Fotojaht - naine

Hästi kaitstud naine :)

Kanuuretkel...

Toiduretkel...

Mõned pildid naistest - igapäevased kohustused mõttes keerlemas.

Tükike Briti kuningakoja ees olevast ausambast.

Teised fotojahil.

Kumb on imelikum...

"Emme, think how weird people are..."
"Miks sa nii arvad?"
"Our shape... look at cats and look at us!"

Raamaturiiul

Elle Newmark „The Book of Unholy Mischief”
Love is a ripening of honesty, a deepening of truths that people can tell each other. It comes with time.

I've abandoned superstition and embraced and unfettered quest for knowledge. I live every day alert to discovery.

15.sajandi Veneetsia, kus kirikuvõim on kõikumatu, samal ajal täis silmakirjalikkust ning korruptsiooni. Noor tänavapoiss satub rikka mehe kööki, kus peakokk ta enda kaitse alla võtab. Kuid koka askeldamiste taga on sügavam tähendus. Ta on pidevalt kursis poliitilise eluga ning tal on oma väike roll, püüda kaitsta inimest tervet mõistust, et mitte lasta rikkuse- ja võimuahnete meeste tegemistel tervet ühiskonda täielikult hukka minna. Ta kuulub iidsesse salajaste tarkuste kaitsjate gruppi, kes üle ilma vaikselt kõike jälgivad.

Mulle meeldivad need ajaloolised romaanid, kus ei pöörata täheleapnu ainult suurte meeste ettevõtmistele, vaid milles on hulgaliselt detaile, kuidas tol ajal elu tegelikult käis. Veneetsia, kus selle teose tegevus toimub, on muidugi eriline, sest linn ei ole palju muutunud. Tänapäevalgi võib mööda neid samu tänavaid jalutada ning end möödunud aegadesse kujutada, abiks näiteks just see teos, mis nii elavalt kirjeldab tolleaegset tänavaelu ja igapäeavseid toimetusi.


Stieg Larsson "The Girl with the Dragon Tattoo"

Rootsi kirjanik, kes tegutsenu ajakirjanikuna. Enne surma andis sisse kolm käsikirja. Kurb, et nii andekas mees nõnda vara pidi meie hulgast lahkuma.

Omapärane ning huvitav lugu. Uuriv ajakirjanik palgatakse üles otsima rikka ärimehe tütar, kes mitukümmend aastat tagasi kadus ning keda kõik surnuks peavad. Kes tappis neiu, tahab magnaat enne surma teada saada.

Kõrvuti selle niidi lahtiharutamisega esitatakse lugejale mitmed põnevad karakterid, kelle omavahelised suhted ning tegemised võiksid moodustada täiesti omaette raamatu. Mulle meeldib väga, et peale lahenduse leidmist, läheb jutulõng edasi. Tihtipeale avastan end viimaseid lehekülgi kiiresti-kiiresti edasi keeramas, sest uudishimu on nõnda suur. Tulemuseks on see, et unustan esimeses järjekorras ära, kuidas konflikt, mõrv lõpusirgele jõuab.

Siia üks tsitaat raamatust, mis praeguse segase majandusliku olukorra juures väga sobilik on:
The Stock Exchange is something very different. There is no economy and no production of goods and services. There are only fantasies in which people from on hour to the next decide that this or that company is worth so many billions, more or less. It doesn't have a thing to do with reality or with the Swedish economy.

Kate Jacobs "Knit Two"
Minu jaoks kolmas raamat seeriast kudumislood, kõik erinevate autorite poolt kirjutatud.

Seegi seob tihedalt kudumise ja sõpruse teema omavahel. Erinevas vanuses naistest, kes tulevad igal reedel kudumisringi, muutuvad parimateks sõpradeks. Enam ei olegi oluline, mis neid kokku tõi, vaid teadmine, et kusagil on olemas lähedane inimene, kes kuulab sind ära ja kes on valmis sinu jaoks oma parima andma. Sõprus võib ükskõik kust alguse saada, kuid palju tähtsam on see, kuidas see ajale ja sündmustele vastu peab.



Kjell Eriksson „The Demon from Dakar"
Tema järjekordne teos Ann Lindellist Uppsala politsei uurimisoskonnast, mis inglise keelde tõlgitud. Taas kord pean ütlema, et naudin krimiloo kõrvalt autori esitatud tegelasi ning nende omavahelisi suhteid. Seekord toob ta sisse noore mehe Mehhikost, kellega seoses tuleb juttu mehhiklastest USAs. Tegelikult tekkis mul huvi leida viimase teema kohta veelgi teoseid.

Lisaks on minu jaoks alati põnev lugeda Rootsi kohta, kus ma olen natuke aega elanud, kuigi praeguseks juba tükk aega tagasi.

Jala tööle

Leidsin imevahva video, mis on ühe torontolase poolt üles riputatud. Ta jalutab iga päev mööda Kingi tänavat umbes 40 minutit tööle. Mina teeks võimalusel täpselt sama, õieti ma tegingi seda, kui tööle lähemal elasin (pidin tavaliselt umbes tunniga arvestama). Praegu võtaks see mul siiski natuke rohkem aega. Google Maps alusel 3 tundi ja 15 minutit - kauguseks 15,7 km.

Igaljuhul siin võib imetleda, kuidas Toronto tänavad talvel vähese lumega välja näevad.

Meemuuseum

Quebecis, Mte.Sainte-Anne külje all on tore väike muuseum mesilastele ja meele, kus pakutakse kõikvõimalikke erinevaid meetooteid. Loomulikult mitut sorti mett purkides (mustika, ristikheina, kevadlillede, võilille... tulevad mul meelde). Neid saab ka enne ostmist proovida, et see kõige maitsvam välja valida. Seal on küünlaid, komme, kreeme, huulepulki ja nii aina edasi. Lisaks väike väljapanek, mesilasete tööst ja vaevast.


Selline silt kutsub möödasõitjaid muusumi. Loomulikult pole kusagil näha ühtki inglisekeelset kutset :).


Kui oled parkinud, siis pane tähele silti, mis palub külalisi ettevaatlikud olema, sest mesilased on tööhoos. Seekord on kiri isegi inglise keeles. Kaks võimalust, kas kardetakse kohtuskäimist, kui mõni mesilane kogemata kedagi torkab (mõnele võib see eluohtlikuks osutuda) või hoolitsetakse hästi palju pisikeste töömeest eest, et ollakse nõus isegi keeleküsimus kõrvale jätma.

Hilinenud vastlakuklid

Kuna me hotellis kuidagi ahju ligi ei pääsenud, siis küpsetasime oma vastlakuklid pühapäeval.


Vahukoore klopin siiani käsitsi, sest olen leidnud, et miski ei saa heale vipslile ja kätetööle vastu (eriti veel kui on vaja munavalgeid vahtu saada).


Lõpptulemus, mis kiiresti meie kõhtu kadus. Ei hakanud uhkelt läbi pritsi vahukoort panema, ja tuhksuhkur on meil ka kuidagi imelikul viisil kuhugi ära kadunud. Kahtlustan lapsi, kuigi nad mulle süütu näoga otsa vaatavad :)

Fotojaht - aknast välja

Just selline pilt avanes Montrealist läbi sõites. Vihma hakkas sadama, mis hiljem temperatuuri kiire kukkumisega muutus imepeeneks jääklibuks, mis teed eriliselt libedaks muutis. Ei ole siis ime, et reklaam kutsub hoopis kusagile soojale maale rannaliivale mõnulema :).


Bensiinijaamas. Kirjade järgi võiks arvata, et oleme hoopis teisele maale sattunud... Aga just nii kõvasti prantsuse keeles kinni quebeclased ongi! Annab otsida, kui mõne inglisekeelse sildi leiad. Tom pidi pisut pusima masina juures maksmisel, et kõigest ikka õieti aru saada.

Siia vahele hoopis suvisem pilt aknast. Kui me veel kanuu sõprade juuest kaasa võtsime, siis just nii oli ta meil autokatusele kinnitatud (hiljem oleme laenutanud, sest nõnda on palju lihtsam).


Kuigi mul oli nüüd nädal aega puhkust, siis enne seda jäi mul töö juurest aknast välja vaadates silma midagi huvitavat. Enamasti pole talviselt raagus puul eriti elu näha, kuid äkitselt märkasin linnuparve end seal sisse seadnud olevat.

Ja veel mõned pildid Eesti Maja aknast. Broadview avenüül asub see eestlaste keskus.

Teised aknast välja vaatajad.

Suusamäelt koju

Neljapäeval hakkas jälle lund sadama. Enne seda saime paar päeva imeilusat päikesepaistelist ilma nautida. Reedel - vihm! Ainult üheks päevaks seda ennustatigi! Soojakraade 7 ning homme juba -7! Kuid meie jaoks on see viimane päev siin ja kuna meil on kogemusi sulaga sõitmisest, siis otsustasime teha lühidalt ning hakata varem kodu poole teele!

Mont Sainte Anne

Mõned pildid sellest väikesest suusakülast, mis asub Quebeci linnast poole tunni tee kaugusel St.Lawrence'i jõe kaldal. Suusarajad on nii mägede lõuna- ja põhjaküljel. Mõlemad vaated on fantastilised, kui ilm muidugi selge on ja udu ning lumesadu vahele ei tule.


Selline maastik läheb sarnaselt edasi Labradorini...


Vaade suusarajale, kus inimesed nagu väikesed sipelgad on.


Sipelgas lähivaates :) Tavaliselt väldin järsemaid mäekülgi, kuid kunsti huvides pidin ka nendele ronima, et Toomast filmida ja pilte teha. Ma ei saagi aru, miks mind kiirus enam ei võlu. Vanus? Hirm kukkuda? Meeldib hoopis rahulikult metsa vahel allapoole liuelda, ümbrust nautida (selle asemel, et see kiiresti mööda tuhiseb) ja oma mõtteid mõtelda. Murdmaa sobib mulle paremini, kuid seal peab rohkem vaeva nägema ;)


Veel sipelgaid - Mari käes on fotoapraat.

Pannkoogid

Kuna vastlakuklitega on siin Quebeci külas kehvad lood, siis saime hoopis kreppe söömas käia (ja mitte ainult teisipäeval :). Tegelikult on see väike onnike mäekülje all meil juba esimesel korral avastatud (mis oli umbes 7 aastat tagasi), kui kahekesi väikese Kirkega viilisime suusatamisest kõrvale ning läksime uurima, mida seal pakutakse. Hind on neil pannkookidel pea sama krõbe kui koogid ise, kuid väike paus kulub suusatamise vahele alati ära. Valime alati suhkru ja või ja kaneeliga variandi, kuigi kallima raha eest saab lisada hulgaliselt soolast või magusat (muuhulgas puuvilju).

Vastlapäeva liulaskmised

Täna olime pea kuus tundi mäenõlvadel ning kuigi me ei kelgutanud, siis suusaliug sai tõeliselt pikk :). Kahjuks ei olnud meil ainult vastlakukleid kusagilt võtta. Mari nõudis, et peame kindlasti koju jõudes neid ikka tegema! Oh, seda maiasmokka küll. Ehk pääsen ainult vahukoore kloppimisega (mida võib sooja kakao peale panna :).

Meie pilt on Kirkest umbes poole mäe pealt. Taustaks paistab St.Lawrence'i jõgi, mida mööda ookeanilaevadki sõita saavad!

Suusatamas

Meie iga-aastane suusareis on täies hoos. Peale 9-tunnist autosõitu - mille Tom üksi seekord ära tegi (ilmselt ma tagasiteel nii kergesti ei pääse) - jõudsime Mte.St.Anne'i, kus on idapoolse Kanada päris kõrged mäed. Oleme selles külas juba mitu head aastat käinud. Kirke on siin suusatamagi õppinud, kui oli umbes 3ne. Nüüd on ta minust palju tublim, st julgem :) Mina otsin laugemaid radasid, sest ei hooli enam kiirusest; kuid ta oli hästi armas ja teatas täna, et sõidab ikka minuga. Eks siis mina pidin ka kena olema ning temaga natuke huvitavamate nõlvade peale minema.

Mari teatas, et tema tahab veelgi põnevamaid kohti ning kadus omapäi kuhugi metsa vahele. Isegi Tom ei hooli seal suusatamisest. Tuli tegi hoopis mõned pildid minust ja Kirkest. Pärast vaatasime seda minu fototot ja naersime, et olen nagu roheliste silmadega kärbes :D

Fotojaht - numbrid

Täna poes käies haarasid lapsed kaasa kellegi teise ostutsheki. Meie oma näitas palju väiksemat summat, (pidime veel enne oma suusareisi poest läbi jooksma). Koju tulles ehmatasime isa selle suure rahakulutamisega :)

Hüppasime läbi Dimpfelmeier'i leivapoest, kus tahtsin osta bageleid ehk vesikringleid, kuid mitte ühtegi polnud tavalises kohas välja pandud. Äkki märkasin restidel saiu ning loomulikult sirutasin käe välja ning pidin kohe tagasi tõmbama - saiad olid täiesti tulised! Fantastiline! Lausa ahjust tulnud!

Teised numbrite jahil on siin.

Obama ja koprasabad

Obama on nüüd Kanadas ära käinud. Viimati oli Ottawa sama elevil USA presidendi külaskäigust, kui Kennedy siia lendas! Suur vahe on muidugi selles, et Obama oli kõigi eest peidus, ei mingit lootustki teda vilksamisi näha. Ühes lehes olid pildid tema autost, mille uksed mulle kangest meie pangaseifiust meenutasid :) Poliitikast ma ei hakka kirjutama, hoopis millestki muust...

Kõige vahvam oli see, et ta otsustas eirata igatsorti turvameetmeid ning astus läbi kohalikult turult, kus püüdis osta oma tütardele küpsiseid (sai need siiski tasuta, kuigi pakkus kanada dollareid), maitses siinset delikatessi - koprasaba, ning sai mälestuseks põdrapildiga võtmehoidja tütrele ning siidisalli naisele. Muidugi valmistas tema ootamatu külaskäik poodidesse palju elevust seal samal ajal olnud ostjates ja müüjates. Mulle meeldib väga see küpsisepoe pilt, tema naeratus on nii lai ja lahe! Tõeliselt kahe jalaga maa peal seisev mees, kes ei ole oma uuest rollist nina püsti ajanud!

Aga nüüd tagasi koprasabade juurde :). Need pole muidugi päris sabad, vaid umbes 30 aastat tagasi USAst Kanadasse elama asunud mehe ettevõtmine. Koprasabad on tegelikult pikaks venitatud tainas, mis siis õlis praetud. Selle peale võib panna nii magusat kui soolast. Ise sain esimest korda seda küpsetist samuti Ottawas maitsta. Olen neid mitmet erinevat viisi proovinud, kuid suhkru ja kaneeliga maitsevad nad kõige paremad! Toronto linnas polegi ma nende müügikohta leidnud, küll aga loomaaias ja Blue Mountain'i suusamäel (üks pilt sealt).

Siinsed pildid on võetud loomaaiast. Koprasabasid on seostatud inimestega, kes Põhja-Ameerikas lõkke ääres ööbides ilma pannita pidid hakkama saama. Ilmselt oli neil siiski pott kaasas, kuhu õli panna ning siis jahust ja veest moodustis küpsema panna. Ja viimaks üks retsept nende kodus valmistamiseks. Pean ütlema, et maitselt meenutab ta kõige rohkem Eestis tehtavaid sõõrikuid, mis siinsetest doughnut'idest tuhat korda paremad!

Hümn

Panen siis üles video koolist - Kirke ja minu fotod Kanada hümni taustal. Enamasti on pildid lastest, mis näitab, kui mitmete erinevate taustadega õpilased ühe koolimaja seinte vahel on.

Kõige...

Fakte Kanadast, mis mu laps homseks kooliaktuseks välja otsis. Ta kuulub kultuuripärandiklubisse ning nad esinevad homme.

Ontario on provintsidest kõige inimrohkem, elanikke on üle 11 miljoni.

Kõige kõrgem mõõdetud temperatuur on aastast 1937, kui Saskatchewanis mõõdeti juulikuus 45°C. Kõige madalam näit on 1947.aasta veebruarist. See oli Yukoni provintsis ja õhus oli külma -63°C.

Kõige suurem temperatuuride kõikumine registreeriti Pincher Creekis Albertas 1962. aastal. Tunni jooksul tõusis temperatuur -19°C pealt +22°C peale.

Kõige tugevam tuulekiirus mõõdeti 1931.aastal Quebecis ja see ulatus kuni 201.1 km/h (umbes 56m/s).

Kõige kiirem loom on Põhja-Ameerika antiloop – pronghorn – kelle kiirus võib ulatuda kuni 98km/h. Veel umbes 20 tuhat aastat tagasi elas siin kohalik gepard, kelle eest pidi kiiresti jalga laskma. Antiloobid on ikka siin, aga gepardit mitte... kumb oli kiirem :)

Kirkel oli mitu päeva fotokas koolis kaasas ja ta võttis hulgaliselt pilte. Ta oli nimelt kiidelnud, et emme oskab imehästi video Kanada hümni taustaks kokku panna. Igaks juhuks oli õpetaja vanema õe käest üle küsinud, kas ma ikka sellega nõus olin :) Tegin muidugi asja hea meelega valmis ning olin ise päris rahul, õpetajad minu heameeleks ka! Lisaks piltidele torkasin 2-3 sekundilisi videolõikusid, mis olin nende etendustelt võtnud. Hetkel ma seda üles ei riputa, kuid panen siia ühe teise, mille leidsin Youtube'ist ning mis on minu meelest hästi tore ülevaade Kanadast.

Kevadine talvepäev

Imeilusad päevad on meil olnud. Pühapäeval käisime Tomiga kahekesi jalutamas, sest lapsed ehitasid pappkarbist hotelli oma pisikeste loomade jaoks ja me ei saanud neid nii tähtsa tegevuse juurest eemale meelitada.


Pargis oli päike meelitanud hulgaliselt oravaid välja, kes rõõmsalt ringi tuiskasid. Püüdsin ühe lõbusa oravapaari fotoobjektiiviga kinni :)


Selline näeb Etobicoke'i jõeke praegu välja. Hiljutised vihmasajud ja üleujutus tõstis küll veepinna palju kõrgemale. Eemalt on näha lumepiiri, just sealmaal loksus jõevesi.


Hiljem sai taas kord oma uue arvuti ette istuda :) Olen juba ammu pinninud, et meil võiks olla midagi paremat, mida saame ringi tassida (vana läpakas on iidamast-aadamast). Lisaks meeldiks mul vahel pere keskel istuda, kui ma arvuti taga toksin; või saan köögis ühe silmaga midagi ekraanilt jälgida. Hetkel olen selle uuega usinalt mänginud. Kõik on hea, kuid ma ei saa eesti tähti nii kergelt trükkida, sest AllChars programm ei tööta veel korralikult Vistaga. Open Office'i jaoks seadsin üles makrod ning aegamisi harjun sellega, kuid AllChars versiooni olen aastaid kasutanud ning tahes-tahtmata liiguvad näpud mõtlemata nende nuppude suunas. Lisaks on mu programmid ja kõik muu vajalik keldrikorrusel oleva arvuti peal. Eks vaata, kuidas ma täpselt selle uue kasutusele võtan. Kindlasti kirjutamiseks :)

(Pildil on näha, kui pikaks mu juuksed veninud on. Keegi küsis mu käest, kas mu on kindel kuuupäev, millal need ära lõikan. Lapsed ütlevad, et pean veel kasvatama ja siis paraja pikkuse ära lõikma, mille saan Angel Hair'ile saata, nii jäävad juuksed ikka pikaks. Neile meelidavad muidugi pikad juuksed, aga mina olen päris tüdinenud. Ise arvan, et varsti-varsti olen lühikese soengu juures tagasi :)

Unustamine

"But, emme... homme... You thought I'd forget! I'd never forget..."
“Millest sa räägid? Mis on homme? Esmaspäev ja perepäev...”

“Mmm...” tekib kahtlusvarjund Kirke häälde. “Sinu sünnipäev? Vähemalt issi ütles, et homme on sinu sünnipäev... I forget...”

Fotojaht - pehme

Saadame kõigile sõbrapäeva „pehmeid” kallistusi ja paisid!

Teised fotojahil.

Külm & soe

„Emme! Nii tore, kui tuulehoog tuleb! Siis mu juuksed tantsivad!” Nii teatas minu pisem tarkpea täna hommikul, kui tuul meid kooliteelt kõrvale proovis puksida. Kohati ulatusid tuuleiilid kuni 90 km/h (25 m/s).

Ilm on meil lausa eriline olnud. Eelmine nädal -20 ja sel nädalal +10 ning vihm! Tegelikult mitte just palju vihma, kuid probleemiks on külmunud maa, mis ei suuda sulanud lund ning taevast sadanud vett vastu võtta. Tulemuseks on loomulikult üleujutused. Nii Humberi kui Doni jõgi näitasid kohati täna öösel oma võimu, võttes enda alla madalamad alad. Hommikul vaatasin telerist, kuidas üht jalgratturit päästeti koos rattaga üle põlve ulatuvast veest. Ei saanudki aru, kas ta ratta suutis ka kuivale tõmmata.

Kekslinnas oli kõige lõunapoolsemas tipus asuv metroojaam saanud kõvasti vett sisse. Üks reisija oli rongis, kui märkas treppidest ja eskalaatorist alla vuhisevat minikoske. Uksed olid juba kinni, kuid korraks läksid millegipärast jälle lahti ning ta hüppas kohe välja, et vaatepilti videolindile jäädvustada. Ega ise ei oleks tahtnud küll seal vee sees sulistada. Muidugi pandi osaliselt metroo kinni, kuni kõik jälle ohutu oli.

Nädalavahetuseks ennustatakse jälle lund ja külma! Igav meil siin ei hakka :)


Laenasin Tomi hommikul tehtud pildi vahutavast jõest. Esimene foto on mõne aasta eest Pärnu rannas võetud.