Eurovisioon 2007

Eurovisioonist on nädal möödas. Vaatasin osaliselt otseülekannet üle interneti, sest ameeriklastele jääb selline asi siiski väga kaugeks, et põhijaamadel üle kanda. Ühel aastal sattusin kogemata prantsuse jaama peale (Kanada on ikkagi kakskeelne), kus näidati hiljem saadet täispikkuses. Aga ma ei arva, et nad ikka seda teevad - õieti ei viitsi ma otsida. Nüüd annab internet kõik need muud võimalused.

Minu meelest oli sel aastal erakordselt palju häid laule (kuigi ma ei arvesta Eestit nende hulka - küll ka mitte kõige viletsamate keskele - mulle ei meeldinud Eesti laul). Kirkega vaatasime mõningaid videoid koos ja tema absoluutseks lemmikuks oli Shveitsi lugu vampiiridest (muidugi uhke video pärast, ja ilmselt on vampiirid kuidagi eriliselt põnevad). Ja talle meeldis Valgevene laul (millega ma nõustun). Neid kahte oleme pidanud mitu korda üle vaatama. Paar päeva tagasi teatas ta mulle Valgevene laulu ajal: emme, see laul reminds me of you (tuletab sind mulle meelde). Olin täiesti sõnatu ja üllatunud, miks? Ta ei osanudki õieti seletada. Ütles, et see algus ja siis see suur 'kuninganna' ja tüdruk, kes loeb (ilmselt nagu mina pidevalt igal vabal hetkel, nagu Mari ütles: kui sa pole köögis, siis sa loed, emme) - pool ühest ja pool teisest meenutavad talle mind. Ta kinnitas veel: emme, kui sa ära sured, siis ma tulen siia alla, kuulan seda laulu ja mõtlen sinu peale! Kui väga ootamatud võivad olla lapse mõttekäigud.

Meile meeldisid veel Bulgaaria, Malta, Kreeka, Soome ja Vene laulud. Poola laul ei pääsenud edasi, kuid minu meelest oli tore erinevate stiilide kasutamine (keegi ütles, et nad tegid kedagi järgi, kuid ma kuulan nii vähe muusikat, ma ei saa midagi öelda selles suhtes, vaid võisin kenasti muusikat nautida). Tegelikult pean tunnistama, et ma tõesti ei kuula palju kaasaegset pop-muusikat. Autos sõites on mul raadio hoopis klassika peal, samuti raadiokell voodi juures ning köögis toitu tehes kuulan vahel jälle klassikat. Avastasin mõned aastad tagasi, kuidas seda tüüpi muusika mulle eriti rahustavalt mõjub (jälle vist tundemärk vananemise suhtes?). Teisalt ei kirtsuta ma nina tänapäeva muusikute loomingu peale.

Eurovisiooni võidulugu ei pakkunud kahjuks midagi. Kuulasin veel paar korda seda üle ning ei saanud aru, miks nii läks (tegin nalja, et ta laulis kindlasti rahust maailmas ja sõdade lõppemisest, sellepärast ka võit - ma ei tea siiani, mis ta sõnum täpselt on). Oleks siis vähemalt ukrainlaste laul esikohale tulnud. Nagu eelmise aasta soomlaste Lordi, oli see unustamatu. Ma tean kui palju negatiivset räägitakse tervest lauluvõistlusest. Samas kujutan ette, milline eriline elamus on see osalejatele, pealtvaatajatele. Eri rahvuse esindajad tulevad kord aastas kokku ja mitte lihtsalt spordivõistlustele vaid suurele peole - mõtlesin meie laulupidude peale. Polegi tähtis, kes võidab. Tähtis on see, et osatakse koos olla, et on võimalus oma kodumaa maailmakaardile panna.

Mul ei ole palju võimalust läbi aastate seda jälgida olnud, alles interneti tulekuga sain kõigepealt raadiot kuulata, siis tulid videod ja nüüd otseülekanne. Elan ikka võib-olla mälestustes lapsepõlvest, kui Soome TV kaudu sai piilutud Eestist väljaspoole. Minu pärast võivad võistlused samamoodi edasi minna!

Kuula ja vaata Valgevene laulu!

Raamaturiiul

Joy Fielding „Puppet”

Kanada kirjanik, kellelt olen mitu aastat tagasi mõned raamatud lugenud.
Nüüd „avastasin” ta uuesti.

„Living a no-strings-attached life in glamorous Palm Beach, beautiful, steely-nerved criminal attorney Amanda Travis knows exactly what she likes: spinning classes, the color black, and one-night stands. Here's what she dislikes: the color pink, nicknames...and memories. Which is why she has shut the door on two ex-husbands, her estranged mother, and her hometown of Toronto. Then comes the news that will shatter Amanda's untouchable world: her mother, who has always held a strange power over everyone she encounters, has shot and killed a complete stranger. Forced to return to Toronto, Amanda must confront her demons and unravel the truth behind her mother's violent act -- while the taunting, teasing name from her past dances in her head...Puppet...telling her that someone else is orchestrating her fate.” www.joyfielding.com

„He was a very charming, charismatic man, as con artists usually are. They know instinctively what buttons to push, what words to say. I found him enormously appealing. Everyone did. Even my mother thought he was wonderful. Until he cheated my father out of his life savings, of course.” Ma pidin selle katkendi siia panema, sest arvasin, et ei lange kunagi selliste inimeste lõksu, aga tegelikkus on olnud teine... Väline sarm ja ülim sõbralikkus ainult selleks, et oma kasu taga ajada!

Majad...

Meie tänava küljel on viiekümnendatest peale reas seisnud väikesed 'bungalod'. Kunagi kui maja otsisime, siis tahtsin just sellist väikest majakest, millel ei oleks palju treppe. Ja nüüd on selle kena rea ära rikkunud uued ülemaja naabrid - serblased - kes tõmbasid vana maha ning panid uhke 'lossi' peale. Muuseas kadus ka vana vahtrapuu, millest mul oli eriliselt kahju. Aga nad väitsid, et olid tahtnud ainult ühe oksa ära võtta, kuid linn olevat väitnud, et terve puu on vana ja mäda. Millegipärast ma ei usu eriti seda. Samas istutasid nad uue väikese puu asemele.

Täna jalutasime Toomasega raamatukokku ning ma küsisin Toomase käest, kui olime sarnase 'lossi' kõrval, kujuta ette, et see oleks meie maja ja me peaksime seal elama. Ise tundsin südames, et minu jaoks ei saaks see kunagi koduseks, sellisel suurel hoonel puudub hing. Võib-olla olen muutunud väga minimalistlikuks, kuid olen väga õnnelik oma pisikese majakese ja suure aiaga. Aed oligi midagi, mis mind kõige rohkem siia tõmbas. Mäletan, kuidas peale ringkäiku majas, piisas vaid ühest pilgust aeda, et ma olin nõus pakkumise ostuks sisse panema. Teist korda nägin meie tulevast elupaika siis, kui kolisime siia. Mari oli kahe aastane ja tal oli palju nalja, kui sai läbi elutoa ja köögi ringiratast joosta. Kirke oli vaid paarikuune ja ei saanud paljut aru, mis toimumas on. Ja meil on siiani tore siin olnud olla!

Kesknädal

Mari oli täna veel ühe päeva kodus. Näpp on tal paistes, aga me pole veel sidet vahetanud. Peame seda ilmselt leotama, muidu tõmbab äkki haava lahti. Muidu on ta juba palju paremas tujus!

Kuna Tom ei saanud Kirkele järgi minna, siis Mari oli see, kes võttis selle ülesande enda peale. (Pildil kõõlub Kirke kooli ees oleval puul.) Samas sai ta ära tuua ka oma kooli jäänud koti, kuigi paistis, et üks kaust on kuhugi ära jalutanud. Õnneks sai ta laenata klassiõe käest tema oma ning nii saab ta kontrolltööks õppida (social studies).

Õhtul karatesse, kus Mari ainult pealtvaataja osas oli. Ja peale seda vaatame kolmekesi koos „American Next Top Model” (üks vähestest saadetest, mille peale me aega kulutame - praeguses osas on viimase kahe hulgas Venemaalt pärit kaunitar). Tegelikult on see üks hea õppetund lastele. Siiani ei ole nad sugugi suures vaimustuses modelli karjäärist, mis tüdrukutel vast tihtipeale pähe lööb. Peale seda on siin vahel näha, kui inetult oma võistlejatest selja taga räägitakse, et ma ei jäta kunagi võimalust tüdrukutele õpetussõnu jagada, kuidas mitte kunagi samamoodi käituda. Loodetavasti jääb see neile ka meelde. Kuigi usun, elus tuleb ette igat sorti olukordi...

Õnnetus

Panin siia Mari pildi, kus ta raamatukogust tulles rõõmsalt loeb. Tal on tihtipeale nina raamatus, aga samas on ta selline, kes, nagu ma hiljuti teada sain, valib pigem poistega kanuuga sõitma minemise tüdrukutega kuhugi lilli vaatama minemise asemel.

Täna olin kodus migreeniga, magasin oma tableti mõju all hommikust peale, kuni kella ühe ajal helistas Toomas, et koolist tuli teade. Mari oli oma näpud ukse vahele jätnud. Pidi olema väga verine ja võib-olla on isegi luud katki. Tom sõitis kohe kooli ning tee peal korjasid nad minu üles. Seisime siis haiglas kiirabi osakonnas, Mari nuttis, sidemesse mässitud käsi üleval, ja kõik ümberringi käis aegluubis. Õnneks oli vaid kolm inimest meie ees. Samas ei paistnud kellelgi just midagi kriitilist mureks olevat, aga ükski neist ei pakkunud oma kohta järjekorras loovutama lapsele, kes nuuksus minu najal. Oleks siis kasvõi mõni õdegi või muu haiglatöötaja midagi aktiivsemat teinud... Ühel momendil tundsin ise, et oma tableti ja migreeni mõjul kaob mul veri näost ning olen kohe kokku kukkumas. Sain siiski istuma enne kui ma haigla põrandaga tutvust jõudsin teha :)

Marile anti ka mingit valuvaigistit, mis ta tuju pisut paremaks tegi. Tal oli ainult raskusi tableti alla neelamisega. Lõpuks näris ta selle katki ning üks kena õde tõi talle õunamahla, et tableti kibedat maitset suust ära saada. Tom tegi Mariga nalja ning nad arutasid muuseas, miks täpselt tableti mõju temas rõõmutunnet tekitas. Ta on koolis hiljuti narkootikumide kohta teadmisi ammutanud ning oskas nüüd paralleele tõmmata. Loodetavasti tähendab see seda, et ta kunagi nende lõksu ei lange. (Üldiselt pean ütlema, kuna siinne ühiskond taunib päris tugevalt sellist väiksematki pahet nagu suitsetamine, siis noorte hulgas pole palju sigarettide tõmbajaid. Sattusin hiljuti kuulama pealt paari tudengi vestlust metroos. Ühe juured olid Ida-Euroopast ja ta meenutas oma külaskäiku sinna ning ta rääkis kui kole, paljud noored (ja vanad) suitsetavad ning keegi ei hooli oma tervisest.)

Mari saadeti röntgeni ning peale seda kui olime sellest hetkest peale kui haiglasse saime üle kahe tunni oodanud (kusjuures Tom oli sunnitud vahepeal lahkuma, sest Kirke pidi koolist ära tooma), ilmus kohale arst, kes teatas, et luud on terved - röntgeni alusel ning palus mul verine side eelmaldada. Nägin nüüd, kuidas Mari keskmise näpu peal ilutses sügav haav. See õmmeldi kenasti kinni. Mari oli tubli, oigas ainult natuke, kuigi nägin, et tal oli väga valus. Siis andis arst mulle mõned plaastrid ning teatas, et võin haava ühega katta ning palus seda iga kolme päeva tagant vahetada. Üheksa päeva pärast läheme oma arsti juurde niite eemaldama. (Muide ta küsis, mis keeles me räägime, kas ungari. Ütlesin, ei, aga et ta ei pannud väga mööda...).

Selline on siis paljukiidetud tasuta arstiabi...

Emadepäev

Siin on pilt veel ühes emast, kelle polnud küll keegi häid soove toomas. Õnneks on nüüd neil lihtne natuke toidulisa saada meie akna alt. Kas pole kena, kui saad oma lastega nii palju olla ning omada kaaslast, kellega koos rõõmsalt pisiperet kasvatada! Aga ma pole just kindel, kas vahetaksin oma koha kergesti linnukeste omaga...

Lugesin kusagilt, et parim kingitus tööandajalt emadele on 'aeg'. Ja ma pean kahe käega oma toetust sellele jagama. Kui Kirke kirjutas, et ma jään temaga koju, kui ta haige on, siis eks ma seda pisukese süümepiinaga töö suhtes teen, aga samas millal ma ikka oma laste eest väljas olen, kui nad pisikesed on. Varsti on nad meie elust läinud, ISE hakkama saamas, ja siis oleme me üks päev need, kes vajavad nende toetust.

Mul on hea meel oma laste üle, aga samas ei näita ma näpuga ka nende peale, kes on otsustanud ilma lasteta elu seada. Kahju on ainult, kui on neid, kes vaatavad viltu emadele, kes püüavad kodu ja tööd kuidagi balansis hoida (mitte et mul oleks kunagi otseselt kokkupuudet selliste inimestega olnud :). Ja milleks lapsed tähtsad on? Hoida edasi rahvust (nagu ma väikesena arvasin, et mul peaks olema hästi palju lapsi, et eestlasi ilmas ikka palju-palju oleks), kunagi maksta kinni meie pensioni, arstiabi - Kanadas on see ikka veel tasuta (aga keegi maksab ju selle eest - ja see keegi oleme meie, kes me tööl käime...). Teisalt lugesin kunagi ühest organisatsioonist Ameerikas, kelle idee on inimkonna väljasuremine - mitte et nad hakkaks inimesi hävitama, vaid lihtsalt elamine ilma lasteta - thank you for not breeding on nende moto! (The Voluntary Human Extinction Movement).

Aga ma ei kujuta ette elu ilma oma tüdrukuteta, kuigi soovin südamest, et maailm, kus nad elama pevad, oleks natuke parem...

Emadepäev

„Kallis ema. Sina oled lahke, kallis, sõbralik ja isegi veel rohkem. Sina aitad teha kodutööd ja oled lõbus. Sa lased mind teha väga palju asju ja vahepeal sa aitad mind isaga. Kui ma olen haige, sa alati helistad tööle ja jääd minuga. Ma alati tahan, et sa oled minu ema!”

Lõin reedel tööl lahti „Eesti Elu” ja mis ma nägin - ülalpool kirja pandud ridu, all nimeks: Kiki. Eesti kooli kolmanda klassi õpilased kirjutasid oma emast, nende seas muidugi minu väike Kirke. Küll see oli armas! Mul on hea meel kõige üle, mis ta paberile oli pannud, eriti, et ma ka tema meelest lõbus olen. Vahel on küll selline tunne, et elu tõsidus veab sindki end liialt kaasa ning unustad ära, mis tähendab naeratada. Tegelikult on meil kolmekesi hetki, kui tüdrukud ütlevad mulle: emme, sa oled silly! Ja see ei ole sugugi pahasti mõeldud, sest nad kinnitavad kohe, et neile meeldib, kui ma olen silly (eesti keeles - tobe-naljakas?). Ja ega see muud tähenda, kui teen mõnikord naljakaid nägusid ja räägin veel naljakama häälega või mõtlen välja tobedaid tantsusid, kui kuulame raadiot ja nii aina edasi. Ma olen täiesti veendunud, et need, kes mind tunnevad ei usuks minust iialgi midagi sellist, ja muidugi ei kipu ma sarnaselt esinema ei kellegi teise kui ainult oma laste ees!

Ma arvan, et olen oma armastust lastele jaganud täies mahus ja siiani olen ainult sama nende käest vastu saanud. Milline erakordne tunne, kui lapsed tulevad ja panevad oma väikesed käekesed sulle kaela ümber ja kallistavad nii kõvasti kui jõuavad... Loodan, et suudan nendele alati pakkuda seda kindlust, et ma nende jaoks olemas olen ükskõik, millised mured neid vaevavad või vaevama hakkavad. Loomulikult annan endale aru, mis ees ootab - kaks teismelist noort neiut, aga praegu olen suhteliselt hästi Mariga toime tulnud, kuigi eks meil ole juba olnud olukordi, kus ta suu lukku keerab ja keeldub minuga suhtlemast. Tavaliselt lõpevad need vastuolud sellega, et ta siiski minu juurde tuleb ja me arutame, miks ta just nii käitus. Temas on palju sellist loomulikku uudishimu, mis lubab mul ilma keerutamata seletada, kuidas tema kehas hormoonid tantsu löövad ja kuidas proovida sellest üle olla.

Ilusat emadepäeva kõigile emadele ja vanaemadele!!!!

Raamaturiiul

Wendy Holden „Simply Divine”
Raamat nendeks päevadeks, kui tahad lugeda midagi lõbusat ja lihtsat. Vahel on hea võtta kätte lugu, mille puhul ei ole vaja palju oma pead vaevata keeruliste pöörete ja käänetega, mis suuans sündmustik liigub; teadmisega, et kõik lõpeb hästi ja õnnelikult!

Stuart Kaminsky „Death of a Russian Priest”
Seekord leiavad sündmused aset Jeltsini-aegsel Venemaal. Taas kord lahendatakse paralleelselt kahte lugu. Peategelaseks inspektor Porfiry Rostnikov, kes proovib kõigi poliitiliste intriigide kõrval oma tööd teha ja vabal ajal loeb torulukksepa raamatuid, et oma naabreid nii tähtsa asja juures aidata.

Kevad

Oleme käinud väljas fotoapraadiga ning teinud pilte just-just lehte minevatest puudest ja põõsastest. Ilmad on soojemaks läinud, aga ilmselt on ikka oodata pisut jahedamat. Meie esimene kogemus siinsest suvest kuusteist aastat tagasi, on kõige eredamalt meeles. See sattus olema eriliselt soe suvi, kui mai algusest keerati soojakraadid kõrgele ning nii see jäi sügiseni. Võib-olla elasime eriliselt teravalt sellist sooja üle, kuna olime harjunud palju külmema kliimaga. Ainuke asi, mis meeldis oli hommikune teadmine, et pole vaja sooja kampsunit igaks juhuks õhtuks kaasa võtta, nii öösel kui päeval oli soe. Siiani naudin soojalainete puhul sooja õhtut - pimedaks läheb juba kella üheksa ajal - ja siis on see tõesti kottpime (välja arvatud linna tuled). Tore on istuda aias viinamarjade all ning (vahel) kuulata naabrite garaazhibändi harjutusi. (Ja bänd ei tee õnneks mitte rasket rokki.)

Rulluisud

Kui ilmad soojemad, siis saab alla isegi rulluisud ning juba vilunud sõitjad võivad algajatele oma oskusi jagada. Mari ja Kirke ja Toomas on juba mitu aastat seda lõbu harrastanud. Mina olen siiani keeldunud osalemast. Ma pole kunagi uisutanud - siiski, üks üsna nigel kogemus on mul noorest peast, ja nõnda ma siis arvan, et olen liiga vana alustamaks nii tavalise uisutamise kui ka rulluisutamisega. Ilmselt on mul kadunud julgus alustada millegagi, mis väga uus ja kuidagi ebakindlaid tundeid esile kutsub. Naudin niisama laste sõitu vaadates. Kummaline, kuidas vanemaks saades ei kipu enam nii kergesti sellist närvikõdi otsima. Aga olen kindel, et maailmas leidub väga palju neid, kes hoopis vastupidi mõtlevad.

Spiooniraha...

Siin on üks kummaline uudis Kanadast, mis näitab, kui tuhmid või ülipüüdlikud võivad olla USA spioonide kinninabijad.
Nimelt lasi Kanada mõni aasta tagasi välja 25 sendise, millel on punane mooniõis - see on kõigi nende sõdurite mälestuseks, kes maailmasõjas osalesid või langesid. USA kaitseministeeriumi töötajad, kes ametiasjus Kanadas, teatasid oma valitsusele, et mingid imelikud rahad ilmuvad nende taskutesse ja ei tea veel kuhu. Nad uurisid neid mikroskoobi all ning olid kindlad, et raha sisse on peidetud väikesed saatjad, mis edestasid nende asukohta ja ei tea veel mida. Selle asemel, et ehk mõne kanadalase käest lihtsalt küsida, mida see imelik raha endast kujutab, olevat asi väga suureks aetud, kuni lõpuks Kanada uurijad asjale jälile said, millest jutt käib... Oh, seda tarkust küll! Kas tõesti on mõttekas kasutada sellist ebakindlat asja liikumise jälgimiseks, kui jälgitav saaks väga kergesti oma niinimetatud raadiosaatjat mõnes poes ostudeks kasutada...

Kevadõhtu

Siin on lastepere pisikese lõkketule ääres vahukommidega (marshmallows) maiustamas. Lastele meeldib, kui need on just parasjagu pehmeks läinud ja ainult natuke pruunistunud. Mõni kogenum arvab, et komm peab peaaegu mustaks tõmbama, siis on õige see suhu torgata, aga me ei arva just palju sellest...

Maisitõlvik

Tore pühapäev! Ainult natuke külmavõitu...
Lapsed käisid koos sõpradega ujumas ja peale seda tulid kõik siia. Hanna, Katariina ja Mihkel koos Aivariga. Küpsetasime lõkkel maisi (mis just sel nädalavahetusel poodidesse ilmus - arutasime, kust täpselt ja jõudsime otsusele ilmselt kusagilt Lõuna-Ameerikast) ja vorsti. Ime-ime, Kirke sõi hea isuga vorsti. Olen vahel väga mures, millest ta täpselt toitub, sest aegaajalt peab lausa jõuga talle lusikahaaval toitu sisse suruma või siis kauplema, kui palju ta täpselt peab ära sööma!
Ja siis avastasid lapsed, et üks orav oli vahepeal salaja maisitõlviku pihta pannud (õnneks kellegi poolt puhtaks näritud) ja igaks juhuks puu otsa vedanud (äkki võtame veel käest ära). Jõudu sellel vennikesel jätkus, sest mais on ju pea sama suur kui tema ise!

Raamaturiiul

Lisa Lutz „The Spellman Files”

Tore humoorikas raamat noorest naisest, kes töötab oma vanemate eradetektiivide firmas ja kes on juba kaheteist aastasest peale nendele tööd teinud. Lisa Lutz'i esimene raamat ja ma loodan, et ta kirjutab veel mitu-mitu lugu samast sarjast!

Raamatukogus

Oleme pisut unarusse jätnud oma neljapäevased jalutuskäigud raamatukogusse - külmad ja halvad ilmad, püstoliklubi, haigused jne. Kuid siin on pilte sellest neljapäevast, nüüd kus ilmad paremad ja soojemad tuleme meie ka justkui urust välja pugenud!
Kirke on samuti usinamaks lugejaks hakanud, mille üle on meil kõigil hea meel. Mari neelab muidugi raamatuid nagu mina...

Hiigelmünt

Kanada lasi välja 10 kuldmünti (iga kaal 100 kg ja 99.999% puhtast kullast), mille väärtus on 1 miljon ja millest 3 on juba maha müüdud hinnaga 3 miljonit tükk... Nüüd saab Kanada uhkustada, et tal on olemas kõige suurem kuldmünt maailmas! Siiani on kõige raskemaks ja kõige suuremaks rahaks olnud ühe Vaikse ookeani saarel kasutusel olnud kivilahmakad (kõige suurema läbimõõt üle 2 meetri, kui mu mälu ei peta). Tegelikult oli Austrial siiani kõige suurem ja raskem münt. Kliki siia, et lugeda artiklit!
Siin on link Kanada rahakoja leheküljele!

Pangatöötajana tean, kui „raske” müntidega töötada on (vahel teen nalja, et rullitud sentidega võiks jõuharjutusi teha - proovi tõsta karpi, milles on viiskümmend 1-sendiste rulli ja mille väärtus on ainult $25!) ja ootan päeva, kui Kanada otsustab kaotada 1 sendised, mille puhul hinnad ümardatekse kenasti ümmarguseks!

Raamaturiiul

Maureen Jennings „Does your Mother Know?”

Kanada kirjanik, kellelt siiani olen lugenud lugusid Viktoria-aegsest Torontost, kus inspektor Mudroch lahendab tolleaegsete oskuste ja võimaluste juures vargus- ja mõrvajuhtumeid. Huvitav on lugeda kohtadest, mis nüüd hoopis teisiti välja näevad.

See jutt viib aga hoopis Shotimaale, kus noor Toronto politseinik aitab lahendada kummalisi sündmusi ühel saarel ja samas leiab oma juured – ta ema kasvatas tüdruku üles üksi - väites, et kõik ta sugulased on surnud.

Peter Robinson „Piece of My Heart”

Kanada kirjanik, kes kirjutab inglise politseiinspektorist Alan Banks'ist.

Siin on kaks paralleelset lugu - üks 60ndatest aastatest, teine selle sajandi algusest, mõlemad omamoodi seotud. Pani jälle mõtlema, kuidas meie elud võivad olla väikestest seikadest mõjutatud ning kui vähe me teame, mis meid ees ootab.

Stuart Kaminsky „Death of a Dissident”

Moskva 1980ndatel aastatel. Nagu keegi on nimetanud, on väljaspool Venemaad kirjutatud teosed venelastest enamasti spioonilood, lood nendest, kes on vastakuti läänega. Kaminsky toob lugejateni pildi tavalistest inimestest, kelle mõtted ja tunded ei erine palju ükskõik kellest teisest terves maailmas.

Kummaline on ainult see, et kõigi nende sündmuste taustal, mis Tallinnas on juhtunud, kadus äkki huvi nende raamatute vastu, mis Venemaad puudutavad. Samas lugesin Mart Laari artiklit, milles ta rõhutas, et ei saa samastada venelasi selle väikese grupiga, kes linnas märulit lõi... Ma proovin...

Pulma-aastapäev

Täna, 20 aastat tagasi, laulatati meid selles majas. Nägime just sellised välja ja ei osanud muidugi ettegi kujutada, et kaks sellist pisikest tüdrukutirtsu ühel päeval sama maja ees uudistamas on.

Tüdrukud joonistasid meile kaarte heade soovidega ja käisime kohalikus hiina restoranis „Mandarin” söömas. Seal saab oma kõhu nii palju täis pugida kui jõuab, aga kahjuks ei jõua eriti palju. Tüdrukud tavaliselt on veelgi väiksema isuga, kuigi tahavad kangesti selles restoranis käia!

Tahtsime osta selle päeva tähiseks ühe pirnipuu aeda, kuid kahjuks ei leidnud seda sorti, mis meile kõige rohkem meeldib. Aga ega see päris suur soe pole ka veel kätte jõudnud. Eks teeme seda järgmisel või ülejärgmisel nädalal.

Rahutused

Oleme jälginud Eesti raadio ja interneti kaudu Eestis toimuvat. Töö juures panime peale Kuku raadio, mida me tavaliselt ei tee (kuulame näiteks Elmarit või midagi muud, kust tuleb peamiselt muusikat), sest pidev rääkimine kipub segama meie tegevust, kuid sellised erakordsed sündmused sundisid meidki rohkem tähelepanu pööama sellele, mis toimumas on.

Pean tunnistama, et ma pole viimasel ajal püüdnud palju uudiseid jälgida ei Eestist ega mujalt. Nüüd muidugi huvitas, mis Kanada võiks kogu selle asja kohta öelda ning mu töökaaslane teataski, et hommikusaates oli rahutusi nimetatud, kuid kahjuks väga ühekülgselt. Oleme lugenud muude uudistetoimetuste (BBC, CNN) artikleid ja huvitav on märkida, kuidas päevaga on teatud arvamused muutunud. Lõpuks ometi on keegi neid pisut rohkem valgustanud.

Vaatasin täna ka etv24.ee kaudu uudistesaateid ja pean tunnistama, et Eesti politseinikud olid täiesti tasemel. Ainult kummaline oli kõike seda Tallinna tänavatel näha, eriti kui oled harjunud taoliste sündmustega kusagil mujal ja ei kujuta ette, kuidas nii rahulikus Eestis midagi sellist võiks üldse ette tulla. Isegi Kirke tuli piiluma, mida ma vaatan ja pidin siis talle seletama ning rahustama, Eestisse võib ikka minna! Lugesin kiiruga Andrus Kivirähki artiklit (ja mitte sotsioloog Juhan Kivirähki ), mis mulle väga meeldis. „Andrus Ansip lubas tagada Tõnismäele maetud luudele korraliku hauarahu. Ja tõepoolest, luudel ongi nüüd hea. Valge telgi all valitseb vaikus ja rahu, seal ei tallata, ei jooda viina ega oodata trolli,” ütleb ta muuseas. Siin on link tema artiklile.

Ma pean ütlema, olen olnud suhtelisetl sinisilme ja uskunud venelaste kohanemisse praeguses Eestis. Ma poleks kunagi arvanud, et midagi sellist oleks võinud ette tulla. Mida nad päriselt tahavad? Nad on Euroopa Liidus, kõik võimalused on käe-jala juures. Kuidas nad ei saa aru, kui hästi neil kõik käes on? Kummaline mõelda, et olen siin kokku puutunud Eestist välja tulnud venelastega, kes nostalgiliselt meenutavad Eestit ning arvavad, nad lähevad ühel päeval tagasi. Samuti venelasi, kes on tulnud Venemaalt ning kiidavad Tallinnat, kui kaunis linn ja kui kenad eestlased olid.

Kõik need venelased siin on pidanud leppima kohalike tavade, kohaliku keelega. Siiani pole ma küll kedagi pahandamas kuulnud, miks neid ei austata ja kummardata. Mis poolest Eesti nende jaoks teine on - samasugune välisriik! Ja kui tuled välja elama, siis esimene asi - õpid keele selgeks!

Vaatame kõike kaugelt ja samas puudutas see pisut lähedalt. Nagu aru sain on kohalikku Eesti konsulaati, saatkonda Ottawas ja mujale saatkondadesse vene e-maili aadressiga saadetud mõnitusi ja ähvardusi. Eesti Maja direktor sai tundmatult numbrilt lausa telefonikõne ähvardustega. Kas keegi tark on ajanud segamini, et me ei asu mitte Eestis või tehakse seda meelega.

Ehatares olid vanad eestlased samuti asjaga kursis, kuid õhtul oli olnud raskusi neid magama panna, sest paljud olid mures, peab kohe põgenema....

Igal juhul loodame, et nii seal kui siin kõik maha rahunevad.

Raamaturiiul

Judy Blume „Wifey”

Lapsed loevad tema kirjutatud lasteraamatuid (nagu pildil, mida Kirke aitas kaunistada) ja mina leidsin raamatud, mis on kirjutatud täiskasvanutele. Huvitav, ma ei tea palju kirjanikke, kes seda teeksid. Mitmed tema raamatud lastele on hästi lõbusad, noorteraamatud puudutavad tõsiseid teemasid, millega teismelised kokku puutuvad. See raamat pani sügavalt järele mõtlema, kuidas me oma elu elame ja kui kergesti võime iseennast kaotada, kui proovime kõigi ümbritsevate soovide ja tahete järgi oma elu seada. Nagu üks tegelastest ütles, ära unista oma teisest elust, see elu on ainuke, mis sul kunagi saab olema, ja väga lühike!

Olen alati mõelnud selle peale, mis juhtub peale filmi, kus suur armastus võidab või peale seda, kui panen kinni raamatu, milles peategelased teineteist lõpuks leidnud on. Kui kenasti nende elu läheb, kui kiiresti hakkab argipäev tüütuks ja igavaks muutuma. Kas kusagil mujal on keegi, kellega oleks kuidagi teisiti võinud minna? Ja lõpuks järeldus, suure tõenäosusega mitte (aga kunagi ei tea, kindlasti on üksikuid erandeid)! Miks mitte proovida leida lahendus tavaelu probleemidele ja katsuda oma elu seada üheskoos samale lainele. Millise garantii saad sa kaasa, et keegi uus ei too kaasa oma probleeme, mis võivad palju suuremad olla, kui kunagi oleks suutnud ette kujutada.

Fred Vargas „Have Mercy on Us All”

Minu jaoks teine raamat selle Prantsuse kirjaniku sulest. Lugu mehest, kes maksab kätte neile, kes teda kunagi halvasti kohtlesid ja kelle pärast ta sõbranna enesetapu sooritas. Kuna tema esivanemad on kunagi olnud mõjutatud katkust, siis oma vanaema abiga toimetab ta rottidelt korjatud kirbud nende elukohta, arvates, et nii levitab ta nende hulgas seda igivana haigust. Nad surevad, aga kas just katkust, sest tuleb välja, et nad on kägistatud.

Jälle kord huvitav lugu, milles ainult sündmustik pole oluline vaid inimesed ning nendevahelised suhted; ja mida on raske käest ära panna.

Vihmasajud ja külmetused

Vihmane päev täna ja Kirke oli mul kodus (ilusti meie voodis, vahepeal koos kiisuga, vahepeal koos minuga ja enamasti muidugi üksi). Eile helistati koolist, et Kirke kurtis peavalu ning Tom tõi ta koju. Ma ei ole kindel, kus ta külmetas, kuid haigeks ta oli igaljuhul jäänud. Kirke ütles mulle: emme, kas sa ei kuulnud hommikul, kui ma ütlesin, et my head pounds (mu pea lõhub valutada). Mina muidugi ei pannud midagi tähele, sest olime pisut liiga kauaks magama jäänud ning kiirustasin Kirket kooli, sest ta saab lisatunde enne kooli kaks korda nädalas.

Täna käisin Mariga koos ortodonti juures, kes kiitis, kui tublisti Mari oma ülemise lõualuu laiendajat keeranud on. Ilmselt järgmisest nädalast ei pea me iga nädal kohale minema, kuni ta päris breketid suhu saab. Vihma muidugi sadas ja mu teksad olid päris märjad sellest pikast kõndimisest.

Vihmasajust veel üks jutt. Mõni päev tagasi käis üle Toronto korralik äikesevihm. Ootasime lõunast peale, et kohe-kohe hakkab sadama, kuid peale suurte pilved ei paistnud midagi muud ähvardavat sealt alla tulevat. Sõitsin metrooga koju ning loomulikult just siis kui kaitsva katuseserva alt välja astusin, tundsin esimesi piiskasid. Otsisin vihmavarju üles ning olin kindel, jõuan kindlasti enne suuremat sadu koju. Puha vale! Just seal, kus mul puudus igasugune võimalus kusagilt varju leida, muutus sadu nii tihedaks, et hoolimata oma vihmavarjust olid viie sekundiga esiteks mu pikad püksid läbimärjad ja järgmise minuti jooksul hakkasid mu juuksed veest tilkuma. Vihmavarjust oli täpselt nii palju kasu, et ma oma prillidest korralikult läbi nägin. Muidu keerutas tuul vihma täpselt sinna, kuhu aga meeldis. Lisaks hakkas välku lööma ja müristama, mis pani mind tõsiselt mõtlema, kui arukas mul keset tänavat vihmavari püsti kõndida on.

Kodu juures nägin lapsi akna peal. Nad jooksid uksele vastu ja küsisid, miks ma ei helistanud – isa oleks mind jaamast autoga ära toonud. Küll oli armas, et nad minu pärast nii muretsesid. Seisin ukse peal ja ei olnud kindel, kui tark tegu on tuppa tulla ning kõik kohad märjaks teha. Kui siis lõpuks peale vihmavarju ja enda põhjalikku läbi raputamist tuppa sain, siis käisin sooja dushi all ning pugesin veel soojema teki alla, kus ma mitu korda järjest ainult aevastasin. Tom tõi mulle isegi sooja teed. Kuigi ilm ei olnud väga külm, siis selline taeva poolt kaela valatud vihmaladin võttis igasuguse soojatunde.

Mõtlesin, et nii pahasti pole mul küll kunagi läinud, aga see tundus kuidagi väga ebatõenäoline. Tuli meelde, kuidas kord tööle minnes, mu seelik vihmast läbi ligunes, nii et üks töökaaslane, kes pidi kodus käima, tõi mulle enda seeliku tööpäevaks selga. Ja muidugi eelmisel aastal Pääskülas seikluspargist koju kõndides saime samuti ägeda vihmahoo kaela. Siis polnud mul isegi varju, lastele sai vihmakile üle tõmmata, aga mina ja Jaanika olime nagu kaks märga kassi. Õnn oli, et suveilmad Eestis on palju soojemaks läinud!

Toit & kunst

Ikka veel kohvist, seekord hetkedest, kui piim kuuma joogi sisse valatakse!

Pean muidugi ütlema, et ma ei ole kohvijooja. Pole õieti kunagi olnud. Tavaliselt seletan, kuidas minu aastane norm on kolm tassi kohvi ja ma pean hoolega valima, millal täpselt ma need klaasikesed ära rüüpan. Kuigi pean tunnistama, ma ei ütle ära piimajoogist, kuhu on sisse segatud lahustuvat kohvi. Eriti hea on, kui veel vahukoort peale panna... mm-mmmm.

Kliki siia, et näha ülejäänud pilte.

Autori koduleht

Kõik, kes armastavad kohvi, silmad lahti! Ja proovige, kas oskate järgi teha! Siin on link leheküljele, kus osavad käed on lisaks kohvinautimisele midagi hingele pakkunud.

Pizza ja muud toidud

Pikk väsitav tööpäev. Tuleme siia kella üheksaks ja läheme koju alles üksteist ja pool tundi hiljem. Vahepeal on küll väike vahe söömiseks, kuid tegelikult on terve päev möödunud justkui töötähe all. See paus ei anna täielikult seda lõõgastust, mis vaja. Tunnen, et tahan kõigest ja kõigist eemale, kuid isegi omaette väljas jalutades, kipuvad mõtted tihtipeale tööasjade peale minema. Õnneks on meil selline „mammutpäev” ainult üks kord nädalas.

Täna on mul ajud veel eriliselt pehmed, ilmselt sellest kuumusest, sest millegipärast ei tööta ventilatsioon korralikult. Ajud muidugi võivad pehmed olla ka lihtsalt sellepärast, et nad ka muul ajal pehmed on või muidugi võib ajada kõik selle süüks, et pikalt töötamine ei mõju eriliselt hästi. Olen kindlasti tuhandeid kordi kurtnud pikkade päevade üle ja võin kinnitada, et ma seda enam kunagi ei tee, vabandust... ma võin päris kindel olla, et jõuan veel palju-palju kordi nutta oma kurva saatuse üle. Teisalt ei tohi ma liiga palju nutulaulu pidada, sest tänu usinale töötamisele kord nädalas, saan ma mõnedel teistel päevadel varem oma kalli pere juurde rutata.

Heal vanal ajal olin juba nelja ajal kodus ning sain kenasti sooja toitu vaaritada, nüüd on Toomas alati enne mind platsis ning proovib midagi lastele ette anda. Püüan midagi külmkapis valmis hoida, kuid see ei õnnestu sugugi mitte alati; aga samas on hea, kui nad enne karatesse minekut on kõhud täis saanud. Meie kiirtoit on üks mikrolaineahjus küpsetatud kartul, millele panen tavaliselt natuke singitükke juurde ning riivjuustu peale. Neljapäeviti teevad tüdrukud ise makaronitoitu – makaronid juustuga – macaroni and cheese – Kraft Dinner (need on need inglisekeelsed nimed). See tuleb väikeses pakis, mis makarone täis, juures kotike juustu ja salajaste lisanditega, mis mind alati panevad muretsema, mis täpselt sinna sisse on topitud.

Siis proovin nädalas vähemalt korra suppi keeta, millest jätkub päris mitmeks päevaks ja samuti teha mingit kalatoitu. Viimasega on küll häda, et igat sorti jutud hoiatavad igat sorti kalade eest, mis pidid mürki täis olema, kuna me oleme nii kenad olnud ning kõik veed ära saastanud. Mõni ütleb, ära osta kala, mis on farmis üles kasvatatud, mõni ütleb, ära osta kala, mis on loodusest püütud. Palun mine võta kinni, keda uskuda. Nii me siis kuulame neid tarku inimesi, kes räägivad, kui kasulik kala on, aga samas manitsevad mitte sellega liiale minna.

Kõige selle toidumure pärast saigi ka see minu uhke pott ostetud, mis nüüd vahel podistab kojutulekuks supi või ühepajatoidu valmis.

Sel kolmapäeval, peale laste esinemist, lubasin neile pizza teha (pildil), sest ei tahtnud pizzakohast läbi minna, kuigi nad väga nurusid. Tüdrukud said ise valida, mis sinna peale panna, aga tegelikult ei taha nad peale juustu tavaliselt midagi muud taignal näha. Eks nad siis sõid seda ja teatasid: pizza ei maitse nagu päris pizza. Mina ütlesin, kahju küll, aga järgmine kord peame siis ikkagi tomatipastat juustu alla peitma.

Nii ma sel nädalavahetusel küpsetasingi pizzat väga tervisliku taigna peal (täistera nisujahu ja mitmeviljaterajahu). Määrisin aga usinalt tomatipastat peale ning lõikusin viineritükke lisaks. Juust kõige otsa ning kui see siis ahjust välja tuli söödi kõik väga kiiresti ära! Muidugi oli meil ka natuke rohkem sööjaid: Hanna oli siin ja Katariina Mihkliga. Enam ei öelnud keegi, et maitse pole õige!

Toitumisest on siin viimasel ajal väga palju räägitud, sest ülekaalu inimesi tekib nagu seeni pidevalt juurde. Tänu sellele, et mõni aasta tagasi kogu ajakirjandus karjus suure häälega hüdrogeenitud taimsest rasvast ja transrasvahpetest, siis inimesed ehmatasid väga sellest kõigest ära, kaasa arvatud enamus toitu tootvad ettevõtted. Kohe-kohe peale seda teatasid ribu-rada kompaniisid (hästi suure lärmiga), et nemad ei kasuta neid halbu asju! Toodete peale ilmusid kirjad, kuidas nende toidus pole raasukestki koledaid lisandeid. Pean tunnistama, et olen ise ka palju hoolsamaks läinud pakendite peal olevate kirjade lugemisega ega kipu toidukorvi panema asju, milles need sees on. Nüüd juba räägitakse paljudest kiirtoidukohtadest, kes on otsustanud pakkuda lisaaineteta toitu. Meie sellepärast väga ei muretse, sest meie pärast võivad need kohad ka olemata olla (välja arvatud, kui me reisime – tunnistan!)

Rasvadest veel nii palju, et olen aastaid-aastaid kasutanud ainult oliiviõli oma toidu valmistamisel – ka praadimisel. Tundub pisut laristamisena, kuid ma ei kasuta seda liiga palju! Võid ei määri peale Toomase keegi oma võileiva peale, kummaline, et mul see harjumus on juba pisikeset peale sees. Või läheb lisaks ainult mu küpsetuste sisse.

Tüdrukud armastavad juurviljadest ainult toorest porgandit (seda müüakse siin valmis koorituna ja väikeseks lõigatuna), kuid on sunnitud muid asju nahka pistma supi või ühepajatoidu sees (viimast Kirke puhul eriliste raskustega).

Piima kulistavad lapsed toidu alla ja toidu peale. Pahandan aegajalt, et nad seda tassi ei vala, vaid otse kotist või karbist joovad. Samas ei tohi ma kurta, sest tean, kui kasulik piim neile on!

Nii palju meie toidulauast Eestis olnud südamenädala taustal!

Arvan, et me oleme suhteliselt tublid, aga alati võiks veel paremad olla, eks ju!

Raamaturiiul

Stuart M. Kaminsky „To Catch a Spy"

Peale tema esimest lugu tänapäeva Venemaast, tahtsime näha, mis tal veel varuks on eelmistes raamatutes. See jutt viib meid aga hoopis Ameerikasse teise maailmasõja aega. Natuke meenutab kõik Raymond Chandleri omaaegseid raamatuid, ja kuigi see on hästi kirjutatud, ei ole see siiski Chandler.

Nädalavahetus

Ilus soe nädalavahetus. Meil on olnud järjest pea talviselt külmad ilmad ja äkki näitas kraadiklaas 20 soojakraadi!

Minul oli reedel vaba päev! Neljapäeva õhtul hakkasid tüdrukud peale käima, et nad tahavad üksi kooli minna. Tom tegi Kirkega matemaatikat ning mina harjutasin temaga sõnade tööks. Lõpuks saime siiski magama ning hommikul oli Kirke krapsti üleval, ainult Mari vedeles pikemalt, mis on tema puhul väga ebatavaline. Olin peaaegu valmis neile võileibu hakkama tegema, kui läksin Mari üles ajama. „You are pranked” (vedasime sind ninapidi) teatas ta rõõmsalt! Ta seletas, et neil on täna PA-day ning kooli pole. Olin tõeliselt üllatunud, sest olen siiani üsna hästi järge pidanud, millal need päevad on (viimane kord proovisid nad ebaõnnestunult sama asja teha).

Nii me siis olime kodus. Muidugi, oleks ma paremini saanud päeva sisustada, kui oleks ette teadnud - jätnud auto enda kätte. Lõpuks otsustasime isa juurde jalutada, mis võttis meil üle tunni, sest pidime natuke aeglasemalt käima kui tavaliselt - päris soe oli. Istusime seal autosse ning sõitsime Hanna juurde. Hanna juurest, nüüd ühe lapse võrra rikkam, läksime IKEAsse lihapalle sööma. Õieti ei võtnudki mina lihapalle, sest tee peal astusime läbi ukrainlaste poest „Vatra”, kust ostsime ühe suure lihapiruka, mis meenutas pisut kunagi söödud õlis praetud pirukaid. Olin sunnitud viimase osa ise ära sööma, kuigi olin üllatunud, kui hea isuga Mari-Kirke seda sõid.

Ülejäänud päev läks mängimise tähe all. Mina küpsetasin leiba ja jogurti-virsiku-punasesõstra koogi, tegin rosoljet. Lõpuks vaatasime veel ühte Lõuna-Aafrika filmi väikesest poisist, kes aitas üles kasvatada emata jäänud gepardi. Küll on hea vahel saada selliseid filmielamusi ja mitte äraleierdatud Hollywood'i linateoseid! Lastele meeldis see lugu, kuigi vahepeal olid nad üsna põnevil ja mures poisi saatuse pärast!

Täna sai rattaga ringi sõidetud ja väljas toimetatud. Hanna on meil ikka laste suureks rõõmuks külas!

Aladdin

Mari ja Kirke kool esitas kolmapäeval ja neljapäeval muusikalise etenduse „Aladin”, milleks pidi Disney käest loa ostma. Kuna muretsetud luba keelas ära igasuguse filmimise, siis pidime kahjuks oma kaamera maha jätma. Minu meelest on see lausa naeruväärne, sest mis üliuhket etendust suudavad noored välja panna, et Disney nii kangesti kardaks oma kassa tühjaks jäämist... Aga nagu keegi mulle ütles, kipuvad need suured firmad just nimelt näpuga järge ajama, kes, millal ja kuidas.

Tegelikult imestasin väga, kui tublid lapsed olid. Nad laulsid ja mängisid oma osad imekenasti välja. Ma ei mäleta oma kooliajast, et kunagi midagi nii uhket sai tehtud - isegi Toomas oli üllatunud (arvan, et nüüdki Eestis on sama lugu). Väga kena taust oli laste poolt joonistatud. Valgustus oli pea profesionaalsel tasemel (muidugi nii palju kui koolis seda teha saab), mikrofonid vahepeal pisut jupsisid, kuid mitte liiga hullusti, et segama oleks hakanud.

Mari oli üks neljast jutustajast ning ilmus aegajalt terve etenduse vältel lavale. Muretsesin väga, kuidas tal läheb, just selle rauast monstrumi pärast suus, aga minu mure oli ilmaaegne. Ta oli väga julge, selge kõlava häälega ning ühtegi lauset ei ajanud segamini või ei unustanud ära. Kõige naljakam oli see, et tal oli tehtud väga uhke näomaaling ning ta kandis seljas ilusat punast kleiti. Huuled olid pea sama värvi, mis kleitki ning jätsid ootamatu kontrasti. Ta oli justkui kellegi teise laps...

Kirke laulis kooris kaasa. Tegelikult oli enamus koolilapsi kaasa tõmmatud. Kel polnud mõnd tähtsamat rolli, see laulis. Muidugi tõi selline korraldus kokku hästi palju vanemaid ja vanavanemaid, onusid-tädisid ning kõiki muid sugulasi. Pilet oli imeodav - kaks dollarit! Kahetsesin, et olime oma vaatamise jaganud kahe päeva peale. Ühele mina, kui Tom karate trennis ja teisele Tom, kui mina pikemalt tööl pidin olema. Oleks tulnud uuesti seda vaatama, sest mõned peategelased olid järgmisel päeval teised ning kokkuvõttes oli see tõeliselt tore elamus!

Ega siin ei kipu kergesti teatrisse või ooperisse. Piletid normaalsetele kohtadele on hirmkallid ning ebanormaalsetel kohtadel istumine võrdub pigem kodus tugitoolis TV ees istumisega - sel pole mingit mõtet. Olin hiljuti valmis lapsed Jaapani trummareid vaatama viima, aga piletid oleks kolme peale maksnud üle kahesaja dollari ja nii me otsustasime parem CD pealt neid kuulata. Kahju! Kahju, et kultuur on siin enamasti ainult varakamatele suunatud. Ja nii on üldine suur hall mass ainult filmide ja TV-saadete peal üles kasvanud! Muidugi, kui ei ole lapsena juba harjunud millegi enamaga, siis on raske vanemas eas hakata uuega tutvuma.

Mari sai küll sel nädalal käia ooperis - Elektrat vaatamas, kuid need odavad piletid olid saadud läbi ühe kooli, millel vist muusikaline kallak. Ta paistis enam-vähem rahule jäävat, kuigi esialgu keeldus minemast. Nii me siis killukeste haaval saame seda kultuuri oma majja. Muidugi võiks teha valikut, kas minna suusatama või teatrisaali, ja loomulikult võidab meie peres pigem see esimene. Ning tänapäeval ei saa selle üle sugugi nutta, sest tervis on siiski kõige olulisem (mis sest et lugsin hiljuti kellegi tarkust: söö korralikult, hoia oma tervist, surm tuleb niikunii - arutasime selle peale tüdrukutega, kuidas liikumine annab hea enesetunde ja energia erinevate asjade kättevõtmiseks, ning kui tähtis see on)!

Siin on mõned pildid Marist peale etendust!

Raamaturiiul

Huvitav mõte - mis oleks saanud, kui dinosaurused poleks maa pealt hävinud. Olen ühes populaarteaduslikus filmis näinud seda küsimust üles tõstetavat. Selles raamtus („Far-seer”) arendab Kanada kirjanik Robert J. Sawyer teemat edasi.

Sixty-five million years ago, aliens transplanted Earth's dinosaurs to the moon of a gas-giant world. Now, intelligent saurians-the Quintaglios-have emerged. The Face of God is what every young saurian learns to call the immense, glowing object which fills the night sky on the far side of the world. Young Afsan is called to distant Capital City to ap-prentice with Saleed, the court astrologer. But when the time comes for Afsan to make his coming-of-age pilgrimage and gaze upon the Face of God, his world is changed forever-for Afsan is the Quintaglio counterpart of Galileo. He must convince his people of the truth about their place in the universe before tidal forces rip the dino-saurs' new home apart. So begins Robert J. Sawyer's classic trilogy, the Quintaglio Ascension, an early masterpiece by the latest winner of the Hugo Award for Best Novel.

Pikk kevad

Kevad on pikalt-pikalt veninud. Ei kipu väga välja ei jalutama ega muud tegema. Ainult lapsed said lõpuks vibu kätte ning proovisid tagaaias kätt. Lennutasid aga nooli heinapalli sisse. Paistis, et Kirke jaoks ei olnud see mitte väga lihtne, kuid kui ta kindad kätte sai, siis oli ta kenasti Mari ja Katariina sabas oma korda ootamas. Nad olid tublid, ei jooksnud laskjale ette (see, mille pärast ma kõige rohkem muretsesin).

Ilmad on endiselt jahedavõitu. Vahepeal tuleb isegi lund alla ning täna avastasin tööle minnes metroojaama juures olevalt parkimisplatsilt suure lumekuhja, mis siiani vastu on pidanud. Kuna täna on laupäev, siis oli minu tee rongi peale pisut teine kui tavaliselt. Muidu pean lapsed kooli saatma ja sealt edasi jaama poole kõndima.

Peale tööd olin nõus oma töökaaslasega jalutama kesk-linna (Young'i/Bloori nurgani) - umbes poole tunni tee. Sel nädalal oli mul teinegi selline pikem kõndimine. Käisin perearsti juures ülevaatusel ning avastasin, et jõuan liiga vara kohale. Nii ma siis sõitsin rõõmsalt peatuse edasi ning nautisin vihmavarju all porilompe täis tipitud tänavaid.

Kui kiiresti langed samasse rutiini nagu kõik teised siin harjunud tegema. Olen püüdnud suhteliselt korrapäraselt arsti juures käia (nagu kohalikele täiesti loomulik tundub). Kuigi seekordki sain kohe pragada, et pole juba kaks aastat teda vaatamas käinud. Tegelikult ei olnud ta pahane, teatas ainult, et paistan päris terve ning kirjutas mulle migreenirohtu välja. Ega mulle ei meeldi rohtu süüa, kuid ta lohutas, need tabletid ei ole ohtlikud. Võtku ma julgelt, kui vaja on. Minu muidugi võtan, sest ilma nendeta on migreenihood väljakannatamatud. Ainuke viga on, et pole siiani õppinud õigel ajal rohtu sisse sööma. Või õieti on probleem selles, et alati on mul kusagil peidus pisike lootus: äkki läheb niisama üle... siiani on ainult üks kord mul nii õnnestunud. Sellel talvel suusatamas, kui olime ööd hotellis (ja ma olin oma tabletid maha unustanud), tegin endale sooja vanni (milline suur ja uhke vann seal oli!!!) ja peale seda pugesin voodisse magamistoas, kus uksed kinni ja akna ees paksud kardinad. Jäin peaaegu kohe magama, sest olin lisaks veel ilmselt suusatamisest väsinud.

Minu doktor lohutas, et mõne aasta pärast olen tõenäoliselt sellest vaevast lahti ja mina ei jõua muidugi seda ära oodata. Minu üks töökaaslastest on sama kinnitanud. Ainuke, mis mind muretsema paneb, on minu küllaltki hilises elus alanud peavalu vaevad. Looetavasti ei mõjuta see minu natuke roosilisemat vaadet tulevikule.

Raamaturiiul

Stuart M. Kaminsky „Blood and Rubles”
Lugesin selle raamatu Toomase soovitusel läbi. Tom läks kohe uurima, kas saaks veel teisigi Kaminsky teoseid raamatukogust võtta, sest see tundus väga huvitav. Muidugi huvitav, sest ta on kirjutanud Venemaast ja sellest ajast, kui üheksakümnendate aastate alguses asjad kõik pahupidi läksid. Paistab, et autor tunneb päris hästi sealset olukorda, vahel lausa pisidetalideni (mul tuleb kohe meelde märkus hõbepaberi kohta, mis mitu korda juba võileibade ümber mähitud on olnud).

Toon siin ära ühe katkendi: „It has been like that for almost six hundred years. When the first little huts went up to form a village where the Kremlin now stands, the Russian people began to develop a society of distrust, corruption, and subservience. Then came the czars, then the Communists, and now th frightened confusion until a new authority is firmly in command. Russians are not built for capitalism. It has turned them into victims, cowards, and criminals.”

Proovisin autori kohta rohkem infot leida. Tal on küll koduleht, kuid sealt ei leidnud ma, millised ta suhted Venemaaga on, sest ta on Ameerikas üles kasvanud (vene juut?). Mitte kõik tema lood ei ole seotud Venemaaga (nagu Tom oma pahameeleks avastas - nimelt huvitab ikkagi kõik Venega seotud mingil määral meid isegi siin).

Raamaturiiul

Håkan Nesser „The Return” (An Inspector Van Veeteren Mystery)

A new case for Chief Inspector Van Veeteren – the complicated history of a nearly perfect murder. On a sunny August day a man is released from prison. On a rainy April day children at play find his corpse. The fact that the dead man is Leopold Verhaven only becomes clear after some time because the mutilated corpse is without its head, legs and feet. Who would be interested in killing this man, a double murderer who spent 24 years in prison?

Determined to let no case go unsolved, Chief Inspector Van Veeteren reopens the case. What he discovers is that Verhaven was a star sprinter before he went to prison for allegedly killing two of his lovers. However, he never confessed to the murders and spent a lifetime proclaiming his innocence. Was he killed because someone thought he had not been punished enough? Or was someone afraid of Verhaven’s revenge? A terrible suspicion stalks Van Veeteren: had Verhaven been telling the truth? Was he really innocent?

Jälle jääb mul ainult üle kahetseda, et ei pääse tema teiste raamatute ligi, sest Rootsist tellimine on hirmkallis ja inglise keelde on tõlgitud vaid kaks teost. Loodetavasti tehakse seda nüüd rohkem, kus ta osa aega New Yorgis elab. Rootsi keelt mõistvatele on olemas autori koduleht.

Pilt, mis kaunistab raamatu kaasi, tuletab mulle meelde minu kodu Veerenni tänavalt, kus enamus elamuid just sellised välja nägid. Hiljem küll krohviti meie maja üle, kuid mäletan ikka, kuidas pisikesena ümber maja mööda väikest äärt turnisime.

Maria V.Snyder „Magic Study”

Haarasin selle viimasel minutil raamatukogust kaasa riiulilt, kus kenad raamatukogutädid (ja -onud) panevad välja nende poolt soovitatud kirjandust. Lugu on noorest tüdrukust, kellel on võlurivõimed. Kaheksasena rööviti ta oma kodu juurest ning ta kasvas üles pidevalt oma elu pärast mures olles. Nagu aru sain, eelneb sellele teosele „Poison Study”, mis kirjeldab ta varasemat elu. „Magid Study” on lugu sellest, kuidas ta saab kokku oma perega ning kuidas teda proovitakse õpetada oma maagilisi võimeid kontrollima.

Huvitav on see, kuidas autor proovib näidata, et koht, kus oled lapsena üles sirgunud (eriti kui pahad nõiad on varasemad mälestused ära võtnud) jääb sinuga, isegi kui sellega ei kaasne just kõige kenamad mõtted ja tunded. Olulised on inimesed, kes su ümber on ja kelle peale saad loota.

Autoril on oma koduleht ja seal on ka peatükid uuest raamatust, mida ta avaldab internetis „Assassin Study”. Iga järgmine peatükk on kirjutatud enamuse lugejate arvamisest, mis edasi võiks saada.


Fred Vargas „Wash This Blood Clean from my Hand”

Kaasaegne Prantsuse kirjanik ja arheoloog, kelle õige nimi on Frédérique Audouin-Rouzeau. Nagu pealkirjast võib välja lugeda, on tegemist kriminaallooga. Mul on alati hea meel, kui avastan inglise keelde tõlgituna muu maailma autoreid. Millegipärast ei saa siin just eriti palju kiidelda tõlgitud kirjandusega.

Ta kirjutab huvitavalt ning raamatu keskpaigas teeb lugu ootamatu pöörde, kus mõrva uurija satub ise süüdistatava rolli. Minu jaoks oli eriti põnev see, et osa tegevust on toodud Kanadasse, loomulikult Quebec'i. Mina ei ole prantsuse keelt õppinud, (kuigi olen pidevalt endale lubanud seda tegema hakata), aga nagu teadjad oskavad öelda, on siinne prantsuse keel sama, mis kunagi talupojad Euroopas rääkisid. Fred Vargase kirjeldustest saan teada, et quebeclased ei suhtu mitte eriti soosivalt oma sugulastesse üle ookeani, ilmselt sellepärast et nad nii üleolevalt kohalikesse suhtuvad.

Rosoljest ja muust toidust

Siin on pilt sensei Markist, kellele ma viisin pisut rosoljet maitsta (tema oli see, kes meile „Toronto Star'is” oleva artikli tõi). Ta vaatas natuke imeliku pilguga seda roosat moodustist karbis ja küsis, kas Kirke sööb seda. Muidugi ei söö, rääkimata Marist, kuid lohutasin et lapsed hakkavad suuremaks saades hea meelega seda tahtma. Nii nagu nägin Eesti Koolis vanemate klasside lapsi eelistamas „päris” verivorsti ja mitte valget vorsti (ehk tanguvorsti), mida nad veel ehk aasta eest eelistasid, oma jõulupeo taldrikul. Kusagilt lugesin, et nooremana meeldib teada ja tunda neid kindlaid maitseid, millega üles on kasvatud. Midagi uut ja põnevat on „uus ja põnev” ainult lapsevanemale. Sellepärast mäletan kuidas õpilased meie ekskursioonide ajal pigem MacDonald'sit külastasid (muidugi on toit seal odav - mis on vist ka ainuke hea asi selle söögikoha juures), kui et kuhugi huvitavamasse kohta sööma minna (nii nagu õpetajad oleks tahtnud).

Täna sain tagasi oma karbikese. Ja sensei Mark teatas, kui järgmine kord Mari oma portsu ei taha ära süüa, siis võib ta selle salaja talle tuua. Sõin täna lõunaks rosoljet ja mõtlesin, et see võib tõesti tunduda imelik võõrale, sest mingid imelikud tundmatu päritoluga tükid keerlevad sul suus, maitse ka selline kummaline hapukas ning kui siis veel teada saadakse, mis kala peetide ja kartulite vahele on eksinud, püütakse viisakalt kõrvale hiilida sellise imeroa eest.

Minu töökaaslane võrdles minu tehtud rosolje värvi Eesti Maja kohviku omaga, et sealne on heledam roosa. Minule meeldib kasutada värskeid peete, mille ma pehmeks hautan. Nii saan palju tumedama värvi salatile. Lihtsam on muidugi purgist peete välja võtta ja lõikuda, aga nüüd olen õppinud tegema koduseks „tarbimiseks” väiksemaid koguseid ning see suur hakkimine ei tundu enam maailmatu suure tööna.

Loodetavasti on nüüd selle lugemise peale kõhud tühjaks läinud ning jalad jooksevad juba kiiresti-kiiresti külmkapi poole! Head isu!

Lihavõtte esmaspäev

Väga vaikne esmaspäev! Toomas pidi tööle minema täpselt nagu kõik teised tööinimesed, välja arvatud mina, kes oli endale kenasti pühade viimase päeva vabaks võtnud (tunnistan, juba mitmendat aastat järjest, sest koolid on kinni ja keegi peaks lastega kodus olema).

Mina nautisin hommikul linnulaulu ja lugesin raamatut. Varsti olid muidugi tüdrukud ka üleval ning pidin Mari nõudmisel talle putru tegema (olin väga üllatunud, sest ta eelistab pigem mõnda krõbinapuru sellisel vabal päeval). Hiljem kurtis ta kõhuvalu (liiga palju komme kindlasti) ja isegi peavalu - siit selgitus pudrusoovi kohta. Andsin talle esimest korda "täiskasvanu" rohtu - õieti rohupurgil ei soovitata enne 12 eluaastat lastele anda, kuid ma arvestan, et Mari on juba peaaegu kaksteist ja vähemalt peavalust sai ta võitu. Loodan väga, et tal ei hakka kunagi sellised migreenid tulema, mille käes mina aegajalt virelen.

Vaatamata pildile, mis ilustab teksti, ei küpsetanud me täna - seda tegime eile! Hoopistükkis proovisin jagu saada laste raamaturiiulist, millesse raamatud enam ära ei taha mahtuda. Väga tüütu töö, sest ei oska õieti mingit süsteemi luua. Nii palju tegin, et osa raamatuid peitsin kasti hoiule (beebiraamatud), osa kavatsen anda Kersti tüdrukule, osa lähevad Goodwill'i. Aga vähemalt näevad asjad paremad nende toas nüüd välja. Muidu oli raamatuid igal pool hunnikutes.

Lõpuks sain nautida seda imemaitsvat õuna-kohupiimakooki teega ning lubasin endale, et küpsetan kindlasti sama kooki teinekord uuesti, eriti kui mul nüüd nii palju abilisi köögis on.

Kevadepühad kaks aastat tagasi

Kevadepühad on siin ja meil mitu vaba päeva järjest. Lapsed lootsid, et Hanna tuleks siia, kuid kahjuks oli ta juba teise sõbrannaga läinud. Õnneks ei tulnud sellest suuremat tüli ega nutulaulu. Õhtul tuli hoopis Katariina laste heaks meeleks siia. Praegu küpsetatakse koos rõõmsalt pannkooke! Toomas arvas, et Mari pannkoogid on PALJU paremad kui minu omad ja püüdis ette ennustada, kuidas Marist saab üks väga hea kulbikeerutaja (parem kui mina - olid ta sõnad, aga minu meelest on iga kokakunst lihtsalt harjumuse asi - millised toidud just kõige rohkem maitsevad).

Pühad tõid mulle meelde kevade kaks aastat tagasi, kui Hanna oli siin ja ma mitu erinevat tegevust lastele organiseerisin. Muidugi munade koksimine. Lapsed olid natuke pahased, et nad ei saanud kohe mune värvida, sest tegime seda sibulakoortega. Tegelikult olid mul tühjaks puhutud munad valmis värvimiseks. Lisaks olin valmistanud munakoored, millel otsas suurem avaus - need said ilusti värvitud, täidetud mullaga ja oad mulla sisse peidetud. (Hiljem, kui ilmad soojemad ja oataime lehed mulla alt välja piilumas, sai need siis õue istutada.)

Peale seda tegi igaüks oma taigna ning pani kokku just sellise pizza nagu neile meeldis. Vahepeal rebiti veel värvilisi pabereid, mis siis suure munakujulise papist aluse peale kleebiti. Teisele poolele pidid nad joonistama pildi pühadest. Mari oli ainuke, kes selle tõsisemalt kätte võttis ja kui ma siis avastasin, et Delfi Tähekeses oli joonistusvõistlus, skanneerisin ma pildi ning saatsin sinna. Milline oli meie üllatus ja rõõm, kui saime teada, et Mari on võitnud Delfi sokid! Siin on link nende lehele: PILT ja muidugi on pilti näha ka siinsamas. (Olen lugenud ka kommentaare võitnud piltide suhtes ja pean ütlema, et Mari oma on tõesti tema oma käega viltpliiatsitega värvitud. Skanneerimisega tekksid pildile huvitavad varjud, mida palja silmaga õieti näha polnud.)

Muidugi mängiti vahepeal nukkudega, siis olid veel Polly Pocket nukud au sees. Käidi väljas viimaste lumeriismete sees lumesõda pidamas. Kõik ei saanud mitte filmilindile, aga osaliselt küll. Eks vaata, mis me seekord ette võtame!

Raamaturiiul

Jane Adams „The Angel Gateway”

Briti psühholoogiliste trillerite autor.

Lugu, kuhu on põimitud tegevus nelja sajandi tagant ning tänapäeva mõrvaloo lahendamine. Ma ei saa öleda, et see mulle väga meeldis. Olen alati pisut skeptiline, kui loosse tuuakse sisse vaimud. Samas on kogu loo arendus ja lahendus väga originaalne. Huvitav on see, et kui nõiana hukatud Kitty vaim ilmub majja, kus ta kunagi elas ja kus nüüd elab detektiiv Flowers, siis samas näeb neiu kummitusena sedasama detektiivi oma ajas! Nii on nende saatused ja elu äkki seotud. Need, kellele meeldivad sellised salapärased ja arusaamatud lood võivad edasi spekuleerida, kas nii ei juhtu pidevalt meie kõigiga...

Amy Tan „The Opposite of Fate”

Hiina päritolu Ameerika kirjanik on kaante vahele kogunud kirjutisi oma elust, ettekandeid ja muud – see ei ole tavalises mõttes autobiograafia. Olen lugenud tema raamatuid ja siiani on need mulle väga meeldinud. Selles teoses kirjeldab ta, mida tähendas kasvada üles 'teistsugusena', kuna peale sõda oli Ameerikas vaid mõnikümmend tuhat hiinlast. Tema mõnus huumor, soojad sõnad loovad pildi isikust, kes on läbi ja lõhki iseendaks suutnud jääda hoolimata kuulsusest ja aust.

Üks huvitav fakt hiina keelest: neil ei ole olemas sõna "ei". Eitust väljendatakse näiteks ütlusega: mul on kõht juba täis, kui keegi pakub süüa. Lisaks ei julge ma väita, et pilt tema emast, kelles on nii palju lihtsust aga samas otsekohesust iseloomustavad iga hiinlast...

Kummaline, kuidas tihitipeale omistatakse raamatutes loetu kirjanikule (eriti kui on kasutatud mina-vormi). Tema on järjest pidanud seletama, et ta teosed põhinevad küll tema isiklikel kogemustel, kuid on väljamõeldised. Eriti meeldis mulle peatükk, milles ta andis juhiseid tulevastele kirjanikele (üks loeng tudengitele). See pani mõtlema erinevate sulemeistrite stiilile, sellele mis muudab nad omapäraseks. Olen lugenud nii mitemeid erinevaid autoreid ja alati imestanud, kuidas mõni teos haarab juba esimestest lausetest su endasse, ning lõpule jõudes on tunne nagu lahkuksid heast sõbrast ja samas on neid, kelle sõnad tunduvad tõesti sulest väljapigistatuna. Sellised jäävad mul tihi lihtsalt pooleli või siis teen erilist kiirlugemist.