Õnnesoovid

Palju õnne vanaemale!

Mari ja Kirke kaardid vanaema juubeli puhul!

Eile õhtul Tooma kooli vaheajal joonistasid nad need valmis, kuid meil polnud mahti neid üles tõmmata. Loodame, et vanaemal oli Kirke sõnade järgi äge sünnipäev :)

Jõulud - viimane vaatus

Meestel tulevad vahel ikka täiesti poisilikud ideed pähe ning nii otsustas minu kallis kaasa meie kuivanud jõulupuuga omamoodi hüvasti jätta. Keegi meist ei oodanud, kui kiiresti ja kui kõrgele leegid tõusid. Hea, et naabrid tuletõrjet kohale ei kutsunud. Ma ei imesta enam, miks on jõulupuul päris küünalde põletamine keelatud. Meie kuusk oli keset suurt tühja aeda lumel, suhteliselt ohutult, kui aga sarnane asi toas juhtuks, siis ega sealt eriti midagi järele jää, hea kui eluga minema pääsed! Soovitan kindlasti taolist kuuse põletamist mitte ette võtta! Väiksem tibu arvas, et sellest võiks peretraditsioon kujuneda, kuid meie lubame, et enam nii ei tee!

Raamaturiiul

Ruth Rendell „Portobello”
Mulle on Rendell'i krimiromaanid alati väga meeldinud. Ning seegi kord ei pidanud ma pettuma. Lugu on samas väga omapäraselt üles ehitatud ning ei jälgi sugugi tüüpilist 'kuritegu-lahendus' skeemi. Tähtsamaks osutuvad tegelased, kes elavad oma väikeses maailmas, oma lootuste, ootuste ja pahedega.

Mis on halb harjumus või sõltuvus. Kas ainult narkomaania, alkoholism või hoopis suhkruvabade shokolaadikommide söömine? Väga huvitav lähenemine sellele probleemile! Samuti puudutab ta vaimuhaiguse musta maailma ning tavalise pisisuli muresid.

Tema rahulik jutustamismaneer toob kokku mitmed erinevad tegelased, kelle tegevus omavahel otseselt või kaudselt mõjutab sündmuste käiku.


Martina Reilly „The Summer of Secrets”

Milline raamat sobib kõige paremini keset külma talve kättevõtmiseks... ikka see, mis tuletab meelde, et millalgi jõuab suvi meie sekka tagasi! Tegelikult sobiks loetud jutt väga hästi ka puhkusel palmipuu all nautimiseks!

Lugu on kolmest sõbrast Londonis. Hope, elab üle lennuõnnetuse ning tema sõbrad üürivad suveks väikese majakese Iirimaal, juhtumisi Hope'i kodulinnakese lähedal, et ta toibuks juhtunust. Koha valik ei vaimusta neiut, sest lapsepõlvest kaasaskantud pahameel oma ema vastu, kes endiselt seal elab, pole vaibunud.

Kena lugu sellest, kuidas inimeste saatus pole alati sirgelt ette määratud ning kuidas tulla toime tontidega, mis ajavad su elu palju keerulisemaks kui see väärt on.


Gary Small „iBrain”
Kõik, kes vaatavad imestusega noorema generatsiooni peale, kelle elu keerleb arvutite, interneti ja kõige muu moodsa elektroonika ümber, saavad ehk peale raamatu läbilugemist paremini aru, mis täpselt toimumas on. Autor jagab inimesed kahte: digitaalsed immigrandid ja digitaalsed pärismaalased (natives). Esimesed need, kelle juurde kompuutrid alles vanemas eas jõudsid ning teised need, kes uuema elektroonikaga väiksest peast kokku puutunud.

Raamatus on huvitavaid fakte inimese aju kujunemisest ja kuidas tänapäeva tehnoloogia areng seda edasi arendab. Palju on samas räägitud asjadest, mis ehk rohkem sobivad neile, kelle jaoks taoline uus tehnika siiani peavalu valmistab. Ise olin 80ndate lõpust tihedalt arvutitega seotud ning pean end ilmselt rohkem pärismaalaste hulka arvama. Õnneks pole ma kunagi hulluks läinud ning ainult nende taga istunud, sest sellega seoses tekivad taas oma probleemid.

Breketid

Mari sai täna oma breketitest lahti!!! Justkui pidupäev meile :) Ei jõudnud ma kuidagi ära oodata, millal koju tema uut naeratust imetlema saan. Kõrvuti siis kaks pilti - tänasest ning päevast, mil ta need rauad suhu said. Meil läks eriliselt hästi, sest täpselt homme on neil koolilõpu piltide tegemine! Kui talle ortodonti juures aega kinni panin, siis minu rõõmuks pakuti just seda nädalat välja ning mina muidugi palusin tänast vastuvõtu aega. Homme võib ta siis taas foto jaoks kenasti naeratada! (Breketite saamislugu on siin.)

Fotojaht - söök

Minu kaks pilti on laupäevast. Tavaliselt küpsetan ise kaks pitsat, ühe lastele ja teise laste vanematele :) Tüdrukud ei taha peale juustu eriti midagi kattena näha, kuigi lõikan vahel siiski sinki juurde. Meie omal on tavaliselt veel seeni või paprikat või veel midagi põnevat. Tomatisegu müüakse spetsiaalselt selleks otstarbeks, kuigi olen erinevaid kasutanud. Kord küll lapsed tõstsid hädakisa, et nemad seda punast asja ei taha, kuid pitsa tuli ilma kuidagi maitsetu, mispeale nad leppisid sellegi lisandiga.

Taigna segan kokku (õieti leivamasin segab) täistera ning tavalisest nisujahust ja rukkijahust. Hea on hommikul kõik ained masinasse visata ning kui töölt koju jõuan, valmis taigen välja võtta ning küpsema panna. Varem tegin tervest kogusest ühe paksema põhjaga pitsa, kuid neiud arvasid, et alus võiks õhem olla. Nüüd saan täpselt kaks, mis minu pere kinnitustmööda maailma kõige paremad on :)

Ostsin pitsa küpsetamiseks vastava kivist aluse, mis pisut „päris” ahju imiteerib. Peale pitsat on hea samale kivile koorikleivad torgata, nagu esimesel pildil näha on.

Teised toidujahtijad.

Sõbrad

Kirke uus sõbranna Susan. Taas kord sealt kusagilt Aasia kandist pärit, täpsemalt Koreast! Paistab tore tüdruk olevat. Ühe teise korealasest neiuga läks meilt pisut viltu, sest ta oli "kogemata" pannud Kirke Nintendo oma kotti. Otsisime seda kõik taga, helistasime sõbrad läbi, kelle juures olime käinud, kõik tulutult. Kusagil kripeldas, äkki on süüdi see tüdruk, kuid tõestus puudus. Viimaks saime juhtumisi ühes Hiina restoranis kokku ning seal teatas ta ootamatust leiust oma kotis... Eks elu õpetab ja näitab vahel oma karmimat poolt! Kirke pidavat temaga nüüd viisakalt külm olema. Mul on hea meel, et nad pole päris riidu läinud.

Meil oli lihtsalt hea meel, et ta sai mängu tagasi. Natuke katkisena, kuid siin tuli appi teise sõbranna Chen-Chen'i isa, kes vahetas meie jaoks kapsli ära. Kuidagi oleks ehk isegi hakkama saanud, kuid vaja oli spetsiaalset kruvikeerajat. Kui Chen-Chen väitis, et tema isal on kodus sadu erinevaid tööriistu ja ta oskab elektroonikaga osavalt ringi käia (töötab ühes vastavas kaupluses), siis saigi tema abi palutud.

Tagasi Susani juurde... Hästi armas oli see, et ta tõi külla tulles tordi kaasa. Tavaliselt siin sarnast kommet eriti ei ole. Tüdrukud olid aga karpi natuke vildakalt hoidnud, nii vajusid marjad pisut ühele poole. Tort ise paistab väga kena, kuid maitse poolest oleks võinud natuke parem olla :)

Nimed

„See ei saa nii olla!” teatab ootamatult Kirke, kui me hommikul kooli jalutame. „Filmis ütleb keegi oma nime ja kõik mäletavad seda kohe. Hakkavad kohe rääkima, et see ja see! Päris elus ei jää nimed kunagi meelde! Minul võtab paar nädalat, enne kui neid mäletan.”
Ta mõtleb natuke ja jätkab:„Noh, vahel ikka jäävad küll, kui ma varem seda nime kuulnud olen. Nagu Unjee ja Maria ja Ivy ja Dimple...”

Aga õigus on tal minu meelest, sest mulle ei taha ka kunagi nimed kiiresti pähe jääda. Küll olen lugenud ja kuulnud igat sorti õpetusi, kuidas neid millegi tuntuga seostada, kuid midagi pole aidanud. Tean kedagi, kes mõtles alati kiiresti mõne tuntud filminäitleja peale. Saad tuttavaks, et see on Mari ja iga kord, kui uuesti teda näed, tuleb silme ette Mary Pickford (kes on muide sünni poolest kanadalane). Mina muidugi ei saaks seda viisi kasutada, sest minu teadmised näitlejatest kõiguvad kusagil nulli piiril :)

Kord sain tuttavaks ühe emaga, kes lapsega väljas mängis. Mõlema nimed tallele pannud, oskasin viimaks lapsele lehivtada ning talle hõigata ema nimega... Nii käib see siis minuga! Siiani otsin seda kõige paremat moodust nimede meelespidamiseks ;)

Siin on koduleht, kus jagatakse vastavaid õpetusi. Tegelikult tõi otsing neid hulgaliselt üles, kel ainult soovi ja aega sellega tegeleda on. Kuid nii mõndagi võib sealt kõrva taha panna!

Fotojaht - poos

Kummardus loojuvale päikesele...

Londoni tänaval... ka nii, poosi hoides, saab raha teenida.

Vaata, kui suur muskel!

Rõõm

Kassipoosid...

Teised fotojahil.

Koer või kaks...

„Emme...” vaatab noorem laps mulle lootusrikkalt otsa. „Kui ma saan tunnistusele pooleks 'A'-d ja 'B'-d, ja ma korjan kokku kõik pusletükid, kas siis saan ma kaks koera?” (Miks need pusletükid tähtsad on, võib lugeda siit.)

Pildil on Mari väikese husky kutsuga Quebeci suusareisilt. Seal kasvatatakse neid kelgukoerteks, just nii milleks nad loodud on :) Kirkele meeldiks väga taoline koer endalegi koju, kuid kahjuks jääks meil tema jooksuhimu rahuldamiseks majas ja õues ruumi liiga väheks. Preaguseks on ta leppinud pea ükskõik millise koeraga.

Lumesaju hoiatus!

Just selline teade ilutses Toronto kohta täna Weathernetwork kodulehel: snowfall warning for Toronto! Vaatasin siis aknast välja ja tõdesin fakti, sajab jah, juba varahommikust peale! Kas just sellepärast kedagi hoiatama peab... Ehk siiski neid, kes siia kogemata sooja tulevad otsima ;). Ja eks sellised suured lumesajud tekita probleemi lennuliikluses.

Kokku saime ligi 15cm lund, mis sadas üsna jäistele teedele. Kooli kõndides nägin kiirabiautot kiirustades külge ette keeramas, kuid ta suutis siiski õiges suunas edasi sõita. Mina kõnnin jala ja ei kurda! Hoopis tore on, kui jälle sajab! Kuigi ega selline lumi, mis poeb kraeäärest põue ja käise vahelt sisse, teeb olemise pisut ebamugavaks.

Praeguseks on juba lund alla tulnud topelt nii palju, kui keskmiselt Toronto linn talve jooksul näeb. Ja kui nii edasi läheb, siis ületame eelmise talve rekordi, mis oli üle aegade kõige lumisem sellele linnale! Järgmistel päevadel peaks veelgi sadama, pühapäeva õhtuks kokku umbes 10 cm. Muidugi on see ainult ennustus ja asi võib ühte või teistpidi minna.

Õnneks pole suuremaid probleeme tekkinud kui võrrelda Ameerikaga, kus on olnud elektrikatkestusi ning mitmeid õnnetusi. Koole meil siiski kinni ei pandud (kuigi mitmed koolibussid ei sõitnud), lapsed pidid vaheajal õues mängima nagu ikka. Ma arvan, et ilma tõttu on vist üks kord õpilased lastud meie koolist varem ära tulla. Kordagi pole nad pidanud koju jääma, muidugi nende suureks kurvastuseks. Isegi viimastel nädalatel kimbutanud eriliselt külmade ilmadega. Eks nad siis meid siin nõndaviisi karasta :)

Kuulsin, et Obama ei jõudnud ära imestada, miks Washingtonis koolid ära jäid, kui Chicagos taolist asja ei oleks juhtunud. Kuid samas ei saa võrrelda erinevaid kohti, kus ühes on harjutud lume ja külmaga ning teises on need eriliselt harvad külalised. Viimase puhul on paremgi, kui võimalikult vähem inimesi autodega tänavale ilmuvad. Isegi siin on ilmselgelt aru saada, kui rooli taga keegi, kelle elukoht varem kusagil hästi soojal maal oli.

Obamaga seoses: ta tuleb 19.veebruaril oma suurele põhjanaabrile külla. Ei tea, kas peaks talle tere minema ütlema :).

Taignavispel

Olen juba tükk aega olnud ühe väga huvitava köögiriist omanik. Nimelt on see imeliku kujuga asjandus mõeldud leiva- või saiataigna segamiseks! Leiutasin sellele nimeks taignavispel, kuigi ega seda nii suure hooga keerutada saa nagu kergemaid vispleid! Väga sobiv raskema taignaga tegutsemiseks. Minu jaoks on sellest kujunenud asendamatu abimees leivataigna valmistamisel (kui ma leivamasinat appi pole võtnud :).

Olen nüüd hakanud endale koorikleiba küpsetama! Eriliselt rahustav ja mõnus on neid vormida ning küpsetada!

Koorikleib (originaalretsept „Ahjusoojad leivad-said”
Lisan juurde soola ja suhkrut ja päevalilleseemneid, tundus muidu kuidagi eriliselt mage; ning ainult rukkileivaga ei tulnud nii maitsev. Ilmselt pole see rukkijahu eriti hea siin.)

Ahju kuumus 220

500-600 g (11-12dl ) rukkijahu või pooleks rukkijahu & täistera nisujahu (või mitmeviljajahu) - olen erinevaid kombinatsioone kasutanud, fantaasial võib vabalt lennata lasta :)
2 tl kuivpämi (50 g presspärmi)
2 tl soola
2 spl pruuni suhkrut
5 dl vett
natuke muskaati
1 tl köömneid (kui soovid)
päevalilleseemneid (kui soovid)

Valmista nagu tavaline pärmitainast. Pärm lahustada soojas vees, lisa suhkur, sool, lisandid. Sõtku. Lase kerkida umbes 1 tund. Sõtku üks kord veel kergelt läbi. Jaga tainas umbes 15-20 osaks, millest vormi lamedad koorikleiva pätsikesed. Torka kahvliga augud sisse ning pane veel pooleks tunniks kerkima. Küpseta umbes 10-15 min.

Veel leivaretsepte, millest olen kirjutanud: laiskuri leib, polaarleib

Mängude päev

Laupäeva õhtul tulid tüdrukute sõbrad külla, Kata on Mari vanune ja Mik on paar aastat Kirkest noorem, kuid neil on alati koos tore olla. Hommikul avanes mulle suures toas, kuhu madratsid magamiseks põrandale sikutatud, lapsepere, kellest kolmel Nintendod nina ees. Mari muidugi luges taas raamatut! Täiesti emme tütar :).

Lõuna ajal käis Tom väljas ning jalutas Goodwill'ist läbi. Tänaseks saagiks oli $10 eest saadud arvuti jaoks rool ja jalapedaalid (Logitech Momo Force), mis annavad autosõidust täieliku elamuse. Eriti nendele, kes veel päris rooli keerata ei tohi, kuigi asi paistis meie pereisalegi väga meeldivat :). Kirke arvamine: see on parem kui Nintendo Mario Kart!

Fotojaht - makro

Avastasin meie eriliselt külmadel ilmadel, kui kraadiklaas öösel -20 ringi kõikus, vannitoa aknalt imekauni mustri!

Aga nüüd hoopis „soojematel” teemadel, lilled, mis talvel õitsevad.




Pildid minu blogi logo tausta inspiratsioonina...

Teised jahimehed.

Suusapäev

Tom on mul selline imekena papa, kes lapsed hea meelega võimalusel suusatama viib. Seekord siis keset nädalat koolipäeval Blue Mountain'ile. Mari oli eriliselt tubli ning küsis oma õpetaja käest, kas ta võib kontrolltöö päev varem ära teha! Ülestõusmine oli tavalisel ajal. Mina kiirustasin tööle, kui nad veel ootasid meie tuttavast papat, kes samavanuse tütre ning pisut noorema pojaga pidid samuti kaasa tulema. Tema on kunagi lausa profina seda ala Eestis harrastanud ning usinalt isegi nõukaaja spordilaagritest osa võtnud. Loomulikult on hästi palju kasu, kui ta oma õpetussõnu jagab. Mullegi kuluks see ära, kuid olen kuidagi palju rahulikuma stiili mäesuustamisel omandanud. Muidugi mitte meie lapsed, kelle stiilinäited siin piltidel üleval on :)


Samas seletas Mari, et mäest niisama alla tulla on igav ja pealegi hakkab liiga külm! Sellepärast leitakse puude vahelt palju põnevamaid radasid!

Mäest üles...

... ja sealt avaneb järgmine vaade päeval ning öösel!

Siin see minu suusatajate pere on :)

Koju jõuti päris hilja. Terve päev kulus ägedale suusatamisele! Mina olin kenasti tudil, kuigi ega uni kergesti tule, kui kodus üksi olen. Lapsed said magama umbes keskköösel, mis on tähendas tavapärasest erinevat aega ning hommikust rasket ärkamist! Kirke oli nagu lõtv jahukott, mida võis ükskõik kuidas voodis ringi veeretada. Kui Tom ta siiski kuidagi kööki laua taha sai, siis keeldus ta vähemalt veerand tundi silmi avamast ning mul oli tunne, et ta lausa magas istudes, sest aegajalt pomises ta täiesti arusaamatuid lausekatkeid. Õnneks olid nad mõlemad õigeks ajaks valmis ning võisime rahulikult kooli poole jalutada!

Blogituttavad

Huvitav, kuidas see meem ringi hüppab. iltaka ja naine veeretasid palli taas minu aeda! Aitäh :)

Gripp

Pealkiri ei tähenda küll seda, et meist keegi haige on. Hoopis leidsin huvitava lingi, milles viimaste uurimuste põhjal seletatakse, miks viirused just külmal ajal kõige meelsamini inimesi ründavad. Nimelt on talv kõige soodsam oma niiskuse ning madalate temperatuuride poolest! Väiksema niiskuse korral kaotavad välja aevastatud aerosoolid kiiresti vett, muutuvad kergemaks ning lendavad sellepärast õhus kauem ringi (otsides oma ohvrit). Niiskemas keskkonnas imavad nad õhus oleva vee enda sisse, muutuvad raskemaks ning kukuvad maha. Miks aga soojemas kliimas ikka gripp levib - mitte nii palju õhus kanduvate pisikute kaudu vaid otsekontaktis! Peske käsi!

Palun mitte naerda minu eriti „teadusliku” seletuse üle :).

Kanadas on hetkel tavaline gripihooaeg. Kindlasti on mõni uuem gripitüvi end siin sisse seadnud, kuid Eesti uudistes läbi jooksnud teade, koledast gripist, mis pärit siit, pani imestusest kulme kergitama. Praeguse raporti järgi (küll 10 päeva vanune) on riik üsna madalseisus oma grippidega. Meie pere järgi just mitte nii madalseisus, sest peale minu olid kõik suurmal või vähemal määral pühade ajal haiged! Samas palutakse siin alati just vanematel inimestel ja lastel teha gripivastane süst, sest neile võib ükskõik milline selle haiguse variant halvasti (ka surmavalt) mõjuda. Mina muidugi ei tee mingit süsti, aga eks mõne aasta pärast, kui ma ka vanema inimesena end tunnen :).

Proovisin mõnda kurba haiguse pilti leida - siin siis illustratsiooniks Mari nutvat Kirket lohutamas... või hoopis teaduslikku uuringut tegemas, kuidas see nutmise täpne protseduur käib :)

Raamaturiiul

Carlos Ruiz Zafon „The Shadow of the Wind”
Leidsin järgmise võrdluse raamatu esimestel lehekülgedel ning mõtlesin... kui kenasti öeldud: Every book, every volume... has a soul. The soul of the person who wrote it and of those who read it and lived and dreamed with it. Every time a book changes hands, every time someone runs his eyes down its pages, its spirit grows and strengthens.

Otsisin teose üles Danzumees blogi lugedes. Tundus kuidagi just selline raamat, mis mulle meeldiks! Ja ma ei pidanud pettuma! Lugu raamatutest ja lihtsatest inimestest, keda seob sõprus, armastus ja vaen. Pean samas tunnistama, et aimasin enamvähem ära, kuhu lugu liigub ning tegin kummalise lükke, jättes vahele eelviimase osa, milles tõmmatakse kokku vaikselt lahtihargnenud niidiotsad. Jätsin selle viimaseks! (Eelpoolnimetatud blogis võib täpsema ülevaate saada.) Nüüd ootan põnevusega tema järgmist teost („The Angel's Game”), mis peaks millalgi kevadel ilmuma.

Lõpuks veel mõned laused autori sulest:

Destiny is usually just around the corner. Like a thief, a hooker, or a lottery vendor: its three most common personifications. But what destiny does not do is home visits. You have to go for it.
Sometimes we think people are like lottery tickets, that they're there to make our most absurd dreams come true.

President - läbi lapse silmade

Koolis olid lapsed samuti jälginud uue Ameerika presidendi ametivande tseremoonidat. Kirke seletas, et oli ainult ebamäärast mõminat kuulnud, sest kõrval aeti juttu. Küsisin, mis ta siis ka presidendist arvas, kas oli midagi teistmoodi või imelikku. Ta mõtles natuke ning teatas: „Ta näeb välja nagu haldjas!” -?!!??- „Tal on sellised teravad kõrvad!” Kui ma ikka pinnisin edasi, jätkas ta: „Ja lapsed on tal nagu filminäitlejad! Ja käsi on lapik, nagu paber!” Ning järgmisena tegi mulle pantomiimi, kuidas vannet anti.

Ega ma eriti oodanudki, et ta kommenteeriks nahavärvi, sest selline asi on tema jaoks siinse kooli ja kasvatuse tulemusel täiesti tühine. Kui siiski tähelepanu uue presidendi taustale viisin, hüüatas ta: „Emme! Are you racist?!”

Nii et, emme, võta õppust ja ära esita rumalaid küsimusi :).

President

Täna kuulasime meiegi töö ajal seda nii tähtsat sündmust naaberriigis. Ja kuigi mina naisena oleks pigem naisele hääle andnud, on Barak Obama valimisvõit meeletult suur samm ameeriklastele! Alles see oli, kui mustanahalised pidid arvestama lugematute keeldude ja piirangutega (umbes pool sajandit tagasi, ja ainult sajand tagasi võitlesid naised oma õiguste eest...)

Kanadalased, kes väga hästi kursis presidendikandidaatidega Ameerikas, kui enda riigijuhtide valimistest täit selgust polnud, on eriliselt uhked, et Obama esimene välisvisiit toimub Kanadasse! See on üks vana traditsioon, millest Bush kinni ei pidanud (läks hoopis Mehhikosse ning kõik kanadalased olid selle peale mossis... võib-olla ka mitte, mina ei olnud ;). Loodetavasti tähendab see soojemaid omavahelisi suhteid ning ehk arvestatakse ka pisut selle suure põhjanaabriga, kes muidu kuidagi nähtamatuna maailmas tegutseb. Ja kui asjad hakkavad liiga tõsiseks minema, siis tasub lugeda Rick Mercer'i kommentaare.

Pilt on aastasest Marist, isast ja vanaemast Ottawas -
Kanada pealinnas palju suvisemal ajal, kui mis meil praegu valitseb!

Abimees lumes

Taas kord lumesadu! Pühapäeval tuli Kirke minu juurde ja küsis, mida ta võiks teha (peale lugemise :). Soovitasin tal mänguasju koristada, koolitööd teha, nõusid pesta - ükski asi ei tekitanud vaimustust. Viimaks nimetasin lumelükkamist, mille peale ta silmad särama lõid ning ta kiiresti riideid selga tormas panema! Ja nii ongi mul siin mõned pildid pühapäevast.


Läksin talle appi, õieti küll tahtsin lihtsalt pildistada, kuid kuidagi kujunes nii, et võtsin ise ka labida kätte; ning hiljem aitasin autot lume alt päästa. Nad pidid ju oma sõbranna juurde saama!


Kui kõik valmis, sumpas Kirke läbi sügava lume kiikede juurde aias. Muidugi ei tulnud kiikumisest midagi välja, mis tüdruku üsna mõtlikuks võttis...

Otsi uusi blogituttavaid

tiia üllatas mind järgmise meemiga:

Reegelid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

See pani mind tõsiselt mõtlema, kas ma üldse nendel teemadel kirjutanud olen :). Päris huvitav oli tagasi minna ning vaadata vanu kirjutisi. Siin on minu valik:

1. pere ja pere 2 (panin siia kaks, sest mõlemas on Kirke poolt antud tore kirjeldus meie kohta, ühes on pikalt muud juttu, loe ainult esimest lõiku :)
2. sõprus
3. armastus (see ei ole nüüd küll „päris” armastusest, vaid lapse ja ema vahelisest suhtest)
4. mina ise
5. emmede tähtsus

Kellele nüüd seda edasi veeretada...

Kodu ja kullatükid
Toredaid tegemisi spaghetimaal
p6rgukiz'i lobablogi
ja kaks uut...
Kai ja Epu seiklused
Mõtelda on mõnus

Pean tunnistama, et päris huvitav oli sirvida blogikataloogi ning leidsin mõned põnevad uued leheküljed, mida võiks lugema jäädagi :). Oh, kui seda aega ainult oleks!!!

Gümnaasiumi tutvustusõhtu

Neljapäeva õhtul oli mul selline tunne, et olen sattunud filmi, kus peategelasteks ameerika teisemlised... Käisime Mari ja Tomiga kodulähedase gümnaasiumi tutvumisõhtul. Suur vahe on Eestiga võrreldes see, et kõik põhikooli lõpetajad peavad leidma endale teise kooli ning seega ei teki kunagi olukorda, kus mõned õpilased on samas koolis olnud juba esimesest klassist peale ja sina oled uustulnukas.

Nagu olen juba kirjutanud, on gümnaasiumil oma „feeder” koolid, see tähendab, et selle lõpetanu saab ükskõik milliste tulemuste alusel jätkata oma kodugümnaasiumis („home school”). Kui siis keegi tahab proovida mujale, võib ta seda teha, kuid ainult vabade kohtade olemasolu korral (kui kool on lahtine - Mari kool sel aastal ei ole, võetakse ainult oma piirkonna lapsi vastu) ja loosi teel (ei mingit hinnete võrdlemist). Miks seda üldse tehakse on peamiselt sooviga teatud teisi kursusi võtta, mida oma koolis ei pakuta. Suureks tõmbenumbriks on siin kunst ja näitlemine, millega just kaugele ei jõua, kui ei vea (isegi kui sul talenti on...)! Maril ei ole sellisest asjast pea sassi läinud. Ta oli hoopis vaimustuses meie gümnaasiumis pakutavatest klubidest: mäesuusatamine ja robotite ehitamine!

Tutvumisõhtu oli hästi toredalt organiseeritud. Vaheldumisi rääkisid direktor, õppealajuhatajad ja lapsed ise. See laste vahetu ning vaba esinemine tekitaski tunde, et filmides nähtu pole sugugi lihtsalt näideldud asi, vaid päris tegelikkus!

Õpilasjuhtkond - noored ise - rääkisid koolist, erinevatest kursustest ning klubidest, natuke õpetajatest ja jagasid julgustavaid sõnu kõigile neile kaheksandikele, kes võimalikult just selles koolis edasi käivad. Kohal oli grupp üheksandikke, kes vaevalt pool aastat seal õppinud. Nad lugesid ette kirjandeid sellest, kuidas kõik olid kunagi kangesti pabistanud, kuid kui kiiresti nad uue rutiiniga ära harjusid, kui kenasti neid vastu võeti! Kuna kool on väga suur, koridorid pikad ning treppe võimatu kokku lugeda (trepid, millest kaks ei vii kuhugi...), siis loomulikult kiputi alguses tundi hiljaks jääma, kuid õpetajad on selles suhtes väga mõistvad esimestel nädalatel. Käisime pärast seal natuke ringi ja pean tunnistama, et suutsin kiiresti ära eksida. Piltidel on näha, kuidas seinte ääres on lukkudega kapid - iga õpilane saab ühe, kuhu oma riided panna, kuhu jätta õpikuid, mida vaja pole, ja kõike muud!

Noorte jutust saime teada, et koolis on väga palju erinevaid huvialaringe ehk klubisid. Ja kui sa juhtumisi ei leia endale sobivat, siis võid ise uue asutada. Alumisel pildil on ühe uuema klubi tegevuse näide - nad võitlevad suitsetamise vastu (kuigi minu meelest siinsed noored suitsetavad Eestiga võrreldes palju vähem, lihtsalt võimalusi on hulgaliselt ära võetud! Söögikohtades ei tohi juba ammusest ajast tossata, nüüd keelati see ära autos, kus lapsed sees on ning räägitakse sellest, et parkides, kus on mänguväljakud, peaks sama keeld kehtima hakkama! Kui eeskujud kaovad, siis ei ole järgijaid ka nii palju). Samas pööratakse väga palju tähelepanu õppimisele. Kui tekivad probleemid, võetakse vanematega ühendust ning klubitöö või võistlustel osalemine jääb sellel trimestril ära! Kui sul on aga ametlikult tuvastatud õpiraskused, mis tingitud sinu arengust, siis võid ikka tavalises tunnis kaasa teha, kuid kontrolltööde jaoks antakse rohkem aega!!!


Kuigi Mari alustab alles sügisel uues koolis, peab ta veebruarikuus tegema oma kursuste valiku. Kõigepealt kuus kohustuslikku: inglise keel, matemaatika, teadusained (science), geograafia, prantsuse keel ja kehaline kasvatus (healthy active living education - kas pole tore nimi sellele välja mõeldud). Esimest kolm ainet pakutakse neljal erinval tasemel, teistel on neid kaks või kolm. See tähendab muidugi seda, et klassis on koos enamvähem ühesuguste teadmiste ja eesmärkidega noored! Milline õnnistus õpetajale! Tean, kui raske on tervele klassile pakkuda midagi, mis kõiki ühtemoodi köidab, kui ühes nurgas on need, kes vaevalt asja vastu huvi üles näitavad ja teises need, kes igavlevad, sest õpetaja püüab kuldset keskteed leida!

Peale nende kohustuslike ainete on vaja sel aastal valida kaks ekstra kursust. Siinses koolis on valik järgmine: üks näitlemise kursus, kuus muusikakursust (erinevad muusikariistad ja laulmine), kunst (praktika ja teooria), infotehnoloogia ärimaailmas, õppimise strateegiad, individual & family living (kuidas ühiskonnas paremingi hakkama saada ?), kompuutrid ja informaatika, tehnoloogia (ehitus, tööstus, transport). Praegu on Mari silma peale visanud kunstile ja informaatikale. Talle meeldib väga joonistada ning on huvitatud kompuutritest. Üks mõte on tal see ehk kunagi kuidagi kokku viia (kui ta just teadlaseks ei saa, nagu ta ka mõelnud on ;).

Kui on rohkem huvi, siis võib uurida siinse haridusminsteeriumi poolt välja antud inforaamatut, mis nende leheküljel peatükkide kaupa kätte saada on. Huvitav on ka see, et nelja aasta jooksul tuleb koguda 40 tundi vabatahtliku töö eest! Nagu ühiskondlikult kasulikud tunnid kunagi minu kooli ajal :). Ainult siin minnakse näieks appi vanadekodudesse, keskustesse, kus korjatakse toitu vaestele, isegi õpiabi andmine koolis teistele õpilastele jne. Ühe ettekande järgi pidi pidevalt koolile tulema sellekohaseid palveid.

Panen siia ka gümnaasiumi lõpetamiseks vajalikud tingimused (ma ei hakka tõlkima).

Ontario Secondary School Diploma Requirements
• 30 credits (18 compulsory and 12 optional)
• 40 hours of Community Involvement
• Literacy Requirement

The 18 compulsory credits are:
4 English, one per grade level
1 French as a second language
3 Mathematics, at least one in Grade 11 or 12
2 Science
1 Canadian geography
1 Canadian history
1 Arts (dance, drama, media, music, visual arts)
1 Health and physical education
0.5 Civics
0.5 Career studies

Plus one credit from each of the following groups:

Group 1: additional credit in English
or French as a second language,
or a Native language, or Classical
or an International language
or Social Sciences and the Humanities
or Canadian and World Studies
or Guidance and Career education
or Cooperative education

Group 2: Business Studies credit
or Health and physical education
or the Arts
or Cooperative education

Group 3: a Grade 11 or 12 Science credit
or Technological Studies
or Cooperative education
or Computer Studies