Emadepäev

Kallis emakene,
oled minu kallikene.
Hoiad mind alati kallina,
laulad mulle armsana.
Oled mind alati aidanud,
kui mina olen küsinud.
Nüüd sooviksin Sulle
HEAD EMADEPÄEVA!

Väga vabas vormis luuletuse kirjutas Mari Eesti Kooli emadepäeva aktusel esitamiseks. Sellest jäime küll lõpuks ilma, sest olin järjekordselt migreeniga siruli ning ükski kena luuletus ei suutnud mind üles ajada, et õhtul kooli sõita :(

Õpetaja andis hiljem tema kirjutise mulle edasi ning olin väga liigutatud, kui palju 'kallisid' selles oli ning isegi laulmine oli ära märgitud. Viimase puhul tunnevad mu lapsed küll vist eriliselt väljavalituina, sest ainult nendele ma laulangi. Vaevalt et keegi end millestki ilmajäänuna tunneks, kui mind kunagi laulmas ei kuuleks ;).

Huvitava faktina: sel aastal möödub 100 aastat esimesest emadepäevast. Selle algatajaks oli Philadelphias elav Anna Jarvis, kes aasta peale oma ema surma organiseeris valgete nelkide jagamise igale emale koguduses (valged nelgid märkisid ema südame puhtust). Mõne kirjutise põhjal oli tema enda ema see, kes süstis tütrele mõtte kuidagi emasid austada. 1908.aastal peeti St.Andrew'si kirikus Lääne-Virginias teenistus emadele. 1909.aastal tähistati emadepäeva juba 46 osariigis, lisaks Kanadas ja Mehhikos.

Emadepäev on kulutulena levinud üle maailma ning kui Anna Jarvis veel elas, pettus ta väga, kuidas see kommertslikuks muutus - postkaardid, lilled, kingitused. Ta ütles, kas tõesti ei saa oma käega kallile emale ühte kirjagi kirjutatud... Tal endal ei olnud lapsi, emadepäevast sai tema lapsuke ning tal oli kindlasti kahju, milliseks tema laps sirgus. (Siin on artikkel ja kokkuvõte, kust ma infot hankisin.)

Loodan, et kõigil emadel on tore emadepäev, ilma emata poleks me kunagi siin ilmas olnud!

Fotojaht - sildid

Kes arvab ära, kus selline tore silt üleval on ;)
Vastus: koolimajade juures!

Kõikvõimalikud sildid ühel pildil:
minu lemmik - kilpkonn, kes annab teada, et tänaval on „muhud”
nagu kollane silt tagaplaanil üle kinnitab.
Lisaks Toronto ajalooliste radade märgid.


Kuidas seletada jalgratturile, kuidas vasakule pööret teha...


Kes julgeb nii julgustavat gaasimeest endale koju kutsuda?!


Banaanid ja teras...


Viimaks mõned „koduvalmistatud” sildid:
postil reklaamitakse prügikorjamist ja „koeraprügi” eemaldamist
(pea iga posti küljest leiab midagi „huvitavat”,
ma pole siiani aru saanud, kas linn ikka lubab seda teha,
kuid kes sellest hoolib...);
teine räägib iseenda eest...

Kooli juubel - 175!

Laste kool tähistab sel aastal 175. aastapäeva! Muidugi on siinses „noores” riigis kõik, mis rohkem kui 100 aastat vana, juba antiik :), aga 175 aastat kõlaks ühe külakooli jaoks, ükskõik millises maailmanurgas, päris uhkelt vist. Torontos on ta vanuselt teine algkool.

Umbes samas kohas alustas õppetundide andmist kunagi aastal 1822 ühe kohaliku kingsepa õde, kes kasutas kingsepa ruume, et õpetada kaheksat last. 1833.a. kerkis esimene koolihoone (pildil), millel vaid üks tuba ning mille sarnaseid tänase kooli võimlasse umbes viisteist mahuks.

Viiskümmend aastat hiljem - 1920.a. - ehitati see ümber - teine pilt (maa ostmiseks oli vaja koguda $4500). Kui pool sajandit sai uues majas õpetatud, jäi see taas kord väikeseks ning 1974.aastal sai kool oma praeguse väljanägemise.

Hetkel on koolis pisut üle viiesaja õpilase (viimastes klassides - 7 & 8 - on neid pisut üle saja). Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli õpilaskond üsna ühekülgne, siis praeguseks räägib peaaegu 80% lastest mõnda teist keelt kodus. Nendest on ülekaalus korea keel. Lisaks somaali, serbia ja vene keel.

Kolmapäeval ja neljapäeval saime lõpuks minna õhtul kooli ning vaadata etendust, mille nimel terve kool septembrist peale oli töötanud. Nimetasin kord seda Aladini näidendi puhul, kuidas koolietenduste puhul võimalikult palju lapsi kaasa haaratakse, mitte ainult esinema vaid ka ettevalmistusi tegema. Mulle meeldib see väga, nii ei tunne keegi, et ta on kuidagi kõrvale jäetud ning kindlasti aitab taoline lähenemine kooli ühtsustunde kasvatamisele.

Mille üle mul samuti eriliselt hea meel on, kuidas esinejad ei pea just kõige perfektsemad olema. Ei tähenda, kas oled paks või peenike, lühike või pikk, kas oskad just imetäpselt oma jalgu ja käsi tantsu ajal sättida, peaasi et sul on tahtmist ja energiat midagi teha! See särts ja elevus kandub siis pealtvaatajatessegi, kes rõõmsalt esitatavat jälgivad. Mul läheb nägu alati naerule, kui näen, kuidas nad ise oma esinemisesse sisse elavad.

Esinemine pidi toimuma õues, kahjuks sadas kolmapäeval vihma, nii olime kooli võimlas (eraldi aktusesaali pole olemas). See pilt, kus Kirke ja Marija tantsivad ning Mari on vasakul imepisikesena tagaplaanil ühte taustapilti hoiab, on tehtud neljapäeval.

Kanada esimesed elanikud - indiaanlased. Eriliselt meeldis mulle see neiu, kelle näoilmed olid lihtsalt võrratud!

Siin on väike kooliansambel. Terve etenduse juhiks oli vasakul seisev habemega meesterahvas, kes on näitekunsti- ja tantsuõpetaja (mõlemad ained on õppekavas) - tavaliselt on nad ise nende kunstide harrastajad ja koolide juures lühikeseks ajaks (aastaks).

Viimaks tuli kõik kokku korjata ning võis kooli sünnipäeva auks pakutud torti nautida!

Ma panin kokku ühe video mõlema päeva esinemisest. Kvaliteet muidugi pole just eriti kiita, kuid kui istusin seal, siis vaatasin kõiki neid vanemaid ning üksikuid (immigrantide saatus) vanaemasid,-isasid, kes saavad osa laste tegevusest, ning mul oli kahju minu laste vanavanematest, kes nii kaugel on ja ei saa kunagi midagi sellist kogeda. Vähemalt videopilt toob asja pisut lähemale.

Etendus ise on väga sümboolne, jutustab esialgu indiaanlastest, ümbritsevast loodusest, sisserändajatest. Südamesse läks nooremate klasside poolt esitatud laul tuvidest, mis kunagi inimeste poolt hävitati - lapsed olid valmistanud lipukesi, millele maalitud linnu pilt (lihtne viis tõmmata kaasa hulgaliselt õpilasi). Lisaks vastavalt ajastule esitatud tantsud. Hästi tore oli meil!

Võta või jäta

Ameerikas alguse saanud saade „Deal or No Deal” rändas sel aastal üle maailma ning täna vaatasime lindistust Eestist! Võistlejad on siiski ameeriklased ning võidusummad dollarites, ainult koht oli teine. Lastel oli samuti lõbu laialt, kui eestlasest saatejuht eesti keeles rääkis ja nad kõigest aru said!!!


Me ei ole seda eriti vaadanud. Kunagi Quebecis suusatamas, kui midagi muud õhtul polnud teha, siis istusime teleri ees ning hoidsime võistlejatele pöialt. Nüüd siis üle tüki aja, kuna saade on NII eriline, tavaliselt on mul ajast kahju, mis taoliste ajaviitmiste peale kulub...

Siin on väike lõik saatest. Kanadalastel on sama saade olemas, kuid ameeriklaste oma on samuti kodule lähedal, sest saatejuht Howie Mandel on kanada koomik (nii nagu nii mitmedki kuulsad „ameerika” näitlejad, kelle juured hoopis Kanadas on). Olen kindel, et väga paljud kohalikud eestlased istusid kenasti teleri ees õhtul, sest siin hoolitsetakse meie eest väga hästi. Terve nädal on meid selleks e-posti teel ette valmistatud siinsete „aktivistide” poolt, kes pidevalt meid toimuvaga kursis hoiavad :)

Vahepaladeks olid toredad lõigud Eestist ning mõned faktid lisaks. Eestit nimetati vanimaks kultuuriks Euroopas ja ega meil pole põhjust vastu vaielda ;) Üks võistlejatest pidi muuseas verivorsti maitsma, kuigi ta oli just enne nimetanud, kuidas ta taolisest aust varem ära oli öelnud... Ning Howie Mandel maitses eestlaste „erilist delikatessi” seajalga...

Reklaam

Kuidas püüda tulevaste ostjate tähelepanu ja huvi on kindlasti kõigile reklaamikampaaniate korraldajatele tuttav mure. Siin on üks lahendus, kus metroo trepid on reklaampinnana kasutusele võetud! Mida täpselt küll just müüa püüti, pean tunnistama, ei pannudki tähele (ilmselt ikka toitu neljajalgsetele sõpradele :), kuid kenad koerad jäid meile kõigile silma...



Täienduseks: vaatasin just pilti lähemalt ning sain aru, et pildid jutustasid hoopis WC-paberist (Cottonelle)! Tulevad, jah, meelde reklaamid väikesest koerast, kelle jooksu kurvi peal peatasid pehmed paberirullid... Nii palju siis reklaami toimimisest...

Kirjandi kirjutamine

Kolm lehekülge juttu on vaja valmis kirjutada. Mari ja emme abiga saab jutt lõpuks valmis, kuigi ega talle need ideed, mis me välja pakkusime kõik meeldinudki, lõpuks sai ikka oma peaga midagi paberile pandud ning lehekülgi kokku neli!

Kirke õpetaja nõuab sel aastal, et nad kirjutaksid kirjatähtedes. Sügisel alles hakati neid õppima! Siiani kirjutasid nad just nii nagu see tekst, mis ma siia kirja panen (trükitähtedes ei õpita esialgu lugema ega kirjutama, mis mulle tuli üllatusena). Väga paljud jäävadki taoliselt kirjutama, kuid Kirke teatas mulle imestunult, et kirjatähtedega (cursive writing) on palju lihtsam! Mariga harjutasime eesti keeles kirjatähti - tegime harjutusi, ta ütles, kuidas vahel oli hakanud ka koolis sedasi kirjutama, kuid praegu on ta läinud vanale viisile tagasi.

Ilusal kevadisel hommikul kooliteel - tossu paelad peab ikka kenasti kinni siduma!

Kanada haned

Tänase jalutuskäigu kõrgpunkt oli kohtumine hanedega, kes samamoodi perega ilusat suvist päeva nautima olid tulnud...



Bensiinihind on jälle tõusnud... aga näe siin saab otse pangaarvelt raha kätte...


Emme! Emme! Kas me jäätist ka saame??? - Olge nüüd kenasti kõnniteel, ärge rabelege!

Tulge kiiresti, aeg on koju sõita!!!

Ja viimaks pilt punarinnast, kes siin linnas päris tihti silma jääb ja kellest ma ilma pilti võtmata mööda ei saanud minna.

Muuseumis

Eile käisime jälle muuseumis. Kirke õpib hetkel igat sorti vanu tsivilisatsioone. Just lõpetas Egiptuse omaga ning nüüd peab ta kirjutama väikese ettekande vanast Kreekast. Püüdsin ikka Egiptuse jaoks neid samuti enne väljapanekuid vaatama viia, kuid aega jääb millegipärast kogu aeg napiks. Seekord siis jalutasin mina töölt linna (vähem kui tund) ning Tom tuli lastega metrooga kohale. Kokku saime täpselt samal ajal muuseumi ees!

Tom oli rääkinud veel laste eestlastest sõprade mamma-papaga ning noorema pere rõõmuks ilmusidki nad varsti kohale! Koos läksime alguses vaatama Darwini väljapanekut. Väga huvitavalt on esitatud tema elulugu ning näidised tema kirjadest, töödest ja üle maailma kogutud eksemplaridest. Taas kord oli mul hea meel näha, kuidas mõne koopia külge oli pandud silt: katsu julgelt!

Sinna oleks me Tomiga võinudki jääda, kuid aeg näpistas tagant ja lapsed tüdinesid siiski liiga kiiresti ära! Tegelikult kadusidki nad me silmapiirilt ja lõpuks leidsin nad sealt osast, kus võis käed külge panna ning joonistada ja „uurimistööd” teha. Nüüd tahan leida mõne huvitava raamatu Darwini elust ja peale seda uuesti seda näitust minna vaatama! Tom arvas samamoodi!

Ruttasime Vana-Kreeka osakonda. Kirkel oli kaasas lausa paber ja pliiats, et märkmeid teha! Kuid siis leidsin lihtsama tee, pildistasin teksti, mis tundus kasulik olevat. Tegelikult ega ta palju enda jaoks leidnudki, kuid sai siiski mingi pildi, milliseid esemeid ning raha nad kasutasid. Neile meeldis väga see jumalanna kuju, ja lastele omaselt tundusid porgand-paljad skulptuurid väga naljakad...

Käisime veel Egiptuse osast ka kärmesti läbi, kus on välja pandud tükide originaalsest hauakambrist ühele suhteliselt vähemtähtsale tegelasele; muumia sarkofaagis (irevil hambad ei jätnud just väga julgustavat tunnet hinge, siis vaadati hoopis lõbuga tema sidemete seest väljaulatuvaid varbaid); ja muumiad loomadele (sealhulgas ka krokodillile!).

Rohkem aega ei olnudki, juba teatati, et muuseum on suletud ning oleks kena, kui kõik lahkuksid. Millegipärast oli osa seltskonda meil vahepeal kaduma läinud, kuid ees fuajees saime jälle kõik kokku. Seal avastasime, et käisid suured ettevalmistused peoks, ilmselt seoses mais toimuva Hiina kuuga. Nii ma pildistasingi meie lapsi punasel vaibal, kuidas nad muidu sellele satuvad ;)

Fotojaht - volber

Volber on siin maal natuke raske teema. Siiani pole kuulnud selle tähistamisest. Väike otsing internetis tõi üles maipäeva tähistamise kui töörahva püha isegi Torontos (enamasti väikesed kogunemised ning näitused nädala jooksul); kuid enamusel pole sellet kindlasti aimugi!

Minu jaoks („vanal vene ajal”) jäi maipüha täpselt sama kaugeks. Kusagil oli teadmine, et veelgi vanemal ajal tehti tavaliselt maituld. Ning Soome saated näitasid noori tänavatel lõbutsemas. Rootsis sai osa võetud vähemalt ühest toredast koosviibimisest väikeses linnakeses lõkke ääres. Nüüd oleme maal, kus tule tegemine on keelatud või siis peab selleks kõrgemate võimude käest luba hankima. Meie muidugi ei hangi ning oleme teinud pisukest lõkketuld oma pisukeses grillis; ikka siis kui ilmad soojaks lähevad ning aias mõnus istuda on.

Sealt ongi minu seekordne pilt...


Käisin küll ringi ning proovisin leida võimalikult rahulikku tavaelu edasiandvat pilti, et näidata, kui ükskõiksed siinsed inimesed volbri vastu on; ning sattusin peale kõigepealt rattapolitseile ja järgmisele rongkäigule, mis kiiresti piltidele jäädvustasin.





Loomulikult polnud mul aimugi, millega tegu. Keegi proovis küll midagi seletada arstidest, kuid juba liikusid nad edasi ja jäingi mõistatama, miks küll selline noorte kamp tänaval oli. Tegelikult oleks pidanud aru saama, sest lehvitati kanepilehega lippe ning kui tähelepanelikult vaadata, siis nii mõnelgi oli suits kange kraamiga ees. Politsei vaatas päris rahulikult pealt, sulgedes osa tänavaid. Kujutan ette, kui pahased seisma pandud autojuhid olid, kuid ega nende ootamine liiga pikk olnudki.

Nüüd uurisin, kas kusagil oli sellest midagi kirjas. Paistab, et nad nõudsid marihuaana legaliseerimist. Kanada lubab seda arstiretseptiga kasutada, enamasti rasketel juhtumitel, kui pole lootustki, et inimene paraneks - valuvaigistina. Mingi jutt mõnda aega tagasi, et Kanada legaliseeriks kanepi ning hakkaks selle tootmist ja müüki reguleerima, on vaikselt kuhugi kadunud. Sellepärast siis protesteeritaksegi.

Mina olen selline imelik loom, kes pole suitsugi tõmmanud. Isegi Tartus ülikooli ajal ühikas elades oskasin sellest pahest kõrvale hoida. Samas arvan, et igaüks teeb oma otsuseid. Keelamine ei aita midagi (isegi kui kõigile selge, kui kahjulik see sinule on...)! Ainult hullemaks võib olukord minna. Kuna töötan panganduses ning puutun palju kokku laenudega, siis olen teadlik, mis võib juhtuda ühe majaga, mis on kasutusele võetud kanepikasvatuseks! Kui veel mõnda aega tagasi oli peamiseks mureallikaks Kanada läänerannik, siis praegu on Ontario provints kõvasti järele jõudnud... Kas legaliseerimine oleks lahendus... Mis juhtus, kui alkohol keelati, on kõigile teada...

Telesaated

Nii nagu ma ei saa enam kuidagi ringi käia ilma et igal pool kollaseid asju ei näeks fotojahi ärgitusel (isegi kui nüüd peaks juba uue pilguga ümbrust vaatama), ei saa ma kuidagi üle ega mööda moslemitest peale seda kui olin sattunud raamatu peale, mis andis hoopis teise pildi nendest.

Natuke rõõmsam pool moslemite elust on kajastatud Kanada komöödiasarjas: „Little Mosque on the Prairie”. Nende kodulehel on võimalus näha katkendeid saadetest, kuigi ma pole kindel, kas ka üle Kanada piiride :). Sari müüdi hiljuti Belgiasse ning on mõnes teises riigis samuti teleriekraanile jõudnud.

Ma ise olen vaid üksikule peale sattunud, sest vaatan suhteliselt vähe telekat. (Viimasel ajal rohkem lastega noorte saateid, mis on sellised lihtsad hea-halb tüüpi...)
Aga need, mida ma näinud olen, on üles ehitatud kõige lihtsamas mõttes naljale ja on minu meelest hästi toredad.

Üheks eesmärgiks selle saatesarja loomisel oli muuta stereotüüpset arvamust moslemi meestst kui naistepeksjatest, kes püüavad tervet maailma õhku lasta; ning moslemi naistest kui vaikselt nurgas istuvatest mehe sõna kuulavatest isikutest. Huumoriga esitatakse „mitteuskujaid”, kui omavahel suheldes tekivad arusaamatused.

Laenan siit paar kommentaari: Mary Darling, the show’s executive producer, says CBC scooped up the concept from the first line of creator Zarqa Nawaz’s “pitch”: She simply walked in wearing her head-scarf and said, “I think it would be great to do a comedy about my community.” Darling reflects, “It was the timing. The fact we are doing a Muslim comedy, humanizing a population that otherwise has not been humanized, is not a bad thing at all.”Little Mosque on the Prairie is “a sitcom and not political satire,” says Zarqa Nawaz, the show’s creator. A former radio journalist and documentary filmmaker, she wants “people to laugh with Muslims like they would laugh with anyone else, and feel comfortable doing so.”

Kindlasti on Kanada väga eriline, sest viimased aastakümned on riik ainult uhkust tundnud oma erinevate kultuuride üle ning neile oma toetust jaganud (ka eestlastele). Muidugi on see hea poliitika, sest kuidas sa muidu neid kõiki erinevaid rahvaid siin saad kenasti koos hoida :).

Leidsin, et Youtube'is võib samuti lõikusid näha. Siin on seeria esimene osa:

Koerajalutajad

Need kaks neiut pole sugugi kõigi koerte omanikud! See on hoopistükkis nende töö, et kokkulepitud ajal käia oma kliendid läbi ninb viia koerad jalutuskäigule.

Huvitav, kas neil on mingid eeskirjad, mitu koera korraga võib kaasa võtta ;). Või oleneb see sellest, kui tugev sa oled (mis küll juhtuks, kui koerad koos otsustavad jooksu pista ning veel kõik erinevas suunas), või kui palju jõuad koerte tagant ära koristada (siin ei tohi midagi vedelema jääda) või äkki sellest, kui hästi sa koerte keelt mõistad?

Neid kahte koerajalutajat näen päris tihti Eesti Maja ümbruses! Enamasti on teisemelised sellisel viisil leidnud endale teenimisvõimaluse.

Pesukarud

Toronto on mõne poolt nimetatud pesukarude pealinnaks Põhja-Ameerikas. Statistika ütleb, et neid jagub umbes 150 tükki ruutkilomeetrile, kui looduses on neid vaid 4 samasugusel maatükil! Põhjenduseks Toronto mitmed orud jõgedega ning pargid. Kuid ega sealt toitu kõigile leidu, nii mängivad prügi ja toidujäätmed suurt rolli nende toidulaual.

On neid, kes lahkelt oma aias pesukarule toitu jagavad, on neid, kes ei jõua ära kiruda, miks selline loom linnas on ning neid kes vaikselt oma prügikaste lukku keeravad ja maju kindlustavad, et loomad neid segama ei tuleks. Muidugi on pesukaru armas oma suurte silmadega ning eriti armas veel, kui pisiskesed pojad välja ilmuvad. Kui aga hommikul avastad, et prügikast, mille olid oma arust kindlalt lukustanud, on lahti tehtud ning kõik sodi laiali tassitud, siis teeb ikka kurjaks küll!

Lisaks veel probleem, kui nad endale pesa püüavad sisse seada ning avastavad, et sinu korsten on just see kõige õigem koht! Minu pildid ongi püütud täna ühest, kes käis majakatusel endale korterit otsimas. Kindlasti oli ta väga kurb, kui leidis, et korstnast ei saa siiski sisse ronida ning ta tagurpidi sealt tulema tuli!