Jõululaupäevane jalutuskäik

Nagu ikka sai peale õhtusööki õueriided selga ning läksime oma tavapärasele jalutuskäigule. Eelmisel päeval sadas pea terve päev vihma, kuid õnneks oli lund nii palju maas, et isegi vihm ei suutnud seda minema viia. Jõululaupäeval nägime isegi lumehelbeid alla libisemas, kui lapsed koos Kirke sõbranna Chen-Cheniga autosse torkasin ning me hoopis kinno läksime „Enchanted” vaatama. Väga armas film huvitava lahendusega, kus joonisfilmi tegelased päris inimesteks moonduvad ja New Yorki satuvad.

Kui olime kodus, oli ka jõuluvana vahepeal käinud. Ainult seekord tahtis Mari minuga teel omaette rääkida, sest ma olin lubanud kaheteistaastasele Marile täpselt ära seletada, kuidas selline asi juhtub, sest äraminnes on ju kuusealune tühi. Ma tõin appi päeval nähtud filmis ühe tegelase poolt tehtud mustkunsti triki ja ütlesin, kõik on ainult näiline - samal ajal kui silmad ühel käel, mis oma trikki tegemas, on teine käsi märkamatult silma alt ära. Ja taas kord kinnitasin ma talle, et ükskõik kui vana sa oled, võid ikkagi uskuda imedesse. Ta jäi rahule ja sosistas, kuidas oli jõuluvanale kirja kuusepuu peale jätnud, et teha kindlaks, kas need oleme meie, kes oma trikke teevad ning see oli endiselt seal, kui me toast õue kiirustasime. (Ja ta ei teadnud/märganud, kuidas ma olin seda näinud ning kiiresti midagi vastu sirgeldanud - las meil olla ikkagi veel seda salapära hõngu).

Siin me oleme kõik kenasti lauas. Kui Kirke endale ilusa kleidi selga pani, siis leidsin kiiruga minagi midagi punast, mis kapinurgas peidus. Ainult Tom ja Mari võtavad asja hästi koduselt.

Meie maja jõuluõhtu valguses.Ja riburada pilte jalutuskäigult
esimene neist meie vastasmajast...

Glögi-juustutort

Põhi:

150g piparkooke
75g võid/margariini
Täidis:
2 muna
1/2dl suhkrut
250g maitsestamata toorjuustu
5 zelatiinilehte (v 2½ tl zelatiinipulbrit)
1dl lahjendamata glögikontsentraati
½tl kaneeli
½tl ingveri
½tl nelki
2 dl vahukoort
Kate:
2dl lahjendamata glögikontsentraati
1dl vett
4 zelatiinilehte (või 2 tl zelatiinipulbrit)

Purusta piparkoogid ja sega sularasvaga. Suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale. (Kasutasin tavalisi küpsiseid ja lisasin juurde piparkoogimaitseaineid - mul ei olnud piparkooke käepärast :)

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks, sega toorjuustuga.
Pane zelatiinilehed (või pulber) külma vette ligunema. Vahusta koor.Kuumuta glögi ja sulata selles kuivakspigistatud zelatiinilehed (või lisa sulatatud zelatiinipulber). Vala väike kogus juustusegu pidevalt segades zelatiini-glögisegusse ja seejärel vala saadud segu pidevalt segades ülejäänud juustusegusse. Lisa täidisele vahustatud koor. (Mina katsin põhja pohlamoosiga ning segasin pohlamoosi täidisesse). Vala täidis põhjale. Tõsta tunniks külmkappi.

Valmista kate. Pane zelatiinilehed (või pulber) külma vette likku, sega glögi veega (mina segasin mustsõstramahlaga, sellepärast tuli kate väga tume) ning kuumuta. Sulata kuivakspigistatud zelatiinilehed glögis. Vala segu täiesti jahtununa tordile ja pane vähemalt neljaks tunniks tagasi külmkappi. Kaunista vastavalt soovile.

Kasutasin kaunistuseks pooleks lõigatud jõhvikaid. Jõhvikaid müüakse (ja muidugi kasvatatakse) Kanadas kuhjaga. Minu jõhvikad otsustasid rõõmsalt katte peale ujuma asuda, pidin siis ettevaalikult tordi külma tõstma, et nad õigelt kohalt minema ei ujuks.

Retsept on pärit qsti blogist, mida aegajalt käin piilumas. Originaalretsepti leiab Pirkka kodulehelt (nendele, kes soome keelt mõistavad). Õnneks vaatasin ka seda lehekülge, sest mul pole aimugi, kui palju võiks olla vahukoort ühes Flora pakis jne. Olen hädas olnud zelatiinilehtedega, kuid lõpuks leidsin ühelt rootsi lehelt, kui palju peaks pulbrit võtma ühe lehe asemel: üks leht = pool teelusikat pulbrit.

Jõulud...

Kuusepuu, oh, kuusepuu...

Lõpuks sai täna meie kuusepuu ehitud, ootas meil tükk aega nurgas ilusa rohelisena.

Kaunistame puu linnukestega. Kunagi lugesin neid iga aasta jaoks üks, mis me koos oleme olnud, kuni ühel jõulul sain neid kingiks hulganisti. Nüüd valime ilusamaid.

Mõned plastikust õunad ja ainukesed õrnad ehted on kaunid kärbseseened. Ning muidugi tuled - puna-valged. Mul on pisut karda, kuid sellega kaunistasime seekord ainult Kirket ja Liisut, kes kogu sebimist huviga pealt vaatas.

Jõuluküünlad aknal said lisakaunistusi ning Kirke leidis väikesed päkapikud, mis sai sinna juurde pandud. Kui vaatad tähelepanelikult, siis sokil on kiri, mis algab: Tere Kriks! - kiri päkapikule Kirkelt.

.......

Lumised vaated linnast

Jalutasin eile lastega kooli fotoaparaat käes, et vähemalt piltides jäädvustada seda imelist talveilma.

Päike piilus pilvede vahelt välja ning pani aeglaselt
alla liuglevad lumehelbed lausa sillerdama!

Meie tänav oli öö jooksul enamvähem puhtaks lükatud.
Hommikul kühveldasin veel auto sissesõidu tee ette tekkinud valli.
Tom oli tubli ja tegi pühapäeval korraliku töö,
kuid loomulikult tekivad sellised vallid,
kui lumeautod oma tööd teevad.
Kuhugi peab ju lumi eest liikuma...

Kuhjas lumi teede ääres ulatus lastele kohati
päris kõrgele. Vaatasin lumevalle ning mõtlesin,
kui suured need lastele tunduvad, mõnikord üle pea...
Mis tunne oleks mul jalutada selliste lumekuhjade vahel.

Nüüd kaks pilti koos, üks on võetud novembri lõpus
ja teine eile, pisut erinev, kas pole...

Kirke oma parima koolisõbranna Chen-Cheniga,
kellega pahandasin, kus ta sall ja müts on.
Nad peavad oma pikal söögivaheajal peale kõhukeste
täitmist väljas mängima ja muidugi hakkas tal siis jahe.
Kirkegi pani täna lumepüksid jalga, sest nii on toredam
lume sees möllata!

Nüüd ma juba jalutan tagasi koju ning klõpsutan niisama.

Paljud majaomanikud olid varakult väljas lumega
võitlust pidamas.

Siin need uhked lumevallid on päikesevalguses...

Lumes on tore mängida...
Mari proovib Kirkele kelgusõitu teha!

Kirke proovib Marit edasi sikutada...
Ta on osavalt nööri ümber keha tõstnud,
aga paistab, et sellest pole palju abi!

Täna käisid nad koos isaga päris kelgumäel, mis pole meist väga kaugel. Hanna ja Katariina ja Mihkel tulid ka kõik kohale. Hiljem tegi Tom neile kõigile kakaod (sellist päris, mitte valmissegust, lapsed olid arvanud, et emme oma on parem ning olid ladunud aga suhkrut juurde tassidesse).

Jõulupeod

Teisipäeval oli Eesti Kooli jõuluaktus, millest juba pisut kirjutasin. Eile panin kokku väikese ülevaate lauludest. Seekord oli Tom palju tublim ning ei hakkinud liiga palju laule, järgmine kord on ta juba proff (ma ei saa ise tavaliselt sellest osa võtta, sest pean samal ajal usinalt tööl olema).


Lapsed laulsid kenasti, eriti hea hääl on Mari klassiõel Julianal, kelle laulujupp on jäänud ühe mu teise video peale. Kõik said jõuluvana juures korraks käia, kinki saada ning pilti teha - paljude jaoks ongi see ainuke kord, kus jõuluvana oma silmaga näha (meiegi juures käib ta nii ära, et ainult kingid jätab maha). Kuid minu tüdrukud teatasid ükskõikselt, see oli onu Jaak. Uurisin, kuidas nad sellest aru said ja kiiresti seletati: jõuluvanal ei ole tumedaid vuntse (need paistsid võltsvuntside alt kahjuks välja).

Laupäeval hakkas meie pikk lumesadu pihta ning samal õhtul pidime olema Eesti Majas panga jõulupuul. Esialgu arvasime, et läheme seekord hoopis metrooga, sest oodata oli päris nigelaid sõidutingimusi, kuid siis kuulasin uuesti ilmateadet ning see lubas alles keskööst tugevamat sadu. Nii me siiski autoga kohale sõitsime. Kojusõit oli palju kehvem, minule eriti sest pidin roolis istuma, aga koju me kenasti ikka jõudsime, kus lapsed olid end juba magama seadnud.

(Mari tegi minust kodus pildi, sest ta teatas, et ma pole kunagi piltide peal. Isegi prillid pidin korraks eest ära võtma. Ma ei hooli eriti kontaktläätsede kasutamisest - ainult suusatades olen viimasel ajal need ette pannud. Mida vanemaks saan, seda mugavam olen ja pealegi annavad prillid sellise targa inimese mulje:)

Pidu on meil ikka selline eestilik - verivorstid, hapukapsad, praekartulid ja sealiha. (Ühel aastal pakuti meile midagi muud, kuid eestlane tahab jõulupuul ainult jõulurooga näha ükskõik kui maitsev see muu on! Olen imestusega vaadanud siin üles kasvanud noori, kes väikesena kirtsutavad verivorsti ja hapukapsaste peale nina, kuid vanemaks saades teatavad, et jõulud pole jõulud ilma verivorstita!)

Kuna ma enamasti kangemat kraami ei tarvita, siis oli mul esialgu plaan peole kalja muretseda. Avastasime päris head sordid, mida poolakad Ukrainast ja Venemaalt sisse toovad. Kahjuks ei jätkunud lõpuks meil aega, et sinna poolakate poodi sõita. (Poe nimi on „Starsky”, millest minu lapsed esimesel korral kenasti oskasid välja lugeda: star sky...).

Nagu ikka oli meil peoks olemas kingitused, mille hankimisega mina viimastel aastatel tegelenud olen. Kogemused ütlevad, et toiduasjad/ kommid on kõige parem kink, sest kõik muu kribu-krabu võib esialgu küll kena ja huvitav paista, kuid poole aasta pärast otsitakse kohta, kus see panna või aasta pärast kingitakse hoopis kellelegi teisele edasi. Eelmine aasta pakkisin neid hästi omapäraselt. Kuna Mari on mul eriline origami huviline, siis avastasin pabervoltimise kingipakkidele. Väga lihtne, kuid jätab mulje nagu oleks keegi tükk aega kingipakkide kallal pusinud.


Selgi aastal ei piirdunud ma kingipakkide saajate nimede väljaloosimisega (meil on pakke vähem kui külalisi). Möödunud kord lahendasime mõistatusi, seekord olin korjanud õigekeelsussõnaraamatust välja sõnu, mille tähendus tuli ära arvata. (Pidin arvestama, et meie hulgas on Eestist tulnuid, kelle jaoks eesti keel palju lihtsam ja samas ei tahtnud ka liiga keerulisi sõnu mängu võtta). Kui asi liiga raske, siis lugesin ette mõne sõna nagu näiteks: rotaagilla... mis muidugi on tagurpidi alligaator.

Olin teinud valmis uued laululehed, sest meie hulgas oli seekord külaline (muusikaõpetaja) Eestist, kes oli saanud akordioni laenuks ning meie olemise elavamaks muutis.


Taas kord oli söögilaual imetlemiseks ja söömiseks kaunis lillekorv puuviljadest ning üllatusena trühvlipuu (kahjuks muutusid trühvlid liiga pehmeks kuuma käes). Edible Arrangements link viib leheküljele, kus saab rohkem imetleda neid kenasid „söödavaid lillekorve”.

Õunakoogid

3 dl hapukamaid õunu - riivi
1 spl konjakit
2½ dl nisujahu
1½ dl suhkrut
1 tl soodat
½ tl soola
1 tl kaneeli
näpuotsaga muskaatpähklit
¼ tl nelki
1 tl vaniliini
2 suurt muna
1 dl juurvilja õli (mille asendasin sulatatud võiga)

1.Ahi kuuma 175C.
2.Sega kokku riivitud õun ja konjak.
3.Eraldi nõus sega kokku kõik kuivained.
4.Lisa munad, õli ja õunasega kuivainetele, ära üle sega vaid nii palju, et kõik on kenasti läbisegi.
5.Täida muffinivomrid ning küpseta 20-25 minutit. Kasutan silikoonvorme, muidu võiks vormidesse enne paberist korvikesed panna või pann korralikult rasvainega määrida. Mulle meeldib teha sellieseid pisikooke ja mitte tavalise suurusega muffineid (milline sõna mulle jällegi sugugi ei meeldi ja esialgu eesti keeles nalja tegi).

Retsept on võetud ja pisut kohendatud Kristina Castella raamatust „Crazy About Cupcakes”, mis on minu meelest üks väga põhjalik ja tore raamat väikekookide küpsetamiseks.

Lumi

Eile õhtul hakkas lumi alla tulema ning taevaluugid jäid tänase õhtuni lahti. Lumi oli selline kerge, mida kõvad tuuled rõõmsalt ringi keerutasid. Täna pidi lastel olema karate jõulupuu ja peale seda oleksime kiirustanud väikese Robi sünnipäevale. Kõik need jäid lõpuks ära. Kõigepealt vaatasime aknast välja ja kuulasime uudiseid, mis soovitasid ainult hädavajadusel autoga lumistele ja jäistele teedele välja minna. Arutasime, kas sumpame üle lumehangede karate peole, samal ajal jõudes otsusele mitte hakata läbi linna sünnipäevale minema, (hoolimata teadmisest, et jääme ilma imeheast suitsukalast, mida majaperemees ise püüab ja valmistab). Varsti peale seda saime sensei Mark'ilt kõne, et nad on lükanud jõulupidustused jaanuarikuusse!

Seadsime siis end mõnusalt pühapäeva veetma. Mariga küpsetasime imehäid väikekooke (cupcakes). Tom pani kuusepuu üles (avastasime poole päeva pealt, et kuusejalg laseb vett läbi, nii oli meil pisut rohkem tegevust kogu selle vee kuivatamisega, õnneks polnud me veel seda ehtima hakanud). Puma läks kuusest täiesti sassi, keeldus sellele lähenemast. Tal oli raskusi oma ronismispostist allasaamisega, sest lihtsam tee alla oli liiga ligidal kuusele. Hiljem meelitasin ta siiski puule lähemale ühe värvilise paelaga, kuid õnneks möödub ta hetkel kuusest suure kaarega - olen näinud pilte kassidest ja jõulupuudest, millest peale kassi rüüstetööd midagi järgi pole jäänud!

Tom läks poole päeva pealt lund lükkama ja lapsed välja mängima. Kui kõik tagasi tulid nõuti kakaod. Ma ei saanud kohe reageerida - olin just oma emaga Skype'i vahendusel telefonil ning seletasin parasjagu midagi kui-ei-küsi, siis-ei-saa- vaimus'. Kuna olin enne raadiot kuulanud ja kõlarid üleval peale lülitatud olid, kuulsid lapsed minu tarka kõnet ja tormasid alla. Kirke ütles: „Emme, me tahame kakaod! Sa ütlesid ise, kui ei küsi, siis ei saa!”

Suur uhke lumemasin käis meie tänavat ainult uudistamas,
lume jättis ta kenasti millegipärast teele...

Õhtul küpsetasin pannkooke, mis tavaliselt hommikuti teeme. Panime küünlad põlema ja istusime kõik maha kookide ja moosiga.

Lumesaju kohta lugesin, et Torontos tuli maha umbes 25 cm, mis on omamoodi rekordi ületamine 1944.aastast - ühe päeva jooksul Torontos nii palju lund! Õnneks sattus taoline sadu nädalalõpu peale. Talv algab ametlikult alles nädala pärast, kuid meil on see täie hooga kohale jõudnud (mitme aasta eest takkajärgi).

Mõned pildid meie akendele seestpoolt:

Jõulused jõulud?

Siin on pildimeenutus aastast 2003, kui Jaanika meiega elas ja kenasti laste eest hoolt kandis. Igatseme ikka teda taga! Veel oleme igatsenud saada ilusaid valgeid jõulusid, täpselt nagu pildil, kuid viimased aastad (eriti eelmine) on väga soojad olnud. Seekord on meil juba tükk aega lumi maas olnud (sellest ajast peale, kui ma pildi jalgratturist töö juures võtsin) ning hetkel lubavad ilmaennustajad lume püsimist! Ometigi midagi kaunist pimedasse aega!

Lõpuks lühike kirjand, mille ma kiiruga pigistasin teisipäeva õhtul Marilt välja, sest õpetaja Kai ootas lugu juba üle nädala aja ning lubas vaata et tunnistuse tagasi võtta. (Eesti kooli tunnistused olid mõlemal väga head!) Siin on link Eesti Elu lehele, kus kirjutatud kooli jõuluaktusest. Ise proovin lähemas tulevikus Toomase võetud pildid üle vaadata ning videoga mängida. Kuigi võtame seda jõuluasja suhteliselt rahulikult, kipuvad kõik ümberringi rabelema, mis teeb töö juures olemise pingeliseks. Lisaks on sel nädalavahetusel kolm pidu, millest proovime jõudumööda kaasa lüüa.

Mis jõulud tähendavad mulle.

Mulle ei ole jõulud, et kirikusse minna. Minu ema ütleb, et juba meie kauged esivanemad pühitsesid sellel ajal. Mulle meeldib oodata jõulusid. Meil käib päkapikk Kriks. Mõnikord me kirjutame talle ja tema kirjutab meile. Ta räägib eesti keelt ja tuleb Eestist. Ta toob meile puzzle tükke.
Minu pere teeb kõigepealt ühe jõuluõhtusöögi. See on väga ilus, sest ainult kuuse jõulutuled ja küünlad on peal. Igaüks räägib ühe loo. Kui me oleme söönud, me läheme jalutuskäigule. Me käime ümbruskonnas ringi natukene ja siis tuleme tagasi koju. Kui me käime ringi õhtul, me näeme kõiki neid ilusaid kaunistusi, mis on pandud välja jõuludeks. See on väga tore, sest iga maja on erinev.
Kui me jõuame koju, me näeme, et jõulvana on käinud. Kingid on kõik kuuse all ja siis me teeme neid lahti. Me harilikult saame kingid, mis me tahtsime. Jõuluvana ei too palju kinke, ema ja isa ütlevad, et jõuluvana toob ainult ühe kingi, aga mõnikord on neid kaks.
Hommikul ei tee me palju, sest jõuluõhtu oli väsitav. Ja siis tuleb meil pikk koolivaheag, mis mulle väga meeldib.

Varajane jõulurõõm

„I love you, minu pisikene emme!”
„Aga emme ei ole ju pisike.”
„On küll, kui sa oled gigant'i kõrval!”
„Aga ma olen hiiglane mõne teise jaoks.”
„Jah, võib-olla sipelgatele!”

Nii me oma vestlusi enne magamaminekut peame...

Eile oli Eesti Kooli pidulik jõuluaktus ning lapsed said jõuluvanalt kingid, milleks osutusid väikesed elektroonilised klaviatuurid, millest saab muusikat välja võluda. Kuna meil on juba kodus üks selline suurem, siis ei teadnud kohe, mis kahe väiksemaga pihta hakata. Otsustasime ühe kinkida ära karate jõulupeol ja teine jäi esialgu õhku rippuma, kuni ütlesin, võtame hommikul kaasa ning kingime mõnele väikesele lapsele.

Nii see oligi meil hommikul kenasti kaasas. Nägime Kirkega ühte ema ees jalutamas oma pisiskese poja ja tütrega. Kõndisin ta kõrvale ning andsin neile meie poolt varajase jõulukingi. Ema oli üks tõmmu naine, kellele selline kingitus oli täiesti ootamatu, kuid tore üllatus. Ta oli peaaegu valmis mind kallistama (Kirke hoidus samal ajal igaks juhuks eemale).

Tegelikult tegi taoline kinkimine mul endal süame soojaks!
Ilusat jõuluootust kõigile!

Energia kokkuhoid

Eile õhtul läks Kirke enne magamaminekut jõuluküünlaid aknalaual kustutama. Ta piilus õue ja ütles: „Sorry, päkapikud! Ma pean küünlad kustutama! We have to save energy!”

Paistab, et me oleme päris head tööd teinud... Aga samas olen kindel, et energia kokkuhoiust räägitakse kooliski. Viimase mõne kuu jooksul on poodidess ilmunud kilekottide kõrvale riidest või plastjäätmetest valmistatud kotid (viimased näevad välja nagu oleks need riidest tehtud). Ning üha enam kuuleb meedias lugusid, kuidas loodust säästa. Loodetavasti sellise tugeva lobiga jääb meie lastelastele ikka maailm, kus on võimalik elada.

Päkapikukd juba käivad...

Päkapikud hakkasid muidugi jõulukuuga oma käike tegema. Lapsed panid vanaema kootud sokid juba varakult aknalauale, kuid mina ei ole seekord väga hästi valmis. Ma pole jõudnud veel puzzle't kokku panna (vahepeal mõtlesin, et panen kogu asja aknalauale, las pusivad ise). Viimastel aastatel olen sellise ruumilise puzzle muretsenud, seekord on 500 tükiga pilt, mille kokkupanemine võtab palju aega (minule...). Samas on pilt selline, millest ei saa kohe arugi, kui ma kenasti õigeid tükke õiges järjekorras jagan. Kuna pilt on nii suur, siis pean muidugi rohkem korraga andma, mis teeb neile asja huvitavamaks.

Minu jõulukaktus on peale ümberistutamist hoogu võtnud ning õitseb jälle! Ning kohalikust IKEAst ostetud küünlad näitavad teed päkapikkudele. Ega selliseid küünlaid siin näe, enamasti on lihtsalt lambid puudele või aknale/uksele riputatud.

Päkapikkudega käib meil ka usin kirjavahetus. Meie päkapiku nimi on Kriks ning ta on tulnud siia Eestist. Mitu head aastat tagasi said lapsed kirja Kriksult eesmärgiga, et nad eesti keelt loeksid ja muidugi kirjutaksid. Kirke on seekord väga hoolikalt kirjatähtedega kirju valmis vorpinud (koolis seda õpitakse millalgi kolmandas või neljandas klassis, kuid pole kohustuslik - kõik maalivad tähti just sellisel kujul nagu ekraanilt praegu loed). Olen neile öelnud, et Eestis on vaja kirjatähtedega kirjutada ning Kirke võtab nüüd asja tõsiselt!

Kord kirjutasid nad juba novembris kirja, kuid sellele ei vastanud Kriks, hoopis päkapikk Tiuks, sest Kriks oli parasjagu Eestis. Nii me seda jõulumuinasjuttu elus hoiame, kuigi eks nad ole juba liiga targaks saanud. Samas olen neile öelnud, et see ei tähenda kui vana oled, võid ikkagi uskuda asjadesse, mida ei tarvitse olemas olla, ning kinnitanud, kuidas ma ise kujutan ette päkapikkude toimetamisi. Meil on lausa üks aed, millest kooliteel eriti vaikselt mööda läheme, sest seal taimede ja põõsaste all on päkapikkude kodu. (Aed on valitud üheks kaunimaks Torontos mõned aastad tagasi, kuigi talveilmaga ei paista ilu välja).

Ilusat jõuluootust!!!