Fotojaht - loomad

Tahtsin minna õue ja jahtida vähemalt siinseid musti oravaid, kuid peale jalajälgede ma midagi muud ei leidnud. Külm on nad vist ajanud oma pesadesse! Niisiis ega muud üle ei jää, kui oma vanu fotosid sirvida! Esimesed kolm on Toronto loomaaiast. Kõige uhkem olen selle keelt näitava kaelkirjaku üle :)


Grizli ja jääkaru tunduvad siin piltidel üsna rahumeelsetena. Üks kõõlub mänguhoos palgi otsas ja teine on end mõnusalt siruli heitnud ning lakub millegipärast kivi. Kummagagi ei taha looduses silmitsi seista! Eestis elav pruunkaru on muide grizliga päris lähedalt sugulane. Mäletan ühte kooliekskursiooni, kui üks karu üle tee tatsas. Siingi oleme kõrgel põhjas samamoodi karu teed ületamas näinud, kuid ei jõudnud õigel ajal fotokat välja saada.



Marinelandis (Niagara joa lähedal) võib aga näha mitmeid musta karu esindajaid, kes elavad Ontario metsades. Põhja pool on nad lausa nuhtluseks, sest käivad majade juures pesukarude kombel prügikastide sisu uudistamas. Olen mõne sealse inimese suust kuulnud, kuidas hommikul võivad nad aknast välja vaadata ning tuvastada karu oma tagaaias. Kunagi olid karud suureks probleemiks ka siinsetes parkides, sest inimesed jätsid oma prahi ja toidu maha. Enne meie esimest kanuuretke ühte sellisesse parki jooksis uudistest läbi teade abielupaarist, kes oma telgis oli musta karu poolt maha murtud. Ei olnud just väga julgustav sissejuhatus! Samas ütleb statistika, et taolised juhtumid on imeharvad! Teadjamad kinnitavad, kuidas enamasti kõnnib karu sinust suure kaarega mööda. Vahel on mõni uudishimulik, kes ehk piilub sind ja üks imepisike protsent võib ohtlikuks osutuda. Tähtis on, et teeksid võimalikult palju kära või räägid valju häälega, kui metsas kõnnid - kasvõi laula, kui midagi muud pähe ei tule!


Marinelandis on ka üks eriliselt tore aiaga eraldatud ala, kus võib selliste loomadega teretutvust teha. Peab ainult väga tähelepanelik olema, et nad su riideid nahka ei paneks! Ise oleme siin metsas hirvepaari näinud, kuid kahjuks ei tulnud fotod väga hea kvaliteediga välja.


Küll aga panen selle pildi Algonquin pargist, kus me parasjagu kanuuga mööda veepinda libiseme, kuigi ega me väga lähedale ei julenud oma nina pista! Minu kõige eredam mälestus põtradest on lapsena nähtud isaste omavaheline sarvede kokkupanemine võitlushoos! Isa oli mul kaugsõidu bussijuht ning pisikesena sõitsin aegajalt temaga kaasa. Kord märkas ta tee ääres põtru ning peatas bussi. Nii me siis terve bussitäie rahvaga imetlesime seda vaatepilti! Isa lasi signaali, kuid isegi see ei ehmatanud neid ära! Ega sina selles bussis ei juhtunud olema :)



Paar aastat tagasi oli Toronto loomaaias elusuuruste (mootorite abil liikuvate) dinosauruste väljapanek. Päris kõheda tunde tekitas nende vahel kõndimine...


Loomulikult ei saa ma jätta välja vähemalt ühte meie kodulooma. Esimesel on ta oma lemmikpoosis - keldrikorrusel oleva diivani seljatoel, kõik neli käppa laiali!


Ja eks see meie Puma ole üks eriliselt mugav kiisu. Juba pisikesest peast on ta seda üles näidanud.

Vaata teisi loomi siit.

Aardejaht - pudel

Pani lausa mõtlema, mis pudelid mul kodus on... ja siin on mõned, mis üles leidsin :) Selle peene daami kingapudeli tõin üle viie aasta tagasi Luxembourgi käigult, kui õde seal pool aastat elas. Kangesti meeldis taoline kuju ning siin polnud selliseid huvitavaid viinalähkreid veel saada. Sees oli midagi hästi magusat - banaaniliköör. Et seda ikka veel järgi on, näitab, kui palju me alkoholi kodus tarbime... või et see meile lihtsalt ei maitse - vabalt võib valida :)


Kaks pudelit vannitoast. Üks minu ainuke kallis lõhnaõli, mis tähistab sel aastal oma 15 aastat minu kodus! Lausa juubel ju! Väga hea piibelehe lõhn, kuid ma ei ole suurt lõhnaõli sõber... mida aastad edasi, seda vähem sellest hoolin (muidugi ei aita kaasa ka see, et teatud lõhnad võivad mul migreeni esile kutsuda). Teine on saadud sõbrannalt kingiks, ning on täis vanniõli, mille sisse on torgatud taimi. Ma ei tea, mitmendat sünnipäeva see pudel tähistab ;). Lihtsalt kuidagi kahju on seda tühjaks kallata, kui ta niiiiiii... ilus on!

Kukupai ja teiste pudeleid võid leida siit.

Elektrita...

Mis tunne oleks talve ühel kõige külmemal ööl ilma elektrita jääda...Mina ei tea, kuid täna sai selle kogemuse võrra rikkamaks üle 100,000 Toronto elaniku. Eileõhtuse üleujutuse tagajärjel ühes alajaamas kadus valgus majadest ning sellega seoses enamusel ka küte! Need, kes said, leidsid tuttavate ja sõprade juures varjupaiga, kuid paljud pidid kuidagi ise hakkama saama. Mitmed jutustasid, kuidas nad terve perega, koduloomad kaasa arvatud, kodus leiduvate tekkide ja muude soojade asjade alla pugesid. Üks eestlane võrdles oma ööd talvise telkimisega. Väga paljud eramajad selles rajoonis on üsna vanad ning kui arvestada, kui kiiresti meiegi majas temperatuur õhtul kukub (mul on ööseks termostaadi abil 17 ja paeval 20 kraadi sooja tubades), siis kujutan ette, kui hull nende olukord võis olla. Hommikuks ei olnud probleem ikka veel täielikult lahendatud. Tänaseks õhtuks loodeti siiski kõik vool taastada!

Ilma elektrita jäi seisma pikk lõik metroost. Hea, et ma hommikul korraks teleri peale lülitasin, kui lapsed uurisid, kas täna on jälle „cold warning". Esimene asi, mida kuulsin, oli teade metroost! Nüüd läks mul väga kiireks, sest pidin oma töökaaslast paluma end peale võtta. Rutuga lastele ja endale võileivad valmis. Lastele sõnad peale loetud, et uks ikka lukku saab – millegipärast meeldib neil aegajalt see kõigile valla jätta – ja kärmesti välja! Loomulikult oli hulga rohkem autosid maanteel kui tavaliselt, sest kuigi bussid olid pandud liikuma lõigu vahele, mis kinni, siis paljud eelistavad pigem juba autoga kohale veereda. Minu enda kogemus taolistel kordadel on üsna kehv! Buss ei ole kummist ning ega ühistranspordil pole neid küllalt välja panna sellistes eriolukordades. Õnneks oli umbes kella kolmeks metroo töökorras. Sain sellega kenasti koju!

Samas kiitis politsei, kui viisakad torontolased olid. Ei olnud ühtegi suuremat väljakutset ega õnnetusi (valgusfoorid ei töötanud ja kubujussi moodi riides politseinikud kontrollisid liiklust). Enamus koole selles linnaosas olid kinni ning avatud olid kohad, kuhu inimesed võisid end soojendama minna.

Maailmatasemel uudise mahtu see ei saanud. Kas sellepärast, et siinsed elanikud tulevad kuidagi vaikselt ja rahulikult oma probleemidega toime või suurema tõenäosusega sellepärast et midagi traagilist ei juhtunud. Ei saa võrrelda umbes samal ajal toimunud lennuki hädamaandumisega New Yorgis, mis inimeste jaoks suhteliselt positiivselt lõppes - nad jäid ellu, kuigi oma sihtkohta ei jõudnud; aga lennukiga pole vist suurt midagi enam teha?

Kõrvalise uudisena samal ajal - mitmete parkimismasinate patareid Torontos on suure külmaga üles öelnud. Kas see tähendab, et seal saab tasuta nüüd oma auto jätta... Midagi positiivset siis pakasega :).

Väga külm!

Praegune külmalaine on Torontosse erilise pakase kohale toonud. Kolmapäeva hommikul näitas kraadiklaas -20 ning neljapäeval -18 (tuulefaktor ulatus kohati isegi -30). Lapsed unistasid, kuidas kool võiks hoopis ära jääda, kuid loomulikult ei jäänud midagi. Ainult pikal vahetunnil ei aetud neid õue, kuigi Mari oli isegi selles suhtes skeptiline ning porises, kuidas Eestis ei pidanud kunagi väljas olema. Muidugi on suur vahe selles, et Eestis on vahetunnid palju lühemad, nende lõunatund siin on ikka täis tund pikk! Ja on ju kena, kui lapsed ikka pisut värsket õhku hingamas käivad (nii palju kui see õhk suurlinnas värske saab olla :).

Ega selline külm meid heiduta. Quebecis suusatamas käies on kraadiklaas ikka aegajalt kusagil 30 piirimail olnud ning mäe otsas rohkemgi, eriti hull lugu on, kui tuul ka välja ilmub. Siis peab tähelepanelik olema, et pakane nina otsast ei hammustaks! Olen küll Kirke või Mari keset mäge kinni pidanud ning kiiresti nende põski soojendanud, kuhu väike valge laiguke tekkinud. Ikka oma sooja käega ja mitte lumega.

Hetkel peaks järgmine nädal siiski soojema ilma kohale tooma, kuigi miinuskraadid ei kao veel niipea. Mõned pahandavad, et lumi võiks juba otsa saada, kuid mina ei kurda. Autoga ei pea ma suurt sõitma ja kui kõnniteel ongi rohkem lund, seda toredam seal sumbata! Aga ma olen ilmselt täielikult talveinimene :).

Täna öösel oli linna lääneosas selle suure külmaga viis tundi elekter ära (õnneks siiski mitte meil)... loodetavasti oli neil küllalt tekke endale peale tõmmata, kui küte elektriga seotud!

Sünnipäevaks...

Kord lõunatunnil, kui kaks abielunaist arutasid, et mis seal ikka oma meeste üle kurta, sai naljatledes meie vallaline töökaaslane paari ühe kuulsa näitlejaga. Ei ole ilma peal olemas täielikku ideaali. Tähtis on õppida arvestama oma kõrvalseisva kaasaga ning osata andeks anda, kui mõni asi täiesti üle viskab. See abielu asi ei tundunud neiule enam sugugi nii väga roosiline... Kuna laual vedeles üks ajakiri mitmete sadade piltidega George Clooney'st, siis arvas ta, et võiks ju selle mehega leppida :). Nüüd, kus neiul sünnipäev kätte jõudis, tuli kellelgi hea idee ning võttes fotokunsti abiks, tegin talle ühe kena kaardi. Eriti tore oli see, et üks noormeestest kirjutas kenasti George sisse ning joonistas isegi südame juurde :). Üllatus missugune!

Raamaturiiul

Stephanie Meyer „Twilight” seeria.
Suurem laps sai esimesed kaks raamatut jõuluks ning neelas need mõne päevaga. Sõbranna käest laenas magustoiduks ülejäänud kaks ja ega needki kaua vastu ei pidanud.

Mulle meeldib vahel lugeda teoseid, mis on mõeldud noortele, nii võtsin minagi need ette, kuigi ma pole suurt vampiiride austaja ning tõtt öelda ma suurt hooli taolistest fantaasiat täis jutustustest. Kui aga raamatutega ühele poolele jõuad, siis tekib mõte, et ega need vereimejad ei tarvitsegi nii väga halvad olla, kui nad muidugi olemas oleks.

Huvitav lähenemine teemale, kus noor neiu armub vampiiri, kes suure tahtejõua ja harjutamisega on muutunud „taimetoitlaseks” - mis vampiiri keeles tähendab seda, et ta jahib ainult loomi ja mitte inimesi. Natuke põnevust ja pinget ja armastust ja keerkäike, kuni jõutakse paratamatu õnneliku lõpuni. Minu jaoks oli ehk viimane lugu sellest seeriast kõige huvitavam. Pinget jätkus algusest peale. (Ka Mari nõustus minuga :). Teistes liikus tegevus üsna aeglaselt edasi. Samas suudeti suuremadki konfliktid lahendada peaaegu rahulikult. Suurepärane eeskuju noortele, et kaval mõtlemine ja sõnaseadmine, hea ettevalmistus võib ära hoida rusikatega vehkimise.

Olen vampiiride teemal kunagi hea sõbra soovitusel lugenud Anne Rice'i, kuigi mitte kõiki. Nendeski oli antud vampiiridele „hing” ning selle taustal lahatud mõtet, miks me siin ilmas üldse oleme... Kui keegi tahab vampiirilugusid täiskasvanutele, siis soovitan tema teoseid :).


Andrew Taylor „Bleeding Heart Square”
Avastasin enda jaoks huvitava kirjaniku. Kindlasti tahan veel midagi tema sulest ilmunut lugeda.

Jutustus toimub aastal 1934 Inglismaal. Noor rikas naine otsustab oma vägivaldsest mehest lahkuda ning leiab kodu oma isa juures, kes pere aastaid tagasi maha jättis. Maja Murtud südame väljakul varjab aga rohkem saladusi, kui esialgu välja paistab. Kes on tegelikult selle noore naise isa, kuhu kadus maja omanik - vanem naine - ja mida varjab praegu selle omaniku nimel tegutsev mees, miks üks endine politseinik erilist huvi üles näitab möödunud sündmuste kohta.

Huvitavalt on põimitud jutustusse kadunud majaomaniku päevik, milles sissekanded järjest süngemaks muutuvad. Ajaloolilset peab ära märkima inglise fashistide tegevuse, kelle vastu sotsialistid ägedalt tegutsesid. Kuid see on siiski üsna kõrvaline teema. Samas paneb mõtlema, kuidas vahel suhteliselt süütult alanud liikumised erilise hoo sisse saavad ning hiljem tagasivaates lausa külmavärinaid tundma panevad.

Talverõõmud

Sel talvel võime jälle kord lumega kiidelda ja loomulikult saab ka ära kasutatud seda toredat ilma. Mõned pildid kelgumäelt, kus tüdrukud koos sõpradega liugu laskmas käisid. Ei tähenda vist, kui vana oled, liumägi tõmbab kõiki. Isegi minul on õnnestunud üks pikk sõit alla teha sel talvel! Kõige toredamad on muidugi need hetked, kui korraks õhus saab lennata :)

Boom De Ya Da!

Siin on üks hästi tore reklaam, mis jookseb Kanada Discovery kanalil (muusika ja teadus koos ;). Nende üllitusel on palutud samal meloodial videovastuseid üles panna, klõpsa kindlasti mõnel! Hästi andekaid ja toredaid leidub nende hulgas!

Meie kõigi ühiseks lemmikuks telerikanalitest ongi Discovery Channel. Tegelikult olen juba väikesest peale vaadanud pigem igat sorti loodussaateid kui näiteks muusikavideotest sisse võetud olnud (Tom samamoodi :), ja eks me oma eeskujuga kujunda lapsigi. Tüdrukud võiksid tundide kaupa vaadata saateid nagu „Myth Busters” ja „How It's Made”, esimene sari on igat sorti müütide ja arvamiste ümberlükkamine või tõestamine (miks oli mereröövlitel terve silma peal must lapp? - selleks et neil oleks pimedas kergem näha! - aga kas see on ka tõesti nii?). Mõlemaid saatesarju võib ka Youtube'is otsima minna ja ise kaeda, millest need täpselt on.

Hiljuti vaatasime huviga „Toughest Race on Earth: Iditarod”, mis räägib pikimast kelgukoerte võistlusest. Umbes kümne päevaga läbitakse 1150 miili pikkune tee Alaskas! Ainult taoliste programmide juures on võimalik meid kõiki koos teleri ees leida, muidu lähevad meie huvid üsna lahku, lastele meeldivad noortesaated (ja minule ka mõned :), minule kokasaated ja Tomile spordisaated!

Kagami Biraki

Laupäeval käisid lapsed isaga karate väga tähtsal aasta alguse üritusel - Kagami Biraki. Seekord tegid lapsed kaasa päevasel ühisel harjutusel. Kirke käest sain teada, et nad mediteerisid, õppisid uue kata, harjutasid teada katasid ning kuulasid lugusid karate ajaloost. See kestis neli tundi ja viisteist minutit. Paljud jäid kohe dojosse edasi ning asusid usinalt sushit valmistama. Meie olime taas kord valmistanud õhitud riisist ja vahukommidest magusa „sushi”. Vanad olijad olid uurinud, kas me ikka toome neid õhtusele peole kaasa.

Tegin mõned fotod kõigepealt vajalikest ainetest, et neid valmistada. Seekord olid lagritsaköied meil mitut erinevat värvi. Tegelikult tunnistasid mu tüdrukud, et neile meeldivad siiski kõige rohkem maasikamaitselised, kuid vahelduseks oli siis meil seekord pisut kirjumad sushid. Kirke oli mul eriliselt usin abimees. Ma ei jõua vahel ära imestada, kuidas järjest rohkem on neist mul abi! Olen nii harjunud ise hakkama saama, et pean vahel kohe lausa end sundima tüdrukuid appi kutsuma (mõnikord pole isegi seda vaja, kui mingi magusa asja valmistamine käsil on ;).


Siin on peaaegu valmis rullid. Need pidid ööseks külmkappi minema, et hommikul kenasti neljaks lõigata. Lubasin neile järgmiseks nädalaks veel neid valmistada. Nii on neil lõunasöögi kotis midagi head ja magusat kaasas :).

Fotojaht - müürid

Kuna Toronto ei saa just väga palju kiidelda müüridega, siis pean laenama mõned vanemad pildid. Kõigepealt mõned Luxembourg'i käigust umbes 7 aastat tagasi - Vianden'i loss (kus olin sügise ja vihma tõttu üks viimaseid lossi külastajaid ning käisin nagu vaim saalides ringi, kujutades rahulikult ette, kuidas kunagi lossidaamid seal tantsuhoos ringi keerutasid) ja Trieri rooma saunahoone.

Trieri värav Porta Nigra, mis roomlastest ikka alles. Kuna nad kasutasid rauda oma ehitistes, siis enamus neid lammutati võimu kadumisega. See ehitis on aga siiani uhkelt püsti.



Loomulikult on mul hulgaliselt fotosid Eesti müüridest, kuid seekord panin siia ainult ühe suvisest käigust. Tallinnas on küll ja küll üle nende müüride käidud, ilma et oleks aimugi olnud, mis jalge all on...



Need müürid on meile eriliselt tähtsad! Tüdrukute vanaisa abil on meie jaoks kerkinud maja Eestisse.


Ja mis saab kõigist müüridest tulevikus... ei muud midagi kui kiviklibu. Ükskõik kui kõrged need müürid ka ei ole, ikka suudab mõne seeme endale sealt kodu leida...

Talvine jäämüür...


Imetle teiste müüre siin.

Aardejaht - jõuluehted

Jõulupühad läbi, aga kuusk on meil ikka püsti ning tuledki tulevad taimeri abil õhtul peale! Ilus on, kui sellel pimedal ajal, midagi südant soojendab :). Minu kuusel ei ole väga palju ehteid, kuid kõige rohkem meeldivad need ilusad seened, mis meenutavad lapsepõlve kaunistusi. Mul ei ole kahjuks ühtegi ehet siin olemas „vanast” ajast ja nii me oleme loonud vaikselt oma aardevara, kuigi proovime ikka targalt piiiri pidada :).


Kui Kanadasse tulime ning oma korterisse kolisime, siis leidsime ühe linnuehte rõdu pealt. Sellest sai siis meie esimene kaunistus esimesele jõulupuule uuel maal. Hiljem muretsesin iga aasta uusi linnukesi juurde, ikka arvestades kui mitu aastat me oma kaasaga koos oleme üldse olnud. Praeguseks on kuidagi neid sulelisi rohkem kogunenud kui aastaid, aga ehk on see tunnuseks, et ikka veel hulga aega koos veedame :). Teisel fotol on minu töökaaslase poolt ise tehtud kaunis ingliehe, mis punase tooni lambi valguses saanud. Talle meeldib väga käsitööd teha, eriti pärlitega mängida! Uskumatult kauneid asju võivad ta käed välja võluda!

Teised aardejahtijad on siin.

A kiss

Õhtul, kui Kirke on minu juurde voodisse pugenud ning isa korraks üle ukse magamistuppa vaatab, teatab ta nagu selgest taevast: „Issi! Emme feels sad! Give her a kiss!”

Raamaturiiul

Hjalmar Söderberg „Doctor Glas”
Bengt Ohlsson „Gregorious”
Kahe erineva kirjaniku raamatut, umbes saja aastase ilmumise vahega, aga täpselt samade tegelastega. Ainult esimeses on minategelaseks arst ning teises preester.

Ma olen vahel mõelnud nii lugedes kui filme vaadates, mis tegelikult on tegelaste taga, kes esindavad negatiivset poolt. Mis nende mõtetes käib, kes on nende lähedased, mida nad tunnevad või arvavad ise oma tegudest. Ja siin ongi näide sellest, kuidas autori poolt esitatud karakter muutub meeldivaks või ebameelidvaks vastavalt sellele, kuidas ta täpselt neid kirjeldab.

Esimene teos on päeviku vormis lugu sellest, kuidas arst näeb oma pastorist patsiendi juures ainult halbu jooni. Vaimulik on abielus noore naisega, kes on kaotanud igasuguse austuse oma mehe vastu ning leidnud kellegi teise, kuid arvab, et ta ei saaks kunagi lahutust. Mees on nii vastikuks muutunud, et ta palub abi arstilt, kes soovitab vanal preestril halva südame pärast sanatooriumi minna. See närbunud suhe ning vastumeelsus preestri suhtes, jääb arsti närima, tal enesele tekib armutunne noore naise vastu ning viimaks teeb ta äärmusliku otsuse elu ja surma küsimus enda kätesse võtta.

Teine raamat kirjeldab samu sündmusi läbi preestri silmade. Lugedes muutub see vana mees väga inimlikuks ning kõigi oma kogemuste najal tegelikult üsna arukaks ja peaaegu südamlikuks. Mina lugesin esimesena läbi just selle teose, mis ajendas üles otsima originaali. Ja oma üllatuseks avastasin, et arst ei muutunud minu jaoks kunagi meeldivaks. Ta oli üsna ebakindel endas ning kuidagi nõrk, lastes ühiskonnal määrata, kuidas ta täpselt käituma peab. Tema arvamine pastorist oli minu meelest väga subjektiivne põhinedes peamiselt sellel, kuidas ta välja nägi ning muidugi naise arvamistel. Igal juhul väga omapärane lähenemine loole, mida vist Rootsis juba koolilapsed usinalt lugema peavad!

Mark Haddon „The Curious Incident of the Dog in the Night-Time”
Autori esimene lugu täiskasvanutele, mis on kirjutatud mina-vormis justkui autistliku teismeeas poisi poolt. Mark Haddon on ise töötanud taoliste lastega ning on ilmselt väga hästi tabanud, mis käib taoliste inimeste peas.

Christopher'i maailma on ainult must või valge, ta ei oska valetada, ta ei saa aru inimloomu peenetest nüanssidest. Ainult rõõmus ja kuri nägu tähendavad talle midagi. Ta on väga andekas matemaatikas ning tema jaoks rasketes olukordades pöördub ta enda sisse ja hakkab matemaatilisi ülesandeid lahendama.

Huvitav ongi see, kuidas poisi väga lakoonilisest kirjutamisstiilist suudab tavalugeja välja lugeda palju rohkem, mis tegelikult toimub... Christopher leiab tapetud koera ning olles Sherlock Holmes'i austaja, otsustab teha pisut detektiivitööd. Kui kerge see aga on, kui sinu sees puudub igasugune oskus kavalusega teistelt vastuseid välja pinnida. See uurimistöö viib hoopis ootamatu avastuseni, kui ta saab teada, miks ema tegelikult nendega enam ei ela (isa jutu järgi oli tal südamerabandus).

Hästi armas lugu, mille mu töökaaslane (ja endine Eesti Kooli õpilane :) mulle lugeda tõi.

Kasulikud mängud

Millega tegelevad lapsed vabal ajal... tänapäeval kujutan ette, et palju istutakse arvuti taga. Õnneks pole meil veel sellega suuri probleeme tulnud, eriti kui peilitakse välja lehekülg, millel mängimine aitab riisi panna lauale maanurkades, kus toiduhäda suur! Lehekülje nimi on Freerice ning iga kord, kui keegi seal mängib, kukuvad riisiterad hädaliste taldrikule. Muidugi mitte nii lihtsalt, kuid iga õige vastuse eest saad 20 riisitera, mis leheküljevaldajad „saadavad” United Nations World Food Program'ile (muidugi läheb teele raha, mille eest toitu ostetakse :)! Kõike seda lahkete sponsorite toel, kelle reklaamid on õigete vastuste all. Ning sugugi mitte pealetükkivad reklaamid!

Lisaks pole pakutavad mängud niisama ajaviitmiseks. Nende kaudu saab lihvida oma teadmisi keeltes (inglise, prantsuse, hispaania, saksa ja itaalia), kunstis, geograafias, keemias (sümbolid) ning matemaatikas. Tegin just ühe kiire mängu ning kinkisin 1000 riisitera :).

Kõrvalolev pilt on aga hoopis Marist, kes hetkel väga sisse võetud ruubiku kuubikust. Tänu interneti abile, peamiselt Youtube'is postitatud lahendustele, on ta juba nii osav, et ükskõik kui segamini ma kuubiku ka ei keerutaks, suudab ta selle päris kiiresti jälle korda panna! Mäletan end ise usinalt pusimas, kuid ega vist üle ühe külje ma kokku pole saanud! Maril oli mäng viimane kord ROM'is käies kaasas ning üks töötajatest, kes lasi neil katsuda päris ehtsat dinosaruse küünt ning väljaheidet (mis nägi välja nagu väike must kivi), arvas, et peab kõik oma 20 kuubikut kodust Marile tooma. (Väljaheite puhul käskis ta kõigil pärast oma käsi nuusutada, mis lihtsalt korraks lõi mõtte millelegi mitte just väga roosilisele, kuid loomulikult lõhnasid käed ainult selle järgi, nagu oleks nad kivimit käes hoidnud :).

Ruubiku kuubikust veel, et see kõige enam müüdud mänguasi leiutati 1974.a. ungari arhitekti ja skulptori Ernõ Rubiku poolt! Laiema pinna leidis see aastal 1982 ning siiani on ta ilmselt pea iga lapse juures kodu leidnud.

Maapõue aarded

Käisime laupäeval taas muuseumis. Ootasime juba ammu, millal ROM'is avatakse kivimite ja kristallide ja mineraalide näitus. Huvitav oli video meie päikesesüsteemi tekkimisest kuni selleni kuidas meteoriit maa peale kukub. Kohe kõrval oli hulgaliselt erineva suurusega leitud meteoriite. Lastele andsin ülesandeks otsida üles aleksandriit, kuid kuigi nad usinalt kasutasid juuresolevaid abimaterjale, siis seda me ei leidnudki. Peab vist uuesti tagasi minema :).

Klõpsisin mõned pildid väljapanekutest, mis eriliselt silma jäid, kuid tegelikult oli see värvide rohkus väga üllatav.

Siin on kaks huvitavat näidet. Üks on liivast moodustis ja teine kuu pealt saadud kivi.

Graniit võib läbilõikes ka selline välja näha...

Fotojaht - talv

Talv ja Külm on erilised kunstnikud, kui neile selleks võimalus anda :). Tänapäeval ei ole sugugi kerge leida akent, mis nende käe järgi maalitud...


Siin on veel üks nende kunstiteos...


Talve juures meeldivad mulle rohelised oksad, mis peale lumesadu justkui paksu vahu alla peitunud.


Talv ei tarvitse just alati ainult oma lõbusid peale suruda. Julgemad ja hakkajamad jätkavad ka lumega oma rattasõidu oskuste lihvimist :).

Viimaks minu tänane talvine pilt. Püüdsin lõpuks Toronto tänavatelt kinni „mounted police” ehk maakeeli ratsapolitsei. Nad on peaaegu ninani end külma vastu sisse mähkinud, kuid hoolimata näpistavast pakasest naeratasid ja lehvitasid mulle sõbralikult, kui ma neist pildi napsasin.

Kuidas teised talve otsivad võib vaadata siit.

Uue aasta vastuvõtt

Eelmisel aastal võtsime uue aasta vastu Toronto raekoja väljakul, kuid laste pealekäimisel kutsusime seekord sõbrad meie poole (kuigi mitte kõik ei saanud kahjuks tulla). Tüdrukud tahtsid kangesti, et kõik oleks koos ja loeksid tagurpidi vana-aasta viimaseid sekundeid. Meil on kujunenud tore seltskond, kelle juures vaheldumisi rõõmsalt uut aastat käime vastu võtmas ning lastestki on saanud väga head sõbrad.

Seekord ei saanud ma palju ettevalmistusi teha, sest pidin eelmisel päeval pikalt töötama ning kahjuks ei pääsenud ma tööst ka pidupäeval, kuigi õnneks panime uksed siiski palju varem kinni. Olin esmaspäeval siiski rosolje jaoks kõik vajaliku kokku keetnud ja osaliselt hakkinud ning jagasin Marile juhendeid, kuidas kartuleid ja peete koorida, kui ma tööl olen (ta oli lubanud mulle appi tulla!). Kui teisipäeva õhtul koju jõudsin, ootasid mind ees imehästi valmis lõigatud kartulid (mulle meeldib, kui salatis on tükid sellised väiksemad). Marist saab asja!!! Mari oli isegi keeksi küpsetanud! Ega muud ei jäänud teha, kui kõik kokku segada!

Tort kohupiimast oli samuti kenasti valmis, sai oli küpsemas ning et maja mõnusat pidulõhna täis oleks, torkasin ühe pehme piparkoogi ahju (raamatust „100 kooki”). Igaüks tõi veel midagi lauale kaasa (kartulisalatit, pasteeti, suupisteid ning hulgaliselt magusat). Kõige põnevam oli kirju koer, mida ma ei tea mis ajast pole ise teinud või söönud. Kanada-eestlasest pereisa (kes pasteedi valmistas) ei jõudnud ära imestada, miks ta naine on sellist saladust 15 aastat endale hoidnud!

Siinsed lapsed teatud vanuseni kahjuks ei hooli alati meie tavapärastest salatitest ning otsivad midagi muud meelepärast. Nii valmistasime neile viineripirukaid ning shokolaadiküpsiseid. Meie oleme selline omamoodi pere, kes ei osta eriti „mullijooke”, isegi kui pidu käimas... Kõik peavad leppima mahlaga! Ega see alati viimsele kui ühele ei meeldi, kuid nüüdseks on nad meie juurde tulles vist juba sellega harjunud :).

Meil oli ka üks ekstra laps külas, ühe 8-aastase neiu sõbranna, kelle ema mujal pidutsemas. Tema oli küsinud autos, kas me oleme juudid, et meil on küünlad akna peal (rootsi jõulukaunistus), mille peale oli see eestlannast neiu teatanud: on jah! Sellesama sõbranna nägu vajus hiljem imestusest pikaks, kui temaga kenasti vene keeles rääkisin!

Kui ta oli umbes viisteist minutit lastega koos olnud, teatas ta köögis, et see on kõige igavam vana-aasta lõpp tema elus! Kui uue aastani vaid mõni minut aega jäi, hakkas ta usinalt telefoni nõudma, sest oli vaja helistada emale ja vanaemal ja isale ja vist kogu ülejäänud suguseltsile. Tom oli väga mures ega meie kaugekõne arve peale seda laeni ei ulatu :). Hiljem muidugi oli raske koduteele end seada, sest mingil hetkel tekkis tüdrukutel idee, et nad peavad filmi tegema ja see paistis neil eriliselt põnev ettevõtmine olevat. Ootan huviga selle ilmumist :).

Siia veel paar pilti peolt. Esimesel on uus aasta kohe-kohe saabumas. Oleme kogunenud teleri ette, kust näidatakse otseülekannet raekoja platsilt. Seekord oli palju külmem ilm, kuigi paljude riietusest võinuks hoopis vastupidist järeldada. Kohalikud jaamad ei paku mingeid erilisi aastavahetuse saateid nagu Eestis kombeks. Oleksime võinud hoopis juunioride hokimängu jälgida!


Ja siin on üks hea näide sellest, kuidas uue aasta lubadusena võiks õpetada pildistajatel naistest ainult laekõrguselt piltide võtmist; oleme nagu noored neiud, eks ;).


Ja, Nannu, vaata tähelepanelikult esimest pilti! Ma ei jooksegi kohe peale jõulukaardi saamist seda sinisesse kasti viskama, kust see edasi vanapaberi hulgas ringlusesse läheb :).

Kirke soovid jäid meie videol kuidagi poolikuks... laske aga fantaasial lennata :)!

Uueaastasoovid

Kõigile blogijatele see tore link. (Kes ennast ära tunneb?)
Meie parimad soovid uueks aastaks kõigile,
kes siia leheküljele sattunud ja satuvad :)!

Piparkoogirullid 2

Väike lisa minu postitusele piparkoogirullidest. Kirke arvas, et miks mitte nende usinat tööd filmida...