Võltsingud

Märtsikuu on pettuste ärahoidmise kuu! Nõnda on õige aeg minna uudistama näitust, mille väljapanekute hulgas on nii võltsinguid kui ehtsaid esemeid ja rahasid ja muud väärtuslikku. Lastel oli minu üllatuseks väga põnev kõike uurida. Vastused eheduse kohta olid ära peidetud, nii käis lausa võistlus, kes kõige rohkem õieti arvab.

Üks väljapanek oli Kanada rahadest, mis mina juhtumisi oskasin kenasti kõik paika panna :D "Oleks väga imelik, kui emme poleks seda osanud!" teatas Mari enesekindlalt! "Ta ju töötab pangas!" Tunnistan, et mulle oleks meeldinud rahasid käes hoida, selle asemel et neid läbi klaasi uurida, sest tihtipeale tunnevad näpud juba raha lugedes ära, kui paber kuidagi kahtlaselt teine on! Tegelikult pole mul just palju valerahasid ette tulnud, pank pole nendega eriti palju kaotanud! Mõne puhul on kohe selge, et tegemist on valerahaga, mõne puhul võtab ikka kahtlema küll.

Võltsinguid on tehtud läbi sajandite, nõnda muutuvad isegi võltsitud esemed lausa hinnaliseks :) Kumb pudel ja kumb taldrik on "õige"? Välimus võib tihtipeale petlik olla!

Kuninganna Victoria ajal muutusid väga populaarseks antiiksed kujukesed. Kuna aga neid oli üsna vähe saada, siis hakati neid omal käel tootma. Sellel pildil on ainult parempoolne ehtne roomaaegne! Kirjad kõrval annavad seletusi, mida täpselt vaadata. Selge on, et peab päris hästi oma ala teadma! Ega muidu suurt vahet küll ei teeks!

Kaks täiesti sarnast klaasi... ainult et parempoolne on tehtud originaalist muuseumi tellimisel. Muuseumi nimi põhjal annab tunnistust, et tegemist on järeltehtuga! Selliseid muuseumite poolt "toodetud" esemeid pidi päris palju tõeliste pähe ringluses olema.

Püha Patricku päev ROMis

Iirlaste tähtis päev täna, mis oleks peaaegu meelest läinud, kui poleks tänaval näinud kenasti rohelisse riietatud pere. Pühapäeval peeti juba selleteemalisi rongkäike ja eks sellepärast unuski täna endalegi midagi rohelist selga panna. Vahel seda ikka tehakse, isegi kui Iiriga midagi ei ühenda (meiegi oleme pangas rohelises olnud)! Nõnda need kultuurid koos segamini saavad olla :) Ilm on muidugi imesoe! Kusagil näitas kraadiklaas 20 soojakraadi!!! Ja eile käis Tom lastega suusatamas!

Meie olime taas kord ROMis, mille fuajee kaunistatud nahkhiire teemaga. Nimelt on taas avatud uuenenud nahkhiire koopad. Kahjuks teatasid lapsed, et eelmine oli parem, tundus palju tõelisem, sest nüüd annab mehehääl seletusi juurde. Informatiivsem on see kindlasti... kuid vanas oli kõik hämar ja põnev. Valgustus oli vaid koobastes. Nüüdki on käik pime, kuid suuremast koopast tuleb liiga palju valgust. See ei takistanud küll lapsi uuele avastusretkele minemast.

Taas kord jälgisime jahikulli ja öökulli tutvustust! Kuulasin seekord põhjalikumalt, mis linnukasvatajal rääkida oli. Ta ütles, et öökullid on tegelikult nii linnu- kui loomariigi kõige paremad jahipidajad! Kuid eelarvamused takistasid keskaegseid jahimehi neid kasutamast!

See öökull on ühest silmast pime! Nimelt pidi päris tavaline oleme, et kulli silmad petavad mesilased üra, kui nad toiduotsingul ringi lendavad. Nõnda oli mesilane kulli silma nõelanud, kui ta üsna pisike oli. Ornitoloog oli juhtumisi linnu leidnud ning kaasa võtnud, sest teadis, et ta elu jääks väga lühikeseks. Ma ei mäleta, kui vana öökull juba oli... vist üle 10 aasta vana, kuid mees pidas teda oma karjääri kõige rahulikumaks ja leebemaks linnuks! Doctor Who on öökulli nimi ning teda on kasutatud mitmetes filmides ja saadetes!

Seekord jäid lapsed järjekorda, et öökulli paitada! Nagu meile seletati on see ainulaadne võimalus! Nägime ka ära, kuidas treeneri kolmeni lugemise peale lehvitas öökull tiibadega, ja seda nii vaikselt et keegi ei kuulnud mitte vaikset sahinatki! Nõnda see looduses pidi olemagi!

Lisaks saime osa keskaegsest tantsust, mida muuseumi töötajad meile esitasid. Nad on vaid asjaarmastajad, kes seda kord aastas ette võtavad! Ka nii võib oma tööelu põnevaks muuta :D

Ei puudunud ka keskaegne mõõgavõitlus. Huvitav oli meile seletusi jaganud mehe sõnad: rasked mõõgad võivad jääda Hollywoodi filmidesse! Võitluses peavad need olema kerged!!! Ega sõdurid saanud kõik schwarzeneggerid olla!


Muusemuis toimub sel nädalal mitmeid põnevaid üritusi, kuhu me igale poole küll ei jõudnud. Ülemisel pildil ootasime pääsu saali, kus Earth Rangers andsid lühikese ülevaate, millises olukorras meie planeet on ja kuidas me peaks juba pisikesest peast kasvõi väikeste sammukeste kaupa midagi selle heaks tegema. Kõige põnevam osa programmist oli muidugi elusate loomade ja lindude nägemine. Kullid ja öökull ja kotkas lendasid saali tagant madalalt üle inimeste peade lavale! Esimene läks otse üle minu ja ehmatas mind, samal ajal tekitas aga elevust. Lavale paluti vabatahtlik, kelle silmad kinni kaeti ning paluti käsi tõsta, kui ta kuuleb öökulli lendu. Loomulikult ei kuulnud ta midagi, nagu me olime juba varem selgeks saanud. Jah, ega hiirel pole kerge end öökullide eest peita, kes umbes 10 tuhat (või sinna kanti) närilist aastas kinni pistab.

Madagaskari leemur demonstreeris oma liikumisosavust ja Aafrika serval hüpete kõrgust! Saali läbis pidevalt vaimustunud häältekohin. Peale üritust võis jätta väikeseid annetusi ja oma imestuseks teatas Kirke, et ma talle tema taskurahast $5 annaksin!!! Kuidas ma keelduda saanuks! Muidugi oli mul hea meel, et laps kommide asemel tahtis oma väikese panuse anda.

Olime veel siin-seal, taas kord mineraalide juures ja mujal. Täna oli meil samuti kaks ekstra last kaasas. Kirke hea sõbranna Chen-Chen, keda ta tihti küll ei näe, kuid seekord on lausa ööseks lubatud jääda, ja Kata.

Laupäeval oli meiega Hanna ja Kati. Noored veetsid päris palju aega suure akvaariumi juures, kus meil Tomiga lõpuks igav hakkas ja kuhu me nad siis ka jätsime, et omapäi ringi vaadata.

Tali läinud?

Sel ajal, kui Eesti veel hulga lund kaela sai, puhus meil kõva tuul, mis tõi kaasa korraliku vihmaste päevade jada. Tuul oli nõnda kõva, et vihmavari soovitati isegi ilmakanali poolt koju jätta! Muidugi viis vihm viimased lumeriismed, mida niikuinii sel aastal lausa luubiga pidi otsimas käima. Tegelikult ikka midagi maha tuli, et Kirke sai koos issiga ühe lumekoera valmis meisterdada. Pidime kutsa selle peale panema, et ikka aru saada, kui hea töö nad ära tegid :)

Kuid lumevaene soe talv, mille sarnast pole viimase 63 aasta jooksul enne nähtud, ei tõota midagi head suveks. Praegu ennustatakse suurt põuda ning putukate rohkust. Tavaliselt tapab suur külm hulgaliselt sitikaid ja putukaid ja muid närilisi. Nüüd elavad nad rõõmsalt soojas talve üle! Veetase on kindlasti palju madalam kui muidu. Kalastajad saavad ehk seda kõige enam tundma. Sellised on praegused ennustused suveks, kuigi ilmaennustajad oma pead ei anna, mis tulemas on.


Meie tagaaed näeb nüüd peale vihma just selline välja... isegi suur loik on juba sinna tekkinud!

Keskaeg muuseumis

Sel nädalal on lastel koolivaheag! Ja alustuseks võtsime sappa kaks ekstra last ning läksime kõik koos Ontario Kuninglikku Muuseumi (ehk ROMi), kuhu meil taas kord olemas aastane perepilet. Nõnda on mõnus väikestes kogustes muusemist osa saada.

Sattusime kohale, kui suures fuajees oli kohale tulnud 20 aastat oma erialal tegutsenud linnukasvataja. Tema keskaegne riietus, soeng ja lühike habe tekitasid lausa tunde nagu olekski ta muistsest ajast pärit. Mees tutvustas rahuliku selge häälega tema ümber põrandal istuvatele uudishimulikele (= enamasti lapsed) jahikulle ja öökulle. Jõudsime just aru saada, mis toimumas oli, kui uhke jahikull sai kuidagi lahti (ta oli nööriga kinni) ning lendas vuhinal kõrge lae alla. Mehe ja tema abilise meelitamine eriti maitsva surnud hiirega ei andnud mingeid tulemusi. Lind otsutas, et aitab küll ja ta lendas üle fuajee ühe suure klaasist eksponaadikasti otsa, kus polnud vist muuseumi algusest peale kunagi tolmu võetud (õhus ringi lendlevad tolukübemed on jäänud Tomi võetud pildile). Ma imestan, et vaene kull tolmupilve sees aevastama ei hakanud. Kuulasime siis hoopis juttu öökullidest ning kõik lapsed, kes tahtsid, võisid lindu selja pealt paitamas käia!

Vahepeal otsustas jahikull siiski oma peremehe juurde tagasi tulla (ülemine pilt tolmuga, mehe näol on pisut võidurõõmu, näed, tuli ikka minu juurde!). Ilmselt sai talle selgeks, et peab leppima surnud hiirega, sest kõik elus on juba muuseumieksponaatideks muudetud :)

Keskaegse teema lõpetuseks üks laul minu kauaaegsetelt lemmikutelt - Mediaeval Baebes Come My Sweet:

3D

Olümpiamängude ajal esitas üks Toronto kompanii Spatial View koos Sheridan College'iga midagi väga põnevat Ontario paviljonis - ilma prillideta 3D arvutimängu. Nüüd, mil polelettidele ilmuvad esimesed telerid, millega saab vaadata vastavate prillide abil 3D-filme, siis paneb imestama, miks ei arendata prillideta varianti? Aga ma pole vist tehnikas nii tugev :D või on küsimus rohkem selles, kes kiiremini jõuab oma taskuid täita just sellega, mis neil praegu pakkuda on.

Igal juhul taas kord midagi progressiivset just Kanadast! Spatial View is a pioneer in stereoscopic 3D image processing and auto-stereoscopic displays. Nende idee on 'tuua 3D rahva hulka', st et see oleks kõigile kättesaadav, mitte ainult nendele, kel rahakott korralikult pungil. Umbes aasta tagasi aitasid nad näiteks luua Björki lugu "Wanderlust", mida saab prillide abil vaadata siit (laadimine võtab kaua aega, fail on suur, kannatust!) ja sel aastal loodi allpool toodud muusikavideo (üks Grammy kandidaatidest), mida saab i-Phone'il ilma prillideta 3Dna vaadata!

Fotojaht - kaar

Ükskõik millisel moel sellise kaare vahele sattumine tekitab nututuju!

Toronto kaarsild, mis on Tartu oma sarnaselt ainult jalakäijatele mõeldud, ja muidugi ratturitele :)

Trepikaar laulukoori jaoks - Toronto Eesti kool Washingtonis (vist rongijaamas) lauluviisi üles võtmas. Eestlane ei saa mitte vaiki olla, isegi kui ta sünnimaaks Eesti polegi :)

Teised fotojahil

Pidu

Kui Eesti Majas pidu pidada, siis ikka kenasti võimalikult eestilikult :)  Kilu ei ole just väga saada, kuid heeringat on seevast tänu tugevale sakslaste kogukonnale mitut sorti ja sellest saab imehäid võileibu. Maitsvad singirullid, mille vahele sini-must-valged lipukesed eksinud, suitsulõhesaiad... mmmm... mida see hing veel ihata oskab... Ja natuke ka kohalike tavade järgi küpsiseid ja mitut sorti juustu. Kõik see oli kenasti pangarahva valmis seatud, kui kolleegi ümmargust sünnipäeva tähistasime. (Tegelikult on pildid juba sügisest oma järjekorda oodanud, ma ei tea, kuidas nad mul vahepeal ära eksisid.)

Loomulikult ei puudu ka kringel ja koduselt mõnus sefiiritort! Hea, et mõni pangaukse taha jäetud lauakesel kohale toodud kraami kallal enne meid maiustama ei hakanud :) Kuid õhtusel tunnil, peale kaheksat, pole enam Eesti Majas just palju rahvast kohal. Ja meie pidugi kipub lühike olema. Just nii pikk, kui kõhud täis saavad ja jutud räägitud. Siis vaja kiiresti koju rututata, sest järgmisel päeval on hommikul tarvis triksis kohal olla. Ega rahaga nalja pole! Peame ikka kenasti suutma kõik arvud õieti kokku liita :D

Minu raamatu Ülo

Oma raamatus nimetasin mitmel pool Eesti Maja direktorit, kes reservohvitserina Eesti sõjaväes (nüüd juba majori auastmes) ja teeninud nii Iraagis kui Afganistanis. Sealt tuli ta tagasi jõuludeks ning hiljuti andis ohvitseridekogule väikese ülevaate oma kogemustest. Teadsin, et ta seda teeb ning loomulikult oli huvi suur... Nõnda sammusime aga õigel päeval uhkelt oma naissoost noore kolleegiga endiste ja praeguste sõjameeste sekka, keda umbes kümne ringis kohal oli. Neist kaks on minuvanused, kuid siin sündinud ja Ülo moodi reservohvitserid, ülejäänud mäletavad veel II maailmasõja-aegseid lahinguid ning mul tekkis vahepeal kuri kahtlus, et mõnel kippus soojas ruumis uni kallale. Kuna lipsasime sinna oma lõunatunnil, siis püüdis Ülo kiiresti teha :)

Pilt on muidugi hoopis vabariigi aastapäeva pidustustelt Eestis, kui Ülogi oma abikaasaga kohale oli kutsutud (ning pärit presidendi kodulehelt). Üloga tehti isegi lühike intervjuu, mis minu meelest väga hästi õnnestus. Arvestades, et ta hiljem tunnistas, kuidas talle ootamatult mikrofon nina alla torgati! Arvestades, et Ülo on Eesti presidendiga juba lapsest saati sõber, siis pole imestada, miks nad kõik ühel pildil on. Tal olevat ka pisut raskusi ikka viisakalt 'president' intervjuu ajal ütelda, sest Toomas kippus kangest keelele :)

Ülo oli imekena ja tõi mulle minu raamatu Eestist koju kätte! Nii et olen ikka ise ka seda käes hoidnud :D Siiani laiutasin ainult nõutult käsi. Lubasin talle ühe kinkida, kuid ta teatas, et tahtis mind toetada ning ostis ikka ühe endale! Nii väga Ülolik!

Lisaks tegi ta veel ühe üllatuse ning käis raamatupoe aknal raamatut pildistamas :D Tegelikult sain veel ühelt sõbrannalt pilte, kuidas nad Tartus pojaga seda poes uudistasid. Ma ei saa ju ise kohal olla ja 'salaja' uurida, kuidas raamat ka poeletil välja näeb :) Aga tegelikult on mul kõige parem meel oma sõprade üle, kes nii kenad ja tähelepanelikud võivad olla!

Pildil peegeldub hoone, kus ma kunagi peale keskkooli aasta aega Linna Ametpostis (LAPis) töötasin (samas majas sai vist ka ajakirju-ajalehti tellida, neid, millel limiiti peal polnud ;) ja LAPis töötas muuseas kunagi enne mind minu praegune kolleeg pangas!). Päris põnev aeg, kui me taksodega ametiasutustele ja tehastele ja koolidele posti laiali viisime. Kes oleks võinud arvata, et selles tuttavas raamatupoes kunagi minu raamat välja pandud on :)

Top Chef meie kodus

Pühapäeval on mõnus hommikul niisama voodis mõnuleda ning kuulata laste toimetamisi köögis, kui nad usinalt pannkooke küpsetavad. Igaks juhuks käis kõige noorem pidevalt meid kontrollimas, et me mitte üles ei tõuseks ning et me kindlasti kõhtu täis ei sööks. Viimase üle polnud küll põhjust muretseda, sest olime ju magamistoas vangis ning siiani pole meil veel külmkappi sinna sisse pandud :)

Viimaks jõudsid nad oma asjatoimetamistega lõpule ning teatasid, et kohtunikele on kohad valmis pandud! Suures toas olidki kaks tooli meie nimedega märgitud ning niipea kui olime maha istunud, jagas Mari instruktsioone, mis nüüd toimuma pidi hakkama. Iga tüdruk oli valmistanud kaks rooga pannkookidega, mille puhul pidime kümnepallisüsteemis hindama välimust, maitset ja originaalsust. Nüüd sain aru, miks Mari vahepeal käis meilt uurimas, kas kodus vahukoort on. "Hüppa ratta selga ja mine too!" oli Tomi kommentaar. Aga Mari leidis teise lahenduse vahukommidega, mida serveerimisel kasutati.

Saime ka hindamislehekesed instruktsioonidega ja algaski meie tähtis kohtunikutegevus. Kirke käis vahepeal ikka murelikult uurimas, kas meil küllalt piima on. Ja Mari hõikas ukse vahelt, et me võime omavahel ka asja arutada. Ilmselt olid neil kõrvad põnevusest kikkis, mis me arvame. Aga meil polnud aega juttu vesta... suud olid ju head paremat täis. Millegipärast oli esimene ring saanud nimetuseks - pearoog, kuid see oli täpselt sama magus kui teise ringi magustoit :) Pannkookide lisandiks oli lisaks vahukommidele kasutatud vahtrasiirupit, mett, õunu ja banaane, kaneeli ja moosi. Isegi jogurt sattus ühele valikule, mis küll ootamatu, kuid täiesti söödav!

Viimaks olid käed-nägu magusast kleepuvad ning kõhud täis. Lugesime punkte kokku ja kutsusime lapsed tuppa. Võitjaks osutus ühepunktise edumaaga külaline Hanna (pildil ülevalt teine ja alt esimene)! Mari ja Kirke olid võrdselt 101 punktiga teisel kohal (Kirke omad on parempoolsed) ! Muidugi ei teadnud me, kelle toitu me hindame ja mingit kokkkumängu meil ka ei olnud! Võitjale jäi au nõud ära pesta... tegelikult mitte, aga meil ei olnud mingit autasu nii ootamatu võistluse jaoks välja mõeldud. Otsustasime, et võiksime sama asja korrata, aga ma annan neile ülesande mingi ettemääratud toiduainega roog välja mõelda. Nad võivad kasvõi interneti abiks võtta, et ideid saada. Järgmisel korral peavad nad tegutsema keedetud kartuliga. Me ei jõua liiga palju magusat ka süüa ;)

Raamaturiiul

Sarah Dunant “Sacred Hearts”

On aasta 1570 Itaalia linnakeses, kus asub Püha Katariina nunnaklooster. Nende elu käib vaikselt oma ettenähtud reeglite järgi, kui kloostrisse tuleb noor 16-aastane neiu Serafina. Ilmalikku ellu jääb tal muusikust noormees, kes perele sugugi ei istunud, ning kui Serafinale valitud tulevane mees eelistab hoopis tema nooremat õde, keda on kasvatatud kui tulevast nunna, otsustatakse vanem õdedest hoopis kloostrisse saata. Ta on aga kangekaelne noor naine, kes sihikindlalt tegutseb oma võimaliku põgenemise poole. Aga kui palju on paksude kivimüüride vahele sattunud neid, kelle vaim murti... Ootamatuks sõbraks saab talle keskealine naine, kes kasvades arsti tütrena, on omandanud oskused, mida tol ajal loomulikult õrnemale sugupoole kunagi edasi ei antud. Kloostris saab ta aga oma kaaslaste tervise eest hoolt kanda. Omamoodi kurb on temagi lugu, sest ainukese tütrena ei jää tal pisut üle 20-aastasena, kui ta kaotab isa, kloostrisse minna. Kes enam temavanust naiseks tahab...

Väga südamlik lugu, mis paneb mõtlema taas kord selle peale, kui palju haiget on kirik ja usk meie inimkonnale teinud... Isegi kui nunnast arst sai veel tol ajal mingil määral oma tööd teha, siis just sel ajal, kui toimub jutustuse tegevus, hakkab hoogu võtma palju rangema korra sisseseadmine. Nunnadel ega munkadel ei ole lubatud enam omada ei isiklikke esemeid ega raamatuid ega muuskariistu ega midagi, mis neid palvustest ja jumalateenimisest eemal võiks hoida, uksed on kõvasti lukus ning aknad müüritakse kinni. Nad on justkui vangid... osa küll vabatahtlikult tulnud, aga ka lugematul arvul on neid, keda pere sinna saatnud ja kellest kõvasti kinni hoitakse, sest kaasavaraks pandu kuulub ju kloostirle ja kirikule.


Andy Secombe “Endgame”
Seda juhtub küll harva, et hakkan midagi lugema oma tütre soovitusel. Vähemalt praegu veel harva, kuigi arvestades, kuidas ta raamatuid neelab, ei ole siin midagi imestada. Lugu ise võtab arutluse alla igivana teooria jumalast ja langenud inglist, kes muidugi põrguvalitseja krooni kannab. Kuna Mari on meil erilieselt 'uskmatu', siis muidugi meeldis talle see satiiriline ülevaade Jumala 'tegemistest' või 'mitte-tegemistest'.

Jumal on tähistamas taevalike inglitega oma viimast leiutist – Adamat ja Evat, kui Saatan kutsumatu külalisena kohale saabub. Sisimas on tal ikka kange tahtmine taevasse tagasi pääseda ning nõnda veab ta Jumalaga kihla, et Adama ja Eva järglastest ei saa mitte maakera hoidjad ja kaitsjad, nagu Jumal on planeerinud, vaid inimkond hävitab viimaks iseend. Kas ei ole mitte väga aktuaalne teema!

Ja nõnda tõmmatakse tähtsatesse sündmustesse võlgades hambaarst, kes on hädas tulumaksuametiga ja peaingel Gabriel, kes peab maapinnale tulles oma suuri tiibu laia mantli alla peitma ning hea meelega naudib kohapealseid kulinaaria saavutusi.

Omaette tegelased on kunagised ajaloolised isikud, kes Saatana poolt paari pandud ja kes iseloomudelt ning põhimõtetelt teineteisest väga kaugel seisavad. Need paarid käivad siis maa pealt põrgu tulevasi elanikke ära toomas, pidevalt vaieldes ja riidu kiskudes.

Muidugi ei saa Saatan jätta oma saatanlikke plaane välja nuputamast, et pisut oma kihlveo võidule kaasa aidata. Tema salakavala idee alusel lastakse tasuta inimeste hulka põnev kompuutrimäng, mille viimane osa aga väga tõepäraseks ostutub, kui tuumapommid riigijuhtide ehmatuseks äkki ootusunest ärkavad... Terve maailm seisab hukkumise ääre peal... ja tegelikult kui kaugel me isegi hetkel sellest oleme... Kas Gabriel jookseb juba maa peal, et meid endi käest päästa...

James Patterson “Run for Your Life”

New Yorgis liigub ringi psühhopaat, kes kutsub end Õpetajaks. Oma arust toob ta õiglust ning lõikab elutee katki nendel, kes käituvad üleolevalt ning unustavad kombed. Kõige rohkem on põhjust muretsemiseks nendel, kes end eliitklassi upitanud. Mis aga juhtub, kui ta plaanid ei lähe just nii nagu ta need enda jaoks läbi mõelnud on, ning mitmed kõrvalised isikud kaotavad elu. Kellel on õieti õigus teiste elu üle otsustada... Ja muidugi paneb see ka mõtlema, mis täpselt mõjutab inimese kujunemist... kas oleme juba ette programmeeritud just selliseks nagu oleme või kui suurt rolli mängivad meie eluteele ette veeretatud sündmused, inimesed.

James Patterson on kirjutanud juba 70ndatest aastatest peale. Ma pole just palju temalt lugenud, kuid mõni raamat on ikka teele sattunud. Ta on 100% Edgar Poe autasu väärt!

Superkangelane tüdrukutele

Hiljuti loetud postitus pisikesest tüdrukust, kes ei pidanud enam printsess olema vaid Superhero, pani mõtlema minu enda neidude peale. Nad ei ole mul kunagi eriti printsessidest sisse võetud olnud, õieti küll Mari on meil selline tom-boy, kes on alati roosadest kleitidest ja neiulikest asjadest suure kaarega mööda käinud välja arvatud kui oli vaja küüned värvida ja silmad pähe teha :D Oh, neid kingituse toojaid küll, kes meile laste jaoks mõeldud kosmeetikat tõid, mida ma kangesti peita püüdsin, kuid mis ikka kusagilt välja ilmusid...) Ning vanema õe eeskujul proovib Kirke samasugune olla, kuigi näen temas siiski sügaval peidus ka printsessi :)

Ja nõnda sattusid nad vaimustusse 90-ndate lõpul nähtud seeriast Cybersix. Pidin lausa otsingu tegema, et meelde tuletada, mis selle tegelase nimi oli, kuigi omal ajal kodus muust ei räägitudki!

Loo peategelaseks on noor naine, kes tavaelus käib ringi üsna tähelepandumatu mehena ning kangelaseelus on Cybersix, kellel on mitmed üleloomulikud võimed. Tema eeskujul leidis Mari endale ühe tumeda laia äärega mütsi ning ümber kaela emme rätiku ja nõnda ta "lendas" meil kodus pidevalt ringi. Isegi sõber Andres sai enam-vähem vastava kostüümi - laste fantaasia on piiritu, sest mõlema riietus on muidugi tegelikust nii kaugel, et annab välja mõelda, miks nad nõnda kummaliselt end ilustanud on :) Oh, kui kerge kunagi oli, nüüd enam nii lihtsalt ei saa. Eelmiseks Halloweeniks pidime ju uhke kostüümi tegema ja Kirke räägib juba ka mingist anime-kangelaseks muutumisest, milleks on vaja õiget rõivastust.

Lugesin ka nüüd esimest korda Cybersix'i kohta. Tuleb välja, et tegemist on Argentiinas välja antud koomiksitega, mis palju süngemad, kui TV-seeria.

Lühidalt taustast: Saksa natsiarmee doktor, kes põgenenud Lõuna-Ameerikasse, on väga osav geneetikas. Sõja ajal tegi ta surnud vangide peal eksperimente, kuidas neid ellu äratada ja armee heaks tööle panna. Uuel kodumaal jätkab ta katsetusi ning loob ebatavaliste võimetega 5000 kunstlikult loodud humanoidi. Kuid asjad lähevad viltu, sest nad ei taha sugugi sõna kuulata ning käituvad liiga inimlikult.

Ta hävitab nad, kuid üks pääseb põgenema - Cyber6, kes hakkab kasutama autoõnnetuses hukkunud noormehe nime ja töötab kirjandusõpetajana keskkoolis. Hiljem saab ta kokku oma vennaga, kes oli samamoodi geneetiliselt muudetud, kuid tal on hoopis pantri kuju. Koolis on noor õpetaja Lucas Amato, kellesse ta armub, kuid kellega ta tegelikult koos ei saa olla... Loos on pinget ja lootusetust, alatoon on üsnagi kurb, mida ma tavaliselt sellistes seeriates kohanud pole (mis muidugi tähendab, et ma pole õieti neid näinudki :) Ja palun kergemat karistust, et sellist filmi lubasin lastel vaadata! Vähemalt tegime seda koos :)

Avastasin ka youtube'is mitu videot. Panen siia paar. Neist esimene on Dido laulu järgi kokku pandud ja teine kujutab lühikest ülevaadet seeriast (kokku tehti vaid 13 osa). Kuula alguse laulu siit. Olin üllatunud kommentaaridest, mis nostalgiliselt seda seeriat taga igatsevad ja parimaks nimetavad...

Fotojaht - kimp

Tänasel ilusal päikesepaistelisel päeval, mis juhtumis mul töövaba, tegin pika jalutuskäigu kutsuga ning püüdsin silmad lahti hoida, kas näen mõnda põnevat kimpu.

Kimp punaseid marju okkalisel põõsal, mille nimest pole mul küll õrna aimugi :)

Päike paistab juba kirkalt, kuid silmarõõmu pakuvad ainult jõulude ajal välja pandud rohelised kimbud igihaljastest okstest, mis teravas kontrastis lehtedeta põõsastega.

Söödav "lillekimp" shokolaadikommitorni kõrval.

Roosikimbud panevad kõik rõõmust õkama (vähemalt naispoole :)

Milleks need lillekimbud ikka on kui imetlemiseks ja nuusutamiseks :)
Siin pildil on mu töökaaslane oma sünnipäevalilledega, kuid see toob meelde hoopis teise südamliku lillede kinkimise, kui minu kolleeg, kellega olen algusest peale koos töötanud pea 20 aastat, otsustas ära minna... kui kõik ei läinud nii nagu tema/meie ootasime... Kurb... arvestades, et hetkel pole tööturg just mitte kõige sõbralikum... Aga samas oli eriliselt südantsoojendav, kui meie all asuvast kindlustuskompaniist tulid kõik kohale ning kinkisid talle kauni kimbu. Oleme siin Eesti Majas nii pead-jalad koos, jagame rõõmu ja kurbust... ootamatult on saanud meist justkui teine pere, kes kokku hoiab...

Teised fotojahil

Meie pere

Eesti Elus ilmus "Nädala portree" all lugu meie perest.
Ja me saime foto, kus me viimaks ometi kõik koos pildile jäänud :)

Seemned

Kevad on kohe-kohe käes ja usinamad on vist juba seemned välja otsinud ja isegi toas mulda torganud, et taimed õue istutamiseks õigel ajal valmis oleks. Meiegi proovisime hea mitu aastat tagasi nõnda tomatitaimi kasvatada, kuigi palju lihtsam on ikka poodi kõmpida ning kõik vajalik sealt koju tuua. Sellised mõtted tulid peale, kui aknast sisse piiluvat eredat päikest vaatasin ning nagu orav päevalilleseemnete kallal nagistasin. Ainult minu seemned on kaetud magusa suhkrukorraga, millest vast oravgi ära ei ütleks. Igal juhul pistab Koko mul iga põrandale kukkunud tera kiiresti nahka. Avastasin need mõni aasta tagasi ja kuigi ma pole suur päevalilleseemnete sõber, siis sellisel kujul kõlbab neid ikka süüa. Eriti veel kui lohutada ennast, et need pole juskui "päris" kommid ;)

Avastasin just veel ühe huvitavaToronto ettevõtmise, mis viib kokku inimesed, kellel on olemas aed, kuid kellel pole aega või tahtmist seal midagi teha ning need, kellel ei ole aeda ja kes tahaks midagi aias kasvatada. Tuleb välja, et see pole sugugi uus algatus ning haarab päris mitmeid riike, siin on link "Sharing Backyards" - jagame tagaaeda, kuhu võib oma kontaktandmed jätta ning varsti toimetab keegi sinu aias või hoopis toimetad ise kellegi teise aias :) Küll on tore idee! Ja arvestades, et osa tulevikuvaatlejaid arvab niikuinii, et meie maailma muutub uuesti palju väiksemaks (kui transport hirmkalliks läheb), siis on hea mõte juba nüüd midagi teha, et oma toit kohapeal kasvatada. Muidugi ei saa ka unustada kasu, mis tekib, kui me oma õhku ei saasta transpordiga, nii kaua kui veel naftat jätkub.

Viimase lingi alt leidsin veel midagi põnevat. Nimelt on üks sponsoritest kompanii nimega Ilus Elu, mis asub Briti Kolumbias. Nad müüvad mahekosmeetikat... hmm... leiutasin vist uue sõna :D Muidugi tekitas see uudishimu, kes firma looja on. Vist aiman... aga pole kindel :)

Minu Kanada

Nüüd on “Minu Kanada” juba teist nädalat poeletil kättesaadav ning ime-ime müügitabelis kohe esimese nädala järel päris tipu lähedale tõusnud. Alguses arvasin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad tormasid ilmselt kohe poodi raamatut ostma, kuid hoolimata oma päris laiast tutvusringkonnast, ei ole vist see siiski piisavaks põhjuseks. Keegi arvas, et põhjust ei peakski kaugelt otsima. On ju Kanadas palju eestlasi, kellel veelgi rohkem sugulasi Eestis. Kindlasti aitas asjale kaasa ka Vancouveris toimunud olümpiamängud, mis muidu nii tähelepandamatu Kanada kõigi meeltesse tõi.

Kas ma oleks veel aasta tagasi uskunud, et ma lõpuks ikka nii kaugele saan ja minu kirjatükid kunagi raamatukaante vahele jõuavad? Kindlasti mitte... Sellepärast teadsid ainult mõned üksikud, mille kallal ma kodus peale tööd usinalt vaeva nägin. Kui Epp Petrone pöördus minu poole küsimusega, kas tahaksin proovipeatükki kirjutada (Marje Aksli õhutusel, hiljem nägin sarnast soovitust Siiri poolt ka), siis olin alguses kindlasti meelitatud, kuid järgmisel hetkel hakkasin juba kahtlema. Äkki proovin liiga suurt tükki pirukast hammustada. Üks asi on niisama blogis ei-tea-millest heietada, teine midagi vägevamat kokku panna. Tom arvas mu kõrval, miks sa ei proovi! Kui asjast asja ei saa, siis vähemalt on meie endi jaoks olemas midagi, mis tulevikus tore lugeda ja kuhu pidevalt täiendusi saab teha.

Kõigepealt võtsin ette oma vanad kirjad, mis täis hulgaliselt igat sorti tühja-tähja, milline ilm parasjagu oli ja mida me poest ostmas käisime. Aga samas leidsin mitmeid toredaid juhtumisi ja mõtteid, mis vahepeal kusagile kaugetesse mälusoppidesse peitu pugenud. Minu esimesed kümme lehekülge, mis viimaks paberile sai pandud ja mida hiljem uuesti üle vaatasin, olid ausalt-öelda väga igavad, isegi minu jaoks :)

Mu esialgne mõte oli minna enamvähem kronoloogiliselt läbi sellest, millega olime kokku puutunud. Viimaks kujunes toimetja Marje Aksli toel raamat hoopis kirjatükkideks, mis mingil määral jälgisid inimese eluringi võõral maal. Sünd ja meie tulek Kanadasse alguses, eestlased Kanadas, nende tegemised, meie endi kogemused Kanadast ning viimaks eluratta pisut kurvem lehekülg – vananemine ja matused.

Olen oma ehmatuseks juba mitmelt poolt kuulnud mõtet, et raamatu lõpp on sünge... isegi minu ema arvas nii... Alles siis kui ta järele mõtles ja uuesti vaatas alapealkirja: eestlase eluratas vahtralehemaal, siis ei paistnudki asi enam väga hall. Tegelikult on mul hea meel, et raamat on pannud ehk pisutki mõtlema, kuidas me oma elu elame ja võibolla rohkem hindama seda, mis meil käes on... vaatama pisut enda sisse ning rohkem rõõmustama oma lähedaste ja sõprade üle, kes meie ümber on.

Tom imestas, kuidas kõige raskemateks komistuskivideks osutus kaanepildi ja alapealkirja valimine. Mulle meeldis väga pilt, kus minu tüdrukud istuvad Eesti lipuga künka otsas, kus taustaks vahtralehekujuline lillepeenar. Kui aga nägin erinevaid disaine, siis vahtralehed “võitsid mu südame”. Oh, neid edasi-tagasi e-maile ja arutlusi, mille käigus enamus ikkagi lõpuks vahtralehti eelistas. Ma poleks kunagi arvanud, kui paljudele pisiasjadele on viimaks vaja tähelepanu pöörata. Isegi lühikese kokkuvõtte jaoks sai kaks erinevat versiooni kirja pandud :)

Kõik see oli minu jaoks uus aga omamoodi põnev kogemus. Mõned on küsinud, kas nüüd, kus ma ühe raamatuga hakkama sain, proovin veel midagi kirjutada. Keegi on öelnud, et on erinevat sorti inimesi. Need, kes lasevad sündmustel mööda minna ilma süvenemata või leiavad rahulduse asjad lihtsalt lahti rääkida, ning siis on need, kes suudavad toimunu ja probleemid ainult paberile pannes/raamatut kirjutades enda jaoks selgeks teha. Elades sünnimaalt kaugel, on mul hulgaliselt kogunenud mõtteid, mis kindlasti kõik sellesse raamatusse ei jõudnud ja mis ma enda jaoks olen juba ammu tahtnud lahti harutada. Neid olen ma endaga kaasas kandnud sooviga kunagi kirja panna. Kas ma oskan need ka kenasti paberile panna, on küsimus, milllele mul praegu küll vastust pole...

Raamatu kohta on arvamused kokku kogutud siia.