Toronto võib kiidelda restoranide ja söögikohtadega, mis pakuvad pea igas maailmanurgas valmistatavaid toite. Tore, kui üks väike osa neist kokku tuleb, et otse tänaval oma kokakunsti saavutusi maitsta lasta, alates pannkookidest ja pizzdest kuni uhkelt serveeritud salatiteni.
Siin laiuskraadil on suveõhtutel päikesevalgust vast ainult üheksani... päikesel võtab vaevalt pool tundi, et silmapiirilt kaduda. See sai karmilt selgeks, kui kanuuga esimest korda Kanada metsade ja järvede vahel olime ning äkki avastasime, et olime sunnitud taskulambi valguses telki üles panema... Linnas seda muret ei ole, on hoopis kenad sumedad suveõhtud, mil võib raamat käes mõnuleda (vajalik tuli, ei näe muidu :) või sõpradega viinamarjalehtla all lobiseda.
Siin pika seina peal on kirjas hulgaliselt arvamusi toidutegemise festivalilt. PC ehk President's Choice, on ühe kohaliku poeketi (Loblaws, kelle poolt sein taldrikutega üles pandi) odavam versioon kallitest kaupadest. Nad pakkusid oma tooteid ja jooke uudistajatele. Lisaks oli hulgaliselt laudu, mille taga Toronto tuntud kokad oma toitu serveerisid (vaata pilte).
Ma ei tea, kus minu silmad ja kõrvad olid, et sellest ettevõtmisest kuidagi mööda olen kõndinud. World Naked Bike Ride on üritus, milles osaleb 70 linna 20 riigist (Toronto osaleb juba kuuendat korda!). Eesti ei ole nimekirjas, aga Läti on! Ehk järgmine aasta saab Eestigi nii kaugele ;) Eesmärgiks ei ole mitte niisama paljalt välja tulla, vaid tõsta teadlikkust üleliigse autode kasutamise ning loodusvarade raiskamise suhtes.
Vaatasin pilte ja olin üllatunud, et julgeid naisigi on meie hulgas arvestades kanadalaste suhtelist konservatiivsust. Vähemalt naiste poolt on siiski võideldud kätte õigus palja ülakehaga ringi käia (sellist suurt poleemikat polnud ma varem näinud :), kuigi ma pole siiani eriti kedagi näinud oma õigust praktiseerimas.
Olin lastega ju laupäeval lausa linnas, oleks võinud sellelegi üritusele silma peale visata :) Nüüd pean kalendrisse panema toimumise aja järgmiseks aastaks - 12.juuni. Hei, Tom, kas lähme osaleme ;)
"Emme, mitu protsenti sa sajast armastad mind?" esitab Kirke järjekordse küsimuse tudile minnes.
"Ma armastan teid võrdselt."
"Mind, Mari ja issit..." loetleb Kirke. "Kõiki võrdselt?"
"Tegelikult teid ikka rohkem kui issit." Kes emale ikka kõige tähtsamad on, mõtlen... looduseseadus :)
"Hmm... mind 48% ja Mari 48%... see tähendab, et 4% jääb issile..." arvutab Kirke.
"Just nii," haigutan, sest uni kipub juba kangesti peale.
"Ei 4% on liiga vähe!" jõuab tüdruk järeldusele. "Issit ikka 20%, mind ja Mari 40%!"
Kui küsisin hiljem Kirke käest, mitu protsenti ta mind armastab, siis oli tema vastuseks: "Miljon!"
Eelmine postitus oli siinsest tsirkusetrupist, kes üle maailma edukalt esinemas käib ja eilses Globe & Mail'is oli väike kirjutis nende ajaloost - sel aastal tähistatakse 25 sünnipäeva. Riigil tasub vahel õlg alla panna seal, kust esialgu mingit tulu ei paista, eriti kui see veel kunstiga seotud on :) Cirque du Soleil on küll tsirkus, kuid hoopis omanäoline! Kahjuks ei kasutanud ma kunagi võimalust nende etendusel käia, teades, et tsirkus mulle sugugi ei meeldi. Laupäevane väike pilk nendele tõstis aga hoopis huvi! Ehk tuleb taas kord hea võimalus, sest piletid ise maksavad nüüd neil hingehinda. Muidugi, kui nii hea oled, siis võid ükskõik mida küsida... (Youtube'is on hulgaliselt videosid, siin üks link.)
Nädalavahetusel lõppes Luminato festival Torontos, mille käigus toimus hulgaliselt nii tasulisi kui tasuta etendusi ja ettevõtmisi. Käisime laupäeval Harbourfront'is, Toronto sadamas, kus esines päev läbi iga poole tunni tagant maailmakuulus tsirkusetrupp Cirque du Soleil, mille ridades muide vene artistegi on. Alguse sai nad 80ndatel väikesest trupist, kes Quebeci linna lähedal asuvas külakeses tänavatel inimesi lõbutasid. Nüüd asub peakorter Montrealis 3500 palgalisega üle neljakümnest riigist! Etendusi on antud üle maailma.
Lava oli püsti pandud tiigile, kus talvel liuväli asub.
Kirjutasin kord Ros Savage'ist, kes üksi sõudnud üle Atlandi ja nüüd asus teele Hawailt Austraalia suunas, kuigi vahepeatus tuleb Polüneesia saarel Tuvalul. Oma intervjuus ütleb ta huvitavalt, kuidas sõna 'keskkond' on muutnud inimesed väga tundlikuks ning nad ei tea kohe, mida öelda ja kuidas käituda. Nüüd püüab ta inimestesse positiivsust süstida, et igaüks võib väikeste sammudega midagi ära teha, alustades kasvõi auto koju jätmisest ning rohkem jala käimisest või rattaga sõitmisest. Hetkel on ta juba 20ndat päeva teel olnud.
"Kas emme armastab mind?" küsib Kirke õhtul voodisse minnes.
"Vad säger du..."
"Kus on sul see eesti keele nupp..." hakkab ta mu nina ja põski pisikese näpuga toksima.
Ja mis saab parem olla kui tassike teed ning aasiapärast rohelise tee kooki :)
Ega need uhked sõiduteed niisama linnade ja maade vahele teki! Teetööd, kusagil Ameerika mandri metsades.
Don Valley Parkway ei taha sugugi hommikuti tee ilmet võtta, pigem muutub see pikaks parkimisplatsiks, kui sihiks kesklinn.
Laudtee Algonquin pargis, kus kanuuga liikudes peab vahepeal kõik kraami selga võtma (kanuu ka :) ja siis järgmise veekogu juurde kõndima - kõige pikemalt oleme nii umbes 2 km käinud. Kui asju hulgaliselt kaasas, siis tuleb see kaks korda läbi teha...
Elutee algus...
Mari teatas, et kiisudel on küüned liiga pikad. Võttis siis kordamööda nad selili sülle ja tegi küünelõikuse ilma teiste abita ära. Kiisud olid vist nõnda ehmunud ebatavalisest asendist, et ei protesteerinudki väga! Oleme tavaliselt kahekesi seda teinud, üks hoiab lõikuse ajal kassi kinni.
Liisu ja Puma on üldiselt väga head (heast suguvõsast ;), kes jätavad meie istumispaigad ja vaibad rahule. Laeni ulatuv kratsimispost on seevastu küll kõvasti vatti näinud ja narmendab igalt poolt. Loomulikult ei ole meil pähegi tulnud Põhja-Ameerika kombe kohaselt ja paljude eeskujul küüsi lasta juurtega eemaldada, isegi kui nad kodukassid on, kes väljas ei käi. Lihtsalt tuleb vahel aidata kiisukestel teravad küüneotsad maha lõigata.
Iga-aastane kaheksandike teadusmess toimus eelmisel nädalal. Paarilisega pidi käsile võtma mingi teema, kokku panema stendi ning katsed. Mari ja Nuran töötasid valguse kallal. Kuna neil oli vaja oma esituse jaoks pimedust ja saal oli liiga hele, siis olid nad saali kõrval pisikeses ruumis.
Väga prakitiline esitus, millised ained kõige paremini erinevaid plekke välja võtavad.
Vee ja tärklise segu, millest kiiresti üle minnes sa ei vaju 'vette'. Neil oli see anum põrandal ja tüdrukud jooksid näitlikult üle segu. "Mythbusters" ühes saates demonstreeritakse seda suuremalt (vaata lõpu poole).
Lapsevanematele ja külalistele toimus esitlus kolmapäeva õhtul. Käisin pea iga juurest läbi, küsisin küsimusi ja kiitsin :) Mõnele ütlesin "cool", aga Kirke arvas, et nii ei sobi ikka emmedel rääkida :D Mari arvas, kui sellevastast seadust pole, siis ütle mida tahad :)
... ja fotojahi teema 3. Unustasin ära, et olin ekstra selle jaoks Toronto Eesti Maja aknast kaks lippu kinni püüdnud :) Kui oma riigi lipp üles läheb, siis peab Kanada oma samuti lehvima.
Lipud tõmmati küll üles alles poole päeva peal, kui keegi vist üles ärkas, et peaks nagu seda tegema. Maja direktor, kes oleks juba hommikul usinalt asja korda ajanud, on meil ju aastaks Eesti armee teenistuses...
Hetkel oleme kolmekesi kodus ja proovime hävitada meie papa poolt külmikusse kokku ostetud jäätist, me ei ole nii maiad kui issi :) Kõige parem viis - jäätisekokteil!
Neli aastat tagasi - nõnda noorukesed paistavad neiud... Kolmekesi esitati võistlustel meeskonna kata ja saadi kolmas koht... tegelikult küll teine :)
Kirke poolt 3 teema jaoks valmistatud kompositsioon :)
3 indiaanlast tantsuhoos. 
Parimad sõbrannad.
Kui koolidirektor (vasakul) küsis Kirke käest, mis ta saadud auhinnarahaga peale hakkab, ütles neiu: "See läheb minu kolledzhi fondi!" Ausõna, ma ei treeninud teda just nõnda vastama :) Aga mul on hea meel, et kusagil ajusopis idaneb mõte edasiõppimisest, isegi kui talle koolis asjad sama kergesti ei tule kui Maril.
Torontos valiti juba kahekümneviiendat korda tavakoolide kuuendate klasside hulgast viis õpilast, kellele antakse George Basseli nimeline stipendium (G.Bassel Citizenship Award). Milline oli minu üllatus, kui haridusosakonnast helistati ja teatati: Kirke on üks väljavalitutest! Kriteeriumiteks, et oled oma käitumise ja eetilise suhtumise poolest eeskujulikuks kanada "kodanikuhakatiseks" (väga vaba tõlge :). Minu laste kool esitas sel aastal Kirke kandidaadiks!
Omamoodi ma ei imesta, sest ta on alati väga abivalmis ja südamlik ning ei kannata ebaõiglust. Uhel hommikul kooli jalutades tervitas kaasõpilane teda. Ma küsisin, kas ta on Kirke klassist. Ei olnud, aga minu neiu teatas siis, kuidas väga paljud teda koolis teavad, keda tema õieti ei tunne. Ta on mul ka selline, kes võtab "oma hoole alla" uued kaasõpilased. Praegu on tal klassis üks neiu, kes vaevalt aasta tagasi Koreast tuli ja kes ei räägi ühtegi sõna - mitte et tal füüsiliselt viga oleks, vaid tal on midagi väga vapustavat Koreas juhtunud, millest ta pole siiani üle saanud. Tüdruk oli vaikselt omaette teistest eemale hoidnud, kuni Kirke Eestist sügisel kohale jõudis. Hiljem kiitis klassijuhataja mulle, kui kenasti Kirke ta järgi vaatab ja aitab.
Autasu ise asutati proua Antigone Basseli poolt, kelle lahkunud abikaasa oli emigreerunud 1920ndatel Kreekast Chicagosse. Elades seal, tekkis tal huvi Kanada vastu. Naaberriik hakkas talle nõnda meeldima, et umbes kümme aastat hiljem koliski ta hoopis Torontosse. Osava ärimehena oli ta peagi üliedukas. Tänutäheks, kui hästi Kanada nende pere vastu võttis ja millised võimalused andis, pöörduski pr.Bassel haridusministeeriumi poole, et sisse seada autasu, mis jäädvustaks tema kadunud abikaasale eriti südamelähedased põhimõtted.
Loomulikult on mul hea meel Kirke üle, eriti sellepärast et me peame palju rohkem temaga õppimise juures kaasa aitama. Ja nüüd selline tähelepanuavaldus! Kõige rohkem meeldibki siinne suhtumine, kus võetakse inimest sellisena nagu ta on ja ei tehta ennatlikke järeldusi - kui sa ei ole tippõpilane, siis ei nähta ka midagi muud head sinus... Nagu täna Toronto koolide õppetöö direktor ütles mulle, tihtipeale on tähtsam sinu suhtumine ja olek, kui see kui hästi sa matemaatikat oskad. Kohal olid Basseli kaks poega, kellest üks oma kõnes esitas tsitaadi: halb saab ühiskonnas ainult siis valitseda, kui sinu ümber on ükskõiksed inimesed.
Olin uhke emana kõrvust kergitatud, kui koolide direktorid tutvustasid autasu saajaid ning meiegi kooli direktori suust Kirke kohta ainult häid sõnu kuulsin :) Suures linnas, kus umbes kakssada tuhat õpilast - milline au! Isegi kui mul varem sarnasest autasust aimugi polnud :).
Mari oli muide teadlik, et selline ettepanek esitatakse, sest õpetaja käis Kirke kohta küsimas (paludes, et sellest kellelegi ei räägi), ning Mari varjas ka kenasti, kui teada sai, et Kirke viie hulgas viimaks oli. Tubli! Alles siis kui minule helistati, ütles ta mulle: ma tean! Ainuke kurb lugu oli, et Kirke on mul olnud nädalavahetusest haige... läksime siiski kohale, kuigi kiirustasime kohe peale tseremooniat koju, ei jäänud pikemalt lobisema ja suupisteid nagistama.
