Naeratus

„Ortodontilise ravi käigus võib muuta hammaste asendit, prandada hambakkarte kuju ja funktsiooni. Hambad muudavad oma asendit aparaatide poolt tekitatud nõrga jõu mõjul. Ravi kestus võib ulatuda kuudest kuni aastateni, sõltuvalt hamumusanomaalia raskusest ja patsiendi vanusest."

„Breketid, mitteeemaldatavad hambaklambrid, on paremad ­ tulemust näeb mõne kuu pärast. Breketite hind aga ulatub tuhandetesse kroonidesse.”

Need kaks katkendit ortodontide kodulehelt kirjeldavad seda, millega me järgmised kaks ja pool kuni kolm aastat tihedalt seotud oleme. Mari sai eile endale esimesed "rauad" suhu. Tegelikult ei ole need veel päris klambrid vaid mingi aparaat, mis peaks tema ülemist lõualuud laiemaks suruma. Nüüd on vaja järgmised paar kuud pea iga nädal korraks ortodonti juures käia, et seda monstrumit rohkem pingesse keeraks.

Tegelikult on meil hea meel, et nii läks. Arst arvas umbes pool aastat tagasi, et tal peab võib-olla neli hammast välja tõmbama (kaks alt ja kaks ülevalt), sest suus pole lihtsalt ruumi hammastele (üks hammas juba kasvab põse poole, risti teistega ja all on üks jäävhammas teiste taga kinni ning ei pääse välja). Kuu aega tagasi rääkis ta hammaste võimalikust "viilmisest" (mis tõid silme ette teravate hammastega vampiirid) nii vältides hammaste eemaldamist, aga peale laboritööd, kus lõualuudest tehti kipsist vorm, jõuti lõpuks selle lahenduseni. Kõigepealt "venitatakse" lõualuud ja siis alles tulevad sisse „päris rauad” ehk breketid ehk hambaklambrid (alumisi hambaid pidi vist ikkagi viilima).

Kuna Maril on nüüd see asjapulk suus, siis muutus äkki ta rääkimine. Mõnda häälikut ei saa enam korralikult välja hääldada, eriti kui jutt liiga kiireks läheb. Kahetsen, et ei oodanud pisut-pisut veel, sest tal on kahe nädala pärast esinemine koolis. Aga Mari on suhteliselt rahulik, kuigi õhtul oli ta pisut õnnetu. Täna lubasin tal kodus olla. Nii ta siis harjutas taas korralikku sõnade väljaütlemist.

Kogu see asi läheb meil kena kopika maksma. Kui Eestis võib hind ulatuda tuhandetesse kroonidesse, siis korrutage see kümnega ning saame tuhanded dollarid. Õnneks maksab kindlustus osaliselt selle kinni, aga Toomas kirub siinseid hambaarste - on ikka ühed vereimejad. Lohutame end, et Kirke arsti prognoos Kirke suhtes on olnud lootustandev - temal pole „raudu” suhu vaja.

Veel on tegelikult huvitav see, kuidas Mari sõbrad ta koolis vastu võtsid (ta läks peale arsti juures käiku peale lõunat eile tagasi kooli). Nende jaoks oli see väga „cool” ja nad tahtsid aina vaadata, mis ta suhu oli ilmunud. Kirke arvas, et keegi ei narriks breketitega lapsi, ainult need, kes on „mean” - õelad, ja nendest ei pea hoolima!

Eesti toidulaud Toronto lehes

Saatsin paljudele artikli „Toronto Star'is" (see on üks neljast suuremast lehest Torontos). Küll on kena vahel näha siinsetes lehtedes Eestit kuidagi teisest küljest valgustatuna. Siin on link artiklile, kes veel pole lugenud ja link retseptidele.

Minu meelest kõige toredam oli see, kui Toomas tuli karatest ja teatas, et sensei Mark (siin üles kasvanud jaapanlane) oli lausa loo meie jaoks välja lõiganud. Siis uurinud, kas mina juhtumisi rosoljet teen, sest see olevat tema jaoks väga isuäratavana tundunud, kuna talle meeldivad peedid, hapukurgid ja soolaheeringad! Tavaliselt kirtsutatakse just viimase lisandi peale nina ning tihtipeale teevad siinsed eesti kokad rosolje ilma kalata valmis (kui on teada, et toit läheb kanadalaste ette).

Nüüd on vaja jooksuga peete minna ostma, sest retseptide lugemine ajas minulegi isu peale!

Estonian cuisine via grandma

Eric Vellend
Recipes

Basic pickled herring is available at most supermarkets. It's always refrigerated, either with the jars of Straub's pickles or in a special case by the seafood department. Gourmet stores (my dad recommends Bruno's Fine Foods on Yonge St.) usually have better brands such as Abba (Sweden) and Viking (Finland). On Roncesvalles Ave., you can buy the stuff straight from the barrel at some delis – not for the faint of heart.

Beet and Potato Salad (Rosolje)

Herring plays an important supporting role in rosolje, not unlike the anchovy in a caesar salad. It's barely detectable, but adds a certain "je ne sais quoi."

If you are a serious herring-phobe, this salad is still delicious without it.

DRESSING:

1 shallot, minced

2 tbsp lemon juice

2 tsp dijon mustard

2/3 cup each: mayonnaise, sour cream

Salt + freshly ground pepper to taste

SALAD:

2 beets (about 12 oz/350 g)

3 red or white waxy potatoes (about 1-1/4 lb/600 g), cut in 1/3-inch dice

Salt to taste

2 large eggs, at room temperature

2 dill pickles, cut into 1/4-inch dice

1 small carrot, peeled, cut into 1/4-inch dice

1 Granny Smith apple, cut into 1/4-inch dice

1/4 cup finely chopped pickled herring

Freshly ground pepper to taste

For dressing, combine shallot and lemon juice in medium bowl. Let stand 15 minutes. Whisk in rest of ingredients.

For salad, put beets in small roasting pan. Add enough water to form thin layer on bottom. Cover tightly with foil. Roast in preheated 375F oven 2 hours or until tender. When cool enough to handle, peel and cut into 1/3-inch dice.

Place potatoes in medium saucepan. Cover with water; bring to boil over high heat. Reduce heat to medium. Season with salt. Simmer 8 minutes or until tender. Drain and cool.

In small saucepan, cover eggs with water. Bring to boil over high heat. Cover and remove from heat. Let eggs stand 15 minutes. Drain; cool. Peel and cut into 1/3-inch pieces.

In large bowl, combine beets, potatoes, eggs, pickles, carrot, apple and herring. Season with salt and pepper. Add dressing; mix thoroughly. Cover and refrigerate at least 2 hours, preferably overnight. Mix again and check for seasoning.

Makes 6 servings.

Cucumber Salad with Dill (Värskekurgisalat)

This light, refreshing salad is great with cold poached fish and smoked salmon. Drying the cucumbers with paper towels helps prevent the dressing from becoming too diluted. If you don't have time for the pretty presentation, all the ingredients can be simply tossed in a bowl.

1 large English cucumber

3 tbsp unseasoned rice vinegar

1 tbsp granulated sugar

Salt to taste

1 tbsp chopped dill

Using sharp knife or mandoline, thinly slice cucumber into rounds. Arrange, overlapping, in concentric circles on large plate. Pat dry with paper towels.

In small bowl, stir together vinegar and sugar until dissolved. Pour dressing over cucumbers. Season with salt. Cover and refrigerate 1 hour. Sprinkle with dill.

Makes 4 servings.

Marinated Smelts (Marineeritud Tintid)

Marinating fried fish in vinegar was a way of preserving fish in the days before refrigeration. It is a popular dish in Spain (escabeche) and Italy ("in soar" in Veneto or "a scapece" in Sicily). Sea smelts are sold whole, with the heads and guts removed, and can usually be found at Chinese fishmongers. Smelts vary in size, but you should get about 12 per pound.

MARINADE:

2 onions, thinly sliced

2 carrots, thinly sliced

4 cups water

2-1/2 cups white wine vinegar

1/2 cup granulated sugar

2 tsp salt

6 bay leaves

2/3 cup chopped dill

FISH:

2 lb (900 g) sea smelts, heads removed, gutted (about 24)

Salt + freshly ground pepper to taste

1 cup all-purpose flour

Vegetable oil for frying

For marinade, combine onions, carrots, water, vinegar, sugar, salt and bay leaves in medium saucepan. Bring to boil over high heat. Reduce heat to medium; simmer 10 minutes. Remove from heat and cool. Stir in dill.

For fish, pat smelts dry with paper towels. Season with salt and pepper. Dredge fish in flour, shaking to remove excess. Discard remaining flour.

Pour 1/4-inch oil into large skillet and heat on high. When oil is hot, fry fish in batches, 1 minute per side, until lightly golden. Drain on paper towel. Cool.

In large, rectangular, non-reactive dish, pour in some marinade. Pack in one layer of smelts. Cover with more marinade. Repeat with remaining smelts and marinade. Cover and refrigerate. Allow fish to marinate at least 24 hours.

To serve, remove smelts from marinade. Place on serving dish. Strain marinade, reserving onions and carrots, discarding liquid. Top smelts with some onions and carrots.

Makes 6 servings.

Jellied Veal (Sült)

This can be a hard sell to all but the most adventuresome of eaters. Perhaps its deliciousness would be better translated as "terrine of osso buco." If you happen to have an electric knife hiding somewhere, it is the best tool for slicing sült. Serve with dijon, prepared horseradish, rye bread and a simple green salad. Buy pig's feet from a Chinese butcher.

2 small pig's feet (each about 8 oz/225 g), rinsed

3-3/4 lb (1-3/4 kg) veal shank, cut 1-3/4 inches thick, rinsed

1 head garlic

3 bay leaves

12 black peppercorns

8 allspice berries

2 whole cloves

1 each: peeled onion, peeled carrot, celery stalk

1 leek (white and pale green parts), split lengthwise, rinsed

Salt to taste

Place pig's feet and veal shank in large pot. Add enough water to cover by 3 inches. Bring to boil over high heat. Skim fat and scum. Reduce heat to medium.

Tie garlic, bay leaves, peppercorns, allspice and cloves in cheesecloth. Add to pot with onion, carrot, celery and leek. Season lightly with salt. Simmer 2-1/2 hours or until veal is fork tender. (If meats break surface during cooking, add more water.) Remove veal to baking tray to cool.

Pour broth through fine-mesh strainer into clean pot. Discard pig's feet, vegetables and spice bag. Bring broth to boil over high heat. Skim fat and scum. Cook until reduced to 3 cups, 10 to 15 minutes. Generously season with salt. Strain. Cool on counter, about 1 hour. (If you refrigerate, it will start to gel.)

Line 9-by-5-inch loaf pan with plastic wrap. Remove meat from veal shanks, discarding bones, fat and sinew. Shred meat with fingers; add to loaf pan. Pour cooled broth over meat. Wrap tightly and refrigerate overnight.

To unmould, gently tug plastic wrap to loosen sides. Tip pan onto cutting board and shake loose. Remove plastic wrap. Using sharp knife, cut into slices.

Makes 8 servings.

Apple Cake (Õunakook)

Cardamom is a popular spice in Scandinavian baking. Grinding it fresh produces a far more fragrant cake. To get 1/2 teaspoon, pick the seeds from 15 green cardamom pods and finely crush them using a mortar and pestle.

2-1/2 cups all-purpose flour, sifted

1-1/2 tsp baking powder

1/2 tsp ground cardamom

1/4 tsp salt

1/2 cup unsalted butter, at room temperature

1 cup + 2 tbsp granulated sugar

1 tsp vanilla extract

2 large eggs, at room temperature

1 cup whole milk, at room temperature

3 Golden Delicious apples, peeled, cored, cut into thin wedges

In medium bowl, combine flour, baking powder, cardamom and salt. Set aside.

In stand mixer fitted with paddle, cream butter and 1 cup sugar on medium-high speed. Reduce speed to low and add vanilla. Add eggs, one at a time, until combined. Scrape down bowl with rubber spatula. On low speed, slowly add flour mix in three stages alternately with milk, beginning and ending with flour. Scrape down bowl. Mix on low until smooth.

Pour batter into greased, floured 12-by-8-inch baking dish. Arrange apple slices, barely overlapping, in neat rows on batter. (You may not need them all.) Sprinkle with remaining 2 tablespoons sugar.

Bake on middle rack in preheated 350F oven until toothpick inserted in centre comes out clean, 50 to 60 minutes. Remove and cool.

Makes 8 to 12 servings.

Marinated smelts, pickled herring and jellied veal are not foods the average kid craves. But at my grandmother's dinner table, they were savoured like hamburgers, hot dogs and french fries. And while she didn't influence my decision to become a chef, her traditional Estonian cooking will always hold a special place in my belly.

Grandma taught me a few culinary tricks over the years, and after she passed away, I inherited her ancient recipe books. Armed with a chef's palate and an Estonian-English dictionary, I've been busy decoding my grandmother's recipes and discovering the world of Estonian cuisine.

The foods of this tiny Baltic nation were shaped by what could be grown, caught and raised, and stored and preserved over long winters. It's hearty fare, reflecting the country's peasant roots. Straddling Scandinavia and Eastern Europe, Estonia shows influences from both these worlds.

Meat is predominantly pork. Popular vegetables include cabbage, beets and the beloved potato. Common grains are barley and rye, the latter used to make sweet-and-sour rye bread, an Estonian staple dating back to the 12th century. Spices include dill, caraway, cloves and bay leaves. Fish is also an important part of the Estonian diet, especially pickled herring.

My grandmother, who grew up on the island of Hiiumaa, was so fond of pickled herring that she made us smuggle it into her nursing home against doctor's orders. One day, she was so excited to get her shipment that she hastily ripped open the container, spraying her bedside table with fishy brine and destroying a $250 phone for the hearing-impaired. For a taste of herring, this was acceptable collateral damage.

The most distinctive Estonian dishes were served as part of a celebration, whether it was our birthday Kringel, an almond-studded brioche shaped like a giant pretzel, or Valgevorst, barley sausages served with lingonberry jam on Christmas Eve.

On holidays such as Easter and Christmas, my grandmother would put out a room-temperature smorgasbord (called külmlaud). The spread would include potato salad, cucumber salad, pickled beets, cold cuts, marinated fish, smoked salmon, devilled eggs and dark rye bread.

My two favourite dishes on her külmlaud were Sült, cooked veal in aspic, and Rosolje, a violet-coloured potato salad with beets and herring. I once asked my grandmother how she made sült and her response went like this:

"You cook-it the veal with the pig's feet."

"What cut of veal do you use, Grandma?"

"The one with the bones."

It was moments like this that made me appreciate the kindred connection between grandmothers and chefs. They both cook using instinct, memory and taste, and, if something is actually written down, it's more of a shopping list than a proper recipe.

Luckily, I had once made brawn (British headcheese), which is similar to sült. I took "the one with the bones" to mean veal shank, braised it with pig's feet for natural gelatin, and vegetables and spices for flavour. My grandmother formed her Sült in a bowl, but I used a loaf pan to cut slices. "It's very good," my father said of my Sült. "It's not as Jell-O-y as Grandma's, but I think the average person would like it better."

For Rosolje, her recipe needed translating from Estonian. Since I don't speak the language, it would have been faster if my father had just done it. But Grandma would be happy to know I was learning some Estonian words other than "paha poiss" (bad boy).

Everything was straightforward until the dressing: "1.5 hapukoort ehk majonees," which translates to "1.5 sour cream or mayonnaise." One and a half cups of dressing seemed right, but did she use sour cream or mayo? Guessing it was both, I made the dressing with an equal ratio and jazzed it up with lemon juice and dijon mustard. My father's verdict on the Rosolje: "Mmm ... mmm ..."

Not every dish went as smoothly. Her apple cake, a childhood favourite, turned out dense. "It's like pound cake," I said diplomatically. "More like six-pound cake," my father joked. I reduced the amount of milk and increased the baking powder, achieving a result that was "closer to the truth."

Some recipes I have yet to nail down. Skumbria is a cold dish of fish marinated in a sweet-and-sour sauce whose main ingredient is ketchup. Named after a type of mackerel that was originally used to make the dish, it was always referred to as "red fish" in our family. There were no measurements in Grandma's recipe, and after a couple of less-than-perfect tries, I put it on the back burner. There is only so much Skumbria one man can eat.

Part culinary anthropology, part mad science, learning my grandmother's recipes is an ongoing project. Next on my list is Pirukad, little savoury turnovers that are very labour-intensive. I also can't wait to make her meatballs and cabbage rolls, two recipes she had clipped from a Swedish magazine.

Family recipes may not have the monetary value of a silver tea service or antique table, but they should be equally treasured. These culinary keepsakes don't need polishing or insuring, they just need to be cooked, shared and loved. Getting future generations of Vellends to love jellied veal is another story.

Kevademärgid

Ime-ime! Meie maja ees, kuivanud lehtede alt ajas oma ninakese välja väike krookus. Siiani polnud mul aimu, et selline pisike lilleke oma kanna meie maja juurde kinnitanud on! Kahjuks ei ole ma eriline "rohesõrm". Minu toalilled peavad harjuma karmi kohtlemisega, sest vett ei saa nad mitte iga päev rääkimata igast nädalast. Mingil ime kombel on nad minu suhtumisega leppinud ja peavad kuidagi vastu. Olin üllatunud, kui jõulukaktus mõni nädal tagasi taas kord õide puhkes ja alpikannid on detsembrist saati õitsenud! OK! Tunnistan üles, kui õied peale tulevad, siis proovin siiski natuke tihedamalt neile juua anda ja alpikannide puhul õppisin närtsinud õied kohe ära võtma.

Aias ei ole mul palju lilli. Need, mis eelmisest omanikust jäid, istutasin ümber, roose isegi kolm korda (ja plaanin veel kord selle ette võtta, sest nad on jäänud viinamarjade varju). Aga kui püüan midagi muud istutada, siis millegipärast ei taha nad minuga vedu võtta. Ilmselt on neil tihedamalt vett vaja või ilusaid jutte jutustada. Nii ma naudin lihtsalt rohelist muru ja linnulaulu ja automürinat (paratamatus linnas).

Sünnipäev

Olime Lydia sünnipäeval eile. Nii armas, kuidas ta peitis neid kaarte, millel ümmargune number (100/2), teiste taha. Nüüd on riburada mitmed meie sõbrad selle verstapostini jõudnud ning see tähendab, et see pole sugugi meistki väga kaugel! Kõige kummalisem on, kuidas aeg aina oma rada käib ja meie justkui samad isikud edasi oleme. Mis oleks, kui me ennast peeglist ei näeks! Kas nutaksime ikka oma noorusliku välimuse kadumise pärast? Lugesin kunagi ühest vanast kortsus naisest mingis maailma peidetud nurgas, kus puudusid peeglid. Kui siis keegi 'kena tsivilisatsiooni' esindaja talle oma pisikese peegli kinkis, siis peale ühte pilku sinna, andis see daam kingi kohe tagasi. Kui palju lihtsam on elada teadmises, et oled lihtsalt sina ise, ükskõik kuidas välja näed, ükskõik kui teised su ümber vananevad.

Raamaturiiul

Ami McKay „the birth house”

Dora Rare on esimene tüdruk Rare suguvõsas läbi mitme põlvkonna. Ta kasvab üles kuue venna keskel eelmise sajandi alguses ühes kõrvalises külakeses Nova Scotias. Tegevustik toimub esimese maailmasõja viimasel aastal ning peamine liin jookseb kohaliku ämmaemanda (hiljem tema järglase – Dora Rare) ning linnast kohale ilmunud haritud doktori vahel. Viimane muidugi tahab sisse viia viimast teaduse sõna, kuid põrkab kokku vanade traditsioonidega.

Aga tänapäeva tagasi. On huvitav, et kui veel mõned aastad tagasi kiirustasid kõik sünnitama haiglasse, siis nüüd on antud ämmaemandatel suurem vabadus. Kui ema soovib lapse ilmale tuua oma kodus, on tal see õigus olemas (muidugi, kui rasedus läheb ilma komplikatsioonideta ja kui laps hoopis teel haiglasse ei sünni, nagu aegajalt võib uudistest lugeda). Mingil momendil ilmselt leitakse talle ämmaemand, kellega saadakse kokku raseduse ajal ja kes siis lapse kodus vastu võtab.

Amy McKay kirjeldab just seda, kuidas steriilses haiglas kaob ema kui isiksuse tähtsus. Oluline on, kui hästi ja „teaduslikult” laps sünnib. Ja nii lähevad külaelanikud pigem selle juurde, kes mitte ainult ei tunne neid hästi vaid oskab selle põhjal sünnituse nii mugavaks muuta kui võimalik.

Selle Kanada autori esimene raamat, mis pani mind nii nutma kui naerma. Huvitav on see, et teda ajendas sulge kätte võtma maja, millesse ta oli hiljuti kolinud. Nimelt oli see kunagi kuulunud ühele ämmaemandale. Jään kindlasti huviga ootama tema järgmisi teoseid.

(Mulle meeldis raamatu kujundus – sellepärast ongi see siin imetlemiseks.)

PJ-Day

Küll siin Ameerika mandril armastatakse neid lühendeid! Olin laste koolist väga tuttav PA-day või PD-day'ga, aga nüüd tulid lapsed esmaspäeval koju ning teatasid neil tuleb kolmapäeval PJ-day. Muidugi vaatasin neile pika pilguga otsa, kuigi nad väitsid, et samasugune päev oli ka eelmsiel aastal. Siis pidid nad teineteise võidu 'tuhmile' emale seletama - see on maakeeli pidžaama päev! Pidime siis nende ööriided üle vaatama ja Kirke pükstele uue kummi sisse ajama, et need mitte liiga kergelt puusale ei libiseks (isegi kui see mõnede teismeliste jaoks just väga moekas on).

Kolmapäeva hommikul olid lapsed väga kiiresti riides ja imestasid, kui vaatasid mind ikka veel oma pidžaamas ringi kõndimas, kas sul on ka täna PJ-päev! Mina arvasin, milline tore mõte! Võiksime jah pangas sama teha, ja tegelikult miks ainult pangas, palju toredam oleks, kui terves provintsis või riigis oleks üks PJ-day! Nii on meil nüüd siht peilida välja poliitikuid, kes meie ideed toetaks ning parlamendile esitaks!!! Või ei ei jää meil muud üle, kui ise poliitikas oma kätt proovida!

P.S. Seletuseks veel PD-day (professional development day); PA-day (professional activity day või vahel ma ütlen parent appreciation day. Mõlemad päevad tähandavad, et kooli ei ole ning õpetajad teevad midagi väga tarka, mida täpselt, pole mul siiani õnnestunud selgeks saada. Enamasti toimuvad need sel nädalal, kui lapsed oma tunnistused kätte saavad ning õpetajatel on kokkusaamised lapsevanematega.)

P.S.S. Hoolimata 1.aprillist ei ole ööriiete päev mitte väljamõeldis! Millegipärast meeldib neile teha igat sorti muid imelikke päevi (näiteks crazy hair-do day, orange day, pink day). Need klassid, kes kõige rohkem punkte saavad (kes vastavalt päevale riides on), võidavad midagi. Mari ei osanud täpselt öelda mida, ta arvas vahel saab klass näiteks pizza.

Tunnistused

Õpetaja kommentaarid:
"Kirke Kairiin (Kiki) is a very pleasant and mature grade 4 student who brings a lot of positive energy and happiness to the class. She regularly participates in class discussions and group activities, and she has improved on her leadership skills in class this term. For third term, Kiki will continue to assess and reread her work in order to make improvements and corrections before the work is submitted. She will also continue to use the feedback that is given to her on and individual basis and apply it to her work. Keep working hard Kiki!"

Nagu õpetaja märkustest selgub, kipub ta oma töid tunnis ära andma, ilma et ta seda üle loeks. Olen seda kodutöödega samuti märganud. Tema jaoks on kõigi ülesannete ära tegemine küllaldane; kui õieti asjad valmis said, on ainult tühine ja segav asjaolu.

Samas on Kirkes palju soojust ja südamlikkust. Ta saab koolis kõigiga väga hästi läbi, leiab kergesti kontakti teistega. Ilmselt aitab see suuresti juurde, et hoolimata sellisest kehvapoolsest tunnistusest, suhtuvad kõik õpetajad ja kaaslased temasse positiivselt. Päriselt pole ma siiani ei Mari ega Kirke poolt kuulnud, et koolikaaslaste õpioskus kuidagi mõjutaks seda, kuidas teised või õpetajad nende peale vaataksid. Neil on ka igal aastal uus õpetaja - nii ei tooda kaasa läbi aastate välja kujunenud arvamusi oma õpilastest!

Kirke saab kooli ajal eraldi tunde. Sealse õpetaja kommentaarid:

"Kiki is a conscientious student who always puts forth her best effort. Kiki is confident in her knowledge of most of her multiplication facts. She is now ready to learn long division! Kiki is still learning to read with fluency. She is encouraged to read daily at her instructional level. It was a pleasure to teach Kiki! Great work!"


Õpetaja kommentaarid:

"Mari has succeeded in demonstrating a variety of skills to organize information. Mari is a good leader not only in homeroom but in other classrooms. She has a positive relationship with her teacher and her peers. She readily asks questions to clarify meaning and ensure understanding. When conflicts arise she works quickly to resolve them independently. Mari assumes responsibilities in groups and will often take on the role of a leader. Mari has received honours this report term."

Seekord on ta tunnistusel kõik "A"d. Toomasega arvame, küll on igav tunnistus. Tegelikult oleme loomulikult väga rahul. "Honours" tähendab kiituskirja või tunnistust heast tööst ning see antakse kätte väikesel aktusel terve kooli ees. Minu meelest kena komme, et ei oodata aasta lõpuni, sest see innustab lapsi rohkem pingutama.

Suusatamas

Enne kui talv päris meelest ära läheb, on siin filmimeenutus selleaastasest suusatamisest. Oma üllatuseks avastasime, et seekord oleme vaid ühel päeval kaamera kaasa võtnud, muidu on meil lõpmatuseni filmlõike mäel olemisest. Tegelikult ei ole see filmimine alati väga kerge, sest külmaga pole just mõnus kindaid käest võtta ning siis järsul mäeküljel püüda normaalselt oma suuskadel seista ja filmida.

Blue Mountain asub umbes kahe tunni tee kaugusel Torontost põhja poole ning see on meile kõige lähem nii kõrge mägi. Nagu nende kodulehelt lugesin on vertikaalmõõt (?) 220 meetrit, 34 rada.

Toronto Eesti Kool

Siin on väike ülevaade koolilaste lauluoskusest - ja meie kehvast filmitööst . Kahjuks ei ole ükski laul filmitud algusest lõpuni ja nii on aegajalt kuulda imelikke katkestusi või muud sarnast. Kuna Toomasele pole tähtis, mida ja kuidas lauldakse, vaid kes kus on, siis on väga raske midagi päris korralikku kokku panna.

Mina ise ei ole kahjuks peaaegu kunagi saanud olla nendel esinemistel. Algkooli tunnid on teisipäeva õhtuti, just siis kui ma oma pika päeva töötan. Muidugi on see tavapäeval väga hea korraldus. Oleme jaganud laste kooli toomise ja ära viimise. Tom toob nad autoga kohale ja läheb siis metrooga koju (sel aastal saab ta siiski laste sõbranna Hanna isaga, kelle nimi juhtumisi samuti Toomas, koju). Peale tööd on minu ülesandeks lapsed kõik kenasti kokku korjata (kaasa arvatud Hanna) ning siis lahendada mõistatus, kuhu Tom auto parkis, et siis kiiresti-kiiresti koju sõita.

Auto üles leidmine on meil omaette protseduur (Toomase pargitud auto - sel ajal kui mina ikka töötan), sest parkimisplats on nii koolilaste emade-isade kui ka meeskoori liikmete sõiduvahendeid tihedalt täis pakitud. Talvel teeb asja natuke kergemaks see, et meie autol on suusakast katusel (kuigi me pole ainukesed usinad suusatajad koos suusakastiga, vähendab see siiski meie tiirutamist autode vahel). Kord jäi üks tuttav mind väga pika pilguga vaatama, kui enne koolikella helisemist mind parkla poole nägi jalutamas ja muretses, kas jätan lapsed täna Eest Majja ja mina vastasin, et otsin ainult oma autot. Võib-olla ta mõtles, et Eesti Majas nii pikalt töötamine ei tule vist vaimsele tervisele väga kasuks (ja vahel on mul täpselt selline tunne...). Tegelikult oleme lihtsalt väga ebatavaline ameerika perekond, kes saab väga kenasti ühe autoga hakkama. (Ja vahel võib öelda, et see on meie väike panus puhtama maailma nimel).

Kuna kool lõpeb alles peale üheksat, siis olen alati hädas, et tüdrukud kiiresti voodisse saada. Kui aga koju jõuame, on esimeseks asjaks külmkapi juurde joosta: kõht on tühi! Nii ma siis olen neile nüüd alati kojusõiduks õuna või pirni autosse kaasa võtnud (tavalislet tükkideks lõigatuna, sest nõnda süüakse see parema meelega nahka). Lisaks mõned küpsised ja üllatus. Kui ma viimast ei ole küllalt kiiresti kätte andnud, siis CN-torni juures hakatakse seda minu käest ise nõudma. Selleks ajaks on teised asjad juba kõhtu kadunud. Üllatuseks on mõni magus asi või moodustis, mis on tehtud puuviljamahlast (minu enda lohutuseks, et ehk need kuidagi moodi siiski kasulikud on, kuigi on kindlasti sama suhkrused kui kommid)

Õppimine

Kirke oma kirjatööga. Teda ei ole sugugi kerge midagi ligilähedaseltki koolitöö sarnast tegema panna. Õnneks teeb ta siiski õpetaja poolt antu enam-vähem ära. Aga kui me tahame temaga pisut rohkem harjutada lugemist, kirjutamist või arvutamist, siis on olemas igat sorti vabandusi (kaasa arvatud see, et näpp valutab). Millegipärast kipub lugemise ajal ka uni kangesti peale. Loomulikult kaob see kohe ära, kui saab mängima minna.

Miks on küll nii raske OMA lapsega töötada? Ometigi peaks mul teoreetiliselt olema õpetaja oskused, aga nendest ei ole sugugi kasu, kui tegemist on Kirkega. Vahel proovin talle loogiliselt seletada, miks on vaja õppida. Nagu minu töökaaslane alati oma lastele ütleb: "Kas te tahate oma tööl ainult "Would you like fries with that?" päevast päeva küsida" (mis tähendab ühte kiirtoidu kohta nagu MacDonald's).

Kuidas on võimalik, et su kaks last nii erinevad on. Maril käib õppimine kiiresti ja valutult. Koolitööd ta pea kunagi koju ei too (nüüd pisut siiski - kuues klass). Alguses arvasime, kool on selline viletsa võitu, kuni aru saime, ta teeb kõik juba koolis ära. Mõni lohutab, küll Kirkel läheb õppimine ükskord lahti. Kes teab, mis juhtub kõrgemas astmes. Võib-olla vahetavad nad kohad, Maril muutuvad muud asjad tähtsamaks. Aga kui nii edasi läheb, siis Kirke unistus hambaarsti kutsest jääb küll ainult unistuseks.

Muusikamuuseum

Kuulasin Kuku raadiot ja sattusin saate peale, milles räägiti Teatri- ja Muusikamuuseumist. Tuli kohe meelde nelja aasta tagune külaskäik Tallinna. Toomase ema töötas selles muusemis ning tegi meile toreda ringkäigu. Mari ja Kirke said proovida nii mõndagi muusikariista ning Mari esitas oma improvisatsioone klaveril. Kõik olid üllatunud, kui pühdnunult ja sügavate emotsioonidega ta noote välja võlus, ilma et oleks lihtsalt klahvidele tagunud.

Kahjuks ei saa ma kiidelda meie imetlusväärse musikaalsusega. Mina olen nõus lastele ainult unelaulu laulma kui uks kinni ja keegi ei kuule (laulan seda vana tuttavat: mina ei taha veel magama minna...). Algkoolis leidis küll üks laulmise õpetaja, et ma pean kooris kaasa tegema kolmanda häälena, ja ma isegi laulsin terve aasta. Kuid samas oli üks inglise keele õpetaja, kes pahandas, kui ma liiga madalalt laulsin ning peale seda ei kipu ma väga esinema. Kummaline, kuidas selline märkus võib sind kummitama/mõjutama jääda.

Meil on olemas elektrooniline klaviatuur, mille saab arvutiga ühendada, ja siis pisut õppida. Kirke on selles suhtes kõige rohkem huvi üles näidanud. Vahel teeb mulle nalja, et mina, kes klaverist midagi ei tea, proovin talle seda õpetada. Ise mängisin kunagi plokk-flööti - vähemalt sain nooditundmise selgeks (ja üllatus-üllatus, suudan ikka täiesti normaalsete helide sarnast plokkflöödist välja nõiduda). Samas oli laulmisetundides päris palju nootide kirjutamist. Ei tea, kuidas see tänapäeva Eesti koolis on...

Raamaturiiul

John Mortimer "Rumpole and the Penge Bungalow Murders"
Minu esimene kokkupuude Horace Rumpole'iga oli kunagi seeria näol, mida sai huviga TVst jälgitud. Kui me siin avastasime John Mortimer'i lood Rumpole'ist, siis tõusis ta kindlalt meie raamaturiiulil aukohale. Kui meil selline koht küll oleks, sest ostame suhteliselt vähe raamatuid; kuid tema raamatuid olen Toomasele küll kingiks muretsenud.

Rumpole on advokaat Londonis, kellele pole mitte tähtis au ja kuulsus, mis teda võiks saata, vaid see, kuidas oma kliente aidata. Sellega ei ole ta mitte eriti palju sõpru enda ümber saanud, kuid need, kes temast aru saavad, oskavad topelt hinnata seda, mis temas peidus on.

John Mortimer'i keel ja kirjastiil on absoluutselt vaimukad. Teda lugedas võid nautida iga sõna, iga lauset, mis paberile kirja pandud.

See teos on üks ta uuematest. Olin üllatunud, kui sain teada, et ta endiselt kirjutab (Rumpole'i lood said alguse pea 30 aastat tagasi!). Penge mõrvalugu jutustab Rumpole'i esimesest kohtuistungist, millega ta pani tugeva aluse oma edaspidisele tegevusele ning millega seoses leidis ta endale abikaasa, kes tema mõtetes kannab alati nime: She Who Must Be Obeyed (tema, kelle käsku peab täitma).

Lindude toidulaud 3

Siin on meie igapäevane külaline oma söögilaual. Olime oravatega hädas ja nii meisterdasin oravakindlama koha (suurest mahlapudelist), kus seemneid lindud jaoks hoida. Paistab, et see kardinalipere on nüüd toidu hankimise paiga meie akna taga selgeks saanud.

Lugesin kardinalide kohta: nad on tavaliselt paaris ning isase abiga haub emane välja kolm kuni neli tibu; koos kasvatatakse pojad üles. Ja nii mitu korda suve jooksul! Huvitav on see, et kunagi 19.sajandil püüti neid puurilindudeks, aga enam mitte.

Hommikul on nüüd äratuskella asemel kuulda nende kena laulu. Praegu kahetseme, miks me varem juba nende toidulauda üles ei pannud, kuigi lapsed seda aega-ajalt küsisid.

Mari on mul teist päeva palavikus - kõigub 38-39 vahel. Muidu on ta alati nii iseseisev, aga sellisel puhul muutab ta äkki lapseks ning tahab, et ma ta kõrval olen. Isegi kui eile korraks ära olin Kirket koolist toomas, siis jõudsin tagasi tüdruku juurde, kellel pisarad silmas. Eile sain laupäeva arvelt kodus olla ja tänagi ei läinud tööle. Vaatame, kuidas ta homme on.

Kuidagi pikalt on tal see haigus sees olnud, alguses kerge külmetusena, mis ilmselt ei läinudki päris üle, sest ta kippus pisut köhima. Meie arvasime, kõik on korras ja lubasime lumelauale ja puha. Vale tegu!!! Aga küll ta terveks saab! Kõige kurvem on, kui laps küsib: kas ma suren ära, kui palavik nii kõrge on... Seal see minu tüdruk on, kes äkki enam ei ole väike, vaid hakkab maailmast teistmoodi aru saama!

Karate

Siin on Toomase võetud pilt uuest karatesaalist. Mari oli tol korral haigena kodus ja ainult Kirke on ilusti rivis. Saal näeb tõesti väga kena ja puhas välja, kuid mul ei olnud midagi ka eelmise koha vastu. Samas tean ühte ema, kes ohkas kergendatult, et ometigi saab sellest vanast mülkast minema. Ta poeg on vaid lühikest aega seal käinud, kellegi teise suust pole ma iilagi midagi negatiivset kuulnud. Lihtsalt üks tüüpiline kanadalane, kelle jaoks peab kõik olema just nii nagu ette nähtud!

Mälestused

Siin on Kirke pea seitse aastat tagasi. Olen nüüd peaaegu kõik pildid saanud kompuutri peale (st skanneerisin neid siin usinalt - kas 'skanneerisin' võiks olla üks eestikeelne sõna? nii raske on kaugel elades moodsa sõnavaraga kaasas käia, eks ma siis nuputa omast peast sõnu, millest muidugi kõik teised ei tarvitse aru saada).

Lisaks olen saanud vanad videod (ja uued ka muidugi) arvutisse. Vaatasime täna mõningaid kõik koos. Aivar oli Katariina ja Mihkliga siin (olid Kirke kaasa võtnud ja uisutama läinud). Kõige rohkem meeldis seitse aastat tagasi võetud filmilõik, mille tõmbasin siia üles. (Kliki: Video või vaata all.) Lapsed tahtsid seda üle ja üle vaadata ning aina lagistasid lõbusalt naerda.

Toomas arvas, küll on tore, et oleme ikka filminud lapsi. Muidu kipud unustama, kuidas nad kunagi olid. Mõningad seigad on eriti toredad üle vaadata. Ja huvitav on see, et Mari ja Kirke peavad aegajalt küsima, kas ekraanil nähtu on üks või teine. Nad on samas vanuses väga-väga sarnased!

Raamaturiiul

Lühikese aja jooksul jõudsin mitme raamatuga lõpule. See juhtub ainult sellepärast, et olen vahel sunnitud loetava raamatu kõrvale panema ja lugema kiiresti läbi raamatukogust võetud teose, mida ma tean, ei saa pikendada. Enamus raamatuid võtamegi raamatukogust. Olen väga-väga rahul siinse süteemiga, mis ühendab kõik raamatukogud Torontos ja mille kodulehelt saab minna ning otsida raamatuid, mida tahaksid lugeda. Saad need siis enda jaoks kinni panna, kuni koju helistatakse (masin), et palun korja oma raamatud üles.

Sügisel hakkasime käima neljapäeviti kõik koos raamatukogus - jalutades umbes poole tunni tee. Vahepeal on see pisut soiku jäänud, ilmade ja haiguste ja suusatamiste pärast, kuid nüüd, kus päike jälle pilve tagant välja piilub, peaks taas seda tegema hakkama. Lastele meeldis kõige rohkem, kui ma siis neile tee peal mingit lugu jutustasin. Otsustasin, et pean iga kord enne minekut lugema eesti muinasjutte, et siis neid edasi rääkida. Eesti keeles lugemine, eriti muinasjuttude, ei tule mitte kergelt, sest seal on palju sõnu, mida enam tänapäeval niisama suhu ei võta.

Aga minu raamatud.
Sophie's World, Jostein Gaarder - Norra kirjaniku teos viieteist aastasest tüdrukust, kes saab kingiks isa poolt kirjutatud filosoofia lühikursuse - suhteliselt lihtsas keeles kokkuvõte. Selle võiks lausa uuesti läbi lugeda, minnes üle nendest osadest, kus on kirjutatud filosoofia ajaloost (alates antiikajast kuni tänapäevani). Kindlasti tahan mõne aasta pärast Marile lugeda anda, sest selles on palju mõtteid, kuidas inimeste mõtlemine on muutunud, miks me siin oleme ja mis tähendab olla inimene.

Åsa Larsson: "The Blood Spilt" ja tema esimene lugu "Sunstorm", mille lugesin läbi eelmisel aastal. Rootsi kirjanik - seerkord inglisekeeles väljaandes (sest rootsikeelset lihtsalt pole kusagilt võtta). Jälle üks kriminaalromaanide autor (endine jurist), kelle teostes ei ole tähtis lihtsalt kuriteo lahendamine vaid sügavam inimtunnete analüüs. Eriti meeldis mulle, et tegevustik on paigutatud Põhja-Rootsi.

Need, kes rootsi keelt mõistavad, võivad lugeda intervjuud temaga "Hemmets Journalet'is". (Üks katkend sealt: Kui ta lõpuks oli saanud jaatava vastuse ühelt kirjastuselt, siis tahtis ta sellest tervele maailmale teatada. Kahjuks ei vastanud keegi, kellega ta püüdis ühendust võtta. Lõpuks võttis ta sülle oma kolme-aastase tütre, teatades rõõmsalt, et ta on kirjutanud ühe raamatu ja et temast saab kirjanik. Tütar vaatas talle otsa ja ütles: emme, sul on suured rinnad!)

Edward Rutherfurd: "The Princes of Ireland: The Dublin Saga" - Inglise kirjanik, kelle sulest on ilmunud ajaloolisi teoseid Inglismaa ("Sarum", "London", "The Forest"), Venemaa ("Russka") ja Iiri kohta (ta elabki praegu Iiris ning nüüd on ilmunud ka teine osa Iiri ajaloo kohta, mida ma pole veel jõudnud alustada - ülejäänud olen nii mina kui Toomas läbi lugenud).

Tema lood on huvitavad, sest ta alustab eelajaloolistest aegadest, toob meie ette paar erinevat peret ning annab meile pildi, milliseid keerde nii nende endi kui ka järeltulevate põlvede elu teeb. Samas võiks vabalt võtta välja eraldi peatükke ning lugeda neid üksikult, ilma et peaks otsima sidet varasemate või hilisemate lugudega. Teda lugedes hakkad tõsiselt mõtlema selle üle, kui kergelt võib üks või teine väike seik sinu saatust ja ajalugu mõjutada.

Mulle meeldivad tema lood (mitte ainult sellepärast, et need meeletult pikad on sest kui enamasti seostatakse ajalugu kuningate ja muude valitsejatega, siis tema raamatute peategelasteks on tavalised inimesed. See on nagu Arvo Mägi poolt kirjutatud "Karvikute kroonika", mida soovitan kõigil lugeda ("Risti riik", "Uued isandad", "Õigus hõlma all", "Lippude vahetus").

Suusalaual

Mari proovis teist korda elus suusalaual mäest alla tulla. Kui eelmise korra põhjal oli tema arvamine sellest alast mitte just kõige positiivsem, siis seekord hakkas see vist talle isegi pisut meeldima. Ta arvas, et oli isegi huvitav, sest ta õppis midagi, mida ta varem pole teinud.

Talle oli üks suusalaua õpetaja öelnud mõned korrad tagasi suusatamas: suusalauaga on raske õppida sõitma, kuid pärast on kergem; mäesuusatamist on kerge omandada, kuid hiljem on raskem seda kõige õigemat tehnikat selgeks saada! Ja Mari oli oma pisikese suusalaua ja palju suurema mäesuusatamise oskustepagasi põhjal sunnitud temaga nõustuma.

Karate

Hüvasti karatesaal, milles kaks ja pool aastat sai higistatud. Mitte küll mina, aga Toomas ja lapsed. Mina võtsin enamasti oma kudumise kaasa ning jälgisin üle kudumisvarraste, kuidas treening toimus. Kuna hoone, milles nad üle kahekümne aasta olid (vana kinomaja), tõmmatakse suure tõenäosusega üsna pea maha, siis koliti üle shihan'i enda maja taga asuvasse kunagisse tantsusaali, st tantsu treeningsaali. Muidugi näeb see palju uhkem välja, avar, valge, peeglid seinas, parkettpõrand läikimas, aga meie jaoks asub saal palju kaugemal. Muidu jalutasime viis minutit nüüd võtaks vast pool tundi, nii me siis sõidame autoga. Kõigepealt lapsed trenni, siis korjan nad üles samal ajal, kui Toomase kohale toon. Õhtul tuleb Tom jala koju (kuigi eks ma tule talle järele, kui ilm väga kehv on).

Mul on omamoodi väga kahju. Olin nii harjunud selle kohaga, milles oli omamoodi hubasust. Tundsin, kuidas mul piisas laste treeningu vaatamisest, et hinge sigines ääretu rahu. Juba tunni algus oma traditsiooniliste kommetega (kummardused, tervitused jaapani keeles) ja hiljem pühendunud katade ning kumitede harjutamine; rõhutamine, et sa ei ole mitte teistest parem, kui kiid hoiab kinni kõrgemat värvi vöö; usaldus lastesse, kellel lastakse madalama vööga karatekaid õpetada hoolimata vanusest, austuse sisendamine nii noorematesse kui vanematesse - kõik see on nii palju erinevam ühest tavalisest spordiala või tantsu õppimisest. Mul on tõeliselt hea meel, et mõlemad tüdrukud asja täie tõsidusega võtavad!

Räim - Eesti rahvuskala

Sattusin just lugema ameeriklaste 'kummalisi uudiseid maailmast' ja leidsin selle teate. Huvitav, et nad panid uudise taolise rubriigi alla. Ju see siis kõlab naljakana nendele. Sain ka teada ingliskeelse nime räimele: baltic herring ning leidsin pildi juurde.

Minu meelest tore ettevõtmine, mis toob naeratuse huulile ning nagu ma aru sain loodeti, et eestlased ikka hästi palju kala sööksid (kuigi ma ei tea, kui kasulik oleks liigne kala söömine, kui nad on kasvanud üles meie mitte enam nii puhastes vetes). Minule meeldib kala ja lapsed ei ole palju vastuseisu kalatoitudele näidanud. Olen proovinud kord edukalt kord mitte vähemalt korra nädalas kala lauale panna. Kõige rohkem meeldib see neile paneeritud kujul.

Ja ma ei ole veel otsinud, kuidas origamikalasid teha. Võib-olla kaunistame järgmise aasta pidupäeavalauad volditud räimedega

Raamaturiiul

Håkan Nesser "Svalan, katten, rosen, döden" (Pääsuke, kass, roos, surm)
Rootsi kirjaniku kriminaalromaan. Olen nüüd jälle püüdnud lugeda rootsi keeles, see on mu neljas viimase poole aasta jooksul. Alguses tundus raske ja nüüdki on sõnu, mida ei suudaks täpselt tõlkida, kuid samas saan ikkagi nii palju aru, et ei taha raamatut kõrvale panna.

Nii palju aega on mööda läinud, kui me Rootsis olime ja sealgi veetsime vaid poolteist aastat. Vahel imestan, et saan veel ikka rootsi keelest aru (vähemalt lugedes), sest ega me palju ei jõudnud seda õppida. Olen aegajalt rootsikeelsetele kodulehtedel käinud, mul on palju rootsikeelseid retsepte kaasas ja mõnikord proovime Toomasega raadiot kuulata või mõnda interneti läbi nähtavat TV programmi vaadata.

Kahju ainult, et siin ei ole kerge rootsikeelseid raamatuid kätte saada. Loeksin hea meelega veel Nesseri poolt kirjutatud teoseid. Üks, mille just enne seda läbi sain: "Brokkman's Point" oli inglise keelde tõlgitud. Kuigi need on põnevad kriminullid, on nendes palju rohkem sügavust (inimsuhete analüüsi) kui Ameerikas järjest välja antud samatüüpi teostes. Eelistan tihtipeale pigem Briti kirjanikke.

Küll on kena peale ülikooli saada valida ise, mida loed. Ja minu valik on väga-väga lai. Ainuke, mis mulle ei istu on ulmelood (muidugi peale ülimagusate armastuslugude). Kuigi olen teinud erandi ühe kanada kirjaniku suhtes, kelle raamatud paralleelmaailmast, milles hoopis neandertaallased need olid, kes püsima jäid; ja kuidas siis need kaks maailma (teises olime meie) kontakti võtsid. Autoriks Robert J. Sawyer ("Hominids", "Humans", "Hybrids"). Talt on veel teisigi huvitavaid teoseid, mida oleme Toomasega mõlemad huviga lugenud.

Ja veel on üks, keda tahan nimetada: Inglismaal sündinud, nüüd Ameerikas elav autor Clive Barker, kelle raamatu kord "Goodwill"ist kaasa ostsin ja seda ainult sellepärast, et raamat nii paks oli (raamatukogus on minu valikukriteeriumiks tihtipeale raamatu paksus - mida paksem seda parem!).

Stephen King on öelnud Barkeri'i kohta: "I have seen the future of horror and its name is Clive Barker." Tema raamatud kuuluvad fantaasia-õudusvaldkonda, millest ma tüüpiliselt suure kaarega mööda käin (eriti peale seda, kui olin läbi lugenud - huvi pärast, mis ime autor see paljukiidetud Stephen King on - "Needful Things", ja see mulle üldse ei meeldinud.

Clive Barker'i "Imajica" istus mul tükk aega riiulis ja kui mul juhtumisi ei olnud midagi muud rongi peale kaasa võtta, siis haarasin selle. Olin esialgu väga pettunud, igav ja veniv, kuni äkki jõudsin momendini, mil ei saanud seda enam käest ära panna. Peale seda lugesin läbi kõik ta raamatud (nagu ma tihtipeale kipun tegema, kui avastan enda jaoks hea autori). Barkeri teostes on midagi muinasjutulist, milles on fantaasial vabalt lennata lastud ja milles isegi kõige õudsamad stseenid võtavad kummalise aga samas kaunilt maalitud pildi kuju - sa ei saa neid võtta sõna-sõnalt.

Mitmed mu sõbrad ei suuda ära imestada, kui palju ma loen. Ise ei saa ma sellest suurt arugi, sest peamiselt on mul nina raamatus metrooga tööle ja koju sõites ning õhtul enne magamaminekut. Aga samas ei istu ma väga palju ka TV ees. Mul on teatud asjad, mida ma vaatan või lindistan, et siis sobivamal ajal neid rahulikult nautida. Niisama ükskõik mida vaatamas leiab mind haruharva. Minu ideaalne puhkus on kusagil rahulikus metsatukas raamat kaasas, mida me tegelikult oleme Toomasega muidugi teinud ka. Suvel nädalaks meie rahvusparki Torontost kaks tundi põhja poole, telk püsti ja nii me siis oleme seal, päeval raamatuga järve ääres või matkamas ning õhtul lambi valguses mugavates matkatoolides lugemas. Mari on saanud meie käest sama lugemispisiku, aga Kirke külge ei taha see kuidagi pidama jääda. Ehk varsti...

Räämas kevad

Lapsed ehitasid tahaaeda endale lumehange sisse (kui veel lund oli) väikese koopa, millesse kahekesi just parasjagu mahtus sisse. Kuna meil sel aastal just lumega kiita polnud, siis tassiti seda kelkudega aina juurde, et koobast suuremaks muuta. Praeguseks on lumi peaaegu igal pool sulanud, ainult sellised suuremad moodustised seisavad veel püsti ja tüdrukute koobas seisab nüüd keset suurt "järve".

Kuidagi trööstitu on selline varakevad. Seekord ootasime pikalt lund ja kui see kohale jõudis, siis siia ta ka jäi. Tavaline on, et lumi ikka paar korda talve jooksul ära sulab. Täna oli eriliselt soe. Jalutasin tööle ning vaatasin sõidutee ääri, mis olid porised ning prahiga kaunistatud. Selline aegajalt külla tulev sula puhastab enamasti tänavaidki, kuid nüüd tuli korraga kõik välja, mis talve jooksul lume alla kogunenud oli.

Koju minnes olin nii oma mõtetes, et suutsin rahulikult mööda kõndida tänavast, kust tavaliselt ära keeran (ja ma lähen niikuinii kaugemalt metroo peale, kui võiksin). Vaatasin seda saabuvat kevadet, porilompidega kaetud kõnniteed, kassi, kes ühe maja ukse taga heleda häälega sisselaskmist nõudis; vastutulevat abielupaari, kes omavahel vene keeles rääkisid; vihmapiisku, mis vaikselt taevast alla hakkasid sadama. Ning tuletasin jälle kord meelde millalgi algklassides kasutatud sõnumit kevadest: ja siis tuli vihm ning pesi puhtaks maa porise põse. Ma ei tea, kes selle kunagi esimesena kirja pani, kuid meie õpetajale meeldis anda lastele ette sõnu ja lauseid, mida siis kirjandis pidime kasutama. Kindlasti oli kogu selle tarkuse juures veelgi kaunemaid ütlusi, kuid just see kirjeldus maa porisest põsest on minuga alati kaasas käinud.

Mäng

Kui tore on vahel tunda enda lapsena ja mängida lapsega koos lapse mänge. Olin vähemalt pool tundi rõõmsalt koos Mariga riietumisemängu mängimas. Kunagi sai ise paberist nukusid joonistatud või siis neid kusagilt välja lõigatud. Neile ilusaid riideid garderoobi joonistatud. Uued ajad on toonud uued mängud. Kliki sellele lingile: TheDollPalace ja oledki sattunud muinasjutumaailma, kus võid aina ilusamaid riideid ja ehteid kaunitele joonistatud printsessidele selga panna ning isegi juukseid ja silmi muuta.

Vahvat mängimist!

Lindude toidulaud

Ja siin on need, keda me pikisilmi ootasime! Kardinalide pere, erkpunane isa maiustamas ning pruunisuleline ema kõrval oma järjekorda ootamas!


Lõpuks ometi saime üles toidulaua linnukestele. Kasutasime ühte mahlakarpi millesse sai auk lõigatud ja mille riputasime laste magamistoa ette. Ootasime tükk aega linnukesi... kes aga külla tuli oli suur must orav, kes oskas end kuidagi osavalt sabaga rippudes seemneteni jõuda. Meil võttis tükk aega rahmeldamist, et temast sealt lahti saada.

Koolivaheaeg

Lastel on nädal aega koolivaheaega. Tunnistused saavad tüdrukud vist millalgi märtsi lõpus. Toronto koolipiirkonnas ei tarvitse vaheaeg kohe tunnistusega seotud olla. Maril on kindlasti jälle ülihästi läinud ja loodetavasti on Kirkelgi seekord pisut paremad hinded.

Siin naudivad nad tänast ilusat kevadist ilma ning proovivad lumest endale toitu valmistada. Toomas lõikab viinamarju ja mina valutasin terve hommikupooliku pead. Eks tüdrukud sellepärast ongi toidutegemist mängimas, et ema sellise asja täna hooletusse on jätnud. Tegelikult on mul nüüd küll kohe-kohe supp valmis saamas. Loodetavasti andis see õues olek neile hea isu, sest mitte alati ei taha nad hea meelega just suppi süüa.

Täna pidime kellad edasi keerama. Seekord Ameerika järgi tavalisest palju varem. Ja esimest korda kuulen siin meedias pahandamsit sellise asja üle. Minu pärast jätkugi kell nii, et see keeramine ära jääks. Mida põhja poole seda mõttetum see on. Kanada põhjapiirkonnad näiteks ei keeranud kella edasi! Torontos tähendab see siiski seda, et suvel läheb alles kella 9 ajal pimedaks! Õnneks on praegu koolivaheag tulemas ja mina ei pea esmaspäeval tööle minema!

P.S. Supp on söödud! Kirke teatas: see paistab hea, ja nägi lõpus siiski vaeva viimaste ampsudega. Mari sõi ja kiitis. Peale seda sõime pannkooke salajaste lisanditega (milleks oli rukkijahu, riivitud porgand ja õun, muskaatpähkel! Mari korraks küsis, mis oranzhid tükid taignas on, kuid leidis, koogid maitsesid head. Kirke sõi kolm suurt ülepannikooki vahtrasiirupiga ja teatas, ta ei hooli nendest lisanditest, koogid olid head!

Veel pääsukestest

Siin on veel üks pilt origami pääsukestest kõigile neile, kes ikka kahtlesid, kas need mitte liialt nahkhiiri ei meenutanud. Linnud said hommikul minu kaastöötajatelt valged kõhud alla (kasutasime 'white-out'i, mis eesti keeles on midagi valge vedeliku sarnast, millega saab tõmmata üle valesti trükitud tähtede või sõnade. Kuna me aga nii tublid oleme ja palju vigu ei tee, siis kipub see kasulik vedelik pidevalt ära kuivama. Ostame nüüd hoopis mingit riba, mida saab kergelt kasutada. Vähemalt osutusid need järgijäänud 'whit-out' purgid kasulikuks).

Need, kes ise soovivad pääsukesi voltida, võivad klikkida sellele lingile: pääsuke

Püstoliklubi

Toomas jõudis lõpuks nii kaugele, et käis ära Eesti Majas neljapäeva õhtuti koguneva püstoliklubi juures. Julgestuseks olid kaasas Mari ja Kirke, kes samuti said püstoliga laskmise ära proovida, isegi nii hästi, et jätsid sügava mulje kohalolevates liikmetes. Nad olid hirmuga mõelnud, millise tooli alla pugeda, kui kuulid tiirus ringi hakkavad lendama, aga ei jõudnud ära imestada, et isegi väike Kirke sai märklaule pihta. Kirke kommentaar: väga rakse oli relv. Marile meeldis laskmine väga ja nüüd on nad vist paar korda seal veel käinud. Ja ma ei tohi unustada Toomast. Tema märki tabamine oli olnud samuti muljetavaldav!

Pildil on nad Eesti Majas panga korrusel.

Naistepäev ja külmetused

Hilinenud lilled naistepäeva puhul!

Oleme terve perega esmaspäevast saati külmetuses ja nii ununes selline tore päev eile hoopistükkis ära! Ma ei ole kindel, kuidas Eestis sellesse suhtutakse, sest kunagi tundus naistepäev pealesunnitud nõukogulik tegevus. Siin magatakse 8.märts vaikselt maha, kuigi ilmselt kusagil uudistes mainitakse seda siiski ära. Samas ma ei vaata TVd nii palju, et saaksin väga kindel olla, millest uudistemehed räägivad.

Külmetusest nii palju, et sõnasin kindlasti eelmisel nädalal meie tervise ära. Avastasin üllatusega, peaaegu uhkusega, et meist pole keegi veel haige olnud. Eriti huvitav oli fakt, et seekord polnud lapsed ega Toomas gripivastast süsti saanud (mina pole siiani seda kunagi võtnud, aga kuna lapsed tavaliselt sügiseti arsti juures käivad, siis tehakse see nagu muuseas ära). Ja siis ärkas Kirke esmaspäeval nohu ja halva enesetundega üles. Järgmisel päeval oli Mari ja Toomase kord siruli olla. Kolmapäeva hommikul neelasin mingit rohut, mis teoreetiliselt laseb külmetusega inimesel inimesena tunda ja marssisin julgelt tööle, et järgmine päev ise siruli voodis olla. Täna olin siiski uuesti tööl väljas, kuigi enamus aega kulus aevastamiste peale. Käskisin kõigil minust kaarega mööda käia ja hästi palju käsi pesta. Lõpuks ruttasin esimesel võimalusel (see tähendas küll pool tundi enne tööpäeva lõppu) koju! Aga pole midagi, oleme siin tublid tugevad Eesti naised, kes kõigega igas olukorras toime tuleme!

Eesti naistest Kanadas: nad kuuluvad esimese viie rahvuse hulka (kui ma õieti mäletan) oma sissetuleku poolest!!! Elagu Eesti naised!!!

Hallid juuksed

Pilt minu vana-vanaemast...

Täna avastasin oma esimese halli karva ning läksin seda Toomasele ja Marile näitama.

Mari vaatas mulle otsa ja küsis: emme, miks sa nii rõõmus oled? Jah, ma ei saa aru, miks sa nii rõõmus oled, kinnitas Toomas kõrval.

Ja ma ei tea, miks ma rõõmus olen. Aga miks ka mitte. Mõnda aega tagasi leidsin end peaaegu huviga ootamas vanaemaks olekut. Ma ei arva, et peaksime nutma selle üle, kui vanemaks saame. Meil pole ju sellest pääsu! Parem tõesti pidutseda oma esimese kortsu või halli karva üle. Miks mitte rõõmustada, kui kaua me siin ilmas elanud oleme!

Suvi-talv

Suvel: vaade aknale. Talvel: vaade aknast.

Kas pole imeline maa, kust liigud sügavast talvest viinamarjade juurde...

Lumine, lumine ilm! Siin on näha, kuidas meie tagaaed välja näeb selle suure tuisuga.

Olin tõeliselt õnnelik, et ei pidanud autorooli istuma ning sain rahulikult oma raamatut lugeda rongiga koju sõites! Vahepeal tuli nii palju lund ja tuiskas, et raske oli teisele poole teed midagi näha. Mina sain pisukese ehmatuse osaliseks, kui laste koolist helistati ja teatati, lapsed on ikka seal, isa pidi neile vastu tulema. Tavaliselt kõnnivad nad ise koju, kuid Mari oli helistanud Toomasele ja palunud, et seekord võiks nad küüti koju saada. Tom oli nõus, kuid ei näinud ette, kuidas tavalised seitse minutit võivad muutuda terveks tunniks... Lõpp hea, kõik hea! Ma ei pidanud leiutama hakkama, kuidas mina oma tunnist tulemist seitsme minuti peale saaks moondada.

Mari oli väga filosoofiline, oli lihtsalt rahul, et jõudis oma kodutöö kenasti ära teha. Kirke kindlasti filosofeeris seal kõrval, vaikselt jälgides, kuidas Mari töötab ning kuidas lumi maha sajab ning unistas kindlasti võlukepikesest, millega selline tüütu asi nagu kodutöö saaks kõrvaldatud!

Minu tulek oli sama kiire kui tavaliselt. Kõndisin ilmast hoolimata eelmisesse peatusesse ning koduteel pidin pisut rohkem lumehangedes sumpama, sest mitte kõik kõnniteed polnud puhtaks aetud. Pidin ainult ettevaatlik lumehangedes olema, sest muidu kippus lumi saapasäärest sisse trügima. Küll on vahva astuda üle sileda lume, millele keegi teine veel astunud pole. Ja siis vaatasin tee kõrval olevaid lumehangi ning mõtlesin, kui kõrged hanged olid minu lapsepõlves... muidugi peab arvestama, et minu silmad asusid tol ajal kusagil allpool nabapiiri kõrguses.

Kahjuks muutub lumesadu öö jooksul vastikuks jäävihmaks ning lõpuks vihmaks! Olime õnnega koos, et meie suusatamiseks valitud päevad (selle nädala alguses) osutusid parimateks selle talve jooksul. Pilte suusatamisest on mul üles pandud sellele lingile: Suusatamine. Head vaatamist!