Piparkoogid

Seekord ei jõudnud me piparkookide küpsetamiseni enne jõulupäeva, kuigi taigna tegin juba varem valmis. Seekord võtsid lapsed taigna rullimise ja lõikumise täielikult enda peale, isegi kaunistamise. Viimane ongi vist nende jaoks kõige lemmikum osa sellest, sest nad on maiad suhkru-sidrunivaaba järele :)


Pilt on aga tänasest päevast, kui Kirke sõbranna Chen-Chen külas. Osa tainast pandi just selle jaoks kõrvale. Mingi aeg tegutsesid nad köögis, kuni mindi hoopis mängima. Otsustasin siis järelejäänud taignast krumkake küpsetajaga piparkoogivahvleid meisterdada. Hea kerge teha, ning pean tunnistama, et meeldivad rohkem kui 'päris' piparkoogid :)

Vanu pilte vaadates jäid silma piparkoogitegemised läbi aastate. Kirke paistab eriti hoos olevat ning Mari väga süvenenud tähtsasse toimetamisse. Teisel on Jaanika, kelle vaderiks olen ning kes meie laste hoidmisel asendamatuks abi oli. Alumistel on pisut vanemad lapsed, ühel piparkoogivahvlite kaunistamine ja teisel mõne päeva tagune tegutsemine. Ja loomulikult on meeldinud eriti minu vanemale igat sorti põnevaid loomi voolida, nagu ussikesi, millel tiivad küljes. Kuid isegi piparkoogimajakese tegemise oleme kunagi ette võtnud.

Avatar

Jõulupäeval läksime Mariga kinno "Avatari" vaatama. Filmist on praegu palju juttu, seda on nimetatud ainulaadseks ning filmitegemise tulevikuks. Filmi taga on James Cameron - Kanadas sündinud ja üles kasvanud, 17 aastasena perega Kaliforniasse kolinud ning seal filmiasjandusega tegelema hakanud. Titanic, Aliens, True Lies, Terminator, Rambo - kõik on tema filmid! Titanic on üle aegade kõige rohkem raha sisse toonud film ning võitnud 11 Oscarit! Cameron ise on saanud 3 Oscarit.

Avatar jättis meile väga sügava mulje! Vaatasime seda 3Dna ning kuigi ilmselt ei ole see just oluline, siis kõigi loodusvaadete pärast tasus see kindlasti ära. Kinno minnes tasub ka varuda kannatust, sest film on peaaegu 3 tundi pikk! Kuigi ma ei tundud kordagi, et asi oleks liiga venima hakanud ja võinuks kiiremini lõppeda. Kinosaalist lahkudes ei tekkinud sellist tühja tunnet, nagu oleks ma aja ilmaaegu maha visanud. Kõiki neid muljeid kannan siiani kaasas :)

Muidugi on lugu omamoodi muinasjutt. Inimesed lähevad 22.sajandil planeedile Pandoras, mille asukad - na'vi - elavad loodusega väga lähestikku. Nende sabad on justkui USB-ühendused, mille kaudu nad saavad nii puude kui loomade/lindudega suhelda või üheks muutuda. Na'vid on kolme meetri pikkused, sinised olendid, kelle planeedil on mineraal, mis inimestele väga väärtuslik. Loomulikult ei hooli osa inimestest, mis saab kohaliku rahvaga, kui oma huvide eest väljas ollakse; kuid samas on teisi - teadlasi, kes tahavad na'visid tundma õppida ning leida parem viis, kuidas kõrvuti elada. Selleks luuakse inim- ja na'vi DNA põhjal avatarid - kuid selleks et avatar ellu ärkaks, peab inimese 'hing/teadvus' ümber kolima.

Mis aga juhtub, kui üks avataridest, mille sees halvatud alakehaga endine ameerika sõjaväelane; ja kes võetakse Pandorase rahva poolt omaks. Kumma poolt olla, kas inimeste või kohalike...

Muidugi tekkis mul paramatamult paralleel Ameerika indiaanlastega ning kuidas valge mees hoolimatult oma huve taga ajades vanad kultuurid purustas. Teisalt mõtlesin ka eestlaste peale, kes ristiusu toojate ees kunagi murdus. Nii indiaanlaste kui eestlaste puhul oli peamiseks probleemiks see, et nad ei ühinenud. Oli ikka neid, kes oma huvid kõrgemale seadsid. Näiteks indiaanlaste puhul uskusin jutte, kui paha valge mees oli, (ka neegrite puhul, kes orjaks püüti ja müüdi) kuni kätte sattusid ajalooraamatud, milles valgustati ka nende endi rahva hulgas inimesi/hõimusid, kes valge mehega käsikäes töötasid ja kelle abita kõik nii kergelt poleks läinudki...

Mina soovitan filmi kõigile, kellele meeldib ulme... või ka mitte, sest mina ei ole just suur ulmekummardaja :) Filmiefektid ning terve film on lihtsalt omaette nähtus, mida tasub oma silmaga üle vaadata.

Veel mõned lingid: CNN intervjuu Cameroniga, 60 minutes intervjuu I osa ja II osa.

Sokkidest müts

Minu kaasa sai jõulukingiks laste poolt valitud toreda mütsi, mis on meisterdatud sokkidest (sees on soe fliisriie). Pook Toque on noorte meeste poolt loodud kompanii. Sõpradega koos õlut juues, torkas üks oma soki endale pähe... ning nüüd käiakse sokimütsi turgudel ning messidel müümas. Samas on suur kaubamajade kett - The Hudsons Bay - osaliselt samuti mütsid oma riiulitele võtnud. Arvestades, kui suur rahvamass meie ostu ajal ringis seisis, siis arvan, neil läheb päris hästi. Kes satub Vancouveri OMile, siis teadmiseks, et Bay olümpiapood müüb neid ka seal.

Leidsin lühikese video, mis seletab, kuidas mütsi kanda.

Torontosse üle jäävälja

Minu meelest imeliselt kaunis lühike filmilõik Torontost (praamiga saarelt linna poole) daily dose of imagery poolt.

Toronto on Ice from Sam Javanrouh on Vimeo.

Jõuluõhtu

Nagu meil traditsiooniks kujunenud, läksime peale õhtusööki oma jõulujalutuskäigule. Seekord oli loomulikult see pooleldi vajalik, sest Koko oli vaja välja viia :) Tore, et lund hakkas sadama, õieti juba siis kui ma peale ühte töölt tulema sain!

Mõned pildid piduehteis majadest (üle-eelmisest korrast on neid rohkem). Kõik jäime oma käiguga rahule. Kuidagi eriliselt mõnus ja rahulik on jõuluõhtu, kui inimesed enamasti oma tubades peidus. Lisaks tore lumesadu ning lõbu jätkus küllaga.

Meie pidulaud on suhteliselt tagasihoidlik. Tegin seapraadi hapukapsastega. Prae kõrvale lõikusin sibulaid, mis mõnusalt ära küpsesid. Tom tõi veel poolakate poest Riia kalja. Seekord otsustasin tordi asemel teha midagi, mida ehk lapsedki parema meelega söövad. Kausside põhja panin virsikulõikusid, peale jõhvikamoosi ja zhelatiiniga segatud vahukoort. Kaunistuseks shokolaadi ning kiwilõikusid. Tuli hea kerge magustoit. Jõulupäeval torkasin ahju veri- ja tanguvorstid, mida sõbrad ise alati teevad ning meiega jagavad. On tõesti head!

Ja meie pere täies koosseisus, isegi kassid ja kutsa on kenasti pildile saanud :) Kinke paistab hulgim, kuigi tegelikult üldsegi mitte väga palju (osa on sõprade käest saadud, enamasti mõni veinipudel või kommi/küpsisekarp). Me ei ole just oma lapsi kinkidega väga ära hellitanud. Vanavanemad on ka nii kaugel, et ei saa seda teha :)


Kõige kallim kink oli lastele kahe peale fotokas, millega nad saavad ka filmida, lisaks raamatud, mõlemale maosõrmused ning juuksekinnitused. Kõige odavam Littlest Pet Shop imearmasad mänguasjad, mille üle isegi vanem tütar rõõmustas. Need on nimelt tegelased, millega nad oma filme välja mõtlevad. Kui neid poes poole hinnaga sain osta, siis tuli üks ema minu juurde uurima, mis need mänguasjad täpselt on ja kui palju neid on ja kas neil on ka igal oma nimi. "Minu poeg tahab neid jõulukingiks... Aga ta ei lubanud sellest kellelegi rääkida," tunnistas pisut mureliku olekuga naine. Ilmselt tundusin talle küllalt usaldusväärne, kes ta poja sõpradele saladust edasi ei räägi. Muidugi olin pisut üllatunud, et poiss nende vastu huvi üles näitab, kuid miks ka mitte! Pisikesed loomakesed, mille pead lõbusalt otsas kõiguvad, on minugi jaoks kenad :)

Ja ma ei saa kuidagi nimetamata jätta kingitust Tomile, mille valisime lastega - sokkidest valmistatud talvemüts, millel mitukümmend erinevat kandmisviisi. Ma arvan, et Tom julgeb selle küll pähe panna :)

Fotojaht - kink

Kingid on selleks korraks kõik oma õiged omanikud leidnud. Hoolimata headest võimalustest kinkijaid ja kinke pildistada otsustasin hoopis kümne aasta tagusesse jõuluõhtusse põigata. Seegi kord on kingid jagatud ning vaikus majas, mis laste puhul alati just head ei tähenda :) Tegelikult ei olnudki midagi hullu, ainult meie pisike kahene Kirke on mingil hetkel jõulukuuse taha pugenud ning mängib seal kingiga... ainult mitte enda omaga vaid oma õe pisikese nuku ja nukuvankriga. Kes oskab alati lapse salasoovidest teadlik olla :)

Teised kingijahil.

Jõulud

Siin on väike panga jõulutervitus, mille ma kokku panin. Küll on hea vahel uusi 'mägesid' vallutada. Mõtlesin juba ammu, kuidas pildid liikuma saada ning nüüd on seegi asi natuke selgem :)

Ja pisut jõulumeeleolu meeste a capella ansamblilt Straight No Chaser (esimene on minu meelest eriti vahva lahendus tuntud jõululaulule :):

Pirukad

Pelmeenivormi kõrval tellisin ka pierogivormi, millega oli imelihtne pirukaid vormida! Valmistasin kohupiima-muretaigna ning sisse panin ka kohupiima. Tegelikult tulid sellised proovipirukad, kuid ma ei pidanud kuidagi vastu, kui postist oma uued vormid leidsin. Pidin kohe järele katsuma, kui head nad on :)

Praeguseks pole siiski veel pärmitaignaga proovinud pirukuiad teha. Eks nüüd pühade aegu teen sellegi ära. Kõige rohkem olen üllatunud, kuidas ääred kenasti kokku jäävad, kuigi võiks ju igaks juhuks veega pisut servi määrida, enne kui taignakate peale panna. Samas ei tohi tainast liiga õhukeseks rullida ning täidist peab parasjagu (mitte liiga palju) olema, muidu läheb asi nihu - nagu üks mul siin kõrvalpildil.

Vorme on olemas ka plastikust, kuid ma arvan, et alumiiniumist või malmist peavad kindlasti paremini vastu. Raputasin ka korralikult jahu vormile, hoidsin poolviltu, et jahu ka äärtele läheks. Kindlasti kasutasin ehk rohkem jahu, kui ma muidu seda teeksin, kuigi vast poleks isegi nii palju vaja olnud. Arvasin ka, et peaks olema paar vormi, kuid tegelikult on ühest küll (üks pelmeenide ja teine pirukate jaoks). Hea, kui keegi oleks kõrval ja tainast rulliks, kuid isegi üksi tegutsedes läks asi päris kiiresti.

Nüüd oskan vaid kahetseda, miks ma varem selle peale ei ole tulnud :) Mul on olnud ka plastikust hingega pirukategijad, kuid loobusin üsna kiiresti nende kasutamisest. Parem juba käsitsi asi valmis teha! Olen igat moodi prooivnud pirukate voolimist lihtsustada, kuid ikkagi on see liiga aeganõudev. Viimaks ometi leidsin parema mooduse. Mis sest et keegi arvas: "Aga kas polegi just tähtis see, kuidas pirukatel isenägu!" Võib-olla küll... ainult minu pirukatel polnud mingit nägu, sest ma lihtsalt ei teinud neid lõpuks :)

(Ostuks: siin on üks link eBay ostulehele.)

Pelmeenid

Kõik sai alguse sellest, kui mu Kanadas sündinud sõber, kes juba pikka aega hoopis Eestis elab, tuli mitu head aastat tagasi emale külla ning uuris minu käest, kust saaks pelmeenivormi, et see oma kallile kaasale osta. Mina saatsin ta paari köögitarvete kauplusesse ning unustasin asja hoopis ära.

Mõni kuu tagasi jäin aga mõtlema selle vormi peale (oh, kui pikad juhtmed :) ning võtsin käsile põhjaliku uurimise, kust ikka täpselt seda saada oleks. Kusagilt lugesin, et Tartus, mingi värava juures, müüakse. Aga koht on minu jaoks natuke liiga kauge :) Leidsin hoopis eBay kaudu müüja Ukrainast ning panin aga tellimuse rõõmsalt sisse! Pakk jõudis imekiiresti kohale, vormid kenasti ukrainakeelsetesse ajalehtedesse mähitud. Ning arvan, et tegin ühe päris hea ostu! Nii kerge on pisikesi pelmeene ise valmis meisterdada! Muidugi müüakse siin hulgaliselt pierogisid, mida poolakad valmistavad, kuid 'päris' pelmeenidest tunnen vahel puudust.

Pelmeeniteost kirjutab pisike ja pisut segi ning ma ei hakka seda üle kordama. Tegin küll poole väiksema koguse tainast - 1kg jahu, 0.5l vett, 1/4kl petipiimapulbrit (vesi ja pulber asendasid mul soovitatud keefiri, 1 muna, 1spl õli). Hulk retsepte on Toidutare kodulehel.

Minul jäi natuke hakkliha järele. Panin selle muffinivormidesse, katsin ketshupiga ning torkasin ahju. Sain väikesed pikkpoisid, mis maitsesid üsna head. Osa pelmeene läksid ka ahju küpsema, sest sügavkülma ei mahtunud rohkem. Seal on meil alati hulgaliselt jäätist. Umbes 250 peleeni tuli kokku ja külma panin ühe kihina. Järgmisel päeval torkasin nad kilekotti ning eelmine nädal keetsin laste soovil õhtusöögiks. Neile maitses väga, ainult Kirke arvas, et sibulat olin liiga palju pannud :)

Ja nüüd vaja piparkoogitainas valmis teha :)

Olümpiatõrvik

Kolm päeva on olümpiatõrvik Toronto ümbruses ringi liikunud. Neljapäeva õhtul võeti see vastu raekoja ees, kus toimus uhke kontsert ning rahvast oli kohal murdu. Otsustasin siiski sellest eemale jääda, seda enam, et ega palju aegagi polnud. Pidin ju koju küpsetama kiirustama. Hiljem kuulsin, et tõrvik jõudis tund plaanitust hiljem oma sihtpunkti raekoja juurde, sest tänavale olid kogunenud olümpiamängude vastu protestijad (ma ei hakka isegi laskuma põhjustesse - olümpiamängud on arhailine eurooplaste traditsioon, mis on laienenud ainult tänu lääne koloniaalpoliitikale ja imperialismile, väidavad nad muuseas, ja parem on, kui selline asi üldse ära lõpetataks - siit võib täpsemalt lugeda).

Siiski ei lastud sellest häirida, tõrviku teekond suunati kõrvaltänavatele ning see viidi plaaniväliselt Lastehaiglasse! Mis oli minu meelest eriliselt armas tegu! Vaata videot.

Meie ajasime end laupäeva hommikul kiiruga üles ning läksime peaegu koduõuele tõrviku teekonda jälgima. Tegelikult kiirustasime Etobicoke Olympium'i juurde, kus lapsed ujuma õppisid ning siiani seal sulistamas käivad. Seal treenis kunagi olümpiamedali võitnud sünkroonujumisvõistkond. Jätsime auto sõprade õuele ning jalutasime kohale. Rahvast oli juba kogunenud üksjagu, kuigi muidugi mitte nii palju kui kesklinnas. Ei pidanud me ka väga pikalt ootama ja külmetama õnneks. Rahvas oli elevust täis ning märkasin mitmeid peresid oma lastega põnevuses ootamas. Ega lapsed saagi veel õieti aru, mis toimumas, kuid suuremates tekkis kindlasti väike ühtsus/uhkustunne.

Muidugi ei puudunud spornsoritest saatjad, kes ootava rahva hulka muusikat ning meelelahutust tõid. Toronto jaoks on Vancouveri OM pisut kibe pill alla neelata, sest paar viimast korda on proovitud suveolümpiamänge enda linna saada - tulutult! Vähemalt saime olümpialeeke näha ning soojad soovid nendega kaasa saata. (Vaata veel üht videot, kus tõrvik just enne Olympiumi jõudmist liikus, annab hea tunde, mida meie läbi elasime :)

Olümpiatuli ise jõudis Kanadasse oktoobri lõpul ja läänerannikule, kust see liikus põhja poole ning sealt itta, et siis läbi Kanada tagasi läände jõuda. Kokku on ta teel 45 tuhat kilomeetrit, ühendades nõnda terve Kanada ja tuues peaaegu nagu koju kätte killukese olümpiast.

Minu enda kõige lähem kokkupuude olümpiamängudega pärineb aastast 1980, kui ma keskkooliõpilasena rahvatantsurühma grupiga "kaunistasin" avamisel Pirital kaiserva ning lõpetamisel pidin samamoodi "kaunistuseks" olema, kuid seekord lausa teisel pool kallast, kus päris tegevus toimus. Istusime koos kusagil ruumis põrandal ning ootasime, millal tseremoonia algab. Ootamatult astus ligi mingi tegelane ning lasi silmad kiiruga meist üle, kuni ta pilk minul peatuma jäi. Ta kutsus mu enda juurde ning teatas, et tal on vaja mind appi. Olin natuke segaduses, millist abi ma saan anda. Ta seletas, kuidas nad peavad asendama ühe neiu, kes olevat minestanud või ma ei mäletagi, mis just täpselt juhtus. Neiu pidi kandma Finn purjepaadi silti, mille taha vastava klassi võistlejad kogunevad, ja tseremooniaväljakule sammuvad. Nõnda sai minust plaaniväliset "väga tähtsa" ülesande täitja :) Hiljem nägin end isegi ühes purjeregati ülevaates (väga ebaleva näoga, ikkagi harjutamata ei tea mida tegemas :).

Fotojaht - pisike ja punane

Pisike punane lambike seinale varje heitmas...

Pisikesed jõulused tegelased pihku kinni püütud...

Pisike punane ehe kuuseoksi kaunistamas...

Pisike punane mari sünnipäevakooki kaunimaks ja maitsvamaks muutmas.

Natuke punast siin ja seal, ka politseinike vormimütsil, millest üks usulistel põhjustel omamoodi välja näeb.

Teised fotojahil

Köögis

Homme on lastel selle aasta viimane koolipäev ja Kirke sõbranna Marija tuli appi, et küpsetada 'brownies' ehk šokolaadikoogikesi kooli kaasavõtmiseks. (Koko on õppinud end laua juurest eemale hoidma ning pikali viskama, siis saab temagi midagi head, see tähendab kurgilõigu või porganditüki :). Seitsmendas klassis on selline huvitav aine nagu family studies, kus õpetatakse kodu korrashoidmist! Tegelikult mitte :) Kirke käesti pinnisin välja, et nad õppisid hästi palju, kuidas prahti vähem toota ja kuidas asju taaskasutusele võtta! Neil oli mingi projekt, kui nad pidid prügi üle vaatama ning sellest midagi nuputama. Mari tegi kunagi plastikpudelist auto ning Kirke meisterdas majakese.

Viimaks oli veel test igat sorti turvanõuete kohta, kuidas köögis süüa teha, et õnnetust ei juhtuks. Kui hindeks sai 90% (ja enam), lubati lapsed küpsiseid tegema! Kirke ei saanud, kuigi proovisime kenasti kõik selgeks saada :( Ma ütlesin, ära kurvasta! Minuga võid alati ükskõid mida küpsetama tulla! Tegelikult on ta mul ju päris tihti abiks. Ning oskab täiesti iseseisvalt saia küpsema panna (leivamasinga).

Brownies retsept pärineb Martha Stewart'i küpsiseraamatust. Kuigi ma ei saa öelda, et ma teda väga kummardan, siis selles raamatus on tõesti palju toredaid retsepte. Tema kodulehelt leidsin praegu 'Cookie of the Day' jõuluootuse kalendri. Mis tuletas meelde, et Toronto ajalehel "The Toronto Star" on samasugune advendikalender.

Sulata:
6 spl võid
170 g poolmõru šokolaadi
¼ klaasi (50 ml) kakaopulbrit
Vahusta:
1 klaas (200 ml) suhkrut
2 muna
1 tl vanilli
Sega:
3/4 klaasi (175 ml) jahu
½ tl küpsetuspulbrit
½ tl jämedat soola

Sega kokku šokolaadi- ja munasegu, lisa jahu. Laota küpsetusalusele ja küpseta umbes 170ºC kraadises ahjus pool tundi. Lase jahtuda vähemalt 15 minutit. Lõika ruutudeks.

Lion Whisperer

Olen kuulnud ja vaadanud saateid "Dog Whisperer" ja nüüd avastasin, et mõni oskab ka lõvide ning muude loomadega "salajuttu puhuda". Vist ei tasu seda ise hakata looduses proovima :) Ta tunnistab, et need lõvid on talle juba pisikestest poegadest saati tuttavad!

Fotojaht - portree

See on kindlasti minu üks kõige lemmikumatest portreedest, isegi lemmikum kui Mona Lisa :) Ja pilt ripub minu majas seina peal! Autoriks kohalik eestlane Ene Falkenberg, taga pühendus teisele Enele. Ta silmanägemine läks vanaduspäevil väga kehvaks ning heade sõprade abiga müüs ta oma viimasel näitusmüügil hulgaliselt pilte ja maale ära (alumine on samuti tema oma ning maalitud peaaegu poolpimedana). Selle lehe leidsin ta paljude teiste joonistuste vahelt ning sain teada, kuidas ta oli kord endale modelliks võtnud noore indiaanlase. Ma oskan ainult imetleda, kui osavad on mõne käed ilma fototehnikata inimese pilti kinni püüdma.

Mõtlesin, kas nuputan viisi, kuidas autoportree teha, kuni sain kokku lapse selleaastase klassijuhatajaga. Astusin uksest sisse ja üle ta näo levis äratundmisnaeratus: "Imeline, kui sarnased te olete!" Nii ma siis püüdsin portreena oma geenid kinni :)

Teised fotojahil.

Talv on tõesti kohal

Torontost paari tunni tee kaugusel põhjas sadas päevaga maha tervelt 80cm lund - tavaliselt terve detsembrikuu keskmine! Siiani oleme lumetud olnud ja nüüd korraga selline hulk!!! (Klõpsa pilti, et näha videot ja lugeda juttu.) Uskumatu, sest veel nädal aega tagasi mõtlesime, kas lumi üldse kohale jõuab.

Toronto on samuti lumekorra all, kuigi üsna õhukese. Tuult ja külma jätkub aga küllaga! Pidin lõpuks ikka oma sooja talvemantli ja saapad üles otsima. Eile õhtul koju jalutades, rebis tuul puuoksi ja elektriliine. Ootamatult lendas pea kohal sädemeid ning käis pisike plahvatus, kui üks lamp läbi põles ning terve rida tänavavalgustust otsustas solidaarsusest oma töö lõpetada.

Talv on minu meelest kena, just rohke lumega ja ilma vinge tuuleta! Eks unistada võib :)

Lumi ja haikalad

Lõpuks ometi jõudis lumi Torontosse. Öö jooksul sadas umbes 10 cm maha. Kui hommikul silmad lahti tegime, oli lumesajust saanud vihmasadu ning tuul kiskus riideid igast suunast :(

Kui me viimaks uksest välja astusime, oli täiesti selge, mida tähendab 'koerailm'. Isegi mina, kes ma muidu lausa ootan talve, mõtisklesin, kas poleks parem elada maal, kus kogu aeg soe on :)

Lisaks oli metrool sada ja tuhat viga ning mõni peatus enne minu oma, aeti kõik rongist välja... Ootasin veerand tundi järgmist, õieti olin sunnitud ühe mööda laskma, sest mul puudus igasugune huvi trügimisest osa võtta. Samas panin ootamatult midagi väga huvitavat tähele, kui nina raamatus kannatlikult ootasin... Metroojaamas valitses vaikus! Iseenesestmõista mitte haudvaikus, kuid ikkagi vaikus. Muidugi puudus rongimürin, aga ka inimesed vestlesid omavahel peaaegu sosinal!!! Vähemalt need, kes vestlesid :) Huvitav, et ma pole enne seda nii teravalt märganud.

Muidugi meenus kunagine naljakas vahejuhtum, kui noor naine rongivagunis valjul häälel teatas: "Te olete siin niiiiii vaiksed! Meil New Yorgi metroos räägivad kõik omavahel!" Ausalt öeldes puudub mul sellekohane kogemus :D Ja tunnistan, et olen päris rahul, kui suur lobisemine mu lugemist ei sega :)

Jäin muidugi tööle hiljaks, kuid mu töökaaslane, kes tuleb mööda teist liini, jäi veelgi kauemaks oma kohalejõudmisega. Tegime siis nalja, et kõik need, kes muidu autoga sõidavad, kuid kehvade teeolude kartuses busse ja ronge eelistasid, ei osanud korralikult metrooga sõita ning põhjustasid nõnda palju probleeme!

Aga-aga... kas soojal maal ongi nii hea, kui vee ääres nõnda palju haikalasid elab. Klõpsa pildil või siia ning vaata, kuidas Google Maps on pildile püüdnud need suured 'kiskjakalad'... või on...? (Klõpsa avanenud lehel kaardi peal pluss-märgil).

9nda klassi sleepover

Ma ei oskagi 'sleepover'it eesti keelde panna. Mida öelda, kui lapsed sõprade juurde mängima lähevad ning alles järgmisel päeval koju tulevad... Igal juhul toimus Mari koolis just selline 'sleepover' 9nda klassi tüdrukutele. Poole kuue ajal koguneti koolimajja, kaasas magamiskotid ning seljas pidzhaamad! Mõtlesin, kuidas meie klassi­õhtuid korraldasime, aga nemad hoopis magamispidusid :)

Neidusid oli kokku 45 ringis, arvas Mari pärast ning õpetajaid 3. Neile oli välja mõeldud mitmeid toredaid mänge, võistlusi ja tegevusi. Otsiti peidetud asju, võisteldi muuseas küpsiste võidu söömise ja vee joomise peale. Vaadati üks film ning magama mindi võimlasse mattide peale. Uni aga ei tulnud enne kelle kahte ja ega seegi just kõige sügavam polnud. Hommikul pakuti hommikusööki ning siis oligi aeg koju minna.

Marile meeldis see ettevõtmine väga. Ta ütles, et sai palju tuttavamaks oma koolikaaslastega ning ka kool muutus veelgi kodusemaks. Eks see oligi sarnase ürituse peaeesmärk, eriti 9ndikele, kelle jaoks on toimunud hüpe väiksest turvalisest põhikoolist suurde kooli. Poistele pidi samasugune öö toimuma mõne nädala pärast.

Fotojaht - ehted

Kui ma õhtul fotoka kätte võtsin, et ehteid leida, millest pilti teha, siis tormas magamistuppa meie kutsa, kes oli tüdrukute poolt kenasti ära ehitud. Eks ma siis klõpsasin paar pilti temast :)

Koko on meil hirmrahulik koer, kes sugugi protesti ei avaldanud, kui ta 'juuksetutt' kenasti silutud sai.

Siin on Koko veelgi rohkem ära kaunistatud.

Nüüd hoopiski üks inimjuukseid ehtiv kamm,
mis kannab nime - aafrika liblikas.
Need on valmistatud Lõuna-Aafrikas
ning on väga mõnusad juustes.

Ja üks 'päris' ehe - halloweeni kõrvarõngad,
mida ma kord aastas kanda saan :)
ämblik hoiab oma saaki jalgade vahel.
Tegelikult ongi mul kõige rohkem ehtekarbis
kõrvarõngaid. Püüan igast kohast, kus
reisimas käin endale midagi mälestuseks osta.

Jõuluehted alles ootavad kastis, kuni kuusk sisse saab :)

Teised ehetejahil.

Ikka lumeta

Nõnda õitsevad veel saialilled kuivanud lehtede vahel. Ilmad on suhteliselt soojad ning viimase 162 aasta jooksul on see esimene november, kui lumi pole Torontosse jõudnud. Tänagi ladistab ainult vihma, selle asemel et see vesi lumena alla sajaks! Muidugi oleme viimased aastad jällegi tavapärasest hulgem lund saanud. On ikka need ilma tembud imelised. Loodame ainult, et jõulud valged tuleks...

Tundmatu Kanada

Sain Toronto sõbrannalt täna selle toreda kokkuvõtte küsimustest Kanada kohta. Vahva kokkusattumus, sest eelmisel nädalal saatsin oma Eesti sõpradele ja tuttavatele palve kirjutada kolmest esimesest asjast, mis Kanadaga seoses meenub ja mida ütleb neile Toronto! Isegi ühe kooli vanemad klassid pandi sellele küsimusele vastama :) Aitäh K!

Peaaegu eranditult nimetati esimesena punase vahtralehega lippu või punast vahtralehte! Peale seda läks asi hägusemaks. Külm ilm, suur vaikus, metsik loodus, vahtrasiirup, jäähoki... keegi paigutas koaala Kanadasse, kuigi ilmselt oli ikka mõttes pesukaru :)

Toronto oli enamuse jaoks suur küsimärk. Hmm... kuidas siis nii, ei olegi pandud Pariisi, New Yorgi ja Londoni etteotsa:)
Ainult mõni üksik oskas midagi välja pigistada, kuigi vahel oli mul tunne, et see läks pisut huupi pakkumiseks :)
Ootan ikka vastukaja, mida teatakse Kanada ja mida Toronto kohta!

Nüüd, kus Vancouveris toimuvad 2010 olümpiamängud, on paras aeg üle vaadata küsimused, mida inimesed üle maailma Kanada kohta tahavd teada. Need küsimused olid esitatud ühel rahvusvahelisel turismialasel kodulehel. Loomulikult on vastused tõest kaugel ning neid tasub huumoriga võtta! Ausõna! Ma tean :)

K: Ma pole teleris kunagi näinud, et Kanadas oleks soe, kuidas küll taimed seal kasvavad? (Inglismaa)
V. Me toome kõik taimed sisse, kui nad on täies elujõus. Istume siis nende ümber ja vaatame, kuidas nad närtsivad.

K: Kas ma võin tänaval jääkaruga kokku puutuda? (USA)
V: Oleneb, kui palju sa joonud oled.

K: Ma tahaks matkata Vancouverist Torontosse - kas ma võin piki raudteerööpaid kõndida? (Rootsi)
V: Aga loomulikult! Tee on ainult neli tuhat miili pikk. Võta rohkelt vett kaasa!

K: Kas Kanada põõsastes on ohutu ringi joosta? (Rootsi)
V: Nii et see on tõsi, mida rootslaste kohta räägitakse.

K: Kas Kanadas on pangamasinaid. Kas te võiksite saata nimekrja järgmiste linnade kohta: Toronto, Vancouver, Edmonton ja Halifax? (Inglismaa)
V: Ei, kuid parem on, kui tood kaasa mõned karusanahad kaubavahetuse eesmärgil.

K: Kas ma võiksin saada rohkem infot jõehobude võidusõidu (hippo racing) kohta? (USA)
V: Aa-fri-ka on suur kolmnurgakujuline kontinent, mis asub Euroopast lõunas. Ca-na-da on see suur maa põhja... oh, olgu... Aga loomulikult, jõehobude võidusõit toimub Calgary's igal teisipäeval. Kohale tulla soovitame paljalt!

K: Millises suunas asub põhi Kanadas? (USA)
V: Keera näoga lõunasse, siis pööra end ringi 180 kraadi. Võta meiega ühendust, kui sa siia jõuad ning me saadame sulle ülejäänud juhendid.

K: Kas ma võin Kanadasse söögiriistad kaasa tuua? (Inglismaa)
V: Milleks? Kasuta oma sõrmi nagu meie seda teeme!

K: Kas te võiksite saata mulle Viini poistekoori esinemiskava? (USA)
V: Aus-tri-a on väike veider maa Sak-sa-maa kõrval, mis on... oh, olgu... Aga loomulikult, Viini poistekoor esineb Calgary's igal teisipäeva õhtul, kohe peale jõehobude võidusõitu. Tule paljalt!

K: Kas Kanadas on olemas lõhnaõli? (Saksamaa)
V: Ei! Me ei haise!

K: Ma olen leiutanud nooruseallika. Kus ma võin seda Kanadas müüa? (USA)
V: Igal pool, kuhu koguneb märkimisväärne hulk ameeriklasi.

K: Kas te võite nimetada Briti Kolumbia alasid, kus naiste arv on väiksem meeste omast? (Italy)
V: Jah, gei ööklubid.

K: Kas Kanadas tähistatakse lõikustänupüha (Thanksgiving)? (USA)
V: Ainult lõikustänupüha ajal!

K: Kas Torontos on olemas supermaketid ja kas piima on võimalik saada aasta läbi? (Saksamaa)
V: Ei, me oleme rahuarmastajad, taimetoitlastest küttijate/korilaste tsivilisatsioon. Piim on siin illegaalne.

K: Mul on küsimus ühe Kanada looma kohta, kuid ma olen unustanud ta nime. See on nagu suur sarvedega hobune.(USA)
V: Selle looma nimi on põder. Nad on suured ja väga vägivaldsed, süües ära kõigi nende ajud, kes liiga lähedale tulevad. Võid nad eemale hirmutada, kui pritsid end enne jalutama minekut inimuriiniga.

K: Kas ma saan rääkida enamuses kohtades inglise keeles? (USA)
V: Jah, kuid sa pead enne selle selgeks õppima!

Mari luges neid ning oli naerust kõveras. Ma loodan, et naljast aru saamiseks ei pea Kanadas elama ;)

Kui soovid rohkem kanadalastest teada, siis interneti sügavustes on olemas üks tore blogi: Kuidas kanadalast ära tunda.