Fotojaht - kõrvuti

Mõlemad pildid matkaradadelt, kus ikka kõrvuti üksteisel toeks olla!

Sõpradega kõrvuti,
kellega saab Eestist kaugel eesti keeles pidu pidada!

Eesti rahvatantsijaid mul pole, kuid on ühed ungarlased Torontos :)

Mari ja Kirke soovil koosolemise pildid Kokoga,
meie kõige tähtsama ja uuema pereliikmega
(kuigi me talle ei ütle, et ta tähtis on ;)!

Mida teha, kui väljas möllab äike ja koolivaheaeg käes on...
(Kirke jalad on mooruspuu viljadega koos.
Neid on nii palju, et jagaks iga soovijaga :)

Vihmane ilm muudab kõik uniseks...
isegi Liisu ja Puma unustavad ära,
et nad just kõige suuremad sõbrad pole
ja seavad end kõrvuti toolidele magama.

Teised fotojahilised.

Äike

Mulle meeldib vihm, ja äike ei ehmata mind väga kergesti. Isegi sel korral, kui äike meie aias puu sisse lõi ja mina Tomiga akna peal parasjagu kõike seda imetlesime. Olin kaheksandat kuud rase ning sellise mürtsatuse peale oleks võinud Mari vabalt märku anda, et nüüd aitab, aeg on ise seda maailma uudistama tulla.

Täna hommikul olin päris vara üleva ja kiirustasin üha tumedamaks muutuva taeva all poodi. Ostud tehtud hakkas juba kergelt tibutama. Kui koju sain, kallas päris korralikult. Viisin kaks kotti tuppa ning uksest uuesti välja astudes ehmatasin päris korralikult. Hetkeks läks kõik helevalgeks ning kohe selle järel täitis tervet ilma kõrvulukustav mürin. Päris kindlasti lõi välk kusagil lähedal sisse. Võtsin pisut hiljem vihmasadu linti, kuigi selle ajal peale oli asi juba pisut rahulikumaks läinud. Imestan siiamaani, kui võimas võib siin äike olla.

Soenguproov

Nädal enne põhikooli lõpetamist panime Marile lokirullid pähe, et vaadata, kas teeme talle kena soengu. Näeb hoopis teine välja, kuid talle ei meeldinud puhevil juuksed. Nõnda nägi ta pidulikul aktusel üsna samasugune välja kui tavaliselt, ainult juuksed olid kammitud ;) Siiani ei ole ta erilist huvi meigi vastu näidanud. Tähtsa sündmuse puhul said ripsmed siiski pisut tumedamaks tehtud.

Kirsid

Vist oli kolm aastat tagasi, kui istutasime aeda kirsipuu ja seekord sain päris hea saagi. Kirsil on mitu erinevat sorti, kuid üks nendest selline mõnus kõva ja parajalt magus. Kahjuks läks hulgaliselt mädanema. Ei teagi, kas sellepärast et suhteliselt rohkem vihma alla tulnud või ei tabanud ma õigel ajal ära korjata. Lisaks ei saanud ma kõiki vilju tipust kätte, sest ma ei pääse hetkel pika redeli ligi. Proovisime ka aprikoosi kasvatada, kuid pesukarud pistsid need vähesed viljad nahka mis puule ilmusid ning lõpuks kuivas ta hoopis ära.

Laulupidu

Suur tänu etv'le ja internetile,
mille kaudu saab igal pool pidu jälgida!!!

Leidsin kaks pilti delfist, kus hulgaliselt tuttavaid nägusid peal :)
Toronto Eesti Koolikoor ja meeskoor

Pidu siin ja sealpool ookeani!

Hetkel käib laulupeo rongkäik. Interneti abil saan sellestki osa (nägin Kanada esindajad ära, kes rongkäigu alguses pikal sammul alustasid teekonda laululavale, ning lehvitasin ekraani kaudu tuttavatele :) Oleksin võinud vabalt kõik maha magada, sest hommikul vara pole vabal päeval sugugi kerge üles saada (hea, et kutsa sunnib välja). Nüüd on hoopis paras aeg minule lohutuseks üles riputada fotosid ja lühike video Ungarist kohale tulnud rahvatantsijate esinemisest Kanada päeval Torontos.


Kuna ise jään "päris" pidustustest ilma, siis suutsin end linna venitada, et kohalikust "rahvatantsupeost" osa saada. Iga tunni tagant esinesid mitmete erinevate rahvaste tantsijad kesklinna Dundasi platsil. Sain pisut osa korealaste ja punjabi esinemisest. Pilte ei saanudki, sest mälukaart jooksis tühjaks... Kõige rohkem istusid mulle niikuinii ungarlased, kes lausa Ungarist kohale olid tulnud. Eriti tore oli veinikarahvini tants. Kuidas lai pudel maha ei kukkunud, ei saanud vist keegi aru, sest ta hüples ja kargas päris palju. Meeste pulgatants pani mõtlema, kas kõigil rahvastel on oma versioon sellest olemas.

Fotojaht - vesi / suplus

Pannkoogi lahel õhtuhämaruses suplemas. Pannkooke ei saa, kuid omal ajal peatusid siin meremehed, et viimasest jahust endale kooke küpsetada, enne kui suuremas keskuses Sault Ste. Marie's varusid täiendada.
Kasutan ka meremehe mõistet, kuigi nad seilasid järvel (Lake Superior). Samas on see täiesti mere mõõtu ning ägedad tormid on mitmeid laevu vetejumalatele kinkinud. Viimati uppus 1975.aastal kaubalaev (ja see ei olnud mitte väike paadike, vt pilti).
Kunagi tegin postituse, kus on võrdluseks Ontario järv ja Soome laht kõrvuti, kui kellelegi tundub jutt järve suurusest natuke ülespuhutud :) Lake Superiori sisse mahub mitu Ontario järve ja Eesti kaoks selle alla kergelt ära - 45227 km² ja 82400 km² (väga omavoliline maailmakaardi ümberpaigutus :)

Taas Suurjärvistul Huroni järvel (Georgian Bay).

Kariibimere (St.Martin) sini-siniste lainete
ja helevalgete liivade mõnusid maitsmas.

Kui vesi kaugel, siis võib aias endale mõnusa olemise luua. Väga-väga ebatavaline, et lapsed siin nõnda paljalt on. Juba pisikestele tüdrukutele pannakse kaheosalised ujumisriided või trikood selga. Aga meie oleme muidugi kord juba sellised tüüpilised eestlased, kuigi ainult kaitsva aia varjus :)

Sulpsti kohe vette! Igaks juhuks nina kõvasti kinni pigistatud. Seedrioru allikavetest toidetud tiigis. Vesi on seal just sarnast värvi ja ei kutsu alati kohe sisse. Kui aga soojakraade on kõvasti üle kolmekümne, siis ei tähenda, mis värvi vesi on, peaasi, et jahutust saab!

Torontos, Ontario järve ääres on lausa eraldi bassein, sest järve enda vesi pole sugugi alati väga puhas ning pealegi on see isegi soojade ilmadega üsna külm.

Basseinidest võib ka hoopis teistsorti elukaid leida :) Niagara joa juures Marienland'is mereloomade etendust vaatamas.

Veest saab vahel väga huvitavaid mustreid!

Teisi suplejaid ja vee püüdjaid.

Kanada päev

Midagi ilusat Torontos, kus linnatöötajate streigi ajal prügivedajadki luuslanki löövad. Seitse aastat tagasi toimus samasugune tööseisak. Seekord on hulgaliselt neid, kes koguvad tänavatelt prahi ning veavad ajutistesse kogumiskohtadesse, muuhulgas ka parkidesse... Linn on üllatavalt puhas, kuigi paigad, kuhu mustad kotid kuhjatud, ei meelita sugugi oma aroomidega ligi. Meie linnaosa on sellest siiski puutumata, sest prügi kogumine on antud kontrakti alusel erakätesse.


Mitmed üritused Kanada päeva tähistamiseks, jäid streigi tõttu ära, kuid õnneks mitte kõik. Kiirustasin täna omapäi kesklinna (lapsed arvasid, et Kokoga on toredam olla :), kus esinesid mitmete erinevate kultuuride rahvatantsurühmad. Vahepeal kuulasin hoopis tänavanurgal musitseerivat keelpillide ansamblit.


Võtsin nende esinemist pisut linti.

Mänguhoos

õnnelik Kirke

Fotojaht - magus

Magus musi...
2000 Esto Torontos (Eesti lipp Kirke nokamütsil :)

Jäätisemaias laps

Saime majaga "päranduseks" metsmaasikad, mis aias kasvavad...
mmm... kui magusad!

Kanadapärane magus - tooted vahtrasiirupist menoniitide turul.

Magus restoranilaual.

Teised maiasmokad

Koko

Meie verivärske pereliige, keda me juba tükk aega oodanud oleme :) Valiku tegemine ei olnudki nii kerge, kuid internet tuleb abiks. Ilmselt oli meil alateadvuses Kirke "kutsusaamise pusle", sest Koko (Kirke valitud nimi) on justkui pildi pealt maha karanud. Ta ema on kokerspanjel ja isa puudel ning koeramaailmas on ta tuntud cockapoo nime all. Pidi sobima väga hästi lastega ja teiste koduloomadega, kuigi Liisu ja Puma sabad läksid väga puhevile, kui Kokot nägid. Suurest segadusest panid loomad alguses ninad vastamisi, mis mõnede teadjamate järgi tervitust tähendab.

Sünnipäevaks 22.aprill, nii et vanust 9 nädalat. Hetkel on Koko liikumine piiratud köögiga ning käib väga usin treenimine ja kirjanduse lugemine, kuidas seda täpselt teha. Kirke rõõmu on väga raske edasi anda... Kui ikka mitu aastat kutsast unistad ja kõik see ootus välja paiskub, siis pole emmede kõrvad taoliste õnnehõigete jaoks valmis :) Koduteel, kui Koko vaikselt magas, pidi Kirke mitu korda Mari paluma: "Ega ma und näe... näpista mind!"

Lõpuaktus

Kümme aastat tagasi alustas Mari pisikese nelja-aastase tüdrukuna oma kooliteed. Ta ise ei mäletavat suut midagi, mis juhtus, kuid peale esimest päeva ei näidanud ta mingit huvi üles uuesti sinna tagasi minna. Kõik rääkisid inglise keelt, millest ta oskas korralikult ainult minu õpetatud hädavajalikku lauset: I have to go to the bathroom! "Emme, kui ma inglaseks saan, siis ma enam ei pea kooli minema?" oli tema pisikene pea jõudnud asjad paika panna. Peagi kadus siiski vastumeelsus ning õppimine ei ole kunagi tal ebameeldivate tegevuste hulka sattunud, mida ka tulemused näitavad.

"Emme, ära nutma hakka!" muretseb Kirke, kui Mari jaoks viimast korda koolitee ette võtame. Põhikooli tunnistus taskus tuleb tal sügisel uues koolimajas alustada. Lõpetajaid oli kokku 74 ja nendest 12 lõpetasid eesti mõistes kiitusega (Mari ka :) ning said medali kaela (kohe näha kui tähtis eriti esimese põlve immigrantidele hariduse omandamine on).

Mulle meeldis väga, et tublimatele, kes ei tarvitusenud just nende 12 hulgas olla, jagati eraldi autasusid - parimale keeletundjale, uuele tublile kanadalasele, erinevates ainetes silmapaistnud õpilastele. Laste endi poolt anti hääled oma lemmikkaaslasele, kes nende eest ka lõpukõne pidas. Kuna puuduvad klassid, kus samad õpilased pidevalt koos on olnud, siis teatakse päris hästi kõiki oma aastakäigus õppijaid.

Lisaks jagati eriauhindu, mis kandsid enamasti kooli endiste õpetajate ja direktorite nimesid. Minu meelest imevahva komme! Marile omistati Morley Adamsoni teaduse ja geograafia autasu.

Tunnistuste kättesaamisel hõigati lõpetaja nimi välja ning järjest astuti lavale. Plaksutamine jäi lõppu. Minu meelest oli eriliselt armas näha, kuidas trepi juures ulatati neidudele abistav käsi, et nad oma harjumatutes kõrgetes kontsades ja pikkades seelikutes ninali ei kukuks. Marigi kannab niiiiii harva kleiti, et ei mäletagi, millal ta viimati seda tegi. Aga ta oli ise õnnelik ja rahul koos tehtud valiku üle (üks õpetaja oli talle hiljem komplimendi teinud ja öelnud, et ta paistab väga elegantne välja). Piltidel tundub riie must, kuid tegelikult on see värvilt tume-tume kirsipunane, mis liikudes värvi muudab. Jalatsite osas küsis ta hommikul: "Emme, kas ma võin midagi sinu oma proovida!" Ja nõnda leidis endale ühed kuldsed sandaletid kusagilt kapipõhjast, mida ema ammu ei kanna :) Ripsmetele Mari jaoks tavapäratut meiki ja kaelaehe kaela ning oligi neiu minekuks valmis. Temaga on eriliselt lihtne!

Ostsin lilled Marile ja ta klassijuhatajale (pildil on Mari koolidirektoriga), lisaks roosiõied sõbrannadele Nouranile ja Lydiale (tema sai muusika ja laulmise eest auhinna; kinkis meile plaadi, millel jaapani, korea ja inglise keeles laulab - väga kena hääl on tal). Peale minu nägin vaid veel ühte korealast, kellel oli lillekimp käes. Aga ma ei hooli siinsetest kommetest. Hiljem ütles üks inglise aktsendiga vanem naine: "Mõtle, ma oleks võinud ka lilled tuua! Unustasin täiesti ära!" Aga mõlemad sõbrannad olid meeldivalt üllatunud ja õnnelikud!

Aktus algas kell 2 ja kestis peaaegu kaks tundi. Peale seda mindi ühte banketisaali pidulikule õhtusöögile. Kui Mari tagasi jõudis, uurisin, kas tal on natuke kahju. "On küll. Ma kallistasime lahku minnes kõiki ja mõnel olid pisarad silmas... Aga paljudega saame sügisel kokku high school'is!" Saavad küll, kuid kool on võõras... Kümne aastaga muutub iga koht koduseks!

Video sai selline mõneminutine. Sissetulles ja lahkudes mängiti torupilli, kuigi ma video jaoks jätsingi selle taustaks, hääle võib maha keerata, kui see liialt piniseb :) Lõpukaadrites on tore ülevaade kõigist lõpetajatest.

Tagasihoidlik jaaniõhtu

Proovime ikka jaaniõhtut siingi meeles pidada, kuigi ametlikult sellist püha Kanadas ei peeta. Ainult Quebecis on see kalendris Püha-Jaani nimel sees ja kõigil on vaba päev, kuigi lõkketegemise traditsioon ei ole enam populaarne ning kogu asi on pisut poliitilise maigu võtnud (ei jõua seda prantslaste ja inglaste jagelemist seletama hakata :).

Lastel oli sõbranna külas ja kuna meie pealõkkemeister Eestimaal pidutses, siis tule tegemine oleks pidanud minu kaela langema. Aga ei langenud! Hoopis Mari võttis asja kätte, ning hetkeks ulatusid leegid lausa väikesest korstnaaugust välja. Mingit uhket peolauda ma ei teinud. Tüdrukud korjasid üksikuid valminud punaseid sõstraid ja tegid toormoosi, kuni kõigest tüdinesid ja tuppa kiirustasid. Jäin veel omapäi kustuvaid leeke imetlema taustaks Toronto linna müra.

Kuidas ellu jääda...

Ben Sherwood "The Survivors Club"

Minu jaoks on lennureis omandanud hoopis uue tähenduse! Eriti hiljutise lennuõnnetuse taustal on vast paras aeg rääkida teadmistest, mis ammutasin sellest raamatust. Kuigi peamine tähelepanu pole sugugi lennuõnnetustel, siis see osa puudutas ehk kõige lähemalt, sest olen nõnda palju Eesti vahet lennanud.

Tegelikult on lendamine siiski kõige ohutum viis reisida. Peamine põhjus, mis inimesed ehk kergesti murelikuks teeb on meedia... Meedia, mis muudab õnnetuse suureks tõmbenumbriks. Lennuõnnetusele pühendatakse 1500 korda rohkem tähelepanu kui autoõnnetustele, 6000 korda rohkem kui vähihaigustele, mis on Ameerikas surmapõhjuste seas peale südameataki teisel kohal. Mingil määral saan aru, sest korraga võib hulgaliselt inimesi elu kaotada ja nõnda võtab juhtum suure uudise mõõtmed, kahjuks suurendades samas inimeste paanikat lendamise suhtes.

Kui paljud meist pole mõelnud: kui lennuk alla kukub, siis oleme kõik surmale määratud. Samas ütleb statistika, et lennuõnnetustes ellujäämise protsent on 95.7!!! Euroopa ühe uurimuse järgi on 40% surmajuhtumitest täiesti välditavad! Oluline on see, kuidas reisijad kriisisituatsioonis käituvad ja mida teevad.

Ja nüüd kõige tähtsam... Mida siis teha? Kõigepealt tuleb alustada sellest, et pöörata tähelepanu, mida lennu alguses meile demonstreeritakse. Kui kaunis lennuemand teatab, et ujumisvestid on pingi all... siis tasuks kontrollida, kas ikka on, sest vahel juhtub, et ei ole! Kui ta osutab lähematele väljapääsudele, siis vali enda jaoks kõige lähem ning varuvariandina teine. Hästi! Valitud! Aga mis juhtub, kui lennuk põleb ning on täis paksu suitsu... kuidas sa oma väljavalitud ukse juurde jõuad? Ei aita lihtsalt pilguga kindlaks tegemisest, hea mõte on lugeda ära, mitme pingirea kaugusel oled. Põlemise juurde tulles, oleks hea mõte, et sul on jalatsid, mis kergelt jala otsast ära ei kao (soovitatav paeltega kinni). Kes tahaks mööda kuuma metalli kõndima minna. Ja riided... väldi neid, mis põlevad kergesti, nagu sünteetika.

Kas olen juba küllalt kõhedust tekitanud? Kui rääkisin oma sõpradele sellest, siis üks ei tahtnud peaaegu üldse mind kuulata (loe üle-eelmise paragrahvi algust). Niikuinii tuleb surm, parem kulistan midagi kangemat alla ja vaatan, mis juhtub. Aga see on just viimane asi, mis peaksid tegema. Teine arvas, et nõnda arvestades, tekitabki ta endas paanikat, ei tohi negatiivselt mõelda. Tõin kohe võrdluseks ettevaatusabinõud kodudes (Eestis nüüd viimaks kohustuslikud suitsuandurid, Kanadas on kohustuslikud ka vingugaasiandurid). Loodetavasti on lisaks kõik kodus läbi rääkinud, mis näiteks tulekahju korral seal teha (teise korruse magamistoas võiks näiteks olla akna alla kinnitatud rippredel); ning kokku leppinud ühe kindla kogunemise koha, et ei peaks ilmaaegu pereliikmeid majja päästma minema, kes hoopis teise tänava otsas seisavad. Tähtis on olla valmis kõige hullemaks, mis ei tähenda, et see juhtuma peaks! Samamoodi ka lennu ajal! Ei tohi mõelda, et oled kadunud hing! Tee mõttes plaan, mida teeksid!

Huvitav on fakt, et stjuardessidele on õpetatud jälgima reisijaid, ning välja valima need, kes võiksid kõige paremini kriisisituatsioonis käituda ja vajadusel appi tulla. Uks turvasüsteemis töötav naine kirjeldab oma lende, kus ta demonstratiivselt vaatab üle turvalehed ja proovib naabritega jutu viia teemale, mida vajadusel ette võtta, kuigi paljud jäävad teda pika pilguga vaatama, ilmselt arvates, et ta on üks neid paaniliselt lendu kartjatest.

Kes aga suure tõenäosusega ellu jäävad... noored saledad mehed. Kõige vähem lootust on vanematel ülekaalu naistel... Kindlasti ei tee asja paremaks lihtsalt käega löömine!

Raamatus on hulgaliselt lugusid inimestest, kes on pääsenud eluga erinevates situatsioonides, mitte ainult lennuõnnetustes ja paneb tõsiselt mõtlema, milleks inimene võimeline on. Tihtipeale aitab mõtlemine oma pere, lähedaste peale, kelle nimel pingutatakse eriti. Mõnele on jumal oluline, kuigi selles suhtes olen ma väga-väga skeptiline. Positiivne suhtumine ja elurõõm aitavad paljustki kergemini üle saada.

Sõdurid peavad olema valmis õnnetusteks ja meeles pidama 3-seadust, kuidas sa ellu ei jää (sellises järjekorras tuleb end aidata):
3 sekundit lootusetuse tunnet
3 minutit hingamata
3 tundi varjualuseta ekstreemses kliimas
3 päeva veeta
3 nädalat toiduta
3 kuud üksindust (ilma kaaslasteta ja armastuseta)

Arst dr.Kamler, kes on aidanud paljusid õnnetustesse sattunuid, väidab et me oleme tegelikult ellujääjate järeltulijad! Me poleks muidu siin. Ei olnud ju meie esivanemad samamoodi kaitstud kui meie tänapäeval. Mis on omamoodi võtnud meilt oskused, kuidas toime tulla kriisiolukorras. Samas võib inimeses ilmneda omadusi, mis toovad nad välja ka kõige raskemast situatsioonist.

Vaata ka Survivors Club kodulehte, kus on mõned videod inimestest, kes pääsenud surmasuust ja kellest ka raamatus kirjutatud.

Viimaks midagi lõbusamat - natuke teistlaadi juhendid enne lennureisi. Olen kindel, et enamus kuulab neid väga tähelepanelikult :)