Fotojaht - katkine nõu

Päris raske oli oma kodust mõnda katkist nõud üles leida. Ei mäletagi, millal mõni kildudeks purunes! Samas tuleb meelde minu teetass töö juures, mis mingitel segastel aegadel, kui hing sealt minema ihkas, esialgu kuhugi ära kadus, kuni selgus, et sellest olid vaid tükid järel. Mõtlesin, kas see tähendas märki, et aeg oleks lahkuda :) Aga ei ma lahkunud... Kas tegin õieti... küsin nüüd vahel kahtlevalt... ehk aeg suudab sellele küsimusele vastuse anda...

Kuid minu pilt on hoopis jäädvustatud Toronto Eesti Maja juures asuvast aiakesest. Kas pole tore katki läinud anumaid hoopis kaunistusena kasutada (ja kaunistust vajab see pisut trööstitu pind minu meelest kohe sülejagu)?! Või alusena, kuhu kadunud võti panna :D

Teised nõude jahil.

Õnnelik

"Emme, kas sa oled õnnelik?" küsis mu väiksem järelkasv hommikul kooli-tööle jalutades.
"Kas sina oled õnnelik?" hiilis kaval emme oma pärimisega nii raskekaalulisest küsimusest kõrvale.
"Jah, ma olen!" teatas Kirke kõhklemata. "Mul on emme! Ja issi! Ja õde! Ja Koko! Ja kiisud!"

Ja nii ongi, et pere on see õnne alus! Imeline, kuidas laps selle ära tabab! Aga kas mina olen õnnelik... Olen kindlasti, just tänu oma lähedastele ja nendele, kes nii kenad oskavad olla. Olen neid päris palju enda ümber kokku kogunud :D
TFUKCUDN

Lihavõtted

Esmaspäev on lastele veel vaba, mina pean tööl olema. Eile tegin oma tüdrukutele siiski "munajahti" (easter egg hunt), kuigi ma arvasin, et nad on selleks liiga vanad :) Eelmisel aasta viilisin kuidagi ära, aga mitte seekord! Nad läksid lausa kodust ära jalgratastega sõitma. Ma ei ole kunagi munasid niisama majja või aeda peitnud, olen peidukohta jätnud väikese sõnumi, kust järgmist vihjet otsida. Mõne juurde jätan munajänku kommidega. Viimaks jõudsid nad korvini, milles seekord kolm pikka magusat kummimadu! Nii pole kunagi muret, et keegi saab rohkem või vähem.

Mõlemad olid väga rahul ja õnnelikud ning Kirke arvas, ma võin sama asja jätkata, kuni nad 24 on! Mari meelest võiksin ma seda nii kaua teha, kui nad meiega elavad :D

Kummimadusid ostes ütles poeomanik, et ta oli tellides väga skeptiline olnud - kes neid tahaks. Kuid siiani on maod väga populaarsed olnud!

Tartu College'is

Kolmapäeval olin Tartu College'is, mis on eestlaste ehitatud ühiselamu tudengitele ja mille alumise korruse ruume kasutatakse korporatsioonide ja arhiivi poolt. Ajaleht Eesti Elu kolis umbes kümme aastat tagasi siia, kui Toronto eestlaste kaks ajalehte - Meie Elu ja Vaba Eestlane - ühinesid. Esimene oli Eesti Majas, teine üüris ruume mujalt. Kompromiss leiti Tartu College'is.

Ka eestlaste raamatukogu, kus valikuks uuem kirjandus, avas mõned aastad tagasi seal uksed (siit võib lugeda pikemat artiklit raamatukogust). Ise ma raamatuid laenutama ei kippunud, sest mulle tundus natuke raske sinna keset päeva minna... (Nad on kaks korda nädalas päeval lahti). Aga kui Epp Petrone palus proovida, kuidas minu sulg jookseb, siis olin pisut mures... ma polnud ühtegi raamatut sellest sarjast läbi lugenud :) Tegelikult polnud ma peaaegu üldse eestikeelse kirjandusega tegelenud... Helistasin raamatukokku ja uurisin, kas neil on olemas "Minu Ameerika", sest tahtsin ikka mingit pilti, kuidas raamat kirjutatud. Õnneks neil oli, kuigi praeguseks on vaid Eesti ja Kanada juurde lisandunud. Loodan, et nad ostavad nüüd teisigi! Mina aga hakkasingi raamatukogus käima. Teisipäeval on mul pikk päev (kella 9 hommikuls kuni 8.30 õhtul), mille vahele mahub poolteist tundi pausi. Jõuan parasjagu metrooga kohale sõita ning siis tagasi Eesti Majja jalutada (umbes 4.5km)! Paras jalutuskäik ja pea tuulutamine!

Nüüd olen kenasti peateemast mööda hiilinud. Olin nimelt Tartus oma raamatu tutvumisõhtul. Õnneks oli ikka pisut-pisut rahvast kokku tulnud. Piret Noorhani oli rõõmus, et keskmine vanus oli tavaliselt palju madalam :D Tean mitmeid, kes kahjuks ei saanud keset nädalat kohale tulla, kuid ma lohutasin, et ega ma midagi uut ja peadpööritavat ei räägi. Pisut sarjast ja raamatu tekkeloost. Taustaks panin hulga pilte jooksma.

Midagi ikka jätsin üllatuseks, millest isegi Tomil aimugi pole... Neljandas klassis tuli meile noor uus õpetaja, kes lasi ühes klassijuhataja tunnis kirja panna kolm unistuste ametit. Mina kirjutasin: õpetaja, kirjanik, juuksur. Õpetaja olen ma olnud, kuigi Eestist kaugel, juukseid olen lõiganud Tomil meie tutvumise algusest ja muidugi olen juuksuriks ka oma lastele (isegi ühe raamatu tudeerisin läbi, kuidas ikka paremini lõigata, mille järgi oma õele isegi soengu pähe tegin). Ja nüüd saan siis veel ühe ruudukese ära tikkida :D, kuigi ainsa raamatu järel ma just kirjaniku tiitlit siiski natuke liiga suurejooneliseks pean! Vähemalt olen kõik ametid nüüd järele proovinud :D

Samas oli kummaline endast jutustada, isegi kui ma kõiki kohaletulnud inimesi tundsin (keda ma siin ei tunneks :D, sest ega siinsetele ei saa ju palju Kanadast rääkida. Piret esitas küsimusi ja hoidis juttulõnga pingul, kuigi Tomi sõnade järgi ma muudkui jutustasin lõpmatult ilma tema abitagi. Minu enda jaoks oli muidugi kergem, et keegi toeks oli. Pean ütlema, et üks asi on näiteks klassi ees laste ette astuda ning näiteks Vabadussõjast rääkida ja teine asi 'vabalt peale minna'. Minu neiud olid samuti kohal, kuigi esireas istudes lipsas Kirke vahepeal salaja minema ning Mari hakkas minu poole pilke heites oma olematule kellale näitama :D

Viimaks vastasin veel küsimustele ning sain Toronto Baptisti kiriku pastorilt hulgaliselt kiidusõnu ning tänu, et nii julgelt olin raamatukirjutamise kätte võtnud! Eks see ole siinses ühiskonnas pisut kahe teraga mõõk ning mul on kohti, mille puhul pole sugugi kindel, kas astusin kellegi varvastele! Ehk saame kunagi pastor Puusaagi sulest ilmunud mälestusi kunagi lugeda, sest ta olevat päris korralikult päevikuid pidanud :) Ma usun, et tal on hulgaliselt põnevat materjali kogunenud!

Kui jutud said jutustatud, siis jagasin veel oma autogramme ning lobisesime veel mõnede sõpradega niisama tühjast-tähjast. Aga järgmisel päeval oli kellel töö- ja kellel koolipäev... nõnda haarasime oma asjad ning asusime koduteele!

Kevadpühade matk

Mitu vaba päeva järjest ja imesoojad ilmad meelitasid muidugi linnast välja. Otustasime seekord minna Hockley Valley provintsiparki, mis meile siiani ainult talvise suusatamisega on seostunud. Oma imestuseks avastasime puude vahelt piiludes, et lumi polegi mäenõlvadelt kadunud. Ise muidugi asja lähemalt uurima ei läinud, et talverõõme nautida, kuigi kuum ilm meelitas küll jahedamat kohta otsima :).

Kuumus muutis nii meid kui Kokot väga januseks. Ei aidanud ka asjaolu, et see park on üsna mägine ning ronimist oli omajagu. Leidsime kutsa jaoks varsti mägioja, mille juurde ta rõõmsalt tormas ning usinalt lisaks joomisele midagi vee alt otsima hakkas. Varsti kõndis ta uhkelt liiva seest leitud kiviga ringi ning püüdis siis seda mulla alla peita.

Lubasime tal väikese kõhklusega ilma rihmata lahti jooksma - ikkagi ei tea ju, kuidas ta täpselt käitub, sest siiani on ta linnas vaid rihmaga liikunud. Kuid muretsemiseks polnud põhjust. Ta hoidis ikka meie ligi ning kui rada mööda liiga kaugele tormas, jäime lihtsalt seisma. Selle peale vaatas ta meid pika pilguga, kas tõesti ei jõua me talle järele, ning tuli ruttu-ruttu tagasi. Isegi teiste koertega möllates, kuulas ta sõna, kui edasi astuma hakkasime. Tom arvas, et Koko on palju sõnakuulelikum kui lapsed kunagi :D

Looduspark on osa ilmatu pikast Bruce Trailist (ainult umbes 800 km pikk), mille eest kenasti hoolitsetakse. Näiteks on mäenõlvadele tekitatud ronimist lihtsustavad looduslikud astmed. Mis ei tähenda, et nendest ülesronimine vähem võhmale võtab. Eriti kui olla korralikult vormist väljas :).

Loodus on muidugi varakevadine. Ainult igihaljad puud annavad rohelust. Samas lubab selline lehtedeta mets palju avaramaid vaateid imetleda. Kõrgelt mäeküljelt alla tulles jõudsime pisikese metsajõeni, mille üle korralikud sillad ehitatud ja kus mets päris metsik paistis.

Kohati oli üle aedade ehitatud trepid, mis panid Koko pisut kurvalt niutsuma. Kui ta aga avastas, et aia vahelt saab kenasti läbi ning isegi traataiale oli vastav ava tehtud, kadus kurvastus, kas teda äkki maha ei jäeta.

Keset metsa leidsime laguneva auto, mille hiilgeaega meenutas puutüvele kinnitatud vana foto. Kuidas masin keset metsa sattus, jääb küll mõistatuseks. Kuigi ilmselt kuulusid need alad kunagi ehk mõnele põllumehele ning väga võimalik, et siit ka mõni tee läbi läks. Meenutasime tv-seeriat - Elu peale meid. Siin oli elus näide, mis juhtub...

Kui me viimaks tagasi oma auto juurde jõudsime, (mis õnneks terve), olime päris väsinud. Meil olid kõigile tee peal kepid toeks kätte tekkinud, kuigi vahepeal oli mul tunne, et see pigem väsitas kui aitas :) Kõndisime viimaks Mariga kõige ees, kui Tom koos Kirkega kahekesi juttu ajades kuhugi kaugele taha jäid. Tom seletas uudishimulikule tütrele maailmaruumi ja planeetide tekkimist ning elu algust Maal. Pean taas kord kiitma, kui usinalt tüdrukud eesti keelt räägivad, kuigi vahetevahel läks isa ikka inglise keele peale üle, et midagi selgusetuks ei jääks.

Meist läks matkarajal mööda üks noor abielupaar, kelle umbes kolme-aastane laps oli kandetooliga kukil. Meenutas mulle aegu, kuidas meie täpselt samamoodi oma lastega looduses ringi seiklesime.

Viimasel pildil on näha, kuidas raja eest hooldajad on teele langenud puult tükid vahelt saaginud, et matkajad muretult edasi saaks liikuda. Metsaalust püütakse hoida puutumatuna.

Tore varakevadine käik sai! Nüüd ootame taas kord pisut jahedamaid ilmu, mis ilmselt tänaõhtuse meeletu tuulega kohale jõuavad.

Fotojaht - kaugel

Kanada lagled... taevas kaugel eemal...

Pilved nagu mäed...

Kaugel silmapiiril üksik puri...

Vanadus... nii kauge ja võõras noortele... (pilt on Toronto eestlaste vanadekodu Ehatare ees võetud).

Oh, kui kaugel see uksenupp on...

Teised kaugustesse vaatajad.

Lilled

Ma ei jõua ära imestada, kui kenad võivad ikka inimesed olla! Mõtlen muidugi oma raamatut ja neid, kes sellest teada saanud ning ei väsi õnne soovimast. Isegi need, kellega ma eriti palju ei suhtle! Täna on mul Tartu College’is kohtumis/autoriõhtu ning minu üllatuseks astus eile pangast läbi kena noor naine, kes tõi mulle kimbu imeilusaid lõhnavaid roose! Ta ei saavat kolmapäeval kohale tulla, kuid tahaks ikka näidata, et ta hoolib ja on õnnelik minu saavutuse üle! Lihtsalt imeline!

Fotojaht - sõlm

Eile mõtlesin äkki fotojahi peale ning kui ma külla sõites märkasin seda puud, siis avastasin, et seal see fotojahi pilt ongi. Kui kink ja lilled olid üle antud, siis jalutasin kenasti uksest jälle välja ning läksingi puud otsima ja pildistama :)

Natuke suuremana sama puu, mille kohta ma muud ei oska öelda, et ta väga sõlmes on! Ma ei ole nii hea 'puuteadlane', kes koore ja kuju järgi nime võib kohe pikemalt ära öelda :)

Kodus leidsin veel ühe kokku sõlmitud kimbu ehetest, mis kaunsitasid meie kuusepuud õues ja mis siiani pole veel õiget panipaika leidnud.

Siin on minu poolt kenasti sõlmedest kokku pandud 'riputi' lillepoti jaoks.

Lennukisõlm...

Maosõlm

Teised fotojahil.

Hüppavad konnad

Jutu järgi pidid pisikesed teise klassi hiinlased selle kahe minutiga lehendama! Proovi, mitu minutit sul kulub, et pruunid konnad rohelistega kohad vahetavad :D
Kliki punasele noolekesele vasakus nurgas, kui pead otsast alustama.

Play the Games


Ja kui väga hätta jääd, siis piilu siia.

Kanada ja keskkond

Eelmises postituses oli huvitav link, mis andis tõsise ülevaate Kanada keskkonnaprobleemidest. Puudutasin seda teemat oma raamatus, sest sellest ei saa kuidagi ei üle ega ümber, ning lisasin katkendi lõppu. Kuigi keskendusin viimaks raamatu peatükis lõpuks Torontole ja mis selles Ameerika ühes suurimas linnas on näiteks ära tehtud. Piiratud on prügi "tootmist" ja nüüdseks on plaanis viia aastaks 2050 õhu puhtuse tase 80 protsendini 1990.aasta tasemest (hetkel on jõutud nii kaugele, et see on 90ndate eelsel tasemel!). Plaanis on toetada geokütte, tuule- ja päikeseenergia kasutamise sisseseadmist. Toronto ja Ontario võiks tõesti eeskujuks tervele Kanadale olla! Arvestades, et siin elab umbes viie miljoni ringis inimesi (on isegi ettepanek tehtud anda Torontole provintsi staatus, kuid see pole läbi läinud), siis on see minu meelest suur saavutus (Kanada rahvaarv on 30 miljoni ringis).

Juuresolevad pildid (ülemist pakkusin ka raamatusse, kuid see ei jõudnud sinna) on meie prügimajandusest, kus igal majal on oma kolm prügikasti - sinine (valida on kolme erineva suuruse vahel - meil on keskmine) ringlusesse mineva kraami jaoks (ei ole vaja eraldi sorteerida ja sinna võib ka koguda puhtaid kilekotte, lisaks tavalisele paberile, klaasile ja plastikule). Must on tavalise prügi jaoks ja neid on neljas eri suuruses - meie oma on kõige väiksem. Tegelikult on põhi poole peal, kast peab kõrgem olema, muidu ei saa prügiauto kergesti seda tühjendada. Me pole veel kordagi seda kahe nädalagagi täis saanud. Musta ja sinist kasti tühjendatakse üle nädala. Viimaks roheline biolagunevate jäätmete jaoks - viiakse ära kord nädalas - (mille alla kuulub muide ka toiduga määrdunud paber, mähkmed, sanitaarsidemed, lemmikloomade väljaheide, kassiliiv jne). See ei saa meil ka kunagi täis, sest kõik taimne jääk läheb meil aeda komposti. Kõik see korjatakse linna poolt ära, ei ole mingeid eraldi lepinguid prügiveofirmadega (tegelikult maksame oma linnamaksudega selle kinni ;). Kastid on meile tasuta kätte antud ja kui need juhtumisi katki lähevad, võib neid vahetamas käia. Ainuke uuendus on eraldi musta kasti ehk tavalise prügi maks vastavalt sellele kui suur sinu kast on. Kõige väiksema eest maksab linn aga lausa $10 krediiti :D Kes tahab täpsemalt kõike uurida, võib minna linna leheküljele.

Nüüd ma hoidsin kenasti kõrvale Alberta õliväljadest, mis paljudele kanadalastele peavalu valmistab, sest sealt saadud nafta ei tule mitte kergelt kätte ning saastab sellega kõvasti loodust. Natuke selgitust, miks Kanada edasi oma toimetamisi teeb, nagu ta teeb on kirjas minu katkendis. Teisalt lugesin hiljuti raamatut, mis räägib sellest kui naftakeskne meie maailm on ja kui väheks ajaks meil veel seda maapõuevara õieti järele on jäänud... Kui midagi muud kiiresti välja ei mõelda, siis oleme korralikus plindris. See tähendab näljahäda, mis muudab inimesed kurjaks ning viivad piirini, kus nad on valmis ükskõik mis oma nälja kustutamiseks tegema... Samas tähendab see ka maailma palju väiksemaks muutumist, kui me peame kohapeal kõik oma elamiseks vajaliku tootma, mida muidugi rohelised niikunii propageerivad ja mida mina just ei propageeri, aga toetan küll! Meie kasvatame ise tomateid ja pisut muud oma aias :D

Ja see et riigijuhile näpuga näidata, on minu meelest lapsik! Kahjuks osutuvad kõik valitud riigijuhid varsti ühel või teisel määral ainult suusoojaks jutupuhujateks, sest muud faktorid takistavad tihtipeale nendele endile südamelähedasi asju läbi viimast... Poliitika on üks mäng, mis mulle sugugi enam ei meeldi!

Katkend raamatust: Kuigi Kanada ei ole maailmas oma keskkonnasäästliku käitumisega esirinnas – paljude tema elanike meelehärmiks –, püütakse vähemal või suuremal määral mitmel pool lokaalselt midagi ära teha. Näiteks on Toronto eesmärgiks võtnud 70% prügist taaskasutada aastaks 2012, ja seda 2,5-miljonilises linnas. Peaaegu uskumatu, et suurlinn Toronto on nii Kanadas kui Põhja-Ameerikas üks liidreid oma roheliste ettevõtmiste ja eesmärkidega. Mõned asjatundjad kiidavad ka Ontario provintsi ning soovitavad Kanada valitsusel tulla meie juurde õppetunde saama, kuidas riik saaks anda oma panuse puhtama keskkonna heaks.

Kanada oli üks esimesi maid, kes kirjutas 1998. aastal alla Kyoto lepingule. Kuid võimuvahetusega lükati see kuhugi tagaplaanile ning lubati välja mõelda odavam riiklik plaan kasvuhoonegaaside hulga vähendamiseks. Põhiline probleem oli muidugi majanduslik, näiteks Ameerika Ühendriigid loobusid algusest peale sellest üritusest osa võtmast. Suure lõunanaabri kõrval pole Kanadal kerge keskkonnasõbralikku poliitikat ajada – see tähendaks majandusliku konkurentsivõime langust. (Kui kaua kanadalasedki (või ükskõik kes teine) õnnelikud ja rahul on, kui nende elatustase langeb, sest kõik ressursid on suunatud keskkonna taastamisele/hoidmisele?! Ja kahjuks on väga raske teha selgeks kehvalt elavale inimesele, et tähtsam on ikka loodust hoida... muidugi nii kaua, kuni asi on täiesti käest läinud, aga selleks ajaks ei ole meid enam ehk just palju järele jäänud... See ei olnud raamatus :D )

Praegu on Kanada äraootaval seisukohal ning vaatab, millise suuna võtab USA uus valitsus Barack Obama juhtimise all. Ainukese nähtava sammuna viidi Kanadas sisse puhta õhu programm, mis sunnib autoomanikke iga kahe aasta tagant käima oma sõiduriistaga kontrollis. Enne seda võis ükskõik milline käru mööda tänavaid ringi kolistada, peaasi, et maksud makstud. Lisaks võivad kanadalased nüüd raske trahvi kaela saada, kui lasevad automootoril üle kahe minuti tühjalt joosta. Talvel armastasid kaaslinlased end niimoodi soojas ja suvel jahedas hoida.

Uus sõber

Toomakooli kolmas õpilane Hanna sai endale uue sõbra - pisikese kahekuuse taksikoera, kelle nimeks Saku. Mingi mõte lipsas lapsevanematel läbi panna ka keskmine nimi - A Le Coq, aga kui nende kanadalasest sõber sellest kuulis, siis ehmatas ta väga ära, sest inglise keeles omandas terve nimi natuke imeliku tähenduse :D

Olime laupäeval kutsika katsikul. Tõime kaasa kuivatatud seakõrva, mille Saku kenasti hoiule tassis, mis sest et asi peaagu sama suur oli kui ta ise. Vaatasime seda pisikest armast koerakest ja ohkasime kergendatult, et meil see kõige raskem osa juba läbi on, kui iga natukese aja tagant pidi kutsa välja viima või tema järelt põrandat pesema.

Fotojaht - mööbel

Kui me uuele maale sattudes kolisime päris oma korterisse, sai meie diivaniks magamiskott põrandal, leppisime hästi vähesega, vähemalt esialgu :) Hiljem saime headelt inimestelt mööblit, sest alguses kipub rahakott päris kõhn olema. Ka need mööblitükid on meile antud ning sellel pildil ootavad juba teed uude kohta (tõstsime tänava äärde ükskõik millisele soovijale üles korjamiseks - ära need sealt igaljuhul kadusid)! Üks asi pani meid imestama - nendel oli väga kõva istuda. Olime juba harjunud siinsete pehmete tugitoolide ja diivanitega. Kõva istumine ehmatas ka kunagi hiljem Eestis ära... proovisin ühes poes kohe järjest diivaneid, aga edutult, sellist head pehmet ei leidnudki! Oh, neid ärahellitatud ameeriklasi (või peaks ütlema kanadalasi) :D

Ja nüüd terve rida pilte siinsest muuseumist. Kui nende väljapanekute vahele sattusin, meenus teema ning nõnda ma siis klõpsisin pilte. Mööblit on igas vanuses, ise võib otsustada, millises! Aga kõik on vähemalt 50 aastat vanad!

Ja siin on hoopis teistmoodi muuseumituba, kus on lõpetatud nahkhiireteemaline käsitöö tegemine.


Kui me viimaks koduteel olime, siis läks pilk korterimajadele, mille rõdudele on kevadise soojusega ilmunud mõned mõnusa istumise mööblitükid...

Ja mis juhtub mööbliga, mida enam majja ei taheta... täpselt sama, mis esimeselgi pildil. Ainult kui keegi seda üles ei korja, läheb see prügi hulka.

Viimaks mööbli "sünnilugu" või vähemalt uue kodu leidmine. Need on meie Eesti-kodu tegemised, kus tasapisi elamine elamise nägu läheb. Seal tahaks palju rohkem olla...

Vaata teiste mööblit siit!