ajakirju lugema. Adventure Box oli aga väga populaarne meie kodus! Millegipärast istusid need paremini kui siin välja antavad lasteajakirjad! Olid kuidagi asjalikumad! Ja ma tean, sest tellisime ka siinset Owl ajakirja mõnda aega. Aga mis sest tellida, kui lapsed ei loe!

Printsessi pulmad

Siinsetes lehtedes ei olnud see kindlasti esilehe uudiseks ja tegelikult ma ei tea, kui paljud pulmadest kirjutasid. Kuna Rootsi mul ikka südames, mis sest et seal tegelikult nii vähe aega olime, siis vaatasin eile Sverige TV saateid, milles pidulik sündmus edasi kanti. Prints Daniel tundub selline tagasihoidlik mehike, kes vist tolle momendini ei uskunud, et ta Victoria endale naiseks saab, kui sõrmused sõrmes ja nad ametlikult abielupaariks kuulutati. Kuigi tema suguvõsas leiti sidemeid aadlikega, siis tunnetab ta ilmselt ikka, et on nagu muinasjutu konn, kes printsessi suudlust ootas. Väga armas oli pulm ja armas oli ka kuninga kõne, milles ta pöördus oma kuninganna poole. Nemad tähistasid ju pulma-aastapäeva (vaata videot)!

Mulle meeldis nii Victoria kui ta ema Silvia lihtne kleit mõlemi pulmapäeval. Neil olid ka vist samad kroonid peas ning isegi loor tundus sama olevat, või vähemalt väga sarnane. Igal juhul palju õnne neile. Loodetavasti peab nende armastus niisama kaua vastu kui nende vanematel.

Fotojaht - APPI

Lapsed on lõputuks allikaks mitmesuguste teemade puhul! Hea, et mul neid pilte natuke ikka kogunenud on :)

Appi - ämblik!

Ja kuidas ma siit välja saan!?!

Teised hüüavad APPI!

Eksamid läbi ja kohe lõbustusparki!

Maril oli eile viimane eksam. Eksami tulemused saaks ta koolist kätte nädala pärast, kuigi just kohustust selleks pole. Mul on tunne, et olen ise palju uudishimulikum, kuidas tal täpselt läks! Kool polegi ta jaoks varem nii vara lõppenud. Kirke muidugi kadestab, et vanem õde saab koju jääda, kui tema ikka veel hommikul kooli vantsib. Kuigi ta enda sõnade järgi ei tee nad enam suurt midagi.

Eile käisid Mari oma koolisõbranna Trishaga ja Kirkega (kellel lubasin poppi teha :) lõbustuspargis (Canada's Wonderland). Tom sai teada, et neil on töö kaudu soodsamad piletid ja nõnda siis kasutasime selle võimaluse ära. Muidu on hinnad ikka üsna soolased! Meenus nüüd hiljutine uudis, et üks kanada-eestlane tahab Eesti tivolit üles seada! Huvitav, kui suur minek sellel oleks... Millegipärast olen skeptiline, aga usun, et inimestele meeldiks, kui nad ei peaks lõbustusparke kusagilt kaugelt otsima minema. Loodan sama süsteemi sisse seadmist, mille järgi ühe piletiga saab kõigile atraktsioonidele.

Minu pilt on umbes kuue aasta eest võetud, kui lapsed õhtutunnil kasutasid ära väikeseid sabasid ning mitu korda järjest sama karusselli peale tormasid. Näost on näha, mida nemad arvavad lõbustusparkide olemasolust :D

Raamatukokku

Oleme üsna järjepidevalt neljapäeviti raamatukokku jalutanud. Kui mõni lapse sõbranna külas, siis saab temagi kaasa meelitatud. Koos on palju toredam lugemist valida. Ja siis koduteel juba seda lugedagi, või lausa ette lugeda! Eriti kui raamatus põnevad õuduslood kokku kogutud on :)

Vahepeal saab väikese peatuse mänguväljakul teha, kus seekord hoopis leiti mõnus koht istumiseks, et lugemist mitte pooleli jätta. Mina napsasin võimaluse hoopis kiigel koos Mariga kiikuda.

Klient on kuningas... või hoopis koer :)

Panka tulles on hea, kui omast käest turvaja käepärast, isegi kui ta sellist väikest kasvu on :) Samas pole kunagi probleemi olnud, kui isegi suuremat sorti neljajalgsed peremehega sisse astuvad!

Meenub hoopis teistsorti kuuldud lugu Eestist, kus ühes pangakontorist aeti välja kaks vanaprouat, kes liiga pikalt olid jäänud lobisema. Põhjenduseks - nad ei tegevat pangandust! Kõige tipuks olevat sildid üleval, milles kutsuti panka kasvõi kohvile! Ja meie oleme lausa kaalunud, kas ei peaks kohvikannud ja näiteks küpsiseid liikmete jaoks välja panema. Aegajalt isegi teeme seda, kui vastlapäeval kukleid ja ühispankade (laenu-hoiuühistute) päeval kringlit pakume! Laste jaoks on meil aga kommid ikka varuks (kui just need parasjagu otsa pole saanud, sest meil on ka maiaid ametnikke, aga magus teeb ju tuju heaks :)

Ning päris tavaline on, et just pangas saavad vanad tuttavad kokku ning pikad jutud aetakse ära. Siiani pole kellelgi pähe tulnud neid välja ajada, isegi kui panka sulgedes ukse lukku keerame. Muidugi, kui seista siis tõsise näoga ukse juures, aegajalt lobisejate poole pilke heites, saadakse aru, et aeg on vist tõesti lahkuda, sest meiegi tahame kodu poole teele asuda :D

Raamaturiiul

Martin O'Brien
"Jacquot and the Waterman", "Jacquot and the Master", "Jacquot and the Angel", "Jacquot and the Fifteen", "Confession"

Martin O'Brien on iirlasest ajakirjanik, kes töötas pikka aega ajakirja "Vogue" reisikirjade osakonnas, kuni oma naise ja lastega Londonist maale kolis ning hakkas kirjutama Jacquot lugusid. Peainspektor Daniel Jacquot töötab ja tegutseb Prantsusmaal kodulinnas Marseille's. Haarasin O'Brieni teise teose raamatukogust kiiruga kaasa, sest esiteks oli see muidugi parajalt paks ning teiseks tundus lugu huvitav. Nüüd siis olen kõik ta siiani ilmunud raamatud läbi lugenud ning ootan huviga aasta lõpus ilmuvat järgmist teost.

"Jacquot and the Waterman"
See on esimene raamat seeriast, kus Jacquot kui Masseille inspektor proovin jälile jõuda sarimõrvarile, kes tapab naisi ning uputab neid. Huvitav on see, et hoolimata lugematutest jutuniitidest, jõuab lahendus lugejani peaaegu nagu järelmõttena. Nii palju muid asju on käims samal ajal.

"Jacquot and the Master" viib meid iidsesse lossi, mis kaasajal hotellina eksisteerib. Samas elab vana kunstnik, kes kunagi noorest peast muuhulgas Piccassoga koos aega veetnud, ja kelle juurde vana majahooldaja raha eest külalisi lubab. Hotelli on kogunenud kirju seltskond, kes ei pääse liikuma, kui tormine ilm mägitee katki lõikab. Kaks mõrva, tulekahju, vanad maalid ning saladused kokku loovad hästi põneva tegevustiku. Ja kas alati peabki olema lahendus selline, et süüdi jäänu vangis istub...

"Jacquot and the Angel" algab meenutusega II maailmasõjast, kui sakslased võtavad kinni ja lasevad maha kohaliku vastupanu liikumisest osalejad. Ainult üks noor naine pääseb, kes muidugi nüüd hulga vanem. Kes võiks olla aga süüdi saksa perekonna tapmises, kes juba mitu aastat elanud vanas mõisas, kus uhke kasvuhoone orhideedega. Kui arreteeritakse kohaliku lossi aednik, kes sakslasest vanapaari tütretütre tulevase lapse isa, siis ei mahu selline ebaõiglus eriliste vaimsete võimetega noore lillepoe müüja pähe, kes hakkab saatma Jacquot'le kirju, et aednik on ilmaaegu kinni võetud. Mitmeid erinevaid võimalusi kerkib üles, kuni õiglus jalule saab.

"Jacquot and the Fifteen" valgustab Jacquot tausta. Ta on olnud kunagi tubli rugby mängija. Kui tema endised kaaslased kogunevad kunagise kapteni juurde, siis hakkab Jacquot'le imelik tunduma, miks mitmed on viimasel ajal ootamatult surma saanud. Miks... mis ühendab neid ja kas eesmärk on kõik tappa.

"Confession" toob Jacquot tagasi Marseille'sse, kus ta tegelikult maale välja saadeti, sest ta partner politseis peab isikilikku viha. Raamatus on juttu noorte tüdrukute varastamisest ja müümisest kas prostitutsiooniks või organidoonoriteks. Päris julm... ja paneb mõtlema, kui kergesti haavatavad me oleme... Vastamisi on viimaks kohaliku maffia uus juht - noor naine - ning rikas pere Pariisist, kelle tütar on kadunud.

Rattad ja koer ja raamatukogu

Proovime ikka neljapäeviti terve perega koos raamatukokku jalutada. Koko tuleb loomulikult täisväärtusliku pereliikmena kaasa, kuigi sisse ta ei tohi lipsata. Peab jääma hoopis kannatlikult ukse ette rataste juurde. Õnneks on ta rahulik kutsa, kes sugugi ei pahanda, kui me majja kaome. Ise tuleme minu pealekäimisel küll enamasti jala, sest nii saab minu meelest palju paremini juttu ajada ning koos olla. Lapsed võtavad ainult vahel tõukerattad kaasa.

Eksamid

Meie kodus on täiesti uus ajajärk! Esimest korda on lapsel eksamid! Eksamite tegemine algab alles gümnaasiumis, st üheksandas klassis. Ja sugugi mitte valikuliselt, vaid pea kõigis ainetes ning kõigile. Siiski mitte just kõigis - kunstis eksamit ei olnud :) Küll aga inglise ja prantsuse keeles, matemaatikas, loodusainetes, geograafias ja isegi tervise kursuses, mille puhul pidi näitama teadmis näiteks suguhaiguste kohta :). Kompuutriklassis pidid nad valmis tegema html-koode kasutades veebilehe. Ja isegi kehalises kasvatuses oli huvitav ülesanne ise välja mõelda sportlik mäng. Mari töötas paari kursusekaalasega välja mingi pallimängu, skeemide ja seletustega.

Meie koolis on eksamid ainult kevadel. Mõnel pool on need kaks korda aastas. Sel puhul võetakse pool aastat ainult näiteks neli ainet ja siis järgmine jälle neli, eksamid on talvel ja kevadel. Mina ei oska öelda, kumb oleks kergem, sarnane kogemus ju puudub.

Huvitav on ka, et 9. ja 10. klassis pidid need siiski lihtsamad olema. Ma ei kujutaks näiteks ette, et meie oleks pidanud kunagi iga päev eksamile minema! Aga just nõnda see Mari jaoks hetkel on! Vanemates klassides pidi ikka rohkem aega vahele jääma. Eelmisel nädalal olid tal neljapäeval ja reedel eksamid. Sel nädalal esimesed kolm päeva. Peale seda on vabadus käes, kuni 24.juunil minnakse eksamitulemuste järele.

Aga pilt on meie raamatukogupäevast, kui laps isaga kordab tee peal loodusainete eksami materjali. Arvasin, et ta võiks ikka koju jääda, kuid Mari pidas siiski paremaks välja minna! Siiani on neiu arvanud, et eksamid polegi nii hullud nagu ta ootas ja muretses.

Kirkel on aga veel vaja koolis käia pea juuni lõpuni!

Maalid nüüd ja vanasti

Ma olen vahel vaadanud vanu idüllilisi maale ning mõelnud, milliseid vasteid võiks samas stiilis tänapäeval luua. Kes tahab aga endale seina peale linnapilte, kus autod nagu tihedalt üksteise kõrvale sätitud tikutopsid reas on või pilvelõhkujad kauni sinise taeva varjavad. Polegi ime, et kunstnikud pöörduvad hoopis abstraktse kunsti poole :)

Kui aga sel nädalal võetud foto arvutiekraanil lahti lõin, siis mõtlesin, kas see poleks imeheaks teemaks mõnele tänapäeva kunstnikule. Kuna minu anne nii kõrgele ei küüni, siis pidin hoopis arvuti appi võtma, et fotost saaks pintslitõmmetega loodud teos. Tegelikult jäi mul esialgu silma kiik, mis rippus vana kuivanud puu küljes. Ja muidugi need kaks redelit, kenasti kirsipuu toele asetatud, üleval ladvas veel alumiiniumist taldrikud, et maiaid linde eemale peletada!

Põdrad koduaias

Põhja-Ameerikas leiab põtru peamiselt just Kanadas. USAs enamasti loodeosas ja muidugi Alaskal. Kanadas arvatakse neid olevat poole kuni ühe miljoni jagu. Isegi Newfoundlandi saarele (ajaloost tuntud kui saar, kuhu kunagi viikingid oma asulad püsti panid) viidi mõned umbes sajand tagasi ning nad on end seal mõnusalt sisse seadnud.

Hoolimata sellest, et neid nii palju, ja meie ikka metsa armastame minna, oleme vaid korra siin looduses põtra näinud. Mul oli juhtumisi kaamera kohe käepärast ning klõpsasin kiiresti kanuus istudes pildi. Igaks juhuks me päris lähedale ei läinud, kehva kvaliteediga foto annab sellest muidugi tunnistust :)

Mis aga teha, kui põder lausa maja juurde aeda külla tuleb... Väga armas video, milles kaks üllatust, vähemalt minu jaoks!

Fotojaht - tööriistad

Millegipärast tulid tööriistade peale mõeldes ainult sellised mehised töövahendid meelde :) Ja nõnda ma siis koeraga jalutades aiast läbi kõndisin ning kirve paku seest üles leidsin. Koko oli väga uudishimulik ning ei saanud kuidagi nuuskimata paigal püsida.


Sama kirves minu noore sugulase pihus, kelle valvsa silma all mu lapsed mitu aastat kenasti hoolitsetud olid. Tundub nagu suur töö olevat kleenukese neiu jaoks, kuid osavad käed ning terav kirves saavad sellestki pakust jagu.

Ja uuesti see isade ja poegade või isade ja tütarde küsimus. Veel kord tõestus, et ei pea alati isal just poeg olema, kui 'poiste' asju tahaks lapsega teha. Kahekesi nad seal pusisid mingi 'osavate käte ja nutika aju' mängu juures, mille puhul üle saja erineva projekti saab läbi proovida. Kõrval hulk tööriistu, milel kasutamine Marile sugugi peavalu ei valmista ja mis Tom, kui TPI automaatika eriala lõpetanu, vist unepealtki õiget pidid kätte haarab ;)

Teiste tööriistad.

Õitemöll

Tegelikult on suurem puude ja põõsaste õitsemine juba ära olnud, hoopis lilled näitavad järjest oma värvilisi kuubesid. Sirelid on kindlasti alati minu ühed lemmikud olnud, sest meenutavad kõige rohkem sünnimaad. Õhtul koeraga jalutades on imeline, kui soe tuulehoog toob minuni õrna õite hõngu. Ma lausa peatun iga sirelipõõsa juures, mis ette jääb (kahjuks pole neid just palju) ning lihtsalt seisan seal ja nuusutan õitekobaraid. Koko vaatab mind pisut imelikult ning ainult turtsub, kui proovin sireliõisi kutsu nina alla torgates tedagi kurssi viia nii kaunite lilledega :)

Kastanidki on oma õitsemisetegevuse lõpetanud. Eriti huvitavad on need roosad küünlatena taeva poole sirutavad õitekoonused.

Aga loomulikult ei puudu ka tavaline valge kastaniõis.

Ning siis avastan oma üllatuseks lausa kullerkupu moodi lilli. Mis ilmselt ongi kullerkupud, kuigi mul pole aimugi, et neid siin võiks kasvada. Pisut uurimist ja oligi asi selge. Võib küll ka Põhja-Ameerikas olla niiskematel aladel (globeflower või trollius, saksa keeles trollblume). Aga müüakse ka seemneid, et aeda istutada!!!

Viimaks kollase õrna õitelooriga kaetud puuoksad. Mis puu see on... selle küsimuse võiks nüüd mõni botaanik lahendada!

Jalgrattaga... või niisama pingil...

Rabarberikook

Rabarbereid on meil aias päris palju ja muidugi on mu kallis kaasa eriti maias hapuka koogi järgi. Olen teinud pärmitaignast õhukese aluse, sellele riputanud peale hakitud rabarberit, suhkrut ja kaneeli.

Peale saab biskviittaigen. Siin lausa 10 munast tehtud! Mulle meeldib käsitsi munavalgeid vahtu kloppida. Minu meelest saab nii kõige kohevama ja tugevama tulemuse.

Viimaks ahju ning ongi kook valmis! Seekord oli mul lausa kaks plaaditäit tehtud. Läksin ja jagasin isegi meie toreda naabriga, vanem proua, kelle abikaasa talvel vähi kätte suri. Käisime isegi ta ärasaatmisel. Mees oli tal politseis tööl ning teadis-tundis nagu paljud kanadalased teisi eestlasi! Proovin nüüd naise vastu eriti kena olla, et ta liiga palju ei kurvastaks :)

"Kärbeste jumal" - Simoni monoloog

Maril oli kirjanduses valik - teha monoloog "Romeo ja Julieti" või "Kärbeste jumala" ühe tegelasena. Ta valis viimasest Simoni (tapeti mingil hetkel teiste poiste poolt). Ja nõnda kirjutas Mari ise selle teksti ning õppis pähe! Tuletasin meelde oma kooliaega, kui me usinalt teiste poolt loodud luuletusi pähe tuupisime. Siin kirjuta aga ise midagi valmis ja esita siis klassi ees. Lapsed on mul kodus varemgi nii harjutanud. Lisaks tekstile ja esitusele hinnatakse ka ilmekust ning liikumist. Ma ei teagi, mida eelistada... ise luuletades ja kirjutades oleks jusktui lihtsam, aga samas peab ikkagi pähe õppima! Teiste loomingu puhul on vähemalt loomise mure ära jäänud :)

Tunnistan samas, et olen selle "kärbeste" raamatu enda jaoks kõrvale tõstnud. Tean, millest jutt käib, kuid kuidagi ei ole tahtnud kätte võtta. Liiga julm on mulle see lugu tundunud. Mari aga arvas, et tema joaks oli sündmustik üsna aeglane!

Video alguses esitab Mari monoloogi peale kooli, kui ta oli klassis juba esinenud. Lõppu panin lühikesi katkendeid, kui ta eelmisel õhtul harjutas. Seal on ka hea näide, kuidas ta minu poole pöördudes eesti keele peale ümber lülitab :)

Pantomiim

Ikka aknateema jätkuks... kui majaesine aken eest ära ja uus asemele sai. Kirke tegi meile vahepeal toreda etenduse, milles küll ei Koko ega Puma osa ei võtnud, kuid nad olid nõus kenasti koos noore talendiga poseerima :)

Fotojaht - kandiline

Kandilist polegi vaja kaugelt otsima minna. Lausa nina all ju!

Aknaauk on justkui kandiline maalitud pilt välismaailmast, eriti kui akent ennast ees ei ole :)

Teised fotojahil.

Kohvikomm

Mina joon aastas umbes-täpselt kolm tassi kohvi, isegi kui mulle kohviaroom väga meeldib. Ainult ma ei kannata seda lõhna, mis levib masinasse jäänud kohvipurust, kui jook on valmis saanud. Ma viskan vahel töö juures selle kiiresti prügikasti (mis sest et ma tassigi endale ei võta :). Pealegi lugesin kunagi, et nii ongi kõige targem teha, sest muidu tilgub värskesse kohvisse mõrkjat lisa läbiloputatud kohvipaksust. Aga jook on üks asi, teine on kohvimaitselised tooted... Nagu näiteks poolakate poes hiljuti avastatud kohvikommid! Mmmmm.... väga maitsvad!

Hmm... justkui tuttav nägu...

... aga ei tea ka...

Sel ajal, kui käis Eurovisiooni lauluvõistlus, klõpsisin vahepeal veebis niisama ringi ja avastasin huvitava lehekülje (MorphThing), mille abil saab vaadata, kuidas võiks mõni kuulus inimene välja näha, kui neil sinu geene sees on :) Väike programm 'sulatab' kokku kaks fotot. Kui lastele neid tulemusi näitasin, siis märkasid nad kohe mind, mina ise näen rohkem teist poolt. Eks ma vaatan ennast ju palju vähem :) Ja tüdrukud pole just eriti tuttavad enamus näitlejatega, ei isiklikult ega filmides (vaatame päris vähe neid). Siin nüüd 'päris' pildid.


Võib ka uudistada, millised su lapsed erinevate inimestega välja näeksid, ja ega valikut pole, sulata kokku ükskõi milliseid pilte (mehi, naisi, elukaid ja muid väljamõeldud tegelasi). Nii sai tuttav Mr.Bean uue näo minu foto põhjal ja just nõnda näeks ma välja, kui oleksin must mees :)

Ning muidugi ei tasu asja liiga tõsiselt võtta, arvestades järgmisi pilte! Kes need küll võiksid olla... :D Vaadates lapse pilti, paneb mõtlema, mille järgi nad täpselt moondamist teevad. Pealegi ei saa ju minu ja Tomi lapsed kõik seda nägu tulla :) Mari ja Kirke on ju sarnased, aga ka päris erinevad.

Raamaturiiul

Ruth Rendell "The Monster in the Box"

Inspektor Wexfordi lugu. Tema enda saladus, millest ta pole aastakümneid kellelegi iitsatanudki. Sest ta teadis, et keegi poleks teda uskunud,eriti veel, kui ta oli alles noor politseinik, kellel muidugi palju kogemusi polnud. Ta ei oleks suutnud kuidagi tõestada, et kahtlustab oma kunagist naabrit Eric Targot mitmetes mõrvades, milles teised süüdi mõistetud. Samas teab Targo, et Wexford teab… Vahepeal kaob kontakt, kui aga viimaks Targo uuesti silmapiirile ilmub, siis hoiab Wexford silmad-kõrvad lahti, kas taas kord hakkavad toimuvad seletamatud tapmised. Muidugi hakkavad; ja Wexford proovib nüüd oma kogemustele toetudes ka viimaks tõestada, kes tegelik mõrvar on.

Kõrvalteemana veel lugu moslemi neiust, kes otsustab koolist lahkuda, kui on 16 täis saanud. Miks? Kas tõesti suruvad tema vanemad seda peale – abiellumist, mis on ema-isa poolt paika pandud, selle asemel, et andekas tüdruk edasi õpiks. Mulle meeldivad Ruth Rendelli raamatud, kuigi ma pole just kõik lugenud. See on muide Wexfordi 22 lugu ja ma pole kindel, kui palju eelmistest tema taustas on. Siinses on igaljuhul tagasivaade aega, kui ta oma naisega tuttavaks sai.

Lõpp on viimaks üsna ootamatu. Lihtsalt pani mind mõtlema, kas tõesti peame endaga kandma terve elu läbi midagi, mis hinge närima jääb. Jah ja ei, ühe psühholoogi soovitusel, proovib Wexford sellised asjad pisikesse karpi peita ning siis karbi kusagile sahtlisse torgata – muidugi mõttelise. Kuid mulle meeldib see idee. Peaks nüüd ise samamoodi tegema ja kõik need vanad asjad samuti sahtlisse torkama :)

Liivamäng

Liivakast uues kuues. Avastasin oma noorema võsu mängimas huvitavat mängu, milles erinevat värvi liiv mänguekraani ülevalt äärest alla voolab (mängul on mitmeid variante - üleval kõik kirjas).

Allavoolavale liivale, õlile, vahale ja veele saab siis igat sorti takistusi ette panna, isegi põlema panna. Kuidagi põnev ja lummav oli see... Hiljem istusin juba ise ka asja uurima, väga nakkav mäng :) Ja mõtlesin, kuidas tänapäeva lapsed liivakasti asemel arvutiekraani ees istuvad. Endast saan veel aru, sest vaevalt et minusugune vanem daam saaks rõõmsalt liivaksti nurgas istuda ning seal oma mänge mängida :D

Linnuke akna taga

Kellel oleks midagi selle vastu, kui otse akna taha oksale istub väike linnuke, kes siis armasti sidistama hakkab! Meie akna taga on kiwi- ja viinamarjaväädid juba lehes ning kui talvel nad käivad meie poolt väljapandud seemneid nagistamas, siis suvel leiab siit kindlasti ka värskemat kraami. Võtsin pisut linnulaulu linti (siin on chickadee ehk ameerika põhjatihase laulust rohkem juttu).

Meil pole siiani veel korralikke kardinaid akende ees, kuid omamoodi pole neid vajagi, sest suvel pakub lehestik kuuma päikese eest varju ning talvel on hoopis hea meel, kui valgust rohkem sisse tuleb. Ja nii näeme palju paremini, mis õues toimub ning millised külalised meil akna taga on :)