Rootsi jõululaat

Sel nädalavahetusel toimus Torontos järjekordne rootslaste jõululaat ja mina muidugi kiirustasin tavapäraselt kohale. Kuigi olime Rootsis vähem kui kaks aastat, siis sai see riik ikkagi väga südamelähedaseks. Oli kuidagi eriliselt kodune ja just selline nagu me ette kujutasime, et Eesti oleks võinud olla, kui talle ainult võimalus oleks antud...


Takkajärgi arvan, et rootslased ise on sõbralikud, just parasjagu võrreldes ameeriklastega :) Kuigi omal ajal polnud me sugugi harjunud, et inimesed võivad ka võhivõõrale naeratada. Eriti alguses käis see pisut vastu. Lõpuks tuli harjumine ning hakkasime seda palju rohkem hindama!

Tulek Kanadasse oli omamoodi kurb... Mitu aastat "nutsin" sisemiselt Rootsi järele. Kui vahel oli raske ning tuju halb, siis otsisin lohutust just Rootsi ajast (nagu meie esivanemad kuldseid rootsi aegu meenutades ;)! Nüüdki tundub Rootsi kuidagi lähedane, kuigi siit mandrilt kolides pole kavatsust just sinna tagasi minna, ikka Eestisse hoopis!

Augustis sai meil kakskümmend aastat Eestist ära oldud. Alguses ikka lugesime aastaid, kuid nüüd lähevad need nii kiiresti, et ei märkagi :) Rootsis elasime pikka aega Lesjöforsis, väikeses külakeses keset kõrgeid mägesid ja pakse metsi. Loomulikult kolasime lõpmatult palju seal ringi ning sügisel sai hulgaliselt pohli korjatud. Meie jaoks olid metsaalused lausa tihedalt marju täis, kuigi mäletan, kuidas üks rootslane meie täis anumaid nähes kurvalt pead vangutas ning teatas: "Vähe neid marju sel aastal..."

Eelmise aasta laadalt lühike videojupp.

Avastasime ka väga hea jõhvikaraba, kuigi kohalikud uudistasid väga imestunult, kas need marjad ka millekski kõlbavad... Ilmselt olid jõhvikaid nende jaoks liiga vähe ja vaevaline korjata võrreldes punetavate pohlametsadega. Nüüd saame pohlamoosi just sellelt jõululaadalt, kus seda suure tünniga müüakse. IKEAst muidugi ka, kuid väikse purgi kaupa ja hingehinnaga. Jõhvikaid on aga mitmel kujul jalaga segada, sest seda kasvatatakse lausa tööstuslikult siin maal. Pohli pole metsa all näinud, välja arvatud Nova Scotia kõrgel kaljunukil...
Miks küll raskelt kättesaadav asi nii väärtuslikuks muutub :)

Mõned päkapikud jõululaadalt.

Meie pisikese küla keskus Rootsis.

Loodus ja inimene

Mis juhtub, kui inimene satub vette ohtliku kiskjaga...

Pigeon: Impossible

Kui Pixar'il kulub ühe filmi tegemiseks, mis on 90 minutit pikk umbes aasta, siis 6-minutiline film ei tohiks üle kolme kuu võtta. Vähemalt selline oli filmimehe Lucas Martell'i mõte, kui ta otsustas ise midagi kokku panna. Seda küll vabatahtlike abiga (umbes sada) ning kulud alla $10,000, millest enamus läks küll muusika peale. Tema filmike sai valims 'ainult' viie aastaga, kuid tulemuseks on väga andekas ning hästi kokku pandud lugu CIA agendist, kohvrist, mille sees tuumapommi punane nupp ning last but not least tuvist! Tema töö on teeninud juba üle kümne autasu ja tunnsutuse. Vaata kodulehte.

Fotojaht - mõistatus

Mõtle enne, kui edasi kerid :) Järgmine pilt annab lahenduse!

Evalt Adamale :)

Teised fotojahil

Reisijate streik ja vaateaknad

Torontot on haaranud jõuluootus. Selle kõrval tekitab hulga pahameelt ühistranspordi (TTC) piletihindade tõus uuel aastal. Eelmisel reedel kutsuti sõitjaid protestiks busse, tramme ega metrood mitte kasutama. Algul heitsin selle mõtte kõrvale, kuid siis otsustasin, võtan ka osa. Töökaaslane võttis mu peale ning koju jalutasin - "ainult" 16 km :) Võttis täpselt kolm ja pool tundi ja kuigi olin lõpuks väsinud, siis järgmisel päeval polnud väsimusest jälgegi.

Kõige rohkem pahandab mind, et hinnatõusust nii palju ette teatatakse. Nüüd on palju raskem osta münte, mis asendavad pileteid, sest kõik proovivad enale koju võimalikult palju neid ette osta (hetkel on 5-mündi limiit peal, kui mina ostan tavaliselt 20 kaupa). Ja miks mitte, kui odavamalt saab... 10 mündi pealt ühe pileti raha. Ei tea, kas ma peaksingi vähemalt kord nädalas jala käima, siis hoian selle raha sealt kokku :)

Minu fotod on kesklinna poodide vaateakendelt. Olen sama teed küll lugematuid kordi autoga läbinud, kuid jala minnes saab palju parema pildi, kuidas erinevad rahvad oma jälje jätavad (korealased, hiinlased, indialased, aafriklased, ukrainlased oma poekestega).

Kasesiirup!

Samal põllumajandusmessil jäi mulle silma laud, mille kohal oli suur silt - Boreal Birch Syrup! Loomulikult pidin kohe ligi kiirustama, sest siiani olen ainult vahtrasiirupist teadlik olnud ning mul polnud aimugi, et Kanadas ka kasemahla korjatakse.

Lahke noormees vaatas mulle küsivalt otsa: "Kas soovid siirupit proovida?" Loomulikult ei lasknud ma kahte korda paluda ning juba ulatas ta mulle kõrrekese, millel parasjagu siirupit, et aru saada, millise maitsega tegu. Siirup ise on selline tume peaaegu tõrvakarva, kuigi maitse poolest loomulikult palju parem :)

Kui vahtrasiirup on magus ning oma kerge vahtrase tooniga, siis kase omal on pisut mõrkjam maitse juures. Aga see ei ole halb, hoopis huvitav ja põnev. Kindlasti ei sobiks ta magusate toitudega, kui just väikeseks lisandiks. Nad müüvad ka vahtrasiirupiga segatud kasesiirupit, mida saaks pannkookidele panna. Boreal kodulehel on olemas mitmeid põnevaid retsepte. Nagu sama noormees mulle seletas, kasutatakse siirupit peamiselt soolaste toitude jaoks - kala, liha marineerimiseks, juurviljade hautamiseks.

Tunnistasin, et olin väga üllatunud kasesiirupi üle, sest olen ju ainult mahla siiani proovinud. "Kus sa seda proovinud siis oled?" - "Eestis, Rootsis..." - "Jah, muidugi! Soomes kogutakse seda ju ka. Meie kodu ongi hoopis Thunder Bay's. Seal on hulgaliselt soomlasi!" Tunnistasin, et poleks kunagi arvanud, et kasesiirup just nii maitseks, tegelikult poleks mul kunagi pähe tulnud siirupit sellest keetma hakatagi :)

Messil oli iseenesestmõista ka väljapanekuid vahtrasiirupist. Siin on võrdlus, kui palju on vaja vahtramahla, et pisikene pudel siirupit kätte saada. Ja vahtramahla suhkrusisaldus on ju palju-palju kõrgem kase omast!

See läbilõige 200-aastasest vahtrapuust on hästi põnev, sest siin on näha, kuidas läbi aastakümnete on sellest vahtrast mahla saadud! Ikka ainult nii palju, et puu ei sureks.
Võistlesid ka erinevad vahtrasiirupid omavahel ja muud vahtrasiirupised tooted :)

Viimaks lühike video kasemahla korjamisest ja siirupi keetmisest. Tehke järele :)

Külmetusrohi

Siiri kirjutist lugedes, tuli meelde sõbranna poolt saadetud õpetus maailma parimast külmetusrohust. Mulle kuluks hetkel just ära seda võtta, aga... Ma vist ikka eelistan seda suvist sidrunijooki, kus sibulad ja küüslaugud ei figureeri :)

1 küüslauk
1 sidrun (mahlaks pressida)
1 hakitud sibul
300 g mett
2 spl värskelt riivitud mädarõigast
soovi korral ingverit

Sega kokku, võta iga päev 2 spl

Küsimused ja vastused

Vastasin mõnele Tiia esitatud küsimusele :) Loe siit.
Ja loe ka Blogilehte, kust võib enda jaoks mõnegi põneva teema ja blogija avastada!
Ka see blogipidaja ei ela Eestis. Tema kirjutab meile lähedasemaks oma uue kodumaa, Kanada.

Tere killuke!

Sa kirjutasid äsja oma blogisse just seda mida ma tahtsin Sult küsida- kummana Sa end tunned, eestlasena või kanadalasena. Sa kirjutad, et "uhke on olla sidekriipsuga kanadalane ehk siis kanada-eestlane"

• Miks just Kanada? Mis teid sinna viis?  Kaua teie pere seal on elanud?
  

Kasvades üles Nõukogude Eestis poleks ma kunagi arvanud, et satuksin tulevikus nii kaugele elama. Isegi kui unistuste tiivad mind vahel vabadusse kandsid, siis olen ilmselgelt liiga mugav, et elus suuri muudatusi ette võtta. Alles minu abikaasa Tomi ette seatud dilemma pani meid kiireid otsuseid vastu võtma. Teda ootas ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees ajal, kui Eesti hakkas suure karu käpa all oma pead püsti ajama.

Olime suvel külas minu onulastel Rootsis just enne Balti keti korraldamist. Seal tegime raske otsuse, et ei lähe enam Eestisse tagasi. Sel hetkel ei teadnud me, millal uuesti oma lähedastega Eesti pinnal kokku saaksime, sest isegi kõige julgemad mõtted ei näinud Eestit vabana. Hiljem, rääkides võõrsil elavate eestlastega, pidime tunnistama, et selle aja unenäod sarnanesid paljuski nendele, mida nemad okupatsiooni jalust põgenedes nägid. Olime tagasi Eestis, kõik on hea ja tore, ning siis haarab meid mure, kuidas me sealt raudriide tagant uuesti vabadusse saaksime...

Rootsis käis aga paberite ajamine aeglaselt. Kaasal oli Kanadas üks vanatädi, kes meie käekäigu endale südameasjaks võttis ning tänu temale saime varsti hoopis kutse Kanada saatkonda, et ametlikult taotleda immigrandi staatust selles kauges riigis. Samas kripeldas süda, sest Rootsi on siiski nii palju lähemal... Aga kuidas sa ütled nendele, kes abikäe ulatasid, et me veel otsustame?! Seda enam, et Rootsis olime endiselt ilma kindla jalgealuseta. Nõnda me lendasime 1991.aasta talvel üle suure ookeani oma uuele elule vastu, peas mõlkumas mõte vaid mõni aasta siin veeta ning kui Kanada kodakondsus käes kui mitte Eestisse, siis vähemalt Rootsi tagasi kolida. Nüüd on sellest ajast juba palju aega mööda läinud ja meie endiselt siin... ikka vist meie erilise mugavuse pärast.

• Te räägite loomulikult inglise keelt, aga mis on teie kodune keel?

Inglise keel oli mul juba Tartu Ülikoolist enam-vähem suus (minust pidi saama inglise keele õpetaja). Ütlen enam-vähem, sest üks asi on võõrkeelt õppida, ilma et kordagi korralikult praktiseerida saaks ja teine, kui oled vastavasse keelekeskkonda sattunud. Eriti veel riigis, kus hulgaliselt erinevatest paikadest immigrante, kes inglise keelt igat pidi väänavad. Mõnest ei suuda ma siiani õieti aru saada. Kuid ma lohutan, et üks siin sündinud täiskasvanute inglise keele õpetaja tunnistas, kuidas tal on täpselt samasugused probleemid mõne õpilasega.

Kodus ei kujutaks ma ettegi, et me hakkaks omavahel või tütardega inglise keeles suhtlema. Ma leian, et laste emana ei suudaks ma kunagi nii hästi võõras keeles oma pisiperega "nunnutada" kui emakeeles. See kõlaks võõra ja võltsina. Sellepärast olen kõige rohkem üllatunud nende üksikute Eestist tulnute üle, kes oma lastega inglise keele suhtluskeeleks valivad. Ja nende kõrval on juba mitmendat põlve tublid eesti juurtega noored, kes proovivad eesti keelt ikka elus hoida, mis sest et see vast nii kergelt välja ei tule kui meiesugustel. Kuigi tunnistan, sarnased pered muutuvad siin aina haruldasemaks.

Kindlasti annab Kanada ka väga hea pinna oma keele säilitamiseks, sest soositakse multikultuursust. Laps ei pea mitte häbi tundma, et ema või isa mingis kummalises keeles lobiseb. Lapsel on vastupidi lausa imelik, kui ema-isa temaga inglise keeles hakkab rääkima. Kuigi eks me oleme seda vahel sunnitud tegema, kui kodutöödel abi vaja anda..

•  Milliseid mõtteid äratab Sulle sõna välis-eestlane? Keda pead Sina välis-eestlasteks?
  

Kui mulle esimest korda Eestis öeldi, et olen välis-eestlane, siis jäin ütlejale pika pilguga otsa vaatama. Mis välismaine eestlane ma olen, ikka päris! Tallinnas sündinud ja puha!
Kui ma kunagi sellele suurt tähelepanu ei pööranud, siis nüüd ei meeldi mulle sugugi välis-eestlase sildi külge kleepimine. Nagu oleks mind kuidagi ära märgistatud ja mul viga küljes, et ma lihtsalt eestlane ei saa olla. Sellepärast ehk ongi need sidekriipsuga eestlased palju toredamad - kanada-eestlane, rootsi-eestlane jne, mis annavad lihtsalt selge pildi, kus see rahvuskaaslane parasjagu kodu leidnud. Kanadas endas on kerge eestlaseks jääda, sest mingit pressi küll pole, et peaks kuidagi kanadalasena välja paistma.
Samas tunnetan ikkagi vahet meiesuguste hilistulijate ning pikemat aega siin elanute vahel, kuigi ma kumbagi ei tembeldaks välis-eestlaseks. Huvitav on aga see, et saame palju paremini ühele lainele nende vanemate eestlastega, kes umbes meievanustena pidid oma kodumaa maha jätma kui nende lastega. Kogemused ja probleemid uues kohas sisseelamisega on üsna sarnased olnud, mis sest et 50 aastat vanusevahet. Nii nemad omal ajal kui meie praegu suuname pilgud ikka järeltuleva põlve peale, et neil siin lihtsam ja parem oleks.

Hiljuti imestas üks kohalik vanem eestlane, kuidas mul nii hea eesti keel on, ainult terakene välismaist mõju küljes. Tegelikult olen õppinud siin palju aeglasemalt eesti keelt rääkima, sest muidu on kohalikel raske kiirelt vurisevast jutust sõnu ja mõtet kinni püüda. Kui Eestis olen, siis vahel peaaegu kontrollin end teadlikult, et võimalikult 'päris eestlase' moodi välja paista. Aga alati ei jõua ju seda teha ning liigne naeratamine äratab ka tavaliselt kahtlust :)

• Millist rolli mängib Toronto Eesti Maja teie pere elus? Kas Toronto eestlased peavad üksteisega tihedalt sidet?
  

Toronto Eesti Maja on minu elu ja armastus :)
Töö maailma suurimas pangas, mis eestlaste poolt omatud (Toronto Eesti Ühispank asub Eesti Majas ja panga liikmed on ka omanikud, kui Eestis asuvad kaks vägevat panka on minu teada rootslaste poolt ära ostetud)! Õpetajaamet Toronto Eesti Koolis (kuigi sellest loobusin mõned aastad tagasi)! Lapsed on käinud laupäeviti Eesti lasteaias ja teisipäevaõhtuti Eesti Koolis. Gaidides sai küll vaid kaks aastat käidud, siis tulid muud huvid. Peale seda hulgaliselt muid üritusi. Vahel on selline tunne, et minu elu keerlebki ainult selle maja ümber. Ning nõnda pole peale tööd sugugi enam kerge end kodust välja ajada ja mõnele põnevale etendusele või ettevõtmisele tagasi kiirustada.

Toronto eestlased on omaette nähtus, kuigi mul pole muidugi kogemusi teistest suurematest eestlaste kogukondadest. Elan suurlinnas, aga samas võiks öelda väikeses eestlaste külakeses, kus kõik omavahel risti-rästi seotud ja keegi teab kellegi kohta midagi rääkida või seletada. Kohalikel eestlastel on mitmeid organisatsioone ja gruppe, mis koos tegutsevad, kuigi aastatega on kõik palju tagasihoidlikumaks muutunud. Kujutan ette, kuidas Eesti Majagi oli omal ajal palju elavam kohtumispaik. Teisalt on siin päris tugev noorte grupp, kes paljusid asju koos ette võtavad ja rõõmsalt eesti-inglise segakeelt kasutavad (olen märganud, kuidas teatud sõnad jäävad enamasti eesti keelde - Eesti, ema, isa, kohalike eesti kohtade nimed - Jõekääru, Kotkajärve, Seedrioru). Toronto Eesti Kool, gaidi-skaudigrupid on loonud vahel palju tugevamad omavahelised sõprussidemed kui Kanada koolist saadud. Ilmselt liidab ühine taust rohkem.

• Sa kirjutad oma perest ja teie tegemistest nii südamlikult ja toredalt, et see teeb lausa kadedaks. Samas annab sellise hea ja turvalise tunde, et just nii peabki olema. See ongi see õige pere olemine.
  

• Mis sa arvad, kas välismaal elamine loob perre veel rohkem teineteisega sidumise, kui näiteks Eestis elades? Kaugel maal puudub ju sugulussektor koguni..

Ma ei julge öelda, et meie pere moodi peakski asjad olema. Eks me oleme tegelikult ikka päris tavaline pere. Ma tahaks öelda, et oleme probleemidest, riidudest ning lapsekasvatamismuredest (eriti kui noored teismelise ikka jõuavad) priid, aga loomulikult pole me seda sugugi mitte. Samas on meie isa aktiivselt lastega tegev, mis isegi siin ühiskonnas ehk alati nii igapäevane pole. Kuigi julgen oma kogemuste põhjal arvata, et üldiselt võtavad Kanada pereisad oma lastega siiski rohkem erinevatest tegevustest osa kui Eestis.

Meil ei ole siin väga lähedasi sugulasi ega 'kaitsevõrku'. Eks paljus oleme pidanud oma jõududega hakkama saama. Ning see on kindlasti omamoodi ühendajaks. Kuigi ega seegi päästjaks pole, sest tean teisi meiesuguseid peresid, kes nüüdseks lahus elavad. Minu põhimõte on mitte kunagi riiuga kodust minema tormata ning alati kõik vaidlused lahti rääkida, et südame peale midagi kripeldama ei jääks.

• Sa blogid ja avalikustad oma pere elu. Kust läheb Sinu blogimise piir, mida Sa ei avalikusta ja mida Sa ei sooviks ka teiste blogidest lugeda? Millest Sa ei soovita kirjutada?
  

Kindlasti ei kirjuta ma just kõigest, eriti väga isiklikest asjadest. Tütarde käest küsin ka üle, kas ma võin ikka ühest või teisest asjast kirjutada. Mõnikord tulevad nad ise minu juurde ja ütlevad, et võid selle nüüd blogisse panna. Hoidun ka tööst kirjutamast ning selles suhtes arvamuste avaldamisest. See oleks ilmaaegu noateral kõndimine. Isegi kui ma tean, et Kanadas loevad minu blogi ainult üksikud. Ma pole kohalikele sõpradele-tuttavatele suurt avalikustanud, et blogi pean. Eks nad saavad niisamagi minuga suhelda.
Ma arvan, et igal on õigus blogida just sellest, mis talle meeldib. Ma loen ju isegi ainult neid blogisid, mille teemad huvi pakuvad. Nii on igale teemale olemas oma lugejaskond. Ma ei ole väga mures, et keegi siin üle minu õla piiluks ja ebatervet huvi üles näitaks. Kindlasti sellepärast ka, et võõral maal eesti keeles kirjutan.
Olen vahel mõelnud, et blogi on justkui alguse ja lõputa vana inglaste seeria “Coronation Street”, tavaliste inimeste lugu tavalistele inimestele.

• Mis on blogimine Sinu jaoks? Mis on blogimises negatiivset, mida positiivset?
  

Ma hakkasin blogi pidama, sest tundsin vahel süümepiinu, kui vähe ma kirjutasin meie tegemistest laste vanavanematele ning sõpradele. Omal ajal olin palju hoolsam kirju saatma või e-mailiga ühendust pidama. Siis vajus seegi kuidagi ära. Blogimine tundus nii lihtne ja mugav. Isegi pildid sai juurde panna.
Ma ei oskagi midagi negatiivset blogimise kohta arvata. Päris päevikusse kirjutamine see kindlasti ei ole, sest ilmselt jääb nii mõndagi ütlemata või kirjutamata, mis sahtlis peidus olevasse kaustikusse kirja saaks.
Positiivse poole pealt sain ootamatu ettepaneku “Minu Kanada” kirjutamise kohta. Ausalt öelda ei teagi, kui positiivne see oli, sest kevadest peale olen hulga aega arvuti taga istunud, mis oleks võinud pigem perega veeta. Teisalt arvas kaasa, et võta asi ette, sest kui lõpuks raamat ilmavalgust ei näegi, siis on meie endi ja laste jaoks olemas tore kokkuvõte kogemustest ja elust Kanadas. Minul endal oli huvitav vanu kirju lugeda ning meenutada asju, mis juba sügavatesse mälusoppidesse kadunud.
Ja mul on tegelikult eriliselt hea meel, et blogi kaudu on tekkinud justkui teine tuttavate ring, mille kadumise puhul mul küll väga kahju oleks!

• Kellele Sa blogid? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
  

Kindlasti blogin ka enda jaoks. Eriti kui saan mõned põnevad hetked kirja panna, mis tütred teinud või öelnud. Noorem tütar on selles suhtes eriti hea allikas.
Muidugi on tagasiside tore, ma ei ütle ühestki arvamisest ära. Mitmed tuttavad ei jäta küll kommentaare, vaid kirjutavad mulle otse. Ja ma saan ka otse vastata, mis lubab natuke avameelsem olla, kui ma blogis ehk julgeks olla.

• Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
  

Mu nimekirjas on üle saja blogi, kuigi enamasti lasen neil kiiruga silmad üle. Suur osa on seotud kokandusega ning terve rida on fotoblogisid. Mulle meeldivad eestlaste pereblogid, sest need annavad hea ülevaate tavaelust Eestis. Olen nõnda palju rohkem sellega kursis kui uudiseid jälgides. Enamus blogijaid on ikkagi nooremast põlvkonnast, sellepärast meeldib, kui leian ka mõne endavanuse!

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":
  

1. Sinu lemmik sõna? aitäh
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Ma ei kannata ühtegi vandesõna, ükskõik, mis keeles see ka pole :)
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? shoot
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? kirjakandja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? CEO ehk kõige tähtsam nina suures firmas
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Ah, sina, uskmatu, jõudsid ka siia?!

Aitäh Sulle, et kirjutad  selle kauge maa lähedasemaks ning armast olemist kogu teie perele sinnapoole suurt vett!

Kuninglik põllumajandusmess

Royal Canadian Agricultural Winter Fair - on toimunud Torontos juba aastast 1922. Kui linnainimesed maale ei satu, siis on tark tegu maa linna tuua. Ja nõnda on kohale veetud hulgaliselt taluloomi - lehmi, lambaid, notsusid, hobuseid ja muid eksootilisi olevusi, nagu näiteks see Lõuna-Ameerika alpaka, keda kohalikud põllumehed villa pärast kasvatavad. Esinevad hobused ja koerad. Lapsed saavad paitada ja silitada igat sorti loomi.

Lisaks on välja toodud hulgaliselt õunu ja juurikatest hiiglasi. Pildil pikad taimed põllulappidelt. Teisel fotol uurivad lapsed mesilaste toimetamist kärjes. Ning viimaks sai kuulata kuidas sitikad ja putukad matsutavad :)
Muuhulgas sai paitada Ontario ühte ohustatud madu - pikka ja mustanahalist rotimadu (otsetõlge :).

Lehmi oli lugematu hulk reas ning lastel põnevust kuhjaga. Kokku erinevaid loomi üle nelja ja poole tuhande! Samal ajal käis ka loomade hindamine.

Siin on mõned lambad, kes hulgaliselt autasusid said...

... ja isegi lambavill pandi võistlustulle. Ma olen küll linnalaps, kuid vahel unistan oma lammastest ning oma lõnga tegemisest. Unistada ju võib :)

Kirke oli julge ning lasi kanal käest teri nokkida. Olevat justkui näpistanud teda. Tom oli hiljem pilti nähes mures, kas linnugripp sai külge, kuid sellegi peale oli mõeldud, sest igal pool olid väljas kätepuhastamisvedelikud.

4-päevased tibud panid peaaegu kõik vaatajad õrnalt ahhetama ja ohhetama!

Kojumineku ajaks oli taevas juba pime, kuigi õnneks ei olnud väga külm. Mul oli seekord üks laps 'laenuks' kaasas. Kirke arvas, et Hanna võikski nende õde olla :)

Vaade õhtusele Torontole näituseväljakult.

Ma ei ole varem sellele messile saanud. Küsisin mõni päev tagasi muuseas Mari käest, kas ta tahaks sinna minna ja mu suureks imestuseks oli ta nõus. Olen üllatunud, kui varmalt ta tahab järgmisel nädalal käsitöönäitusele kaasa tulla ning Rootsi jõululaadale. Ma ei mäleta end teismelisena just sama innukalt emaga kaasa minemas :) Kirke oleks koju jäänud, kuid Hanna kaasatulek pani temagi ümber mõtlema. Hanna oli küll laupäeva hommikul Eesti Majas gaidide jõululaadal, kus hulgaliselt pirukaid ja verivorsti müüdi, kuid ema lubas mul ta endaga kaasa võtta.

Messil oli hulgaliselt ka erinevate toodete müüjaid kohal. Lugematu arv lette olid kaetud asjadega, mis hobustele vajalik. Kuid ka koerte peale oli mõeldud. Sealt saime Koko jaoks väikesed sussid! Ühest kohast oleks võinud lausa kaelarihma osta ning lasta koera nime peale tikkida! Mille kõige peale ka ei tulda :)

Koera papud

Käisime lastega Royal Winter Fair'il (kirjutan kohe pikemalt), ja ostsime koerale talveks jalatsid :) Koko karvad on nii pikad, et niipea kui vihma sajab või rohi märg on tal jalad ka märjad ja sopased. Tegelikult olen rohkem mures talve pärast, kui tänavatele puistatakse väga palju soola, mis muidugi tema käpakestele sugugi hästi ei mõju. Naljakas oli teda nende sussidega kõndimas näha, sest ta käis kõrgete sammudega ja sirutas tagumisi jalgu pikalt taha ning oli väga kohmakas. Täna õhtul klõbistas ta juba päris kenasti ringi. Meie üllatuseks ei hakanud ta neid sugugi jalast ära kiskuma...

Pöörane Seiklus

Täna olid vist kõigi selle mandri eestlaste ninad vastu teleriekraani surutud ja et asi meelest ei läheks, siis igaks juhuks sai kiired meeldetuletuskõned sõpradele tehtud :) Eelnevalt liikus ringi email, mis Amazing Race järjekordset saadet kutsus vaatama, sest võistlejad olid seekord Eestis. Youtube'is on paar videot, mis kõrvaltvaatate poolt suvel filmitud. Ühel seletab keegi vist jaapani keeles ning kordab aga Amazing Race, teisel on hetk, kui sadamast taksot võetakse. Nendelt on selgelt näha, kui mitu kaamerameest võistlejatega kaasa jookseb (siin veel üks ja veel).

Tore oli kuulata eestikeelsete kohanimede hääldamist. Millegipärast oli Pikk Hermann kaotanud 'k' ja 'n' lõpust kuuma küünlaleegi abil välja ilmunud kirjutisest. Aga ehk seegi oli osa mõistatusest :) Meie jaoks oli tore näha kaadreid Tallinnast ning Kirke kilkas, et ta on ju seal tänavatel käinud! Rabavõrkpall Keava rabas oli samuti omaette vahva ettevõtmine.

Fotojaht - sõna

Toronto näituseväljakul asub suur hoone - Direct Energy Centre - mille laest ripub kaunistuseks hulgaliselt sõnu. Ma pole kunagi uurinud, mis need täpselt on. Piltide järgi paistavad nimed olevat :)

Sõnadest pole palju kasu, kui neid lugeda ei osata. Oxfordi õpikeskus on mõeldud nendele lastele, kel koolis õpiraskused.

Väikeste Lugejate Akadeemia, kus tähed ja sõnad selgeks saavad.

Veel sõnajahtijaid.

Lahingus on uisuterad

Kus mujal kui Kanadas mõeldakse välja oma saade, milles võistlustulle lähevad kaheksa iluuisutamisepaari, kuid väikese nõksuga. Meespartner on nimelt hoopis NHL'i jäähokimängija! Naispartnerid on tuntud nimed, kellel taskus rahvusvahelistelt võistlustelt koju toodud medalid, kaasa arvatud olümpiamängud. Põhimõte on väga sarnane tantsuvõistluse saatele, kus üks partneritest on mõni tuntud/tunnustatud inimene.

Vaatajad hääletavad 'uisuterade lahinguski' ning võitja paar saab $100,000 (mis kroonides on umbes miljon). Aga raha ei lähe mitte endale uue auto ostmiseks või kutsale kuldketi muretsemiseks ;) Võitjad võivad ise valida, millisele heategevusorganisatsioonile raha üle kantakse! Nii kanadalik kui veel olla saab! :) Teeme midagi sellepärast et tore on teha ning aitame sellega neid, kellel oleks abi kohe hädasti vaja!

Saatejaama kodulehel on olemas videod vaatamiseks, kuid ma pole kindel, kas neid üle piiride ka näha on. Youtube annab samas hulga saatejuppe (või otsi Battle of the Blades).

Tunnistan, et nägin neid reklaamplakateid juba hulk aega tagasi üleval, kuid alles nüüd jõudsin asja lähemalt uurima! Päris huvitav vaatepilt, kui selline suur mürakas jäähokimängija pisikese ja õrna iluuisutaja kõrval on. Mõnel ei taha kange keha kohe kuidagi tantsuliigutusi järgi teha. Aga tegelikult on nad ju tublid, eriti kui on vaja oma jõudu tõstude peale kasutada. Kindlasti käib see neil palju lihtsamalt kui tavalisel meesiluisutajal :) Oleneb ka koreograafist ja muusikast, kuidas lõpptulemus välja paistab. Mõni on tõesti hästi põnev ja toredalt kokku pandud.

Fotojaht - õhtul kell 7

Arvutiekraani ees - läbi akna.

Aknast piilun siingi sisse, ühel on kass mind pimedas aias märganud ja teisel töötavad Tomi usinad näpud arvuti ees.

Jalutuskäik mööda õhtust tänavat, kui saab teiste akendest sisse piiluda.

Sügisesed varjud ja värvid.

Pimedatel tänavatel koeraga jalutamas.

Teised õhtused pildid.

Reklaam

Kuidas end reklaamida, kui kõik võimalused tunduvad ammendatud olevat... Ehk nii nagu selles videos, kus kärbsed appi võetud. ("Kärbsed kannatada ei saanud," pidin oma väiksemat last lohutama :)

Kaunis kõnnak

"Sinu koeral on kena kõnnak!" hüüab rattal möödasõitev keskealine sportlik naine. Jalutan Kokoga tavapäraselt kiires tempos, mis vahel küll kutsule ei meeldi, sest ma ei anna palju aega ringi nuuskimiseks.
Olen üllatunud ja hõikan vastu oma küsimuse: "Kust sa seda tead?"
"Ma olen doktor! Loomaarst!"
Ega ma ei oskagi koera kõndi väga vaadata. Kui kutsa mu kõrval siblib on väga raske seda niikuinii teha. Samas olen hakanud palju rohekm jälgima teisi koeri, kes vastu tulevad, ning mõne puhul on liikumine tõesti kuidagi väljapeetud ning suursugune.

Kõnnist pole pilti, kuid püüdsin kinni põneva hetke, kui meie kutsa rõõmustab 'vabaduse' üle. Lasen ta vahel kõrgepingeliinide all olevale alale lahti, kus ta nagu meeletu ringi tormab. Koerad pidid olema parimad pikamaajooksjad ning Koko pealt on näha, kui väsimatu ta on.