Uppunud kool...

Kolmapäeval vajus 20 minutiga Atlandi ookeani sügavustesse Kanada kolmemastiline purjekas "Concordia". Kõik 64 pardal olnud inimest pääsesid – 48 keskkooli õpilast, 8 õpetajat ja 8 meeskonnaliiget. Õnnetus juhtus Rio de Janeirost 550 kilomeetri kaugusel kagus. Kapten Curry sõnade järgi oldi juba eelmisel päeval valmistatud tormise ilma vastu, mis saabudes laeva ohtlikult ühele ja teisele küljele kallutas. Ta arvab, et nii kiire uppumise põhjustajaks pidi olema ootamatu tornaadodele sarnanev tuulehoog - microburst - (kiirus kuni 33 m/s), mis otse pilvedest maa suunas liikudes kaldus laeva tabas. Selliste tuulte tekkimist on väga raske ette ennustada ja nõnda on need varemgi nii merel kui maa peal palju pahandust tekitanud.

Purjekas kuulub erakoolile, mis asub Kanada idarannikul väikeses ajaloolises linnakeses Lunenburgis, Nova Scotias. West Island Kolledž pakub XI ja XII klassi ning ülikooli esimese kursuse õpilastele võimalust viieks kuuks laeva pardale asuda ning õppetööd jätkata - niinimetatud 'tunnid lainetel'. Teekond viib noored nii Euroopasse kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Programmi hinnaks on umbes nelisada tuhat krooni ja õpilasi on tegelikult üle maailma, enamus siiski Kanadast.

23-aastane bioloogiaõpetaja, Ruth McArthur, meenutab, kuidas ta oli tundi andmas, kui sai aru, et midagi on korrast ära. Olukord oli pingeline, kuid nii õpilased kui meeskond tegutsesid üsna orgnaiseeritult. Tänu varasematele treeningutele teadsid kõik enamvähem, mis nad pidid tegema. Kiiresti riietuti veeülikondadesse (vähemalt need, kes jõudsid) ning asuti päästeparvedele, tehes enne kindlaks, et neil oleks vett ja süüa. Samas koguti ka vihmavett, sest kardeti pikemat merel olekut.

Meeleolu oli tõsine, nii mõnigi mõlgutas elu ja surma mõtteid, kuid paanikat siiski ei tekkinud. Viibiti vetes, kus laevaliiklus suhteliselt tihe ning lootus pääseda ei kadunud. Hädasignaali ei jõutud küll välja saata, sest raadioruum oli veel all, kuid parvedel olles märgati vetes hulpimas vahendit, millega saab hädaolukorrast sateliitide kaudu teisi teavaitada. Peaagu 40 tundi oldi viiel päästeparvel tihedalt koos, kuni märgati lennukeid, kellele oli teavitatud õnnetusest. Kuidagi oli vaja nad ju üles leida... Mõni aeg hiljem võttis Brasiilia kaubalaev nad peale ning viis Riosse.

Peale pääsemist lubasid mitmed, et ei astu enam kunagi ühegi purjeka pardale, kuid praeguseks on nad juba meelt muutmas. “Mõeldes kõigi oma uute sõprade peale, kellega ma tuttavaks sain, siis oleksin uuesti valmis õpireisi ette võtma,” väidab 16-aastane noor neiu, kes vaevalt kaks nädalat oli jõudnud laeval olla. Selline kogemus ei unune kindlasti kunagi... (Loe veel.)

Natuke kurb on see, et praegu mõlgutatakse juba mõtteid, kas sama programmiga ikka jätkata. Kujutan ette, et probleemiks on kindlasti raha. Nagu nende brozhüürist on näha, siis on neil veel üks laev - õieti jaht. Programmiga alustati 1984. aastal kui kuulutati välja noorteaasta ja URO kutsus kõiki üles mõtlema välja midagi noorte jaoks teemal: "Rahu, osavõtt ja arneg". Kanada hakkaski pakkuma "tunde lainetel"! (Veel videosid).

Fotojaht - jää

Vaieldamatult on ikka kõige kaunimad jääst lilled. Meil ikka veel aegajalt näeb seda vanal vannitoa aknal. Ei tea, kas tasubki seda kunagi ära vahetada :)

Lumi... sula... külm... sellises järjekorras saavad teed endale korraliku krobelise jääkihi peale, millel kõndimine vahel akrobaatikaoskusi nõuab.

Jääinglid...

Need pildid on aasta tagused, kui soojad ilmad endast märku hakkasid andma. Eks me siis jäädvustasime Tomiga võidu neid erinevaid jäiseid moodustusi.

Kanadat oleks raske ilma uisuväljadeta ette kujutada. Juba pisikesed lapsed tuuakse jääle, et neile uisusammud selgeks saaksid. Eks paljude unistuseks saa jäähokistaariks kasvada :)

Vaata teisi fotojahilisi siit.

Eestlased OM avatseremoonial

Nüüd võtsin natuke aega ja vaatasin uuesti OM avatseremooniat, õieti küll seda osa, milles eestlased staadionile sammusid. Sain kohe mitu korda ja rahulikult uurida ning imestasin, miks ma kohe Kanada eestlaste hulgas tuntud Tiiu Nurmbergi ei osanud märgata, sest tema oli see, kes ääres kõndides kaamera poolel rõõmsalt tantsusammu tegi ja lehvitas. Kujutan ette, et tema jaoks oli see eriline tunne esindada Eestit oma sünnimaal. Püüdsin paar pilti kinni ja pidin taas kord tunnistama, et eestlaste rõivad ühed kaunimad on.


Kanada kannab olümpiamänge edasi mitmel kanalil ja mitmes keeles, mitte ainult prantsuse ja inglise. Veebilehel on võimalik samuti kogu aeg asjadel silma peal hoida, nii sõnas kui pildis, sest ka seal lastakse otseülekandes võistlusi üle (nagu aru sain, on see esmakordselt nõnda laia skaala internetis saanud). Natuke juba muretseti, kas inimesed tööl ikka tööd ka teevad :) Ja muidugi saab osasid asju uuesti vaatama minna!

Võileivatort

Ma olen juba ammu tahtnud proovida ise võileivatorti teha ning sel nädalavahetusel võtsin lõpuks asja käsile. Küpsetasin ise leiva, sellise laia neljakandilise ning kasutasin poole leivast tordi jaoks. Kihtide vahele segasin küüslaugu- ja murulaugu toorjuustu, pisut majoneesi ja maitsestamata jogurtit. Lisaks hapukurki ja sinki. Jätsin kõik ööseks külmkappi ja järgmisel päeval kaunistasin riivitud juustu, tilli ja paprikaga. Tulemus... päris hea! Kaasa sõi ja kiitis! Lapsed uurisid igaks juhuks hästi kaugelt ning otsustasid, et vaatamata kenale tordilikule välimusele, on neil äkki söögiisu kuhugi kadunud :D Oh, neid küll. Kõigele uuele ei kiirusta nad sugugi oma 'jah'-sõna ütlema.

Sünnipäev ja vastlapäev...

... seda ei juhtu iga päev :)

Kallilt kaasalt sain kingiks kauni kruusi ja töö juurest mõnede kolleegide poolt ilusa lillekimbu. Üks sõbranna tõi veel õhtul töö juurde lilli, mis täpselt kimbu värvidega kokku läks. Imekena üllatus! Lisaks on mul tore sõber, kes ei jõudnud ära imestada, miks ma sünnipäeval tööl olen ja veel pikka päeva. Küsis mu käest suure paberi ning sirgeldas juhatusele ettepaneku, et nad võiksid ikka kenad oma töötajate vastu olla ning vaba päeva nii tähtsate sündmuste puhul anda :D Mis mul nendest vabadest päevadest (mis iseenesest muidugi väga kena oleks), kui mul nii toredad sõbrad on!

Ja need maitsvad vastlakuklid, mis Eesti Maja kohvikus ilmavalgust nägid, olid meil kõigile liilmetele maiustamiseks välja pandud. Meile ka! Mina sõin vähemalt neli ära ja limpsisin näppudele sattunud vahukoort :) Vahukoor ongi ju kuklite puhul see peamine võlu

Kõigile suur aitäh, kes mind meeles pidasid ning häid soove saatsid!!! Hea meelega jagaks teiegagi neid võrratuid kukleid!

Linnupere

Sel ajal, kui Kristina Šmigun-Vähi endale hõbeda välja võitis, imetlesin mina meie akna taga lindude toidulauale tulnud maiustajaid - tänase perepäeva (Family Day) taustal :). Linti jäi Põhja-Ameerika tihane (chika-dee), valgepõsk-puukoristaja (nuthatch) ja emane kardinal. Kahjuks ei suvatsenud isane esinema tulla, kui minu kaamera käis, istus niisama viinamarjaokstes. Taustaks kõlab kõigi nende linnukeste laul, mis interneti sügavustes kättesaadav... minuni kostis ainult vaikne siutsumine ja kiisu ärritatud näugumine :) Olin ka sunnitud uue toidualua panema, sest teisest said oravad kergesti toidu kätte ning viimaks lõhkusid veel ära ka. Uuega, milleks on plastikust pudel, käisid nad ainult pahaselt ringi, proovisid alt ja ülevalt ja isegi aknalaualt läheneda, kuid jäid pika ninaga.

Pulmakleit

Minu noor Soomes elav sõbranna, kes hetkel õmblemist ja moekujundust õpib, jõudis kümne finalisti hulka pulma- ja armastuse messil. Võistlejad pidid kaunistama pruudikleidi viie minuti jooksul. Küll on vahva idee! Huvitav, kas midagi sarnast tehakse ka Torontos peetaval pulmamessil. Siiani pole ma sinna just väga trüginud, sest minu pulmadest on juba hulk aega möödas ning loodetavasti ei pea veel niipea oma laste pulmade peale mõtlema. Samas meeldib mulle lihtsus, eriti tore on minu meelest Manni pulmariietus! Ei pea ju alati uhke lumivalge sitsi-satsiline kleit seljas olema!

Vaatasin siis kõik need finaali saanud pulmakleidid üle ja pean tunnistama, et noored on toreda töö teinud. Igaüks võib nüüd oma hääle anda ja muidugi ei pea keegi mitu korda arvama, kelle poolt minu hääl läheb ;)

Tähtis päev

Täna kingitakse siin palju roose ja nelke ja tulpe ja ehk muidki lilli. Lapsed joonistavad sõbrapäevakaarte... kuigi viimasel ajal on vähemalt minu tüdrukud asja palju rahulikumalt võtnud. Vanasti oli ikka suur kaartide kooli viimine, kusjuures kõrgemalt poolt (st õpetaja käest) oli korraldus: kui kaardi tood, siis pead seda kõigile tegema. Mis on ka õige, vähemalt minu meelest. Kes tahab neid õnnetuid lapsesilmi näha, kui teised saavad ja mina ei saa... Ja pealegi, kas sa pole omamoodi sõber kõigi oma klassikaaslastega. Mina leidsin hommikul köögilaualt valge orhidee, mis on imeilus!

Ja täna algab tiigriaasta, ehk Tomi aasta :) Loodetavasti toob see midagi hästi head tema jaoks! Hiinlastele on nende uus aasta väga tähtis. Tean, et lapsed jäävad tihtipeale koolist koju, et seda tähistada. Kirkegi teatas, et peab Chen-Chenile helistama ja head uut aastat soovima!

Ja nüüd üks kena Valentini laul:

Fotojaht - tagurpidi

Seekord ei hakanud just tagurpidi vaateid pildistama minema, vaid uurisin vanu fotosid. Millegipärast meeldis lastele pidevalt maailma tagurpidi vaadata :)

Ja nüüd on Koko peaaegu samad kombed üle võtnud... muudkui keerab aga jalad püsti ning uudistab, kas keegi tuleks teda sügama :)

Vahel küll lakub Koko usinalt meie kassi Pumat. Eriti meeldib talle kiisu kõrvade kallale minna, mis väga naljakalt tagurpidi keeravad (pildil ainult üks, aga vahel on mõlemad viltu peas). Ime, et ta oma teravate hammastega kiisule liiga ei tee!

Teised fotojahil leiad siit.

Olümpiamängud on alanud

Täna oli põnev päev Kanadas - olümpiatõrvik süttis viimaks Vacouveris, läbides pikima tee, mis kunagi korraldajamaa ette võtnud on! Kindlasti pole ka nii suursugust olümpiasümboolikat olnud nagu ülaltoodud pildil - olümpiarõngad ja vahtraleht on oma punase värvi saanud jõhvikatest, milleks kulus üle 13 tuhande kilo marju! Briti Kolumbia suuruselt neljandas linnas Richmondis ehitati võimas uisurada, ning plaanis oli jõele ujuma panna just need sümbolid. Kahjuks osutus veevool liiga tugevaks ja nõnda leidsid jõhvikatest olümpiasümbolid endale koha suures pargis. Marjad valiti aga sellepärast, et linn on Kanada kõige suurem jõhvikate tootja (eelmisel aastal näiteks üle 12 miljoni kilo). Paljud farmerid tegelevad jõhvikakasvatamisega juba neljandat põlve. (Peale olümpiat lähevad marjad kompostiks.)

Uhke avamistseremoonia... kus on kohal Kanada peaminister ja kindralkuberner (Haitilt pärit naine, kes lõpuks kuulutas olümpiamängud avatuks). Alustuseks kõlab hümn, mis paneb uuesti kord imestusest kulmu kergitama, miks küll hümni lauldakse "omal viisil", aga see ongi siinse mandri komme. Järgneb sümboolne, kuid samas tradtisiooniline tervitus kõigile külalistele kohalike põlisrahvaste poolt. Kuidas saavadki Kanada mängud olla ilma põlisrahvasteta, kelle esindajatest moodustub muster staadionile kerkinud tootemipostide ümber.

Kõige rohkem pahandavad mind ülekande vahele torgatud reklaamid ja just siis, kui näiteks eestlased kõigile vaadata oleks. Hea, et saab Ameerika kanalite vahel klõpsida, kus õnneks reklaam samal ajal vahele ei hüppa. Kas tõesti ei saa kordki reklaamid hilisemale ajale lükata, kasvõi ekraani nurgas näidata, kui nii väga vaja on.

"Veer-pa-luu", nagu kanadalasest reporter venitas, on eestlaste lipukandja. Proovin näha, kas Tiiu Nurmberg jääb silma, kuid kaugelt on raske sellest aru saada. Toronto eestlaste hulgas hästi tuntud, kes on isegi Marile kord kuldmedali kohalike eestlaste suusapäeval kaela riputanud (avamispäeval muide toimubki sama suusapäev uuesti). Juhtumisi rääkisin täna tema vanaisaga, kes oli hommikul lapselapse käest Vancouveri uudiseid kuulnud. Tiiu oli saanud teha proovisõidu, kuid hiljem pidi trenn katki jääma, sest udu segas nähtavust. Ilmaga pole just siin hästi vedanud, isegi vihma sadas videoülekande järgi otsustades... Väga malbe talv on Kanadas olnud, samal ajal kui lõunanaabrid on lund ja külma saanud kohtades, kus tavaliselt soe on olnud.

(Vahepael pean kiiresti Kokoga väljas käima. Piilun aknasilmi, kus näen helendamas teleriekraane ja püüan aru saada, kas kõigil on olümpiakanal ette keeratud.)

Etenduse osas oli kindlasti kõige meeldejäävamaks vaalaskalade "esinemine". Ja Sarah McLachlan... kena, et ta laulis. Ja muidugi ei saa põlisrahvaste kõrval unustada kõiki teisi rahvaid, kes on mõjutanud Kanada kultuuri ja traditsioone. Kanada mitmepalgeline maastik... külmad inuitide alad, kus virmalised ja tähed inimeste tegemisi jälgivad, avarad preeriad lõputute viljapõldudega, kus pidi kodust ärajooksnud koera veel kolm päeva hiljemgi nägema :) Kaljumäestik...

Ja kanadalased armastavad Leonard Coheni "Hallelujah't" :), mis esitati kohe peale mängude avatuks kuulutamist. Laulust oli juttu, kui kirjutasin Kanada tenoritest. Olümpialippu kannavad mitmed tuntud kanadalased, muuseas ka Terry Foxi ema. Terry Foxi on arvatud 20.sajandi kümne kõige kuulsama kanadalase hulka (teisel kohal). Ta oli noormees, kes otsustas raha kogumiseks vähivastase võitluse jaoks joosta Kanada ühelt rannikult teisele... ühe jalaga, sest omal ajal osati vaid nii teda tabanud kasvajaga võidelda. Ta ei lõpeta Lootuse maratoni, sest vähk saab temast võidu... Igal aastal peetakse nüüd Terry Foxi jooksu, milles pole võitjaid; ja koolilapsed õpivad juba väikesest peast tema sihikindlusest ning saatusest.

Väike tehniline probleem viivitab tulesüütamisetseremooniat, kuni esimest korda mängude ajaloos süttib siseruumis tuli - nagu suur lõke (milles oleks pidanud olema neli halgu, kuid ainult kolm tõusid põranda alt). Wayne Gretzky, kes muide kümnendal kohal kuulsate kanadalaste seas, süütab olümpiatule väljas. Politseieskordiga viiakse ta Vancouveri vihmase taeva all tuleaseme juurde, mis on samasugune sümboolne lõke, mis hetk varem avatseremoonial põlema pandi. Minu meelest on see üks kõige kaunemaid, mis olümpiamängude ajaloos süüdatud (ma proovin erapooletuks jääda ;).

Ainult ühe sportlase surm varjutas mängude algust. Iga elukaotus on valus, kuid seekord puudutas see kindlasti lugematuid inimesi... ehmatas ja võttis tõsiseks... ja pani mind vähemalt mõtlema, kas tõesti tasub spordi nimel oma elu ohtu panna. Ilmselt peaks ma ise sportlane olema, et sellest aru saada või on see küsimus iseloomus... närvikõdi, kiirus, enese proovile panek...

Ja hoolimata sellest, et nüüd hakatakse uuesti näitama avamist, lähen ma magama, sest muidu ei näe ma homme ju võistlusi :D

Minu Kanada

"Minu Kanada" on nüüd ametlikult ilmunud!
Tunnistan, et mul oli küll vahel tunne, et ma sellega hakkama ei saa :)

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.

Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Kanada tenorid

Kanada tenorid andsid just välja oma esimese albumi ning nende kuulsus on jõudnud tasapisi lõunanaabritenigi. Viimane on kandalaste jaoks suur asi, sest sealt edasi ootab ees juba lai maailm. David Foster, muusikaprodutsent, kes on muuseas Celine Dioni, Josh Grobani ja Michael Bublé 'avastaja' ning on töötanud koos paljude maailmakuulsate lauljatega, nimetas Kanada tenoreid riigi rahvusaardeks. Arvestades, et nad oma nooruse ja kena välimusega silmarõõmu pakuvad, siis miks mitte neid aardeks pidada, eriti veel kui nad laulda ka oskavad ;) Kuula neid ka MySpace'is.

Nüüd on nad ka "Oprah-templiga" ära märgitud :) Mehed esinesid tema saates, lauldes iseenesestmõistetavalt kanadalasest muusiku ja laulja Leonard Coheni laulu "Hallelujah", mida muuseas nii mõnedki koorid oma repertuaari võtavad, ka Mari-Kirke kool (vaata-kuula siin - keskelt alates). Kõige suurem üllatus oli nende lemmiku Celine Dioni lavale ilmumine. Juba lauljate ilmete nägemine, kui nad saavad aru, kes nendega ühines, on kordumatu!

Pean küll ütlema, et Celine Dion ei kuulu mu lemmikute hulka, pigem nautisin rohkem kanadalase Sarah McLachlan'i üllatusilmumist sama laulu ajal, kahjuks pole video kvaliteet väga hea... pigem tasub kuulata samas koosseisus nende Talvelaulu.

Numbrite algus

Sain hiljuti huvitava kokkuvõtte araabia numbrite tekkest. Iga numbri kuju peidab endas nurkade arvu. 0 on muidugi märk, millel pole ühtegi nurka. Joonistasin need numbrid siia kõrvale nii kenasti kui oskasin :)

Tüüpilise 'skeptikuna' hakkasin kohe uurima, kas sellel teoorial on ka tõepõhi all, kuigi tunnistan, et ülaltoodud põhjendus tundus väga tõepärane. Loomulikult selgus, et nutikad pead ongi oma ajurakud usinalt tööle pannud ning sarnase ideega välja tulnud, kuigi tegelikkusega pole sel midagi ühist. Wikipedia toob ära päris põhjaliku seletuse ning seal on üles riputatud pilte numbrite arengust.

Hoolimata teooria ümberlükkamisest ja müüdiks kuulutamisest, meeldib mulle see väga. Kui meeles on ja paras juhus käes, seletan kõigile, kes kuulata tahavad :)

Araabia numbrid on tegelikult hindu-araabia omad, pärinedes India matemaatikutelt. Omal ajal asusid Indias väga kuulsad ülikoolid, kuhu tuldi õppima üle ilma. Pärsia matemaatikut võtsid numbrite idee üle ja nende käest liikus see edasi araablastele. Numbrite kuju muutus ajapikku ning Põhja-Aafrikasse jõudes poleks meil neid sugugi enam raske ära tunda. Kesajal jõudsidki needsamad numbrid mustalt mandrilt Euroopasse. Sealt edasi aitas kaubavahetus, raamatud ja kolonialiseerimine numbrite levikule kaasa. Tänapäeval on see vist pea ainukeseks sümboliks, millest igal pool ilma raskusteta aru saadakse!

'Araabia numbri' nimi tuleneb muidugi sellest, et araablaste käest jõudsid numbrid eurooplasteni. Kuid araablased ise kutsuvad neid hindu numbriteks, nende tegeliku pärinemise alusel (ülilühike kokkuvõte Wikipediast.)

13 aastase vahega...

Vaadates oma suuremat last hiljutisel sünnipäeval koos oma lapsepõlvesõbrannaga põrandal mängimas, tuli meelde aeg, kui nad alles aastased olid. Neil on vaid kolm kuud vahet ja me elasime omal ajal lausa kõrvaltänavatal. Saime hästi lapsehoidmist organiseerida...

Kaks kooki

Otsustasin enne sünnipäevale minekut siiski koogi valmis küpsetada. Töölt tulles jäi mul umbes paar tundi aega... Pilk külmkappi polnud lootustandev, sest sealt leidsin ainult 3 muna ja hapukoort... Eks ma siis otsisin hapukoore retsepti ning sattusin Toidutare sidruni-hapukoorekoogi peale. Mul oli isegi kaks pisut närtsinud olemisega sidrunit ning nõnda saingi varsti koogi ahju torgata. Mandlitega ei hakanud jändama, kasutasin martsipani, mille rullisin õhukeseks ja panin koogile. Pisut puna peale ning roosid ühele servale ja oligi kõik valmis :) Tegelikult tegin esimest korda martsipanist lilli! Aga polnudki nii väga keeruline. Sai selline mõnus sidrunimaitseline koogike. Oleks veel võinud martsipani alla näiteks tsitrusemoosi panna. Selle peale tulin alles hiljem.

Retsept:
125 g võid
1.5 dl suhkrut
ühe sidruni koor
2 muna
1.25 dl hapukoort
kahe sidruni mahl
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
(2 sl mandlikreemi ja mandlilaaste)

Vahusta toasoe või suhkru ja sidrunikoorega. Lisa toasoojad munad ja sega. Lisa hapukoor ja sidrunimahl ning kõige lõpus küpsetuspulbriga segatud jahu. Küpseta 20 cm läbimõõduga koogivormis 185-kraadises ahjus ca 45 minutit. Ei ole hullu kui kasutad laiemapõhjalisemat koogivormi (26 cm läbimõõduga), kook tuleb lihtsalt õhem ja lisaks küpseb see ahjus kiiremini (umbes 30 minutit).
Mandlikreemiks võta peotäis mandleid, koori need (leota kuumas vees, siis tuleb koor paremini maha) ja jahvata kohviveskis peeneks jahuks. Lisa sama suur kogus tuhksuhkrut ja 1 munavalge, sega. Tulemus peab saama piisavalt kreemine (lisa vajadusel teelusikaga vett).
Määri mandlikreem jahtunud koogile ja puista koogipind üle mandlilaastudega.


Ja veel üks kook, mille olin juba ammu ära märkinud ning viimaks aastavahetusel valmis tegin. What a Wonderful World on blogi, mida ikka piilumas käin. (Muide Postimees kirjutab toidublogidest hiljutises numbris.) Sealt leitud mango-toorjuustukook sai imehea! Kindlasti proovin uuesti! Kasutasin mangopüreed mahla asemel; ja aluse tegin konjaki-muretaignast (ülejäänud taignast sai küpsiseid).

Retsept
Aluseks:
200 gr (maisi)küpsiseid

100 gr võid

2 spl suhkrut
või:
150 g võid
2 dl suhkrut
1 muna
2-3 spl konjakit
2 spl mandleid
4 dl jahu

390 gr kondenspiima

200 ml mangomahla (püreed)

400 gr toorjuustu (või mascarponet)

5 muna

90 g suhkrut

240 ml mangomahla

1 küps mango või purk mangokonservi

Peenesta küpsised, sega või ja suhkruga ühtlaseks massiks. Vajuta lahtikäivasse vormi põhja ja külgedele.

Vala potti mangomahl ja kondenspiim. Keeda paksemaks. Vahusta munad eraldi kausis. Vala pidevalt mikserdades munadele juurde kondenspiimasegu. Mikserda paar minutit ja lisa toorjuust. Mikserda 10 min. Vala segu vormi. Küpseta 160 kraadi juures 40 min või kuni täidis on tahenenud. Lülita ahi välja ja jäta kook veel 30 minutiks sooja ahju.

Pane kook paariks tunniks külmkappi.

Keeda suhkrust ja mangomahlast siirupine vedelik. Jahuta vedelik maha. Lõika mango tükkideks ja nõruta. Kata kook mangotükkidega ja vala peale siirup. Serveeri!

Tunnistus

Ma ei ole kunagi lõplikult aru saanud, mis põhimõtetel siin tunnistusi jagatakse. Igaljuhul pole need üldsegi kuidagi koolivaheaegadega seotud. Ehk sellepärast et nõnda ei saa lastel vaheajaks tuju ära rikkuda :) Muidugi kui põhjust peaks olema.

Mari tõi enda tunnistuse täna koju. Keskmine on kukkunud 2% võrra - 88% peale. Tom hirmutas mind enne kui numbreid nägin, et pahad lood, aga loomulikult pole mul üldse põhjust muretsemiseks. Kõige tugevam on Mari reaalainetes. Matemaatikas 94%, kompuutriõpetus, milles nad nüüd programmeerimise algteadmisi omandavad - 96% ja loodusainetes (science) - uhke 100%! Viimase puhul tekkis küll väike kahtlus, kas õpetaja pole milleski eksinud :) Mulle meeldib, et lapse hinde kõrval on ka kursuse keskmine, mis kõigub kusagil 75% ringis.

Avastasime just, et kompuutriõpetuses võttis ta 10 klassi kursust ja Mari õpetaja soovitas kindlasti edasi sama kursusega jätkata. Mis tähendab, et ta peks 11 klassi kursusele saama. Arvestades, et põhikoolis arvati, et see on liiga raske, siis peab ütlema, et sellega panid nad mööda, vähemalt Mari osas. Paari noore neiuga rääkides, kes lõpetamas ülikooli, sain teada, et üldiselt peeti arvutiõpetust sugugi mitte kergeks valikuks.

Maril on nüüd kaasas ka järgmise aasta kursuste valik, mille peab veebruari lõpuks esitama. Eks me arutasime siin seda asja, kuid tal on nädala pärast ka nõustajaga kokkusaamine, kes oma arvamusi jagab ja küsimustele vastab. Kõik see on nii uus ja võõras minu jaoks, kuid omamoodi põnev. Ma pole kindel, kas oleksin keskkoolis juba selleks valmis olnud...

Niisama huvi pärast panen kirja, mis on kohustuslikud valikud:
inglise keel - 4 kursust
matemaatika - 3 kursust (üks 11 või 12 klassis)
loodusained - 2
prantsuse keel - 1
Kanada ajalugu - 1
Kanada geograafia - 1
kunstiained (näitekunst, muusika, visuaalne) - 1
kehaline kasvatus, tervis - 1
ühiskonnaõpetus - 0.5
karjääriõpetust - 0.5
I grupp - 1 kursus, valikuks: inglise keel, prantsuse keel, võõrkeel (hispaania siin koolis), Kanada ja maailmaõpetus võ sotsiaalained
II grupp - 1 kursus, valikuks: kehaline kasvatus, mingi kunstiaine, äriõpe või õppimine ja töö käsikäes (õpid midagi ja pead samal alal töötama mingi aeg, koostöö mõnede töökohtadega)
III grupp - 1 kursus: loodusained 11 või 12 klassis, tehnoloogia või sama äriõpe/õppimisega.
Lisaks siis veel 12 lisakrediiti.
Esimese aasta lõpuks peaks Maril 8 tehtud olema. Järgmiseks aastaks sihib ta samuti 8.

Ma loodan ainult, et tüdrukul jätkub kannatust ja järjepidevust oma õpingutes!

Sünnipäev

Meie paljudel eestlastest sõpradel hulgaliselt on enam-vähem samas vanuses lapsi. Ja kui me enam ei kipu nii varmalt oma sünnipäevi pidama, siis laste omad on heaks põhjuseks kõiki meid taas kord kokku tuua. Olime laupäeval Sylvi 8ndal sünnipäeval. Temaga üsna samal ajal sündis Eestis minu õetütre poeg Ranet! Ja nädalapäevad tagasi sain kahekordseks vanatädiks, sest ilmavalgust nägi Raneti väike õde. Kurb on ainult see, et olen nii kaugel ja pole pärisel saanud õe lapselaste kasvamise juures olla...

Lapsed käisid enne pidutsemist uisutamas. Mina olin ka kohal ainult klõpsisin niisama pilte, sest pole uisutamist kunagi ära õppinud. Tom vedas mu küll kunagi suusamägedele, kuid uiske olen keeldunud siiski alla panemast, väites, et mu kondid on vanadusest liiga hapraks läinud :)

Muidugi hakkas mul niisama teiste lõbutsemist vaadates külm ja jalutasin hoopis võõrustajate juurde tagasi, kuigi olime küll autodega uisuvälja juurde sõitnud. Aga mulle meeldib võimalusel pigem käia. Eksisin ühes kohas küll ära, mis sest et omal ajal me ju elasime samas rajoonis! Aga siin on peaaegu võimatu nii ära eksida, et üsna kiiresti ei tekiks pilti, kus sa täpselt oled. Jõuad alati mõne suurema teeni ning siis on juba selge, kuhu poole sammud seada.

Lastel oli lõbu laialt. Nooremad tüdrukud (vanuses 6-12) alustasid äraarvamise mängu, kuigi kohati kujunes see väga ühekülgseks, sest liikumatult seisev inimeselaps arvati kohe hapukurgi või ketshupipudeli olevat või oli vaja hoopis teadmisi pop-lauljate erinevatest esinemisstiilidest. Vahepeal tulin kaasa mängima/ära arvama ja sain isegi korra peenrarohijat demonstreerida. Kaks noormeest (10 ja 14) veetsid aega videomängudega ja minu vanem neiu koos lapsepõlvesõbrannaga mängisid 'connect 4', milles on vaja neli nuppu järjest ühte ritta saada.

Suured inimesed rääkisid suurte inimeste juttu, kirusid ühte teist, naersid lõbusate naljade peale ning vahepeal piilusid ühe silmaga NHL'i mängu, mille Toronto imekombel võitis! Taas kord oli meil tore koosolemine, mis paneb vahel mõtlema, miks me nii tihedamalt kokku ei saa...

Fotojaht - auk

Kastiauk

Liivaauk

Ninaauk

Potiauk

Puuauk

Teised fotojahil

District 9

Mari pinnis mind juba tükk aega tagasi, et tahaks näha District 9. Mina heitsin sellele kiire pilgu, ning mulje oli üsna kesine... ma pole just ulmefilmidest eriti sisse võetud. Nüüd lõpuks võtsime aja siiski maha ning asusime filmi vaatama. Tegelikult küll arvasin, et ega ma kaua vastu ei pea, kuid endalegi üllatuseks haaras film mind kaasa. Kui arutsime hiljem, kumb siis parem oli, kas Avatar või District 9, siis otsuse tegemine osutus päris raskeks ning kaalukauss kandus kangesti viimase kasuks!!! Eriti kui hommikul jagasime oma muljeid unenägudest, mis täis lükitud filmist nähtud tulnukaid :)

Avatar on ilus muinasjutt, oma väikese sõnumiga. District 9 on üles ehitatud pool-dokumentaalsena ning nagu filmilooja Neill Blomkamp nimetas, pole see sugugi tulnukate lugu, vaid pigem sisevaade meie endi hulgas levinud eelarvamustele, rassismile... Ta on pannud sisse oma kogemusi Lõuna-Aafrikast. Mulle meeldis, et filmis esitatud tulnukad polnud stereotüüpsed 'pahad', kes tahavad maa pealt inimkonna hävitada. Puudus ka suur armastuselugu. Ainult paugutamist jätkus omajagu (võrreldes Avatariga liiga palju, või mahendasid seda ehk Avatari kaunid vaated). Ikka nii nagu ühele "korralikule" filmile kohane :) Ja muidugi lõpp... imehea! Mari nõudis ainult kohe järge! Ma ütlesin, et seda pole ju vaja, selle võid ise välja mõelda! Aga just sellised filmid, mis panevad natuke pea tööle ja kus kõik pole ette nämmutatud, mõjuvad kuidagi palju sügavamalt!

Muide Neill Blomkamp elab Vancouveris ja on seal filmikooli lõpetanud. Pärit on ta siiski Lõuna-Aafrikast, kust kolis perega Kanadasse 15-aastasena. Filmilugu pärineb tema enda ja ta abikaasa Terri Tatchelli sulest. Mõlemad on rõõmsalt üllatunud, kui hästi nende film on vastu võetud (Oscari kandidaat neljal alal, ka parima filmina)! Filmitegemisele kulus murdosa sellest rahast, mis Avatari puhul. Filmiti see Lõuna-Aafrikas, Vancouverist pärit filmigrupiga. Leidsin toreda intervjuu Neill Blomkampiga. Küsimusele, kas ta arvab, et tulnukad ongi just sellised nagu filmis kujutatud, vastab ta: EI! Ning peale seda jutustab ta lühidalt elu võimalikkusest mujal planeetidel.

Samuti nimetab ta vene teadlase teooriat, mille järgi tsivilisatsioonid jagatakse erinevatele tasemetele vastavalt sellele, kuidas nad suudavad kasutada võimalikke energiaallikaid. Maa peal oleme alles 0 tasemel... ja enamus võimalikest tsivilisatsioonidest ilmselt samuti, sest väga kriitiline on üleminek I tasemele, mille käigus enamasti lihtsalt hävitakse. Nii nagu meie oleme jõudnud punkti, kus oleme oma planeedi varud üsna lõpukorrale viinud ja midagi muud ei paista just eriti silmapiiril olevat, õieti ei oska me suurt midagi veel teha... I tasemele jõudmiseks peaksime suutma kasutada oma planeedi kõiki energiaallikaid (päike, tuul...). Lisaks on esimese taseme planeet/tsivilisatsioon ühe maailmavalitsusega ja majandussüsteemiga. II tase on juba nii kõrge, et kasutab terve päikesesüsteemi varusid. See oli nüüd väga lühike kokkuvõte, aga huvilised võivad teda ise kuulata:

Fotod lainetest...

Clark Little hakkas laineid pildistama, kui ta abikaasa umbes kolm aastat tagasi arvas, et magamistoa seinale kuluks ära üks hea foto ookeanist. Selle asemel, et poodi minna pilti otsima ja ostma, haaras mees kaamera ning asus pildistama võimsaid Hawai laineid. Aga mitte eemalt vaid lausa nende seest! Imelised fotod, mis annavad edasi lainte suurust ja jõudu. Fotograafiast sai tema töö ja ookeanist tema kontor.

Clark Little'i töid on trükitud mitmetes ajakirjades üle maailma. Tema kodulehel on hulgaliselt pilte, (kallis) pildialbum ja võimalus kalendrit tellida ning palju muud.

Raamaturiiul

Peter Steiner Le Crime ja L'Assassin

Olen oma suure raamatukirjutamisega lõpule jõudnud ning tagasi oma rutiinis lugemisele palju rohkem tähelepanu pööramas. See ei tähenda, et ma eelmisel aastal üldse midagi ei lugenud, kuid aega jäi kindlasti tavapäraset vähemaks ning ma ei vaenunud läbiloetud teoseid üles märkima.

Peter Steiner on siiani rohkem tuntud olnud oma karikatuuridega, ta on juba 80ndatest aastatest kaastööd teinud New Yorker ajakirjale. Kõrvalolev pilt allkirjaga "On the Internet, nobody knows you're a dog" (internetis ei tea keegi, et sa oled tegelikult koer) on saanud väga tuntuks arvuti- ja internetimaailmas. Mitmed artiklid ja raamatud trükivad või mainivad seda, isegi Wikipedias on eraldi peatükk pühendatud tema karikatuurile!

Austria päritolu USAs elav Peter Steiner on leiba teeninud oma karikatuuridega, kuid ka kunstiga. Umbes kuus aastat tagasi pühendus ta täielikult maalimisele ning samas alustas ta oma esimese raamatu kirjutamist (tema portreemaalidest leidsin järgmise lingi). Alguses üldsegi mitte plaaniga kohe trükki saada. Nüüd on tal kaks raamatut ilmunud endisest luureagendist Louis Morgonist, kelle ülem isikliku vaenu tõttu rikub ära ta karjääri ja kes asub elama Prantsusmaale. Peale paarikümneaastast 'rahuperioodi' ilmub aga sama ülem, kes nüüd riigisekretäri kõrget ametit peab, uuesti välja, et Morgonist lõplikult lahti saada. Imeliselt heade kirjelduste ja põnevate keerdkäikudega on mõlemad raamatud! Eriti meeldis, et peategelane pole sugugi noor ja väle ja osav ja sitke ja nii aina edasi. Vaid hoopis juba pensioniikka jõudnud vanem mees, kes kasutab oma peanuppu, et keerulistest olukordadest välja tulla! Kindlasti ootan põnevusega Steineri järgmist teost!