Raamaturiiul

Sue Townsend „Queen Camilla”

Sue Townsend on mulle nimepidi tuttav tema Adrian Mole'i lugude järgi, kuigi ma pole kunagi neid lugenud ega ostnud. Ma olen lastele päris palju eestikeelset kirjandust kokku ostnud, kuid vältinud inglise keelest tõlgitud kirjanikke. Neid loevad nad niisamagi. Kuna tõlkekirjanudus pole siin sugugi väga laialt levinud, siis on eesti keel abiks, et lasteni tuua muu maailma kirjandust. Omette lugu on, kuidas neid lugema saada. Olen püüdnud panna tingimusi: üks raamat eesti keeles, teine inglise keeles (Mariga läheb see üle kivide ja kändud aegajalt päris hästi – praegu on tal „Kevade” ees – ei pidanudki nii igav olema, nagu ta mulle teatas).

Sue Townsend'i raamat oli soovitatud kirjanduse riiulil. Satiiriline komöödia sellest, kuidas terve kuningapere on oma lossidest pidanud lahkuma ning koos kõigi nendega, keda peetakse mittesoovitavaks elemendiks ühiskonnas (lisaks kurjategijatele kuuluvad sinna alla muuhulgas ülekaalulised) eraldatud kinnistesse piirkondadesse, mida ööpäevaringselt valvatakse. Saladusi enam ei ole, sest kaamerad on üles seatud igasse majja, igasse tuppa.

Huvitav ülevaade, kuidas kuningliku pere liikmed olukorraga toime tulevad. Ma ei ole suur kuninglike toimetamiste jälgija, mis sest et Kanada kodanikuks saamisel pidime Inglise kuningannale truudust vanduma (Kanada kuulub ikka sümboolselt tema võimu alla). Kuid nii palju kui uudistest minuni on jõudnud, võiks öelda, et Sue Townsend on päris hästi tabanud ära erinevate tegelaste võimalike käitumise sellises ekstreemses olukorras. Kuninganna Elizabeth on minu meelest väga inimlik – vana daam, kes oma uue naabriga/sõbrannaga, umbes sama vana prouaga, televiisorit vaatab või toidutegemisega tegeleb. Prints William on ainukesena ehitusel tööd saanud ning võtab seda väga tõsiselt. Teiste puhul on ta osavalt võimendanud nendele omaseid suhtumisi või käitumist.

Hoolimata kuningriigi kadumisest on uusrikkad sisse võetud kunagisest süsteemist ning on valmis ükskõik kui palju oma vara kulutama selleks, et kasvõi nimeliselt aadlitiitlit saada.

Lõpuks, koerte abiga, saab võimule kuningriigi toetajate partei, kuid kas sellega tegelikult kuningapere oma vabaduse tagasi saab. Kas neil see õieti olemas ongi...

Sünnipäev

Pühapäev, ilus päev...
Tõeliselt kena suviselt sügisene päev - soojakraade 24! Võis rahuga oma soojad kampsunid ja jakid koju jätta ning toas istumise asemel kiirustada lähedal asuvale mänguväljakule.
Siin neid külalisi on - kõik puha tüdrukud, sest poisid (kaasa arvatud sünnipäevalaps) otsustasid hoopis jalgpalli taga ajada.

Olude sunnil pidin ma ära proovima mänguväljakule üles pandud torud ja redelid ja muud toredad asjad, sest ma tahtsin lastest võtta pilte just sealt, kuhu ma kergesti ligi ei pääsenud. Mari oli mul kenasti abiks ning hoidis kaamerat kuni ma oma turnimisi sooritasin.

Huvitav on see, et me elame väga lähedal Toronto lennuväljale, kuid ei näe ega kuule lennukeid tihti. (Vahel väga halva ilmaga peavad lennukid teisi teid pidi maanduma, siis oleme olnud mures, ei tea, kas need jäävadki üle meie peade lendama).
Siin sünnipäeval oleme hoopis linna põhjaosas, kust läheb üle lennukite maandumisjoon. Tume täpp üleval taevas ongi üks nendest lennumasinatest.

Kui kõik mängud mängitud oli aeg peomajja tagasi kiirustada. Mõnel lapsel (nagu minu Kirkel) oli eriliselt kiire. Nii ületati tülikad aiad otseteed, õnneks jäid ikka püksid-särgid terveks!

Ja lõpuks pilt lastest uhke sünnipäevatordi ees! Olen vahel ikka ise midagi kaasa küpsetanud, kuid alati pole aega ning tihtipeale tahan lihtsalt nautida seda, mida teised lauale kandnud on.
Kahjuks kipuvad tihtipeale siinsed poest ostetud tordid pigem saepuru meenutama, mille peale ohtralt kunstlikku vahukoort peale määritud. Meie maitsemeeled on liialt heast eesti kondiitritööst ära rikutud! Õnneks on olemas üksikuid pagari/kondiitriärisid (iseenesestmõista prantsuse omad või üllatus-üllatus üks vene äri), kust leiab hoopis paremat sorti kraami.

Raamaturiiul

Henning Mankell „Hunden som sprang mot en stjärna”

Otsisin raamatukogust rootsikeelseid raamatuid. Pean selleks teadma autori nimesid ning kusagilt komistasin Mankelli nime otsa. Tellisin raamatu ja siis tuli välja, et see on noortele kirjutatud jutt. Aga mis sellest! Keel on muidugi palju lihtsam, isegi Tom arvas, võiks selle läbi lugeda!

Minu meelest väga armas lugu üheteist aastasest poisist ja tema isast, kes meremehe ametit pidanud, kuid nüüd hoopis metsatööd teeb. Ühel hetkel hakkab noor Joel öösiti väljas käima, et otsida koera, keda ta aknast näinud oli. Kas aga koer päriselt olemas ongi?

Oma öiste käikudega saab ta tundma külaelanikke, kellest tavaliselt eemale hoitakse ning ta loob oma salaseltsi, mille liikmeks tema ning hiljuti linna kolinud temavanune poiss.

Kui isa äkki toob koju uue naise, siis tekib suur mure, kas pojast enam päriselt hoolitakse.

Jutt haaras mind täiesti endasse ja minu meelest see inglisekeesena ilmuva raamatu kaas annab hästi edasi seda erilist ulma, mis valitseb Mankelli kirjutatud teoses.



Karen Fowler „Jane Austen Book Club”

See teos ei ole sugugi Jane Austenist ja tema kirjatöödest. Palju tähtsam osa on siin raamatuklubi viiel naisel ja ühel mehel, kellest viimane küll poolkogemata nende hulka satub, (ta on pigem ulmeteostest rohkme sisse võetud).

Nii saangi teada, mis ja kes keegi on, kuidas nad kunagi kokku sattusid. Lugesin seda ning mõistatasin, kes nendest on see minategelane, kelle pilgu läbi me kõigi kohta infot saame, kuni raamatu lõpupoole seegi selgeks saab. Vahepeal hakkasin juba arvama, et autor on toonud nähtamatu tegelasena sisse Jane Austen'i enda.

Huvitav, kuidas tegelased oma kokkusaamistel rohkem tähelepanu üksteisele pööravad kui tegelikult loetavat raamatut arutavad. Keegi soovitas kunagi, miks ma ei läheks mõne raamatuklubi liikmeks või ise ühe ei asutaks, kuna loen nii palju. Samas olen mõelnud just selle peale, mida tegelikult sellistel kokkusaamistel tehakse ja kas ma päriselt tahangi oma arvamust igale ühele välja öelda või kas ma olen alati valmis lugema asju, mis mulle ei tarvitse meeldida.

Luuletav õpetaja...

...naudib oma tööd. Nii kirjutas oktoobrikuu „Postimees” aasta õpetajast Riita Meigasest.

Riita Meigas oli minu klassijuhataja aastast 1973, kui ma neljandas klassis alustasin. Ma mäletan, et ta oli just-just meie kooli tulnud ja ta jättis hästi kena ja toreda õpetaja mulje - mis absoluutselt täppi läks. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi väga kurja häält teinud ning minu meelest läks matemaatika õppimine temaga poole lihtsamalt kui mõne teise õpetajaga!

Ma leidsin mõned vanad klassipildid, kus me kenasti ontlikult pioneerirätikud kaelas sirges reas istume. Vaatasime lastega neid pilte ja Kirke küsis, miks kõik nii tõsised on... Aga eks me tol ajal just sellised olime, kellelgi polnud palju põhjust naermiseks. Siin vaatan noori või muidugi endagi lapsi, kes kaamera ilmumisel kiiresti-kärmesti naeratuse näole manavad. Kõige kummalisemad on need pildid, kus suu küll naerul, kuid silmad on kauged-külmad. Nagu keegi, kes siit Eestisse kolis, ütles mulle kunagi:„...ja mis põhjusel ma peaksingi igale vastutulijale kohe naeratama, kes ta täpselt mulle on, äkki on hoopis see, kes mu majast eelmine nädal ehted minema viis!”

Siin ongi pilt viiendast klassist, aastal 1975 ja suurendus klassijuhatajast, sest ta näeb eriliselt armas ja noor siin välja! Mul on olnud võimalus läbi kõigi nende aastate, kui ma ülikoolis käisin ning laia maailma sattusin, temaga ikka kontaktis olla. Alagas see tollest hetkest, kui meie eesti keele õpetaja andis klassile idee saata jõulukaart oma klassijuhatajale. Haarasin sellest kinni ning aina aga saatsin kaarte, kuni pisut rohkem oma tegemistest kirjutama hakkasin.

Mul on tema Aasta Õpetajaks valmise üle eriliselt hea meel. Mõtlen oma õpetajate peale ja pean tunnistama, tema kuulub minu õpetajate pingerea esimsele reale. Usun, et ta oma õpetamist aina paremaks on lihvinud ning kõik ta praegused ja endised õpilased teda ikka hea sõnaga meenutavad. Siin Toronto Eesti Koolis õpetades tundsin iga aastaga, kui palju kindlust ja oskust juurde tuli ning kui palju ma oskasin rõõmu tunda noortega töötades.

Lugesin „Postimehe” kirjutist ning mõtlesin, kui õnnelik võib olla inimene, kui ta saab teha, mis talle tõeliselt meeldib! Ja süda tõmbus kurvalt kokku, kas ma olen samamoodi oma elu saanud seada... Kunagi unistasin sellest, et peale ülikooli lõpetamist asun elama Hiiumaale (kust mu ema pärit) ning seal õpetajatööd teha, aga nii need unistused vahel unistusteks jäävad.

Mõtlen siis hoopis oma laste peale, kellest mul nii palju rõõmu on ning see, kuidas nende elutee kujunema hakkab, tundub äkki palju tähtsamana.

Puma

Täna hommikul viisin Puma arsti juurde „ära fiksama” - pisikesest Pumast sai kesksoost kass.

Küll püüdis Tom veel mingit juttu puhuda, et miks me vaest kassi niisama ei saaks jätta, aga mina panin sellise jutu peale kõrvad lukku. Enne kooli proovis ta veel tüdrukuid ümber rääkida - kas nad oleks nõus Puma märgistusi ära koristama. Vabandust väga, siiani olen mina pidanud suurima vaeva nägema - hoolimata Mari poolt kirjutatud „Kassi lepingust” - nii et unustage ära jutud kassi piinamisest ja nii aina edasi. Igal pool on kasse niigi palju, miks me peaksime pahanduse tekitajaid juures hoidma. Isase kassi puhul on ju lihtne - pole meie mure, aga mis saab pisikestest kassipoegadest, kellele kodu ei leita? Nii see meie Puma arsti juurde läks.

Õhtul tõin ta kenasti koju. Oli päris uimane ja loomulikult väga näljane. Arst keelas aga igat sorti toidu ja vee kuni keskööni ära! Vaatame, kes siis üleval on, et talle süüa anda. Praegu magab ta vaikselt ning aegajalt ärgates, koperdab kööki oma toidulaua juurde, mille me viimse raasuni puhtaks tegime. Vaene kass! Aga lohutan ennast, et ta elu saab palju rahulikum nii olema!

Siin on väga tavaline kõigi kodukasside 'fixamine'. Ebatavaline on, kui palju erinevad loomaarstid selle eest raha küsivad. Puma vennakese eest küsitakse $375! Ei tea, kas selle eest pannakse ta sulevoodile puhkama? Meie maksime pisut üle $60 (millest informeerisin kohe Puma venna omanikke). Mida uhkemad ruumid, mida rohkem viimase peal tehnikat, seda suuremat arvet võid oodata. Muidugi on kena minna sellisesse uhkesse kohta, kuid olen nõus ka tagasihoidlikema paikadega - loomaarst on loomaarst, kes saab mulle tõestada, et kallis arst odavamast parem on??? Huvitav on fakt, et ülikoolist välja tulevad veterinaarid ei kipu sugugi maale minema, linnateenistus on palju soodsam! Meie oma on India päritolu, kes aegajalt ütleb midagi, millest ma esimese hooga ei tarvitse aru saada, aga eks ma küsi siis kannatlikult üle!

Siin on kaks pilti Pumast, kuidas ta vannitoas käib kraanikausist vett joomas. Kõigepealt norib ta enda üles tõstmist. Lapsed on õpetanud talle „orav”-sõna peale tagumistele käppadele tõusma, mille peale alles me reageerime.

Ta on alles nii tuhm, et ei oska voolavat vett lakkuda (nagu Liisu) - torkab aga terve pea vee alla ning proovib kuidagi vett kätte saada. Nii laseme pisut põhja peale vett, mida ta siis rõõmsalt keelega limpsib.

Kas see teine pilt pole vahva - nagu oleksime visanud ühe karavse mütsi serva peale kuivama...

Tähtis päev!

Täna helistas Tom mulle - kas sa tead, mis päev täna on? Esmaspäev... On, jah, esmaspäev, aga lisaks sellele sai täna täpselt 10 aastat täis sellest päevast, kui me kolisime oma majja (vähemalt osaliselt ikka oma maja, kui välja arvata see, et järgmised kakskümmend viis aastat olime pangale lubanud ülejäänud osa kivi-kivi haaval seda nende käest välja osta - siinne paratamatus, mis täiesti tavaliseks on Eestiski muutunud).

Siin me oleme sügiseses Torontos terve perega, kaasa arvatud neljane Liisu ja poole-aastane Puma.


See pani mõtlema, kas mul on mõni pilt ajast, kui me siia kolisime. Leidsin pildi, mis võetud esimesel nädalal peale uue kodu võtmete kättesaamist. Kirke oli mul ju päris pisike - 2 kuud vana. Mari kaks aastat vanem. Mäletan, kuidas Mari oli täiesti segaduses ja omamoodi vaimustuses, et ta sai majas joosta ringiratast läbi köögi ja suure toa.

Oleme pisut maja kallal vaeva näinud. Vahetanud välja koledad tumedad köögikapid, soojustanud laste toa, keldri, pisut värvinud, vahetanud enamus aknaid uute vastu. Kõige suurem töö oli muidugi esimesel talvel küttesüsteemi ümbervahetamine. Pidime ootama, kuni oleme õli viimseni läbi põletanud, alles siis tuldi gaasikütet sisse panema. Mäletan, kui külmaks äkki läks. Kirke istus mul aina rinna otsas ja olime kõik soojalt sisse mähitud kui kubujussid.

Oleme mitu aastat plaaninud kamina ehitamist, kuid siiani on asi ainult jutuks jäänud. Võiks veel toad üle värvida, lihvida põrandad. Vahel on selline tunne, et kolime enne tagasi, kui kõik valmis saab. Tom seletabki aina, mis mõtet siin pingutada on. Kuna üks kõrvalmajadest on juba lossiks ümber ehitatud, siis tõenäoliselt ootab sama saatus meiegi maja, kui selle maha müüme. Aga siiani on see olnud meile väikeseks armsaks pesakeseks!

Milleks on emmed olemas...

Oleme sel kooliaastal päris hästi probleemiga 'Kirke-kool' hakkama saanud. Ta on ise hoolsam, teab, mis on vaja milliseks päevaks valmis saada. Muidugi teeme palju koos tööd.

Kiitsin teda ühel päeval ja ta vastas mulle: „I have a great teacher...” - „Kes?” imestasin, kas tema uus õptaja. „YOU!” oli tema vastus. „But I don't want to always bother you...” seletas ta edasi.

„Aga emmed ongi selleks, et to bother,” püüdsin teda rahustada lootuses, et ta ikka alati oma koolitöödega minu poole pöörduks.

„EI! Emmed on for loving them!!!” teatas Kirke kindlalt. Selline ta mul vahel on oma ootamatute seisukohtadega...

Laupäev

Taas kord tööl, kus avastasin oma kalendrist, et Toronto ühes telejaama majas on savi- ja klaasinäitus/müük. Olin selle etteteadlikult maha märkinud, äkki leidub nii palju energiat, et allalinna sõita. Kuna Helen oli nõus kaasa tulema, siis oli muidugi poole lõbusam selline asi ette võtta.

Enne kui ma koos teiega metroo peale ruttan, veel üks seik töö juurest. Olin just pangauksi kinni panemas, kui keegi õnnetult klaasi tagant sisse piilus. Lasin nad kenasti sisse. Tuli välja, et üks hilistest külalistest oli Tartu Ülikooli professor. Kui muuseas mainisin, et olen ise sama ülikooli auditoorimite toole kulutanud, siis küsis ta loomuliku järjena, kas õppisin majandust... Oh, ei filoloogina sattusin lihtsalt kogemata kombel siia ja jäingi (detsembris saab juba kuusteist aastat, mille jooksul olen vähemalt kümme korda rohkem mõelnud midagi muud teha ja kord peaaegu juba lahkunud...).

Tagasi näituse juurde. Mul oli tõeliselt hea meel, et sinna sattusin. Kõigepealt vaatasime, kuidas üks kunstnikest teepoti valmis võlus. Kui tema tööd jälgisime, märkasin silmanurgast kedagi tuttavat (ära loodagi suures Torontos ära kaduda - ikka võid mõne rahvuskaaslasega kokku saada). Tal olid kaasas mõned näitlejad Eestist (esinesid Eesti Majas), kes pidid õhtul veel esinema Ehatares peale ringreisi Ameerikas ning kes täna juba lendavad tagasi Eestisse. Mul oli hea meel kuulda, et neil oli jäänud palju positiivsem mulje Kanadast kui Ameerikast - palju euroopalikum! Ja muidugi on suurlinnad palju rohkem suurlinnad teiselpool piiri! Nad küsisid, kas oleme siin õppimas? Väga armas, et mind ka veel arvatakse nende hulka, kes võiks koolipingis istuda.
Järgmised kaks tundi veetsime laudade vahel, mis olid tihedalt täis kaunist loomingut. Me ei jõudnud ära imestada, kui erinevad olid kunstnike stiilid. Nagu keegi kunagi mulle Eestis ütles, kiputakse seal palju teiste ideesid üle võtma. Ma ei taha kinnitada, et see on tõsi. Kuid samas ei saa keegi midagi halba ütelda, kui nende looming mingil määral teist mõjutab, peaasi, et nad sama asja just tegema ei hakka.

Oleksin hea meelega nii mõnegi kunstiteosega koju kõndinud, kuid teadmine, et mul pole palju ruumi neid välja panna ja muidugi ka hind, panid mind kenasti paika. Helen lohutas mind kõrvalt, ära osta jah, tal on idee minna uuest aastast kursusele, kus selliste asjade tegemist õpitakse, ning ta lubas mulle midagi teha. Väga armas! Lõpuks siiski ostsin endale küüslaugu hoidja, minu meelest väga kena ja peen töö.

Lisaks leidsime mõningaid toredaid kingitusi pangajõulupuul väljaloosimiseks ning kõige viimaks peaaegu juba teist ringi tehes näitusele, ostsime kumbki savist tassi, millest õhtul juba teed nautisin. Toomasele ütlesin, tee maitseb hoopis palju parem!

Tagasiteel astusime sisse Royal Hotellist, mis on üks vanemaid hotelle Kanadas, ehitati sel ajal, kui seati sisse Kanada idast läände ulatuvat raudteesüteemi. Allkorrusel avastasime toreda poe, kust tegime mõned ostud. Leidsin neli toredat tassi oma tüdrukutele. Tahan, et neil on endi tass, mille eest nad ise hoolt kannavad ja et mul poleks terve kraanikauss puha klaase ja tasse täis, mida on nii kerge kapist võtta... ja muidugi mitte pesta.
Siin on pilt kahelt poolt uutest tassidest.

Koju ostsin ühe metallist puuvilja korvi, mille külge kinnitasin magnetiga kolm lepatriinut! Mul on küll üks punutud korv alati õunu ja muid puuvilju täis, kuid vahel jäi mõni ülivalminud vili liiga kauaks teiste alla peitu ja võib ainult ette kujutada, mis siis juhtus...
Ma pean ütlema, et ma pole suurt poes käija, sellepärast selline eriliselt pikk peatükk pühendatud minu ostudele.

Mina

...sammun mööda rada, mis elutuuled mulle ette puhunud... ja mõtlen vahel pöördehetkedel, kuidas minu teisikute elu paraleelsetes universumites edasi kujuneb... ma olen üks päris tavaline naine, keda võib vabadel hetkedel (sekunditel) nina raamatust leida, ka siis kui ma usinalt midagi köögis valmistan või kui mul kudumisvardad näppude vahel omapäi liiguvad...

elu on justkui kildudest kokku pandud. sündides saame kaasa kotikese peeglitükke, mida aegamisi paika paneme, kuni terve peegel valmis ja meil aeg oma mälestustele viimane pilk heita. ja teistele jääbki meist vaid aina tuhmimaks muutuv peegelpilt. nii olen ma vahel mõelnud, kuidas me siin ilmas elame ja sellepärast kirjutangi elukildudest, olles ise vaid killuke suurest maailmast.

Ma võin tüütu olla raamatutest kirjutamisega, kuid loetu paneb mõtlema oma elu peale. Ma ei püüa lugemiseks soovitusi jagada ega end mingi targa kriitikuna esitleda. Ülikooli ajal lugesin lõpmatult palju, seda mida pidi. Praegu loen vastavalt tujudele ning ei proovi kramplikult ainult „head” valida. Elu on liiga lühike, et aega viita raamatutega, mis sulle kuidagi ei istu, isegi kui need taevani kiidetud on!

Raamaturiiul

Karin Alvtegen „Missing”

Kodutu naise lugu, kuidas ta tänavale satub, kuidas teda hakatakse taga ajama süüdistatuna ribu-rada toimuvates mõrvades ning kuidas ta noore poisi abiga jõuab mõrvari jälile. Väga huvitavalt ja põnevalt kirjutatud!

Raamaturiiul

Jennifer Crusie and Bob Mayer „Agnes and the Hitman”
Food writer Agnes Crandall knows how to use a frying pan to create delicious meals and to deal with difficult men. It's that second skill that gets her into trouble. When a masked intruder tries to take her bloodhound Rhett, Agnes whacks him with a frying pan full of hot raspberry sauce. The teenage dognapper ends up dead; but before the police arrive, Shane, the nephew of an old family friend, turns up at Two Rivers, the faded southern mansion Agnes calls home, to offer his professional services. Shane quickly discovers that while Agnes certainly seems capable of taking care of herself, she could use a little help dealing with a two-timing fiancé, a local crime family determined to kidnap Rhett, and a long-lost fortune. A southern, Mob-flavored, flamingo-motif wedding provides the richly comic setting for the second literary collaboration between the highly entertaining team of Crusie and Mayer. Generously seasoned with an acerbic wit and graced with a wonderfully original pair of protagonists and a wickedly amusing cast of secondary characters, Agnes and the Hitman is fabulous fun.

Perepäev

Eile olid provintsivalitsuse valimised, mille võitsid ülekaalukalt liberaalid. Toorid - konservatiivid - kaotasid oma kummaliste ideedega toetada erakoole, mis on avatud vastavalt nende usule... Kuidas oleks mõni kool paganausu alusel? Mina toetaks pigem erakoolide kadumist ning kõik koolid saaksid võrdselt valitsuselt toetust. Niikuinii pole erakoolides väga kõrgeid nõudmisi õpetajatele esitatud. Ise olin seekord täielikult roheliste poolt, sest päriselt on poliitikud kõik ühesugused. Lubadusi jagatakse kuhjaga, aga nagu vana ütlus teatab: hea mees, kes lubabki... Vähemalt on rohelistel oma kindel eesmärk!

Esimese liigutusena täitsid liberaalid oma ammuse lubaduse anda Ontario provintsile veel üks püha - veebruari kolmas esmaspäev. Nii saame keset pikka talve ühe toreda kolmepäevase nädalalõpu. Paistab, et nii mõneski teises provintsis on juba taoline püha püsti pandud. Ja nii on põhjust minu tüdrukutel rõõmu tunda sellest, kuidas nad saavad pisut rohkem oma ema-isaga aega veeta (nii kaua kui nad veel pole teismelise ikka jõudnud ).

Kunagi saime vabariigi aastapäeva vabaks, sest mingite seaduste põhjal oli võimalik ühte oma rahvus/usupüha tähistada, kuid see võeti meilt ära, sest mitte kõigile ei meeldinud selline vaba päeva saamine... Vaikseks protestiks panime rahvariided sellel päeval selga, kuid rahvariietes tööle tulemine paistis mõnele lihtsalt eriliselt toreda ideena. Oleme seda traditsiooni erineva edukusega ette võtnud. (Vähemalt kord aastaski saab kauneid rõivaid kanda). Nüüd on meil siis veebruaris perepäev, mis on tekitanud rõõmsat elevust enamuse Ontario elanike hulgas!

Koolide juurde tagasi tulles. Mari sai kätte eelmise aasta provintsi tasemetööde tulemused. Peab ütlema, et meie kool on väga kõva matemaatikas. Lugemine ja kirjutamine on pisut nõrgemad, kuid ma ei imesta seda, sest koolis on väga palju hiljutisi immigrante. Hea tunne, et kool pole just kõige viletsamate hulgas. (Mari muidugi esines taas kord hiilgavalt).

Vist on ikka

Esmaspäev - kanadalaste thanksgiving (ameeriklastel on see alles novembris - seal on ju natuke soojem, põllutööd lõpevad hiljem), mida siinsed eestlased lõikuspühaks ehk lõikustänupühaks kutsuvad. Pered tulevad kokku ning lauad on lookas kalkunipraest ning kõrvitsakookidest. Meie oleme väga eestlaslikud ning sööme hoopis seapraadi-hapukapsaid-ahjukartuleid! Lisaks tegin hoopis õunakoogi, mis maitses imehea ja mille retsepti ma hea meelega kunagi jagan.

Täna oli VÄGA soe, nagu pildi järgi võib arvata. Pisut on näha sügisesi lehti, kuid ilm oli soojalt suvine - lausa palav. Minu köögis toimetamine tõi higimulli otsa ette! Toomas korjas lõpuks viinamarjad ära ning koos lastega pigistasid nad mahla, mis tuli imemagus! Ja nii see päev jälle õhtule veeres... Homme tööle!

Huvitav, kuidas me täna Mariga kogemata sattusime Oprah showle, kus üks külaline (Jessica Seinfeld) seletas, kuidas ta on saanud oma lapsed juurvilja sööma - nimelt hautab ta juurvilja, teeb püreeks, jagab väikestesse kotikestesse nädalaks ning peidab seda kõikvõimalike toitude hulka. Siin on retsepte. Kavatsen kindlasti neist mõnda proovida. Ta on ka selle kohta raamatu välja andnud. Mari vaatas tervet saadet suure huviga, mis näitab, et minu lapsest on neiu kasvamas...

Sügis

Kui sügis ise kohale ei tule, siis peame seda otsima minema. Olime eile paaritunnitee kaugusel põhjas Blue Mountain'il. Kirke küll muretses, lund pole, miks me läheme suusamäele, kui siis uduse ja vihmase ilmaga mäed nähtavale ilmusid, siis arvasin, näete lumi on maas, saame ikka suusarajale - udu tekitas puude vahele valged jooned.

Tegelikult olime taas kord seal, et osa saada nende süigisfestivalist. Samas toimub ka 'ski and snowboard swap', kuhu inimesed oma suuski toovad müügiks. Tavaliste meeletute hindade asemel võid väga soodsalt endale uued suusad muretseda. Kuna me ei aja taga viimaseid mudeleid, siis sobib see meile imehästi. Seekord oli vaja uued suusad Marile, kes aina pikkust viskab. Kahjuks avastasime kohalejõudes, et suuskade müük on viidud lähedale linnakesse. Jäime siiski natukeseks kohale, enne kui sinna uude kohta tagasi sõitsime.

Lapsed said suuri seebimulle teha, paitada sisalikke ja madusid (mulle meeldis huvitav Austraalia sisalik, kelle keha valge ja keel sinine!). Üks teadlane tegi põnevaid katseid - kõige meeldejäävamaks oli toore muna pudelisse saamine ja siis jälle välja võlumine. Tüdrukud said teha väikesed põrkavad pallid, süüa õunu, juua õunasiidrit. Kuulasime muusikat ning loomulikult ei saanud me mööda minna "Beavertails" söögikohast, kus pakutakse õlis praetud tainast, millel koprasaba kuju ning mille peale võib lasta suhkrut/kaneeli (meie valik), shokolaadi, õunamoosi, juustu jne. panna. Pildil ongi mu tüdrukud koos Hannaga (kes meil ööd oli) maiustamas. Nii proovitakse jäljendada kunagiste Ameerika pioneeride toitumisviisi, kes pidid lõkke peal leidma viisi, kuidas endale saia küpsetada.

Pühapäeval pidi olema veel õunakoogi võistlus, kõrvitsa voolimine. Tore, et selliseid asju korraldatakse!

Sügis?

Vaatasin eile ilmaennustust ja mõtlesin, kas tõesti on meil sügis peale hakanud - oktoober ning soojus ei taha sugugi järele anda. Ainuke vahe on selles, et õhtul võib aknad lahti teha, sest ööseks tõmbab siiski jahedaks. Ilmselt see ongi sügise tundemärgiks. Loomulikult ka aeglaselt värviliseks tõmbuvad puud. Sellepärast kaunistasingi ilmaennustuse sügise värvidega, nii ei eksita ehk soojakraadid meid uskuma, et oleme ikka veel suves... Isegi niiskust on õhus, mis tekitab soojema ilma tunde.

Sügis on tõesti siin väga kena, kuigi igatsen 'päris' sügist, kus õhk karge ning vihma sajab... Vihm ei ole mind kunagi masendusse ajanud. Kõnnin hea meelega ringi vihmavari kaitseks pea kohal või isegi ilma (kui just liiga raskelt ei saja). Viimase puhul ei ole just alati mugav see, kuidas mu prillid märjaks saavad.

Raamaturiiul

Jilly Cooper Wicked!

Laenan siin taas kellegi teise sõnu, et edasi anda, millest raamat jutustab. Huvitav, kuidas ta kasutab terminit: chick lit. Olen seda ainult filmide puhul näinud: chick flick, romantilised filmid, mida mehed vaatavad ainult siis, kui nad alles tüdrukuga väljas käivad :)

See raamat sai kiiruga raamatukogust kaasa haaratud ja taas kord ainult tema kogukuse pärast (pehmete kaante vahel üle tuhande lehekülje). Mulle meeldib lugeda just selliseid teoseid, mis minuga kauem kaasas käivad, et jõuan hästi tundma õppida kõiki tegelasi ja nende tegemisi. Eriliselt huvitav lisaks teemale, mis viib meid kahe kooli juurde - üks privaatkool, teine riigikool, milles õpivad väga vaeses linnaosas elavad noored.

Review
Many chick lit readers will agree that Jilly Cooper is one of the queens of the genre. Her books are meaty, raunchy and impossible to put down.

Wicked! follows the formula tried and tested by two of England's greatest writers - Dickens and Shakespeare. Whereas one had opposed cities, and one had opposed families, Cooper takes two diametrically opposed schools. We are introduced first to Larkminster Comprehensive - pretty much imagine the worst school you've ever heard of, and make it about a million times worse. The school is so firmly in 'special measures' no one can imagine it lasting the school year... and to be honest with the rate of vandalism there probably won't be a school left to last. So enter Janna Curtis, part of a team which successful pulled a school in her native Yorkshire out of 'special measures', the newly appointed head teacher. She's not prepared to let this school close, deep down she knows that these troubled teenagers need love and support, not someone else giving up on them.

The second school is the affluent Bagley Hall, run by the charismatic Hengist Brett-Taylor. An independent school only a few lines further down the league table than such institutes of education as Eton and Harrow, the pupils include the offspring of politicians, world reknowned opera divas, and siblings of the local MP. To retain the financial support the government awards them, they need to show that they're giving back to the community - what better way than to offer support toward Larkminster? The fact that Janna is pretty and passionate is only a minor fact as far as Hengist is concerned.

Jim Priebe Takeout Double: A Bridge Mystery
Kanada kirjanik, bridzhimängijad mõrvaloo taustaks. Kahjuks ei midagi, mis oleks väga meeldinud. Liiga 'puhas' - halb ja hea, ei mingeid põnevaid sündmustiku keerdkäike või meeldejäävaid tegelasi.
Laenan siin taas kellegi teise sõnu, et edasi anda, millest raamat jutustab. Huvitav, kuidas ta kasutab terminit: chick lit. Olen seda ainult filmide puhul näinud: chick flick, romantilised filmid, mida mehed vaatavad ainult siis, kui nad alles tüdrukuga väljas käivad :)

Urban Legends

Kas pole kena pilt - päikseloojang Põhjanabal ... Sain selle e-maili kaudu ning mus tärkas huvi, kust täpselt pilt pärit on. Pisukese otsimise järel jõudsin huvitava leheküljeni (Snopes.com - Rumor Has It), mis toob ära igat sorti juhtumeid, lugusid ja pilte, millel võib väike tõepõhi aluseks olla ja mida on muudetud vastavalt kohale/ajale/jne ning mida levitatakse tõe pähe. Sealt saame teada, et see imeilus pilt on vaid osavate käte ja veel osavama programmi koostöö, mis muutis kauni pildi veelgi kaunimaks. Leidsin ka lehekülje, kust see pärit on: Gate to Nowhere. Kui aega ning tahtmist midagi ilusat vaadata, tasub minna ning sirvida neid pilte, mis sinna üles pandud on. (Kliki siia, et näha pilte.)

Lisaks tõi otsing üles Darwin'i auhindade lehekülje - juhtumid, kus asjad ei lähe just nii nagu kavatsus on... A Chronicle of Enterprising Demises Honoring those who improve the species... by accidentally removing themselves from it! Kunagi oli „Noorte Hääles” selline rubriik nagu „Viimne veerg” pühendatud taoliste kummaliste sündmustele. Minu hobiks oligi neid välja lõigata ning tallel hoida. Nüüd on elu palju lihtsamaks läinud, klõbista pisut arvutiklahvidel ning terve maailm on lahti sulle...

Keeleõppimine...

Kuu aega kooli algusest möödas ning siiani on Kirke end päris heast küljest näidanud. Loodetavasti pole see ainult alguse asi. Ühel päeval tuli ta minu juurde ning nõudis abi! Tal on vaja prantsuse keeles seletust! Oh, seda vaest last küll. Prantsuse keel on on nüüd just see keel, millega ma kiidelda mitte ei saa. Kohati mõistan sõnu ainult sellepärast et need natuke inglise keelega sarnased (või mõnele teisele keelele, nagu hiljuti arvasin õieti ära prantsuse keelse sõna 'aken' - ainult rootsi keele abil... Ikka seesama tõde, mida rohkem keeli oskad, seda kergemini uued keeled sinuni jõuavad).

Ja nii olengi ma nüü siinmaal, et lõpuks Kirke kõrval õpin prantsuse keelt. Olen juba mitu aastat seda mõtet endaga kaasas kandnud, isegi programm on selleks olemas, kuid kunagi ei ole minutit, et maha istuda ning tõsiselt asja kallale asuda. Ma olen suhteliselt distsiplineeritud suutmaks seda ise teha (kunagi õppisin ise esperanto keelt), kui ainult aega leiduks. Vaatame, kui hästi mul see Kirkega koos õnnestub...

(Pilt on küll hoopis kevadest, kui Kirkega matemaatikat studeerisime).

Millal küll...

Siin on Kirke unistamas päevast, milla ta päriselt rooli taha saab istuda. Mari juba uurib, kui raske on autot juhtida. Vahel luban tal karatest tagasisõites rooli kõrvaltistmelt hoida (tee on tavaliselt väga tühi). Siin elades saab kuueteist aastaselt endale juhiload muretseda. Nii pole enam palju aastaid järel, millal Mari teoreetiliselt võiks load kätte saada.

Nüüd, kus ta on kaheteist aastane, võib ta esiistmele end sisse seada - sunnin siiski teda taha istuma, kui me terve perega välja sõidame. Eesti Koolist tagasisõites ongi ta mul ees, sest viin koju ka Katariina ja Mihkli - nad on meil tee peal. Eelmisel aastal viisin Hanna koju, kuid sel aastal ta enam koolis ei käi, kuna ta vanemad on otsustanud seada sihiks Eestisse tagasimineku.

Kokaraamat

Paris Boulangerie-Patisserie: Recipes from Thirteen Outstanding French Bakeries Linda Dannenberg, Guy Bouchet

Autor külastab Pariisi tuntumaid/paremaid kondiitri/pagariärisid. Huvitav on see, kuidas üle aja on pagarite ja koogiküpsetajate töö segunenud. Omal ajal tegeldi vaid oma erialaga, kuid olude sunnil müüvad pagarid ka koogikesi ning vastupidi. Samas on probleemiks odavalt toodetud küpsetised, mis sunnib väikeseid poekesi oma uksi sulgema.
Läbisegi lühikese ajalooga on esitatud retsepte. Proovisin nendest ühte, millest tuli imehea keeks. Raamatus on veel mõned retseptid, mida tahaks ära proovida.

Peter Mayle Confessions of a French Baker: Breadmaking Secrets, Tips, and Recipes

Tore väike raamat prantsuse pagarist Auzet'st, kes väidab, et igaüks on võimeline korralikku leiba/saia küpsetama. Tema meistriteoseks oli taignast Eiffeli torni küpsetamine, mille eest ta võitis esimese koha. Väikeses külakeses Cavaillon'is on tema pagariäri, mis aastast 1951 külaelanikke värskete küpsetistega varustanud. Huvitav, kui tähtis on olnud prantslastele värsked saiad laua peal. Samas tungib sisse suurtootmine, mis toob leiva/saia hinna alla, kuid selle peale olevat prantsuse pagarid väikese protesti korraldanud, ning tehasesaiad said teise nime kui mis pagarid oma küpsetistele panevad.

Küpsetamas

Keeks

150 g toasooja võid
150 g (½ kl) suhkrut - vahusta või ja suhkur koos
3 muna - sega ükshaaval juurde
Sega omavahel (kasutan tavaliselt kuiva vipslit):

200 g (5 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g (1 1/3 kl) kuivatatud puuvilja (kasutasin mangot)
75 g (2/3 kl) rosinaid (kuivatatud jõhvikaid)
pähkleid või mandleid

Küpseta 175°C juures umbes 55 minutit.
Retsept soovitab pisut jahtunud kooki immutada rummi ja suhkruseguga, mida ma ei teinud, sest siis ei saa lapsed seda süüa.

Keeda kuni suhkur on lahustunud:
½ kl (100 g) suhkrut
½ kl (125 ml) külma vett
Lisa lõpuks:
3 spl rummi või nii palju, kui just meele järgi on
ja tõsta pott tulelt.

Forks of the Credit

Veetsime kena pärastlõuna Forks of the Credit provintsipargis. Siit jookseb läbi kuulus Bruce Trail (mis saab alguse Niagara joa juurest ning läheb läbi provintsi kuni Huroni järveni). Kes soovib selle otsast läbi kõndida, peab varuma aega ning korralikud jalatsid - pikkuseks on sellel üle 800km. Oleme mööda seda siin-seal matkanud, kui peatume teistes parkides.

Meil oli kaasas Aivar oma lastega, mis tegi muidugi Marile-Kirkele asja lõbusamaks. Kuna lapsed tahtsid koos olla, siis kolisid kõik Aivari autosse. Õnneks pole park liiga kaugel, vähem kui tund aega sõitu põhja poole. Leidsime selle suhteliselt kergesti üles. Parkisime auto, tehes kiire otsuse, et oleme nelja tunni pärast tagasi, loobudes maksmast terve päeva parkimiskulu. Võtsime kaasa pisut toitu, vett ning olimegi valmis matkaradasid vallutama.

Ei arvanud, et suhteliselt lagedal maal tegelikult nii palju tõuse ja languseid oli. Kirke meenutas veel täna hommikulgi, kuidas me pidime mööda üht mäekülge väga kõrgele ronima. Leidsime üles väikese joa, mille kohal kunagi seisis veski, mis muudeti eelmise sajandi alguses hüdroenergia tootmiseks (50ndate alguseni). Enne seda kaevandati seal liivakivi, millest ehitati Ottawasse valitsusehooneid!

Tore matk, mille jooksul pisut segaduses olime, millist rada mööda tagasi jõuame, kuid pisukese ekslemise ning väikeste söögipauside järel olime täpselt neli tundi hiljem tagasi alguspunktis.

Kodus pidi mul mu imepott kanatoidu valmis keetma, kuid mingil põhjusel oli ta otsustanud end välja lülitada (kahtlustan siiski, et tegin ise kiiruga mingi apsu). Nii olin ikkagi sunntud pliidi ääres toimetama. Küsisin laste käest, kas järgmine nädal läheme uuele matkale, kuid keegi ei avaldanud just suurt vaimustust selle üle... Täna olid nad õnneks pisut paremas tujus ning arvasid, kui keegi kaasa tuleb, oleks toredam!

Siin on pilte matkast.

Raamaturiiul

Peter Mayle „A Year in Provence”
Lugu sellest, kuidas inglise abielupaar asub elama Prantsusmaale. Kuidas nad näevad vaeva oma uue 200 aastat vana talumaja taastamisega. Kuidas külaelanikud suhtuvad uustulnukatesse ning kuidas nemad ise kohanevad oma eluga võõral maal.

Who hasn't dreamed, on a mundane Monday or frowzy Friday, of chucking it all in and packing off to the south of France? Provençal cookbooks and guidebooks entice with provocatively fresh salads and azure skies, but is it really all Côtes-du-Rhône and fleur-de-lis? Author Peter Mayle answers that question with wit, warmth, and wicked candor in A Year in Provence, the chronicle of his own foray into Provençal domesticity.

Beginning, appropriately enough, on New Year's Day with a divine luncheon in a quaint restaurant, Mayle sets the scene and pits his British sensibilities against it. "We had talked about it during the long gray winters and the damp green summers," he writes, "looked with an addict's longing at photographs of village markets and vineyards, dreamed of being woken up by the sun slanting through the bedroom window." He describes in loving detail the charming, 200-year-old farmhouse at the base of the Lubéron Mountains, its thick stone walls and well-tended vines, its wine cave and wells, its shade trees and swimming pool--its lack of central heating. Indeed, not 10 pages into the book, reality comes crashing into conflict with the idyll when the Mistral, that frigid wind that ravages the Rhône valley in winter, cracks the pipes, rips tiles from the roof, and tears a window from its hinges. And that's just January.

In prose that skips along lightly, Mayle records the highlights of each month, from the aberration of snow in February and the algae-filled swimming pool of March through the tourist invasions and unpredictable renovations of the summer months to a quiet Christmas alone. Throughout the book, he paints colorful portraits of his neighbors, the Provençaux grocers and butchers and farmers who amuse, confuse, and befuddle him at every turn. A Year in Provence is part memoir, part homeowner's manual, part travelogue, and all charming fun. --L.A. Smith -Amazon.ca

Jalgpall

Hokipoiss Eestist käis siin kogemusi korjamas ja jalgpallipoiss Kanadast käib Eestis mängimas. Jäähoki on eestlaste jaoks ilmselt üsna kauge ning siinsed mängivad pigem jäähokit või pesapalli või ameerika jalgpalli. Õnneks on viimastel aastatel mingil määral jalgpalli vastu huvi tõusnud - eriti Torontos, kus palju immigrante tugevatest jalgpallimaadest. Maailmameistrivõistluste ajal näidatakse oma poolehoidu kinnitates vastavate maade lipud autode külge (teede ääres on osavad ärimehed lippe müümas). Tegelikult on see omamoodi kena, sest äkki on midagi, mis ühendab selle suurlinna elanikke.

Jalgpallipoiss Kanadast on Indrek Romet. Toomase ja Indreku suguvõsas on ühiseid esivanemaid. Nii oleme vahel Quebeci suusatama minnes nende juures peatunud. Siinne pilt on mõne aasta tagant, kui Kirke veel väike oli. Mulle meeldis, kui kena Indrek minu tüdrukutega oli. Mul oli ikka arusaamine, et sellised noored poisid vaatavad väikeseid tüdrukutirtse kui tüütuid segavaid olevusi. Ja seal ta oli, küpsetas nendega küpsiseid ning hoolitses, et keegi endale liiga sellega ei tee. Olin eriliselt vaimustuses tema eesti keelest ning äärmiselt viisakast käitumisest. Ma ei saa kindlasti kiidelda samaga oma laste suhtes .

Palju edu Indrekule!!!

Eesti Elu kirjutab järgmist:
Kuigi ta pole veel 17 aastat vana, on Montrealis elav Indrek Romet mänginud aastaid erinevates jalgpalli esindusvõistkondades. Nüüd on üks ta sihtidest täitunud. Ta võistles põhikoosseisus Eesti U17 (vanuselt alla 17) rahvuskoondises Balti turniiril Palangas, Leedumaal sel suvel. Samas Eesti esinduskoondises ootab teda sügisel Euroopa valikturniiri võistluste sari.

Kuigi ta on alles teismeline, on Indreku karjäär jalgpallurina olnud järjekindlalt tõusuteel. Hakanud mängima kuueaastaselt, on Indrek esindanud Kanadat U12 eliitkoondises, mis osales Danone karikaturniiril Pariisis 2003.a. Juba 2005.a. oli ta külalismängija Eestis FC Flora ’90 koosseisus. Samal aastal võistles ta Quebec’i 14a. esinduskoondises Kanada meistrivõistlustel ning osales üleriigilises Kanada rahvuskoondise arenguprogrammis.

2006.a. viis teda jälle FC Flora ’90 koosseisus Saksamaale treeningule, Quebec’i 15a. esinduskoondisse, mille kapten Indrek oli, ning tagasi Kanada rahvuskoondise arenguprogrammi. Samal ajal kõige ülaltooduga on Indrek neli aastat pidevalt mänginud Quebec’i eliitliigas Lac St. Louis Lakers’i koosseisus.

Kokaraamatud

The Professional Chef by The Culinary Institute of America

Mina otsustasin, aitab kokaraamatute ostmisest. Parem laenutan raamatukogust ning kui ma siis otsustan, et ma kuidagi ilma ei saa elada (peale põhjalikku retseptide uurimist), lähen ja ostan selle koju. Tegelikult olen siiani vaid skanneerinud huvitavamaid retsepte ning loodetavasti kunagi jõuan selleni, et neid tegelikkuses läbi proovida . Kui olla kriitiline ning ausalt endale tunnistada, kas just kõiki maailma retsepte on minu raamaturiiulisse vaja, siis kuivab kiiresti huvitavate retseptide hulk.

See on üks väga huvitav kokaraamat. Tom käis sellel järel ning seletas, kuidas viis raamatukogutöötajat pidid koos suurte raskustega selle riiulilt maha upitama. Teos annab kõvasti silmad ette ühele korralikule piiblile oma üle tuhande kahesaja leheküljega ning ega seda pole tõesti kerge enne magamaminekut voodis mugavalt kõhule toetada (kui just rasvapolster hästi mõnus pole) ning sealt siis tarkust ammutada (ikka lootuses, et midagi ka külge jääb).

Uurisin ja puurisin, mille järgi siis ameerkia kokad endale professionaalse koka pabereid muretsevad ning otsustasin, see pole siiski minu jaoks. Mõne pisikese näpunäite sain. Kõige olulisemaks pean kuivpärmi koguse määramist. Kasuta 40% pärmikogusest, kui kodus on kuivpärm, kiirkuivpärmi puhul 30%. Siin enamasti pole muud saada peale kuivpärmi ning leivamasinas töötab see kõige paremini. Kunagi ammu-vanasti isegi nägin poeletil, kuid nüüd peab leidma spetspoe (mille ma tegelikult kevadel ka leidsin meie karatekoha kõrval on väike äri, milles palju ida-euroopa tooteid ning ime-ime ka pärm!)

Tahan siiski oma kokaraamatute kaitseks öelda, et vahel ei olegi mulle tähtis see, kas ma kõike, millest loen, ellu viin. Millegipärast on nende sirvimine eriliselt rahustav. Ja oma kõige raskematel hetkedel mäletan end vaatamas kokasaateid ning lehitsemas Rootsist kaasa toodud ajakirjväljalõikeid retseptidest. Kui hästi leevendas see valu, mis mu sees valitses...

Eesti kool algas

Uus koolia-aasta algas ka Eesti Koolis! Marile viimane aasta algkoolis - kuues klass ja Kirke on neljandas. Kumbki EI TAHA sinna minna, aga emme-issi on kurjad, ning sunnivad! Kirke kauples veel hommikul: emme, las ma 'skipin' see aasta (jätan vahele)!
Mina: EI!
Kirke: Ma 'skipin' selle korra...
Mina: EI!
Kirke: Emme, palun, ma oskan juba eesti keelt.
Mina: EI! Sa pead veel grammatikat õppima!
Kirke: Mis on grammatika???

Sama jutt jätkus veel hiljem telefoniteel. Minu töökaaslastel oli väga naljakas kuulata, kuidas emme oma lapsukest veenis. Üks soovitas ega muud üle jää kui osta aga ära. Õnneks ma selleni siiski pole veel läinud, kuigi kange tahtmine oleks küll, et vältida seda vägikaika vedamist.

Suureks põhjuseks on see, et Hanna ei tule sel aastal kooli. Eelmine aasta said nad koos pika kojusõidu teha, sest viisin Hanna ära. Hetkel organiseerisime Katariina ja Mihkli kojuviimise, sest Mari saab juba ees istuda. Nii on meil ruumi kolme lapse jaoks. Ning muidugi on Tom õnnelik, sest ta saab Aivariga Eesti Majast tulema, selle asemel et metrooga kolistada kodu poole.

Pilt on tehtud peale minu esimest aastat Eesti Koolis õpetajana. Mina olen paremalt teine. Minu kõrval on Reet Weiedebaum, kes tol ajal Torontos oli ja kelle nime olen nüüd siin-seal Eesti meedias näinud. Teisel pool on Vaike Rannu, kes on samasugune inglise filoloog Tartust nagu mina, kuigi lõpetas tükk aega varem, ning lahkus Eestist seitsmekümnendatel - see oli tema viimaseks aastaks Eesti Koolis. Vasakul ääres on koolide 'hing' Edgar Marten, kelle käest lühikeseks ajak keskkooli/gümnaasiumi juhataja teatepulga mõned aastad tagasi üle võtsin.
Sellega seoses veel üks huvitav lõik. Eelmisel nädala helistas mulle keegi, kelle lapsed enam-vähem Mari-Kirke vanused. (Nad organiseerisid kunagi Eesti Majas mängupäevi lastele - sain Mari nii ühe päeva ära hoitud). Ta oli huvitatud nende koolitoomisest ja teadis, et olen kusagil juhatuses. Teatasin, et kuna lapsed arvasid, ma pole kunagi kodus, siis otsustasin, neil on õigus ning loobusin lisakohustustest (muidugi aitas otsusele kaasa minu pidevalt tihenevad migreenid).

„Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" öeldi mulle telefonis! Olin esialgu üsna üllatunud. Siis seletas ta, kuidas teab nii paljusid noori vanemaid, kes unustavad oma pere ning pühenduvad üle pea kaela eesti ühiskonna tegemistesse! Pean tunnistama, mul oli eriliselt hea meel enda üle! (Ja koolitoomise kohta sain ikkagi infot jagada...)

Raamaturiiul

J.K. Rowling „Harry Potter and the Deathly Hallows”

Sain raamatu Marile siis, kui nad ikka veel Eestis olid, kuid lubasin endale, et ei loe seda enne läbi, kui Mari tagasi tuleb, sest talle ei meeldi vahel, kui ma enne teda raamatuga valmis saan. Nüüd selgus, et tal oli nii mitu muud raamatut järjekorras ning Harry Potter oli tal viimasena meeles (raamatukogu raamatud pean enne lugema, teatas ta). Nii lubaski tal mul ise see viimane teos kätte võtta.

Palju pannakse paika, mis eelmistes teostes üles kerkis. Hea võidab halva, millise hinnaga - peab ise lugema. Kuidagi keerulise seletusega lõpus, mis mul kindlasti meelest ära läheb. Vahel imestan, kuidas need raamatu lõpuleheküljed on justkui liiga lühike maanduspunkt, millest kiiresti üle libised, kui samas terve raamatu sündmustik jääb palju eredamalt meelde...


Jonathan Stroud „The Bartimaeus Trilogy”

Lõpuks sain läbi loetud kaks viimast raamatut sellest seeriast ja pean nõustuma Mariga, et mulle meeldis see rohkem kui Harry Potteri saaga. Mulle meeldib see iseteadev dzhinn, kes oma seisukohalt sündmusi edastab. Eriti üllatunud olin lõpu üle, mida tavaliselt muinasjuttudes ette ei tule...

The loquacious djinni introduced in Amulet of Samarkand and is back, or, more accurately, he hasnt left in three years. While Bartimaeus retains all of his wit and wisdom, his essence suffers severely from lack of rest. Nathaniel, now Information Minister, spends his time writing propaganda to bolster the common folks belief that England is winning its foreign wars and tracking down traitors within the government. Kitty Jones has gone into hiding, apprenticing herself to a magician and learning enough from her master and through research to summon Bartimaeus herself. When Nathaniel finds Kitty, the two of them and the djinni must use all their strength and cunning to defeat the most dangerous demons they have yet encountered, demons that take over the bodies of the government magicians. Ptolemys Gate is an exciting and eminently satisfying conclusion to the trilogy, footnotes and all. This time, readers learn more about Bartimaeuss past and his connection to the loinclothed boy whose likeness he wears. Kittys strength and intelligence shine through, and Nathaniels inherent compassion emerges from the mask of John Mandrake.

Tehnika areng

Panen siia ühe lingi kummalise lehekülje peale, mille juurest pidin Mari raskustega eemale meelitama. (Kui paljud meist „päris elus” selle ohvrid on olnud? Mis päriselt sunnib meid seda tegema, hääl - nagu lehekülg eeldab või tunne, kuidas mull katki läheb?)

Ja need, kes ei ole veel näinud seda toredat lõiku, kui raske on uue 'tehnikaga' harjuda, siis vaadake seda siin:

Puma & kompuuter

Mis teha pisikese kiisuga, kes nõuab nii tungivalt su tähelepanu, et hüppab lauale, mu käe ligi, mis hoiab hiirest kinni ning nügib siis kannatamatult oma pead minu käe vastu, et ma teda kurgu alt sügaksin. Ja kui ma midagi ei tee, siis muutub ta närviliseks ning läheb hiire või selle juhtme kallale ning oskab osavalt vajutada õigele kohale, mis terve kompuutri kinni keerab... Õnneks ei kõnni ta enam mööda klaviatuuri, pahandasin kõvasti temaga, kui ta seda tegi.

Ta otsib palju rohkem lähedust kui Liisu kunagi on seda teinud. Mul on omamoodi hea meel, sest on keda paitada ja kes nii kergesti ei lase sülest jalga, kui ISE vajad teise hinge lähedalolu.

Uus kooliaasta

Siin on Mari ja Kirke Olevit lennujaamas ära saatmas. Olev oli tõesti nagu kolmas laps meie peres. Pean tunnistama, et siiani pole ma kunagi tundnud mingit ebamugavust või privaatsuse riivamist, kui mul keegi majas on elanud (peamine kogemus muidugi Jaanikaga ja teiste lapsehoidjatega). Olen kõiki võtnud kui pereliikmeid ning ma loodan, et nad on samamoodi tundnud (vähemalt ei ole keegi just kurtma tulnud, aga kas keegi üldse seda teeks...)

Teisipäeval oli lastel esimene koolipäev. Kirke viiendasse klassi ja Mari seitsmendasse. Mari oli pisut murelik, sest seitsmendast algab 'high school' - junior high ja ta polnud kindel, kuidas täpselt leida üles, millises klassis millise õpetajaga. Päev enne sai siis kiiresti sõbrannale helistatud ning lubadus antud kokku saada kindlas kohas, et siis koos asja uurida. Asi oli muidugi palju lihtsam, kui kogu see muretsemine väärt oli!

Tavaliselt on koolihoovis välja pandud toolid, millel klassinimekirjad kuni kuuenda klassini, kõrval klassiõpetajad (enamasti on nad terve päeva koos oma klassiga õpetades erinevaid aineid, erandiks on prantsuse keel, laulmine, kehaline kasvatus, vahel veel midagi). Iga uus aasta on lastele üllatus - sa ei tea, kes su klassikaaslased on, kas saad oma parima sõbraga taas kord kõrvuti pinki nühkida (kuigi see on ka väga raske isegi kui samasse klassi satud, sest õpetajad panevad lapsed ise paika, kes kellega) ning põhiõpetaja muutub samuti aastast aastasse.

Mõnes mõttes on mul kahju, et see nii käib - ei tarvitse kujuneda sidemeid, mis aastatega ainult tugevamaks lähevad, teisalt on mul hea meel näha kui paljude erinevate lastega mu tüdrukud sõbralikult suhtlevad. Põhimõtteks ilmselt ongi kasvatada lastes oskust läbi saada ükskõik kellega. Ja kasvatada ühtse kooli tunnet. Lapsed tunnevad nii nooremaid kui ka vanemaid koolikaaslasi, sest teatud tasemel käivad vanemad lapsed nooremates klassides lugemas - neil on oma lugemissõbrad.

Sellest hoolimata kas oled samas klassis või mitte kujunevad oma sõbrad, kellega saab siis koos mängida vaheaegadel - lõunatund on tõesti tund aega, mille sisse mahub söömine ja mäng, viimane pea alati väljas (ainult paduvihm ja lumetorm hoiavad lapsed sees). Kirke sõbranna Chen-Chen on seekord teises klassis ja ka Mari kaksikust sõbrannad pole taas kord temaga koos, aga see ei sega. Peale kooligi saab vahel üksteise juures mängimas käia.

Hetkel on mõlemad oma õpetajatega rahul. Küsisin Kirke käest, kas õpetaja riidleb ka, kuid ta ütles, ainult siis, kui me räägime. Maril oli päris palju kodutööd kaasas. Üks nendest inglise keele grammatika, pidin oma ajud korralikult üles soojendama, et need ammu õpitud põhimõtted kusagilt ajusoppidest välja noppida ning Marile natuke selgemaks teha - olen avastanud, et vahel aitab eesti keelega võrdlus. Samas olen kuulnud, kui vähe tegelikult siin pööratakse tähelepanu inglise keele grammatikale. Eks näe, kui hästi Mari on kooliaasta lõpuks edasi arenenud.