Jõuluvana rongkäik

Santa Claus Parade on Toronto tänavatel olnud juba üle saja aasta. 1905.aastal korraldas Kanada suurima kaubamaja (Eaton) omanik jõuluhooaja alguse tähistamiseks piduliku jõuluvana kohaletoomise! Loomulikult on taoline üritus hästi kasulik kõigile neile, kes suurest jõulukinkide müügist kasu saavad. Laste jaoks on jälle selline ettevõtmine juskui imemaailma sattumine, sest muinasjuttudest ja filmidest tuttavad kujud ilmuvad tänavatele!

Huvitav on see, et 1989.aastal näidati Toronto jõuluvanaparaadi Venemaal ning 1991.aastal osales Venemaa rongkäigus oma kujude ja inimestega. Toronto paraad on maailma suurim ning seda vaadatakse mitmel pool mujalgi. Kohale tullakse üle Kanada erinevatest kohtadest. Põhja-Ameerikas korraldatakse ilmselt neid veelgi (vanim on Peorias, Illinoisis). Meie pole kunagi tahtnud nii vara jõulumeeleolu peale suruda ning pole sinna enne sattunud. Seekord püüdsime kahte asja ühendada, külastades samal ajal kunstimuuseumi.
Vaadates laste rõõmsaid nägusid ning elevust täis rahvast tänavatel, siis tahestahtmata mõtlesin meie laulupeo rongkäigu peale. Tegelikult on vahva, kui on olemas neid, kes selliseid asju valmis korraldama on, sest see toob kokku nii palju inimesi ühe eesmärgiga: to have fun! Ning eriliselt tore on näha, kuidas ratastool ei takista taolisest üritusest osalemast!
Mõned pildid lippudest. Ukraina lipp muidugi on näide meie linna erinevatest rahvastest. Ma ei arva, et eestlased on sellest kunagi osa võtnud. Seekord oli Tartu College'i fuajees akadeemiliste organisatsioonide poolt korraldatud kogunemise/soojendamise koht, kus pakuti ka kakaod (rongkäik läheb sealt mööda). Ja seda sooja paika oli kindlasti vaja, kui tahtsid kõiki paraadil osalejaid näha, sest tuul oli kõva ning külm. Isegi lund hakkas vahepeal sadama!

Kell

Kukupai kirjutas kelladest. Kell on minu jaoks tegelikult huvitav teema, sest üle kümne aasta olen ma saanud hakkama, ilma et mul see käe peal kaasas käiks. Loomulikult on ümberringi hulgaliselt ajanäitajaid, millele toetun, kuid samas on mu sisemine ajataju tänu sellele päris heaks läinud.

Kodus on meil pea igas toas midagi, kust saan üle kontrollida, kas olen enamvähem „õiges ajas”, enamvähem sellepärast et millegipärast on igaüks neist pisut erineva ajaga. Vannitoa kell (pildil) näitab alati aega pisut ette, et ma liiga pikaks ajaks sinna ei jääks :). Selle tegin ise ühest keraamilisest plaadist (peaaegu ise, sest kaasa puuris augu keskele). Vahel on lapsed viguriti mänginud ning osuteid täiesti suvalises suunas keeranud...

Ma ei teagi, miks ma enam kella ei kanna. Kui lapsed pisikesed olid, siis jäi see tihtipeale ette ning kuidagi tasapisi kujunes nii, et enam ei tundnud ma selle järele vajadust. Muidugi juhtus ka see, et kaasa kingitud käekella metallist rihm läks katki ning nii seisab see siiani kusagil sahtlipõhjas. Olen peale seda siiski mingil hetketujul paar uut ostnud (viimane just enne seekordset Eesti reisi), kuid isegi kui ma mõnel päeval omaette arutan, et seekord võiks oma kell kaasas olla, siis unustan ikka selle lauale (ja mul pole siin mobiiltelefoni, mille pealt aega vaadata... kui fotokas kaasas, siis saan seda kasutada :). Ainuke probleem oli Eesti Koolis tunde andes, kui ma kella maha unustasin. Eks siis küsisin aega õpilastelt või läksid tunnid oma rada...

Samas mäletan, kui ma oma vanematelt kümnendaks sünnipäevaks kella kingiks sain! Kui suur asi see oli! Kandsin seda ikka iga päev koolis ja ülikoolis. Tol ajal pidi ju neid kenasti üles keerama. Ja tegelikult mulle meeldis see üleskeeramine, peaaegu nagu teraapia, mil võtad aja maha :)! Vahel mõtlen, et peaks kusagilt üleskeeratava äratuskella uuesti endale muretsema! Kõige kummalisem oli see, kui mõnda aega tagasi üks vanem kanada-eestlane kinkis ära oma vana pisikese reisiäratuskella, millel lähemal uurimisel leidsin pealt kirja „CCCP” ja kvaliteedimärgi!!! Kahjuks pole aimugi, kuhu see nüüdseks minu asjade hulgas kadunud on...

Fotojaht - varjud

Paar pilti sai tehtud otseselt varjuteemaga seoses.
Ühe leidsin arhiivist lastest isaga ning
viimane on tehtud udusel päeval järve ääres.
Teised varjupüüdjad leiad siit üles.

Kuninglik põllumajandusmess

(Mõistatus pildi kohta: millest kujud voolitud on?)

Proovisin eestikeelse variandi anda maailma suurimale siseruumides peetavale iga-aastasele Royal Agricultural Winter Fair'ile, mis avas uksed seekord 86ndat korda (algus 1922.a.)! Millegipärast pole ma ise sinna kunagi jõudnud, kuigi mitmed korrad olen plaaninud. Tean neid, kes igal aastal kohale tulevad, ning seekord sai Mari osa sellest ettevõtmisest. Need (kaasa arvatud mina :), kes asjast ainult lugenud, võivad vaadata videot siit leheküljelt - eriti alumist.

Mari kooli kaheksandad klassid tegid ühise külastuse. Mina pakkusin oma tüdrukule välja, et tuleksin kooliga kaasa, nagu nad ikka lapsevanemaid appi paluvad, kuid Mari laitis asja kiiresti maha. Nii need lapsed kasvavad! Hommikul lippas ta juba varakult kooli ning kui meie Kirkega järele jõudsime, nägin suurt gruppi metroo pool liikumas. Jõudsin nendele kergelt sappa, sest tee oli meil ju ühine. Mari näoilme mind nähes oli muidugi täpselt see, mida ette kujutasin. Millisele teismelisele eriti meeldib oma mamma-papa seltsis end teistele näidata. Samas naeratasid ta sõbrannad väga sõbralikult mulle, kui neid tervitasin :). Võtsin Marilt ta jope ära, sest ilm oli päris soe ning üsna kehv on ülearuste riietega taolistes kohtades käia.

Mess ise tutvustab loomulikult põllumajandusega seotud tooteid (kaasa arvatud või, millest ülemisel pildil kujud valmistatud), loomi, tehnika saavutusi. Sinna juurde käib hobuste ja koerte show. Kõige põnevam minu jaoks on näha pisikesi notsusid (augustis on väiksemal kujul sama asi toimumas siinsel „Näituse väljakul”) ja loomulikult kõiki teisi pojakesi. Nüüd olen igal juhul kindlalt otsustanud järgmisel aastal see käik ette võtta!

Kõik fotod on Mari tehtud! Viimane on autost, mis sõidab toiduõliga.

Veider

Kirke küsis mult, mis on olnud kõige veidram asi minu elus. Ja seletas kohe edasi, et tema jaoks oli väga veider, kui üks kärbes kaks korda tema ninasõõrmest sisse lendas. Mina ei osanudki kohe vastata. Kindlasti on neid kummalisi või veidraid asju juhtunud, kuid meelde ei tulnud ühtegi. Isegi Mari ei suutnud midagi välja mõelda! Sellepärast siia sügisesse selline veider suvine pilt mitte küll kärbsest vaid hoopis mesilasest. Eks nuputame edasi ning valgustame tulevikus oma veidraid asju :).

Pesukarud

Torontos on umbes üks pesukaru iga viiekümne elaniku kohta... Tavaliselt tulevad nad alles õhtutundidel välja, eriti kui prügipäev on järgmisel päeval ees ootamas. Meie leidsime selle pesukaru tänu Tomi teravatele silmadele. Esimesel pilgul näed ainult vana kuivanud puud ning tähelepanelikul vaatlusel märkad, kuidas keegi ettevaatlikult väljas toimuvat piilub...

Oleme juba tükk aega siin kandis elanud ja pühapäeval avastasime selle väikese jõekese, mis majade vahel peidus. Pesukarudele muidugi meeldib vee ääres olla. Lugesin hiljuti, et tänu oma ilusale nahale on neid Euroopassegi viidud ning neid võib leida Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Belgias. Aga ilmselt mitte just linnatänavatel nagu siin suures Torontos.

Remembrance Day

Üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteiskümnendal tunnil peatu korraks ja meenuta neid mehi ja naisi, kes sõjakeerisesse haaratuna mitte alati koju jõudnud. Remembrance Day ehk mälestuspäev tähistab esimese maailmasõja lõppu. Praeguseks on see päev saanud laiema tähenduse, mälestades kõiki, kes erinevates sõdades oma elu ohtu pannud või kaotanud.

Ma ei ole aru saanud, kui suurelt seda mujal tähistatakse, kuid Kanadas on see päev erilise au sees. Nõukogude ajal omandas sõna „veteran” eriliselt halva tähenduse... samas ega kellelgi kerge olnud, kes sõjas osalema pidid; ainult meile tähendas sõda vabaduse kaotust... ja seda, et me ei saanud kunagi avalikult mälestada neid, kes „valel” poolel langesid... ma ise sain alles vanemana teada oma vanaisast, pere küüditamisest...

Seekord läksin laste kooli pidulikule aktusele, sest Kirke oli üks aktuse korraldajatest. Pildil on ta auvalves Kanada lipu juures. Tema kõrval on väike mälestusmärk, mille lapsed katsid mooniõitest tehtud pärgadega.

Moonid on väga oluline osa selle päeva tähistamisest. Juba novembri algul hakatakse neid jagama kõigile soovijatele (võid teha väikese annetuse) ning tänavad on täis inimesi, kel see punane lill rinnas. Mari jagas suurest paberkotist õisi neile, kel seda veel polnud.

Kanada sõjaväearst John McCrae kirjutas 1915.a., päev peale sõbra langemist lahingus, luuletuse „Flandria põldudel” („In Flanders Fields”), kus kirjeldab Flandria väljasid, mis kaetud mooniõitega, mille vahel puhkavad hukkunud sõdurid. Moonide punane värv sümboliseerib ka verd, mis valatud vabaduse eest. Loomulikult on sel luuletusel kanadalaste jaoks eriline tähtsus... isegi 10-dollarilisel on trükitud osa salmist.

Mulle meeldis väga koolis kokku pandud mälestuspäeva aktus. See oli väga rahulik, pühalik. Ei mingit plaksutamist, lapsed oli päris vaikselt, kuigi lõpu poole muutusid minu ees istuvad lasteaia klasside omad pisut rahutuks. Väga hästi oli organiseeritud õpilaste saali toomine. Valjuhääldajast anti korraldusi, millised klassid järgmisena peavad kohale tulema, kuni kõik pingid kenasti vaikselt täitusid.

Siin on kaks videot, üks on ülalpool nimetatud luuletusest ja teine on laulust, mida aktuse ajal näidati ja mida olen nüüd mitu korda üle kuulanud... („Pittance of Time” , mis on selline lüüriline iiri - tegelikult nova scotia - sugemetega laul. Huvitav on laulu loomise lugu. Kord, olles ühes poes 11.novembril, kui kõigil paluti kaheks minutiks seisatada, ei hoolinud üks mees koos lapsega sellest palvest. Taoline käitumine pahandas laululoojat ning sealt sündiski lugu, milles jutustatakse, kui tühised on need kaks minutit selle kõrval, mida sõdurid ja rahuvalvajad valmis tegema meie vabaduse ja rahu nimel).

Pean tunnistama, et mulle läks see korraldatud aktus väga hinge ning pidin vahepeal vaikselt pisaraid pühkima. Imetlusväärt on see, et ükski õpetaja ei võtnud sõna, ainult lapsed ise! Täna meenutati muuhulgas nimepidi üheksakümmet seitset kanadalast, kes Afganistanis elu kaotanud.

Ma võtsin linti mõned laulud, mida koolis esitati ja siin on video selle kohta. Huvitav on see, et aktus lõppes „God Save the Queen” laulmisega... Oleme ikka nimeliselt Briti kuninganna alamad :).

Lumi

Istusin täna kodus, aegajalt piilusin aknast välja, kuni äkki sain aru, et see, mis eemalt vaadates tundus tuule poolt ringi lendama pandud lehepuruna, on hoopis lumehelbed! Mida see siis viimaks tähendab... kas see jääbki ainukeseks lumeks sel talvel või saame hoopis pika ja lumerikka külmaperioodi? (Pilt on eelmisest aastast :).

Arte y Pico

Suur aitäh Mirrile selle ootamatu au eest! Võtan selle vastu ning ei ütle eestlaslikult „oh, mis nüüd mina...”. Olen siin õppinud ära väga lihtsa sõna: „AITÄH!”, mis iga tähelepanu osutamisel viisakaks vastuseks on. Ise komplimente tehes, tunnen palju rohkem rõõmu, kui keegi rõõmsalt „tänan!” ütleb, ning asjast suurt numbrit ei tee, mis paneb pigem mõtlema, miks ma üldse oma suu lahti tegin...

Auhinna reeglid:

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Selle Uruguaist alguse saanud rahvusvahelise blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Ma valisin viis blogi, mida ikka lugemas käin, ja tunnistan, et oleks hea meelega hulga rohkem neid siia kirja pannud, muidu ma neid ju lugemas ei käiks :). Minu meelest on igas blogis midagi sees, mis kellelegi huvitav ning tähtis. Kui keegi nüüd topelt au on ära teeninud, siis seda parem neile ;). Auhinna reeglid näevad selle autasu edasisaatmist, kuid mina ei pane sellist pressi kellelegi peale, annan vabad käed edasiseks tegutsemiseks.

Danzumees (olen alles hiljuti teda lugema sattunud, kuid tema kirjutised lahkavad nii raamatu-, filmi-, kui näitemaailma, lisaks on vahele lükitud armsad kodulood).
Kassid koduõppel (hästi tore lugu sellest, kuidas koduski saab lapsi õpetada).
Mirkutsk (mitte kõik ei arva, et elukogemusi peab ainult läänest saama; huvitavad on tema Irkutski kogemused).
Reede (palju pilte ja väikeseid lugusid New Yorgist).
Vardamoor (pean siia ikka ühe käsitöö blogi ka kirja panema, kuna aega ei ole alati vardaid ise kätte võtta, siis vähemalt saan käia teiste tegemistest lugemas).

Isa

Küll on raske leida meie pere issist ühte head pilti... nii sai temast mitu ühe peale peidetud! „Issi” on kuidas lapsed mul teda siin kutsuvad, kuid väga paljud siin sündinud eestlased ei taha sugugi, et nende laste suust sama hellitusnimi kõlaks... ilmselt sellepärast et see kõlab liialt kui „sissy”, mis muidugi sugugi väga kena sõna ole!

See pilt on väike kingitus temale Eestis peetava isadepäeva puhul. Siin on ta juba oma isadepäeva kätte saanud :). Nimelt tähistatakse seda juba suvel! Küll ikka temal veab, kaks erilist päeva aastas, aga eks ta ole seda väärt ka!

Kas just nii ei pea issid oma lapsi kõigi ja kõige eest kaitsma...

Teised fotojahtijad on samal teemal pilte siia üles riputanud.

Raamaturiiul

Jonas Gardell „En komikers uppväxt”
Alati pole kerge siin raamatukogus leida rootsikeelset kirjandust, eriti kaasaegsemate autorite oma. Selleks on loomulikult vaja teada nende nimesid ning siis loota, et keegi on raamtuid sisse ostnud.

See raamat on ühe poisi suureks kasvamise lugu. Lugesin seda ning elasin kaasa kõigile tegelastele, kes ühte või teistpidi proovisid koolis olla võimalikult tähelepanematud, et mitte mõne populaarsema kamba hamba alla sattuda. Mõtlesin oma kooli ajale ning kuigi ma ei mäleta vähemalt oma klassikaaslaste seas kellegi kiusamist.

Olin ise väga kohusetundlik ja korralik; ning kõigile kasulik, sest ei keeldunud kunagi neid aitamast, kel kodutöö tegemata. Sain kõigiga läbi, kuid ei proovinud kunagi mingi trendiga kaasa minna. Kõige raskem oli keskkoolis, kui läksin tülli oma sõbrannaga, kui ta midagi halvustavat minu noorema õe kohta ütles... ja ei suhelnud peale seda õieti. Tegelikult ei olegi ma ühegagi oma koolikaaslastest kokku saanud ning pean tunnistama, et hilisemas elus olen kohanud inimesi, kes mulle palju lähedamsemaks ja olulisemaks on osutunud.

Aga mida ikkagi tähendab see meile, mis me koolist omavaheliste suhete poolest kaasa oleme saanud... Kas suureks kasvades kasvame välja arvamusest teise kohta... Kahjuks alati mitte...


Ted Kerasote „Merle's Door”
Aitäh Merlele hea raamatusoovituse eest! Kui olin alati koertest väga kõrgel arvamusel, siis seda lugu lugedes süvenes see tunne veelgi. Avastasin end tänaval peaaegu seisma jäämas ning poe ukse juures ootavatele koertele silma vaatamas, proovides mõista, mis nende mõtetes on...

Loo autor on palju kirjutanud loodusest ning loomadest. Ta elab üsna Yellowstone'i külje all ning veedab palju aega vabas õhus. Merle on koer, kes ühel ta parvetamisereisil tee peale satub ning autor otsustab peale lühikest kõhklust koera kaasa võtta.

Läbisegamini koerte ja inimsuhete kirjeldamisega läbi aegade, avaneb mehe ja koera elu koos. Kui palju me tegelikult saame aru, mis koera hinges toimub. Kas nad on lihtsalt kergelt käskude ja korralduste täitjad või on neil oma iseloom, arvamised ja sügavamad arusaamised. Hästi tore lugu, mida soovitan kõigile praegustele ja tulevastele koeraomanikele.

Moeloojate võistlused

Olen nüüd vaadanud läbi mitu erinevat varianti Project Runway'st. Inglismaal kutsusti seda küll Project Catwalk. Selle viimase ja Austraalia oma jaoks pidin kasutama interneti abi, et neidki jälgida. Minu telerivaatamine on kuidagi eriti hõredaks jäänud. Meeldivadki ainult kokasaated (küll on hea, et siin terve kanal sellele pühandatud on) ning see disaini- ja õmblemise saade, kus võisteldakse parima disaineri nime peale (ja muidugi hulga raha peale :).

Huvitav oli võrrelda, kuidasi erinevad riigid võistlust läbi viisid. Absoluutne lemmik on ameeriklaste saates Heidi Klum. Tema sõbralikkus ja sisemine sära annab nii palju juurde, eriti kui võrrelda Austraalia saatejuhiga, kes vahel tuletas meelde ilusat ja kurja kuningannat mõnest muinasjutust. Kuidas küll mõnel on oskus oma silmad alati naeratama saada nagu Klum! Pean tunnistama, et ka ameeriklastest disainerite nõuandja jättis mulle kõigist kõige parema mulje!

Kanadalaste ja austraallaste formaat jälgib päris täpselt ameeriklaste oma. Vahel on lausa imelik samu lauseid erinevate saatejuhtide suust kuulda: „one day you're in, one day you're out!" Kanadalaste saatejuht Iman oli minu jaoks erliselt külm ja kõrk! Samas ei peaks sugugi alati nii kriitiline olema, sest moes on kõik suhteline, kuidas sa saad päriselt öelda, et üks kleit on ilusam kui teine…

Inglaste saate juures ei meeldinud, kuidas kaotaja ära saadeti, sooviti head aega ja oligi kõik, ei mingit käesurumist… väga imelik! Samas oli inglaste puhul leitud aega näidata võistlejate tegemisi vabal ajalgi. Ei olnud pidevat kellale osutamist, kui lühikese ajaga võistlustöö valmis pidi saama, mis muidugi ameeriklaste puhul väga oluline on, sest peab ju kuidagi põnevust tõstma, isegi seal, kus seda õieti pole… Inglaste ruumid oma suurte vanade akendega olid kuidagi erliselt kodused, tuletasid meelde mõnda maja Tallinna vanalinnas. Võistlejate hulgas oli muide kaks väga tugevat Kanadast pärit moeloojat!

Ameeriklaste puhul ei olnud eriti palju lõigete kujundamisele tähelepanu pööratud. Tundus nagu tõmbaks nad kanga ümber nuku ning järgmisena oligi kaunis kleit välja võlutud! Ning nende puhul tulid palju kergemini küüned välja. Austraallased olid selles suhtes kõige sõbralikumad! Üks lausa aitas teisi, kui tal aega üle jäi!

Minu fotod siin kõrval ei ole üldse sellest saatest, hoopis Royal Ontario Museum'is väljapandud tekstiilinäitusest. Hetkel on suureks tõmbenumbriks Marie-Antoinette'i kleit, mis umbes kolmkümmend aastat muuseumi varade hulgas peidus olnud ja nüüd uuesti lühikeseks ajaks välja toodi. Korra on see laenuks olnud Prantsusmaal. See tähendab, et ega neid kleite tollest ajast palju alles ei ole, või nii heas korras. (Ülemisel pildil on näha ainult tunglemist kleidi ümber ja teisel on hea võrdlus, kui väike see ajalooline daam oli...). Vaata muuseumi poolt tehtud lühikest videot kleidist. Selles on üks osa pühendatud ka kleididisainerile!

Kõige esimeses Project Runway seerias on väike õnnetus. Keegi õmbleb läbi oma sõrme. Minuga on juhtunud täpselt sama asi, kui õmblesin endale ülikooli ajal mantlit. Õmblusmasinat, mida kasutasin, pidi jalaga sõtkuma... nii et ise hoogu andes läks terav nõel läbi minu küüne... Kas jätsin õmblemise pooleli? Jah, natukeseks ajaks. Aga mantel oli ju vaja valmis teha!

President

Kuidas siis nii, kui kõik aina USA presidendivalimistest räägivad, siis minu maailma keerleb ainult ümber minu naba :). Mina julgen öelda, et minu jaoks oleks naise presidendiks saamine olnud palju suurem võit! Ilmselt on Kanadas elamine mind täiesti pimedaks muutnud inimeste nahavärvi suhtes. Näen enda ees inimest ja mitte seda, mis värvi ta on või millise taustaga.

Ameeriklaste konservatiivsus (kahjuks ka naiste puhul) ei saa üle mõttest, et mehe asemel võiks naine nii suuri riigiasju ajada... Teisalt oli musta mehe valimine samuti suur ületus (kuigi pisut mahendas seda musta mehe pilti tema valge ema; ning isa, kes oli kunagi Aafrikast Ameerikasse õppima tulnud, st ei olnud orjade järeltulija. Obamat kasvatas peamiselt tema ema ja vanavanemad. Kui ta isa abiellus valge naisega, oli pere Aafrikas väga kuri poisi peale!). Oluline oli ilmselt paljudele noormatele valijatele tunnetus, et nende hääl sai nii tugevalt välja hüütud.

Ja viimaks, kui palju olen ma näinud suuri valimiskampaaniaid, milles lubatakse maa ja taevas tulevastele valijatele kätte; ning kui valituks saadakse, peetakse vaid väikesest protsendist lubadustest kinni... Tänapäeva demokraatlikes riikides ei vali me endale kuningat, kes ainuisikuliselt häid või halbu otsuseid teeb, nii palju tegureid mõjutavad nende tegevust! Sellepärast ei oska ma öelda, kumb parem on või halvem, eks aeg näita, mis Obama kaasa toob. Obama jättis oma noorusega parema mulje, kuid kes teab, kas see ei tekita olukordi, kus jääb puudu otsusekindlusest.

(Mulle meeldis väga Andrus Kasekampi Delfile antud intervjuu.)

Koolikott

Mõlemal tüdrukul on olemas koolis käimiseks seljakotid. Siiani pole suurt häda olnud, sest enamasti jäävad raamatud kooli ning ainult mõne töö lõpetamiseks või koduste ülesannete tegemiseks oli vaja raamat koju tassida. Sel aastal on Kirkel aga hulgaliselt matemaatikat vaja kodus teha ja kui tavaliselt annavad õpetajad kooli ajal aega selleks, siis praegune õpetaja pidavat kogu aja seletamise peale raiskama. Kui siis keegi küsimuse esitab, pidi ta veel ja veel kord üle seletama, kuni aeg otsa saab...

Muidu poleks midagi, kuid siinsed raamatud on eriliselt suured ja rasked - kirjapaberi suurused kõvade kaantega teosed. Loomulikult teeb see koti eriliselt raskeks. Ja nagu ma hiljuti lugesin, soovitatakse lapsel koti raskusel mitte üle 15% tema kehakaalust olla. Nii ma otsustasin muretseda Kirkele ratastel seljakoti.

Selleks oli vaja poodi minna. Kuna meie auto jukerdab käivitamisel, siis keeldusin sellega kuhugi sõitmast ning sel ajal kui minu muu pere karate treenigule kiirustas, seadsin sammud jala ostukeskusesse; kus loomulikult koolikotte enam erilises valikus polnud. Leidsin mõned seljakotid, mille hind algas umbes ühksakümnest dollarist. Esiteks hind... ja teiseks olid need ka pisut liiga suured ühele koolilapsele. Viimaks, kui olin läbiväsinud ning tülpinult koju jalutasin (kokku kõndisin sel õhtul pea 14 km), astusin läbi teelt küll pisut kõrvale jäänud Winners'i poest, mis ostab kokku mujalt poodidest järelejäänud kraami. (Kõigile, kes Kanadasse satuvad, soovitan soojalt seda poodi! Sealt saab uhkeid rõivaid hulga odavamalt kui tavapoest!). Ning sealt saingi pildil oleva koti, millega lihtne kogu oma kraami kooli ja koolist koju vedada.

Huvitav on siinses põhikoolis see, et me ei pea päriselt mitte kuidagi sügisel selle jaoks valmistuma, välja arvatud muidugi kooli- ja lõunasöögikott. Vihikud ja raamatud antakse koolist! Mõlemad on sellised suured nagu pildil näha. Enamasti jääb kõik kooli nagu nimetasin, oleneb muidugi õpetajast. Kirke ütles, et ei jõua ära oodata, millal tema õige õpetaja uuel aastal tagasi tuleb, sest see asendusõpetaja ei istu talle kohe mitte kuidagi. Eks näe, kui palju parem ta siis on...

Soe talv...

Kui me eelmisel aastal olime suure lumega õnnistatud, siis nüüd ennustatakse palju mahedamat talve. Muidugi ei lähe need ennustused alati täppi, sest suvi pidi meil siin ka üle aegade kõige soojem olema, kuid ennustuseks see jäigi. Vaadates aeda, kus saialill oma õie just lahti ajas ning kraadiklaas näitab päris kõrgeid kraade, siis kes teab, äkki saabki nii olema. Loodetavasti tuleb küllalt lund suusatamiseks!

Junk

Ainult 5% toodetud plastikust võetakse uuesti kasutusele... Masendav! Ainke lahendus: ÄRA KASUTA PLASTIKUT, mille peale kasutamist kohe ära viskad!

Olen lehekülje Junk usin lugeja olnud. Kaks meest ehitasid plastikpudelitest parve ning seilasid sellega Ameerika läänerannikult Hawaile, püüdes üldsuse tähelepanu pöörata saastatud ookeanide olukorrale. Viimases nende sissekandes oli see Martha Stewartiga toimunud intervjuu, mis hästi lühidalt ja ilmekalt seletab, mis meie poolt toodetav ja kasutatav plastik tähendab mereloomadele ja kaladele!

Teine blog on Ros Savage oma, keda olen usinalt lugenud. Noor naine, kes üksi üle ookeanide sõudes põhimõtteliselt sama eesmärgi püstitanud, tõsta inimeste teadlikkust keskkonna küsimustes ning õhutada meid kõiki midagi selle heaks ära tegema!

Kostüümid

Seekord ei saanud ma millegipärast ühtegi korralikku pilti tüdrukutest, kui nad Halloweeni õhtul jooksma läksid (välja arvatud see kõrvalolev). Sellepärast vaatasin üle, mis mul arhiivis on ning panin kokku ülevaate möödunud aastatest. Loomulikult on kõik riided väikeseks jäädes edasi antud õeraasule, kuigi õmblesin kõik üsna suure varuga, et ikka mitu aastat vastu peaksid ;). Suuresti oli selle õmblemise taga Eesti lasteaias toimuv mardiparaad...

Mari jaoks sai kunagi valmistatud maasikariided, mis küll kangesti tomatit meenutasid :). Kui õhtul külm oli, mahtus sinna alla midagi sooja, mis tegi muidugi maasika/tomati hästi ümmarguseks! Peale seda tegin mustast riidest püksid ning pusa, ikka mitu numbrit suuremad. Kaunistuseks kaela, käte ja jalgade ümber kunstnahast ääred, mida sai ilusti ära võtta. Saba vöö ümber ning kassikõrvad, mis alguses eriliselt suured said. Ega mulle see ümbertegemine eriti ei meeldi, kuid ei suutnud kuidagi välja mõelda, millisel loomal niiiiii suured kõrvad oleks. Väike rotike sai pluusi peale õmmeldud, kuid see kippus meil pidevalt ära kaduma.

Kui Maril juba oma ideed tekkisid, siis sai talle valmistatud ämblikukuninganna kostüüm. Väike kleidike, mille peale käis pealeseotav seelik, eest lahti, et joostes mitte selle otsa ei komistaks. Kõige üle kõrge kaelusega keep. Nüüd kulus marjaks ära kellegi vanadaami annetatud brokaatkleit :), mida kausutasin selle pikema seelikuosa pahema poole katteks. Pähe kuldne kroon, kätte ämblikusõrmused ning oligi neiu valmis. Kõigi nende kolme kostüümi puhul sain väga palju kiidusõnu kommide jagajatelt! Ja kui vaadata neid, kes välja tulevad, siis väga palju näeb tavalisi lihtsaid nõiakostüüme. Enamasti, mida väiksemad, seda uhkemad riided.

Eelmisel aastal, kui Mari sellestki välja kasvas, leidsin enda ühed vanad läikivad mustad pikad püksid, selga sai sametpluus, vööle kaks pistoda ning kõige üle suurest riidest kiiresti kokku pandud keep. Selle puhul nägin kõige vähem vaeva, kuid tuli ikkagi päris hea. Seekord kahtles Mari juba, kas üldse minna oma vanuse pärast, ta on mul juba pea sama pikk kui mina. Kui ta aga veelgi vanemaid tänaval kommikottidega ringi liikumas nägi, siis rahunes ta maha. Eks näis, kuid see ehk jäi tal viimaseks korraks...

Panin siia kõrvale ka ühe toreda pildi sellest, mis juhtub peale pikka õhtust ringi jooksmist...

Kuni järgmise aastani...

Halloween'i õhtu

Pean tunnistama, et mulle meelidvad enamasti sellised „rahulikumad” kaunistused Halloweeni ajal - kõrvitsapead, hernehirmutised, õlenukud, mõnusad nõiad ja lihtsad vaimud...

... aga enamus majaesiseid võistlevad, kui õudsed need välja on tulnud!

Siin on mõni näide sellest, kuidas ka lapseeast väljas võib Halloweeni õhtust osa saada. Kõige põnevamad on muidugi need, kes siis end liikumatult istuma seavad nagu nukud ning loomulikult palju kilkeid ja naeru maja juurde tulnute seas tekitavad.

See maja on igal aastal tõeline vaatamisväärsus. Majahärra seletas kord, kuidas teda ei lubatud kunagi Halloweeni ajal väljas käia ning nüüd teeb ta selle mitmekordselt tasa. Kaunistused on viimase peal, muusika mängib, sel aastal oli isegi film („Corpse Bride”) taustaks!

Loomulikult on kusagilt vaja sellised uhked kaunistused ja kostüümid muretseda. Enne Halloweeni saab näiteks pood, mis tavaliselt pidude korraldamiseks kaupa täis, sellise näo...

Veel pilte minu fotokaga.

Fotojaht - küünal

Minu pilt pole just täpselt küünlast, vaid sellest kuidas küünlaleek kõrvitsale näo loob. Kas just inimkäe abil... või ehk praegu ringi liikuvate vaimude nõiaväel :).

Vaadates üle oma reedeseid pilte, leidsin selle, millel muidugi üks väga tradtisiooniline küünalde kasutamine. (Minu tüdrukute sõbranna sünnipäevapidu on enamasti Halloweeni õhtuga ühendatud, kuigi päris sünnipäev mõni päev hiljem saabub. Koos on tore ringi joosta ning pärast peokooki süüa).

Teiste küünlad siin!