killud elust

Toronto vangla pargike

2012-01-26T20:41:00.000-05:00

ehk kanada keeli parkette. Mitte vangidele :) Aga äkki hoopis nendele, kes on vange külastama tulnud, sest vangla on ju kohe seal kõrval - Don Jail (mille vana hoone anti küll hoopis üle haiglale). Kes tahab seda üles leida, võib Toronto Eesti Majast mööda Broadview tänavat hakata lõuna poole astuma.
Sinine prügikast on muide paberi, plastiku, klaasi jaoks.

Aja kulg...

2012-01-25T20:31:00.000-05:00

Eemal seisvad puud on umbes sama läbimõõduga, kui esiplaanil seisev känd. Lumest pole Torontos ikka mingit jälge. Õieti on tulnud, isegi päris korralikult, aga siis on jälle soojaks keeranud ning vihm on muidugi lume ära viinud. Enamus majaomanikest ohkvad tõenäoliselt kergendatult, sest mingit lumelükkamist sel aastal pole meil küll olnud. Eks ta ole kergem, aga mulle meeldib lumi ja ega mul ka tee puhastamise vastu midagi pole :) Ootame veel... veebruar ja märts on alles ees.

Soolapekki sibulaga

2012-01-23T03:00:00.000-05:00

Kas sinu lemmikroaks on ka soolapekk sibulaga nagu Paulil, kes Reporteri 17.jaanuari saates (umbes 46ndal minutil) selle tervele Eestile avalikuks tegi :) Vaatluse all oli tervislik toitumine ja kuidas see juba laste jaoks loomulikuks muuta. Kui paljud lapsevanemad on näiteks nõus lubama oma lapsel "toiduga mängida" ja köögis möllata. Mina olin nõus, aga teatud piirini, samas arvan, et oleks ikka võinud rohkemgi seda teha.

"Esimese ampsu reegel" on aga meil juba pisikesest peast kasutusel olnud. Mari on tegelikult alati palju julgem kõike proovima. Ja ta ikka sööb vahel asju, mis talle just eriti ei meeldi. Kirke puhul on aga raske peale esimest ampsu kaugemale minna. Siiani... Pidi küll olema, et mida vanemaks seda rohkem ollakse valmis uusi asju maitsma. Piima vähemalt joovad nad justkui vett. Kui janu on, siis haaratakse piimakann. Lastel olevat tähtis, et neil kogu aeg tuttavad road oleks, nad teavad, mis täpselt taldrikul on. Huvitav, kas keegi teadlane on kindlaks teinud, miks see nii on. Kas see on seotud evolutsioniooniga? Ehk sellepärast, et väikesel lapsel pole palju kogemusi, ning äkki võivad nad mingi sodi sisse süüa, ja jääbki üks täiskasvanuks kasvamata ning ei vii inimsugu edasi...

Internetist võib otsida näiteks "picky eaters", et leida nõuandeid, kuidas lapsed panna sööma midagi, mis neile ei meeldi. Minu lapsed olid küll pisut suuremad, kui avastasin nutika koka, kes köögivilju isegi magusatesse roogadesse peitis. Kasutan seda võtet päris palju siiani. Näiteks panen pannkoogitaignasse porgandi-, lillkapsa- või õunapüreed. St värsked viljad lähevad blenderisse koos piimaga. Tegelikult on mõlemad öelnud, et pannkoogid polegi enam head, kui ma midagi sisse pole pannud :) Nii et harjutakse ära küll nende "imelike" maitsetega. Laste sõbrad küsivad vahel ikka üle, mida ma jälle nende toidu sisse peitnud olen :D Shokoaadi-spinatiküpsised või peedimuffinid maitsevad ka lisanditega väga head, isegi spinatipaneeringuga kala ;)

Millise maa toidulaua taga meie tüdrukud istuvad ;)

Fotojaht - milline...

2012-01-22T17:54:00.002-05:00

... on minu maailm :)

Teised jahil

Mõnus väike kohvik Torontos

2012-01-18T20:38:00.003-05:00

Kui kunagi satute Torontos metroost väljudes Eesti Maja poole jalutamas, siis tasub sisse astuda väikesest nurgapoekest, mis kannab nime "Broadview Espresso". Kui te siis seal oma tassikest kohvi või imemaitsvat teed naudite, võite mõtiskleda, mis küll samas majas enne kohvikut võis asuda - tervelt 17 aastat. Kust minagi õieti tean, sest ega ma sinna kunagi ei tihanud sissegi piiluda. Aknad olid päikese käes kolletunud paberiga kaetud, ning väljas olid sildid "Adult Video" ehk teisisõnu pornopood :)

Igal juhu, sel ajal kui Strabucks'id ja CoffeTime'id proovivad kohvitamisemonopoli enda käes hoida, on vähemalt Torontos hakanud pead tõstma just sellised väikesed kohvikud. Poe asutaja-omanik, Mike Cullen, nimetab, et paljud on rõõmsalt teatanud: "Thank God! You're not Starbucks!" ehk "Tänu jumalale, te polegi see suur rahategija Starbucks!" ;) Siin on Metro artikkel kohvikust.

Iga kord, kui majast mööda jalutan, ei jõua ma ära imestada, kui palju inimesi sees on! Mõnede jaoks on see igapäevane peatus, mõni veedab mõnusas kohvihõngus tunde oma arvutil või raamatuga. Hästi hubane ja sõbralik koht, kus ei teki tunnet nagu peaksid kohe-kohe välja kiirustama. Muide, ühel seinal on väljas erinevate maade rahasid, ka Eesti kroon on oma paiga leidnud, kui keegi veel mäletab, kuidas see välja nägi :D Vaata veel pilte kohvikust.

Maailma parimaid häkkereid

2012-01-17T16:56:00.002-05:00

Kevin Mitnick

"Ghost in the Wires"
"The Art of Intrusion"

"The Art of Deception"

Vahel on tore oma tütre tagant näpsata raamatuid, mida tema loeb :) Kolm teost häkkeritest ning kuidas end tänapäeval nende vastu kaitsta. Leian, et iga firma omanik võik need läbi lugeda ning põhjalikult läbi mõelda, kus nendel asjad võivad logiseda.

Kevini huvi telefonide ja arvutite vastu algas juba 80ndate alguses. Kuna ta on minuga üheealine, siis jäin eriti tema elulugu (esimene) lugedes mõtlema, millega mina sel ajal tegelesin ja muidugi paratamatult tõmbasin pralleele ka nõukaaja tehnikaga :) Igal juhul alustas Kevin kõigepealt telefonide maailmaga, häkkis sisse nende keskjaamadesse (ja mujale, ma ei lähe detailidesse, liiga keeruline).

Oma mesikeelel oskas ta töötajatelt välja pinnida infot, mida nad oleks pidanud ainult enda teada jätma. Kui aga telefonil on keegi, kes teab kasutada õiget sõnavara ning koode, siis pole raske lastea end ninapidi tõmmata. Lisaks mängib kaasa inimeste ürgne soov teistele abiks olla, eriti kui nendega väga kenasti käitutakse, ning jäetakse mulje, et ta kuulub sama firma alla. Väga tähtis on sisse viia kindlad reeglid, mil viisil kindlaks teha, et isik, kellega sa räägid, on ikka see, kes ta väidab olevat, muidugi kui sa kindlalt hääle järgi teda ära ei tunne. Seda veel ei oska sulid õieti järele teha :)

Samas pean tunnistama, et ma ei tea, kas see on eestlaslik ettevaatlikkus või minu enda loomus, siis iga inimene, kes liiga libeda keelega on, muudab mind väga ettevaatlikuks. Heaks näiteks on muidugi müügimehed, kes sinule eriliselt sõbralikult lähenevad. Eks olen minagi nende õnge läinud, õnneks mitte liiga palju. Olen praegu ehk enam valvel ühe valusa kogemuse pärast, kui minu arvates hea ja sõbralik inimene (just selline, kes paistab silma oma laheda jutu ning oskusega ei millestki terve maailma kokku rääkida ning jätta mulje kui parimast ja sõbralikuimast isikust) ja kelle ma endale päris lähedale lasin, osutus lõpuks ikkagi vale ja pettust täis. Sellist asja on isegi minul kui väga leplikul naisterahval väga raske andeks anda... Kui asjale tagasi mõtlen, siis meenub minu enda esialgne ettevaatlikkus, mis aga ajaga (ja tema osava manipuleerimisega) hoopistükkis kuhugi ära kadus... Nii et tasub oma sisetunnet siiski rohkem usaldada. Igal juhul, oskasin üsna hästi ette kujutada, kuidas Kevin Mitnick oma "tööd" tegi, kui tal oli vaja infot välja pigistada.

Arvutite arenguga, interneti sünniga, liikus Mitnick nendega kaasa. Kõige rohkem ei suuda ta aru saada, kuidas inimesed valivad endale imelihtsaid salasõnu, või jätavad need arvutiekraani külge paberile või klaviatuuri alla. Heal juhul leiab salasõnad ka sahtlist üles. Ta viibutab ka hoiatavalt sõrme firmade poole, kes annavad oma töötajatele salasõnu teatud skeemi järgi, näiteks töötajat number, osaliselt firma nimi jne. Isegi kui arvad, et saad omakeelse sõna panna, siis internetis on küllalt sõnaraamatuid, mida häkkerid kasutavad salasõna üles leidmiseks. Ehk siis võiks mõnda keelt kasutada, millest endal ka aimu pole ;) Või hoopis mingit lauset kasutada, suured ja väikesed tähed läbisegi, numbrid ja erinevaid märke on hea sisse lükkida. Minu kunagine salasõna, mis on sarnane sellele lob5St41% ja mille mingi süsteem mulle määras, on mul siiani meeles, kuid seda on väga raske kellelgi ära arvata. Oma kogemusest tean, et suur probleem on kõiki erinevaid salasõnu meeles pidada, töö juures pean nii mitmetesse erinevatesse kohtadesse sisse logima, kusjuures igal pool on erinev kasutajanimi ja salasõna... Ma pole siiani veel väga head süsteemi selleks leiutanud ja ega Mitnick ei andnud selles suhtes häid näpunäiteid. Kuna sahtlisse ei tasu ka midagi tallele panna, siis ehk võiks kasutada kellegi teise sahtlit? Või peaksin hoopis salasõna spikreid näiteks prügikasti peitma?!

Kindlasti oli ka huvitav see osa, kus räägitakse interneti kaubandusest ja kui hästi on näiteks krediitkaardi info kaitstud. Olen olnud ühel seminaril, kus üks arvutspets arvas, et parem üldse ikka mitte midagi üle interneti teha, aga minu meelest tundus see liiga äärmuslik. Eriti tänapäeva maailmas. Mitnick ütleb sama. Tähtis on korraliku viirusevastase programmi omamine, mida tuleb ka pidevalt uuendada. Ta ei suuda ära imestada, kui kergelt see jäetakse tegemata või lülitatakse maha, kui mingi mäng sellepärast korralikult ei mängi... Ja muidugi midagi ostes, vaata, et firma oleks enam-vähem ikka tuntud ja mitte midagi sellist, mis ainult lühikeseks ajaks pettusteks üles seatud on.

Mitnicku raamatutes on veel hulgaliselt tarkust kirjas. Tema elulugu oli peaaegu nagu seiklusromaan. Kuna ma eluloo esimesena läbi lugesin, siis osaliselt oli samu asju ka teistes raamatutes kirjas. Ning kõigis oli tõesti hulgaliset sellist, mille peale firmaomanikud tähelepanu peaks pöörama.

Lennukid

2012-01-15T16:59:00.000-05:00

Täna sain erilise ehmatuse osaliseks, kui sõitsime linnast välja ning ma äkki mürinat kuulsin, ning märkasin otse auto kohal suurt lennukit, kohe väga-väga lähedal, nii nagu pildilgi näha. Poleks arvanud, et ma nõnda nõrganärviline olen :) Kõrval olev auto hakkas ka kahtlaselt rooliga kahele poole pöörama ning Tomgi tunnistas, et kõhe tunne oli. Ma ei tea, mis ma siis oleks mõelnud, kui oleksin lennukit varem näinud täpselt meie suunas liikumas. Tegelikult käis kõik nii kiiresti, mis millegipärast tuletas meelde New Yorgis toimunut, kui lennukid pilvelõhkujatesse lendasid. Ega muud polekski jõudnud mõelda... ehmatus ning pimedus. Just selline õõvastav tunne oli mul täna...

Need, kes Torontosse satuvad, ning tahavad maanduvaid lennukeid lähedalt imetleda, võivad ühineda kõigi nendega, kes lennujaama põhjaosas tee ääres oma fotokatega kohad sisse võtnud on. Tunnistan, omamoodi põnev on neid suuri õhulaevu nõnda jälgida.

Fotod pole minu omad, laenuks võetud foto alla peidetud lingilt.

Põrandalamp

2012-01-14T10:00:00.000-05:00

Kui ma oma suvisest remonditegemisest kirjutasin, siis jäi mainimata, et ma kavatsesin osta tuppa ühe uhke põrandalambi, sest elutoas puudb selline vajalik asi nagu laelamp. Olime siiani kasutanud lihtsamat sorti valgustajaid, mis suunasid tule lakke, kuid mul kripeldas tahtmine just selline kaares lamp koju muretseda. Olin seda mõned aastad tagasi ühes majas läbi akna piiludes märganud, millest piisas, et unistada samasugusest meie kodus :D Nüüd ta meil siis olemas on. Peale ebaõnnestunud kaupluses käiku ning ühe ostmist, mis kunagi kohale ei saabnud, tellisin lambi hoopis üle interneti (mis näitab, et poes kohalkäimine ei tarvitse sugugi tähendada kiiremat teenindust, ainult ebamugavamat, sest peab tugitoolist üles tõusma ;).

On olemas sarnaseid põrandalampe, millel valgustugevus on reguleeritav, kuid minu omal on kolm valikut, kas kõik põlemas või kaks või kolm lampi. Piisab täielikult. Mul oli alguses kavas see diivani taha torgata, kuid põrkasin probleemi vastu, et lambi alus lihtsalt ei mahtunud korralikult madala diivani alla! Kuidagi ikka sain, kuid asi tundus ikkagi liiga suur ja imelik. Nii tegin kiiresti ümberkorraldusi. Tom küll vahel kurdab, et tal oleks vaja nokamütsi, et lambi valgust varjata, aga praeguseks on ta vist sellega harjunud, sest enam ma ei näe Tomi mütsiga toas ringi käimas ;)

Fotol on pisut ebamaised värvid, need on hoopis tingitud minu kahest väiksemast lambist.

Raamatupidajad...

2012-01-13T20:05:00.000-05:00

Nüüd, mil aasta alanud, ei pääse meiegi revidentide terase pilgu käest :) Kas ikka kõik asjad on korralikult tehtud ja viimse sendini õiges tulbas... Kuigi pean ütlema, et meie praegused ülevaatajad on väga kenad ja sõbralikud, siis alati on kuidagi kehv tunne, kui keegi üle su õla vaatab. Isegi kui selleks mingit põhjust ei peaks olema. Tean samas mõnda, kes viimaks sellisele pingle vastu ei pannud, ning otsustasid asjad pakkida ning "rahulikuma" elu peale minna. Muidugi, mida kõrgem nina (ja madalam taluvusväli), seda rohkem ka närvipinget. Meil on üks noor tudeng, kes mitu aastat ülikooli kõrvalt töötanud ja kes juhtumisi raamatupidajaks õpib. Proovime siis talle ikka soovitada kena olemist, kui ta tulevikus firmades revidendi rollis on ;)

Samas on huvitav, kuidas Eesti elades raamatupidaja amet just mingit erilist imetlust ei tekitanud - töö nagu töö ikka, kui siin chartered accountants ehk eesti keeli raamatupidajad, oma ameti üle päris uhked on. Arvestades, et riiklikul tasemel on neil õigus näiteks teatud dokumente kinnitada (isikut tuvastada teatud juhtudel), siis ehk on selleks ka põhjust. Teoreetiliselt on nad ju ausad, kes iial ei valeta ja loomulikult on õiglased ja erapooletud ja nii aina edasi. Samas on huvitav, et ameerikamandri eestlastest chartered accountants ei taha milligipärast sugugi lihtsalt raamatupidaja tiitlit kanda ;). Viimane on tingitud ehk sellest et siinsed bookkeepers, kes tõlgituna ka raamatupidajad on, ei pea selleks ülikoolis käima, piisab ka vähematest kursustest. Ma ei teagi, kuidas siis seda vahet peab tegema, diplomeeritud raamatupidaja, kes teab seadusi viimase kui kriipsu ja punktini ja diplomeerimata raamatupidaja, kes oskab ainult numbreid kokku lüüa? :D

Mari luges mulle hiljti ette järgmise katkendi:

In all of Brute's legion, there was no more dreaded division, no section more coldly ruthless, no battalion as unforgiving or merciless.

Accounting.

...

Around the edges the simple model of the dreaded ninth circle of hell was inscribed: “Better evil through profit.”

-In the Company of Ogres by A. Lee Martinez

Kogu lugu ei ole sugugi suunatud raamatupidajate vastu või mahategemiseks, sest neid on kohe kindlasti igal pool vaja. Lihtsalt mõned tähelepanekud. Pealegi on mul tunne oma tööd tehes, (muuhulgas tüdrukute lasteaika aastatel vabatahtlikuna lasteaia rahade järele vaadates), et mulle oleks see raamatupidamine päris hästi sobinud. Kõige põnevam on kindlasti vigade taga ajamine ;)

Kiisud

2012-01-12T22:22:00.002-05:00

Ei, ma ei kirjuta meie kahest kiisust, kellest Puma meile pidevalt peavalu valmistab, nagu Tom kirjutas (Tom jättis mainimata, et kassile meeldib lisaks kangesti ka juhtmeid närida - nagu läpaka ja telefonijuhtmeid... on ikka ulakas poiss küll). Aga ta on ju nii armas, et kõik pahandused saavad lõpuks andestatud. Minu jutt on hoopis sõprade kiisudest, keda pidime jõulupuhkuse ajal söötmas ja kasimas käima. Kaks hästi armast ja hästikasvatatud kassi, kellest üks meie Liisu sarnane ja teine siiamikass, mõlemad pika lennureisi Eestist Torontosse teinud. Suuruse poolest umbes veerand meie omadest, või umbes nii;) Ameerika mandril on ju kõik vähemalt poole suurem :D

Kõik läks nendega hästi, kuni ühel päeval korteriuksest sisse astudes, imestasin, kuhu kiisud jäänud on. Kui mitte mõlemad, siis vähemalt see julgem siiam tuli alati tervitama. Andsin pisut aega, kuid keda polnud, oli pisike kiisu, samal ajal kui teine tagasihoidlikum minuga sõprust proovis sõlmida, paistab, et üksindus paneb ikka seltsi otsima, isegi kui väga kartlik olla. Vaatasin ringi, voodite ja laudade alla, teda ei kuskil... Jõudsin juba mõelda, millise loomakaitse uksele pean koputama minema, sest äkki suutis ta tõesti eelmisel korral välja lipsata. Eks ma natuke muretsesin, äkki on temaga midagi juhtunud, sellepärast pole ka elumärki. Viimaks seisin magamistoa uksel ja proovisin nuputada, mida veel peaks tegema. Otsustasin siis voodis tekke pisut sapsida ja muidugi... ta oli end kenasti selle valge tekikese alla kerra keeranud, nii et ei kutsumine ega kuivtoidu krabin ajanud teda välja. Lõpp hea, kõik hea :)

Aga oma Puma peaksime vist samasse heasse kassikooli saatma ;)
Kiisu silmad jätsin meelega sellised tuld sülitavateks :D

Maiade kalender

2012-01-10T20:51:00.000-05:00

Oleks juba tükk aega tagasi pidanud sellest kirjutama, et kõigil süda uue aasta tulekuga ikka muretu oleks :) Käisime jõuluaegsel vaheajal taas kord meie lemmikmuuseumis - ikka selles kuninglikus (ROM) - kus on üleval eriväljapanek maiadest - ei ole vist väga üllatav, arvestades, millised ennustused on selleks aastaks välja kuulutuatud. Meid tervitas juba sissekäigu juures üks sajandite tagant külla tulnud ja täiskaunistuses maia, kes vist nooremaid lapsi (ja ehk ka vanemaid ;) oma välimusega ehmatas. Tegelikult osutus ta väga sõbralikuks, ei hakanud sugugi välja valima järgmist ohvrit veriseks annetuseks jumalatele vaid oli nõus kõigi huvilistega foto jaoks poseerima.

Loomulikult ei puudunud muuseumis pikk ja põhjalik ja näitlik seletus, mis see maiade kalender ikka on ja miks see nüüd selle aasta detsembris otsa saab. Seletus on sama lihtne kui meie tavaline seinakalender, mida me igal aastal välja vahetame. Nende kalender oli lihtsalt pisut pikem kui meie 12-kuuline. Kui nende kultuur ikka veel püsiks, siis oleks juba tükk aega nende poodides müügil olnud järgmine sajandite pikkune kalender :) See on minu lihtsustatud seletus. Tegelikult jagasid nad aasta 18 kuuks, siis arvestasid nad veel aastaid eraldi kokku, ja need eraldi arvestatud aastad arvestati veel oma gruppi kokku jne, kuni kõik päevad nende arvestuse järgi otsa said ning tsükkel uuesti pihta hakkab. Ma ei mäleta täpselt mitmest aastast need kõik kokku käisid, kuid kindlasti leiavad huvilised kõik numbrid interneti sügavausest.

Leidsin päris toredad videod Youtube'is nende ajaloost ja kalendrist - õieti katkendid pikemast filmist, kel huvi vaadake siia. Maiade kalendri kohta on samas ka muid vidosid, lihtsalt võib otsida Mayan calendar.

Kohvi-besee küpsised

2012-01-08T18:40:00.000-05:00

Kui retseptist jäävad järele munavalged - nagu laimi-jõhvikakoogist, siis mulle meeldib teha kohvi-besee küsiseid. Ise ma kohvi ei joo, kuid kohvi annab minu meelest hea maitse küpsetistele. Eriti kui nad muidu väga magusad oleks! Tunnistan, et ma väsisin käsitsi vahustamisest ära, sellepärast on tulemuseks pisut laialivalgunud küpsised :)

Vahusta:
2 suurt munavalget
Lisa lusikahaaval:
4 spl suhkrut
2 spl pruuni suhkrut
Kui munavalged tugevas vahus, sega ettevaatlikult sisse
3 spl suhkrut
1 spl pruuni suhkrut
1 tl lahustuvat espresso või kohvipulbrit

Küpseta tund aega 90°C ahjus, peale seda vähenda vähehaaval temperatuuri 50°C ja hoia ahjus veel umbes 5 kuni 6 tundi (minul olid nad seal öö läbi).

Laimi-jõhvikakook

2012-01-07T14:55:00.001-05:00

Mmm... maitsev hapu suutäis :) Olen seda varem teinud, kuid siiani kas tavalistes või vahvlikorvikestes (vaata siia). Nüüd valmistasin nii nagu originaalne retsept ette näeb, st suure koogina. Leidsin selle Epicuriuse lehekülgedelt, kui jõhvikatele kasutust otsisin - Põhja-Ameerikas on jõhvikad muidugi palju populaarsemad kui pohlad, juba sellepärast et pohlasid kasvab vaid üksikutes kohtades - oleme näiteks Nova Scotia kõrgel mäenõlval mõnda taime näinud. Jõhvikakasvatus käib aga suurel kujul ning mina ei imesta üldse, kui neid hapusid marju igale poole mujale välja viiakse. Väga head on ka kuivatatud jõhvikad.

Tavaliselt juhtub nii, et enamus küpsetisi lähevad mu kalli kaasa kõhtu, mina proovin tükikese ja näksan hiljem ehk pisut veel. Kuid selle koogi võiksin täiesti vabalt üksi nahka pista :D Olen laimi asemel ka sidrunit kasutanud, laim või sidrun, ükskõik kumba sisse panna, aga see teebki koogi mõnusalt hapuks. Jõhvikad annavad oma hea maitse ning valge shokolaad ja mandliseguga põhi paraja magususe. Eks koogiga ole tegemist, kuid leian, et see väärib täielikult kogu vaeva! Pealegi võib kõik valmis teha paar päeva varem, seistest läheb ta ainult paremaks.

Siin uuesti tõlgitud retsept

Laimikreem
½ kl värsket laimi mahla (mina olen kasutanud ka sidrunit)
½ tl maisijahu
¾ kl suhkrut
6 suurt munakollast
½ kl võid
2½ tl riivitud laimi (sidruni) koort - tavaliselt võtan koore enne maha, kui hakkan mahla välja pigistama.
Vala laimimahl maisijahuga paksu põhjaga potti, sega korralikult vipsliga läbi. Lisa suhkur ja munakollased, lõpuks või. Sega pidevalt keskmisel kuumusel kuni segu keema läheb ning pakseneb (u 8 minutit). Sega juurde riivitud laimikoor. Kata kinni ning jahuta üle öö külmkapis.

Alustaigen
1¼ kl jahu

½ kl suhkrut
1/3 kl jahvatatud mandleid (ahjus võid enne neid pisut röstida, maitse tuleb tugevam)
½ tl soola
3/4 kl külma võid
1 tl vanilliini

Sega omavahel jahu, suhkur ja jahvatatud mandlid. Lisa või, vanilliin. Vormi valmis taignas kettakujuliseks ning pane tunniks ajaks külma. Kasuta alt lahtikäivat vormi ning suru tainas vormi. Pane tainas uuesti 30 minutiks külma.
Ahi sooja 175°C. Küpseta kuldpruuniks. Olen tavaliselt katnud hõbepaberiga ja sisse ube pannud. Kui seda ei tee, siis suru aegajalt tainast lusikaga alla. Küpseta umbes 25 minutit. Jahuta täielikult.

Jõhvikakate
¼ kl vett
1½ tl maisijahu
2/3 kl suhkrut
3 spl mett
(võid lisada mõningaid piparkoogi maitseaineid, kui soovid)
3 kl värskeid või külmutatud jõhvikaid (kujutan ette, et pohlad on sama head)

Sega paksupõhjalises potis keskmisel kuumusel omavahel vesi ja maisijahu. Lisa suhkur, mesi (ja maitseained). Sega kuni segu keema tõuseb. Lisa jõhvikad. Keeda umbes 5 minutit, aegajalt segades (marjad hakkavad just lõhki keema, kuigi minu segu sai küll kauem pliidi peal soojas olla - valmis kate on väga moosi moodi).

Valge shokolaadi kreem
150 g valget shokolaadi tükkidena
½ kl hapukoort
½ tl vaniliini
Valget shokolaadi kaunistuseks

Sulata shokolaad ning lisa juurde hapukoor ja vanilliin. Sega korralikult läbi.

Koogi viimistlus:
Pane valge shokolaadi kreem jahtunud alusele; pane sügavkülma umbes 15 minutiks. Kata täielikult laimikastmega ning tõsta lusikaga peale jõhvikasegu, lükka ettevaatlikult laiali. Kata ning pane ööseks külma (võid teha valmis 2 päeva varem. Hoia külmkapis!)

Kaunista!

Head isu!

Prillid...

2012-01-05T21:30:00.000-05:00

No nii, kui uus mina, kes proovib elu pisut lihtsamalt võtta, siis on vaja ka uusi prille. Tegelikult sai need küll juba sügisel muretsetud ja mul tekib peaaegu küsimus, kas uue mina tekkimine pole hoopistükkis seotud uute prillide koju toomisega ;) Eelmisi kandsin nii pikalt, et enam ei mäletagi, mis ajast täpselt, nii et viimane aeg oli mingi muutus läbi teha. Õieti küll sai klaase vahetatud, kui pakend samaks jäid, selline alumise raamita, musta triibuga üleval, nagu näiteks siin pildil.

Nüüd tekkis mul suurusehullustus, mis tähendas, et poodi ainult niisama raame vaatama minemise mõte kuhugi pilvede alla haihtus ja ma kolme paari prillidega koju tulin! Aga teisiti ei saanud ju, sest eripakkumine kaks paari ühe hinna eest saada osutus palju kallimaks kui kolm paari osta! Kuidas see täpselt nõnda oli, pole mul aimugi, aga ma ei saanud ju "ei" öelda, kui müüja kavala näoga naeratades uuris, kas oskan arvata ära, kui palju kaks ja kui palju kolm maksma lähevad. Minu nõutu pilgu peale halastas ta kiiresti ning seletas hinnavahe ära. Võib-olla hakkas tal hoopis minust kahju head pakkumist tehes, sest ma olin juba tükk aega riiulite vahel ringi kolanud, Tom kannatlikult kõrval (või vähemalt mõnda aega kannatlikult, sest mingil hetkel hakkas ta uurima, kas kusagile võiks oma taguotsa toetada, kasvõi põrandale ;)

Aga nii raske oli valikut teha! Järgmiseks korraks pean kõrva taha panema, et parem on astuda prillipoodi, kus valik hulga väiksem oleks. Sest mis sest suurest valmisest kasu oli... raamid näevad ju üsna sarnased välja - selge, maitse mul ju vähemalt poole tunni jooksul palju ei muutu. Oh, ja veel üks tähtis ääremärkus endale... parem hoida eemale uhketest äridest, kus hästi palju peegleid ja lambid eredalt säramas, sest mul kulus valimise asemel tükk aega hoopis imestamise peale, millal mu näkku nii palju kortse tekkinud oli :D

Igal juhul oli poeonu väga lahke ning läks tõi ära kolmanda paarina sinised raamid, mida olin ühe valikuna kaalunud ja siis kahjatsusega riiulile tagasi poetanud. Kuna ma olen juba mõnda aega kahevahel olnud, kas peaksin muretsema lugemisprillid, st bifokaalsed läätsed, või saan ikka niisama hakkama, siis kolme paari ostuga oli väga kerge ühed just sellised valmis lasta meisterdada. Lisaks teatas üliarmas poeonu, et ta võiks tasuta mulle teha ühed läätsed sellised, mis päikesega tumedaks tõmbuvad.

Kui ma oma uute prillidega lõpuks laia ilma ette läksin, siis töö juures, kus ma päeva jooksul kohe kindlasti rohkem tolgendan kui kodus, ei märganud keegi minu muutust, ma ei öelnud meelega ka midagi. Teisel päeval üks siiski märkas, tema auks pean ütlema, et see oli tema jaoks esimene kord mind uute prillidega näha, sest ta polnud eelmisel päeval tööl ;) Aga ega temagi ei pannud hiljem tähele, kui erinevate klaasidega kohale ilmusin. Nüüd kui fotode pealt asja justkui kõrvaltvaataja pilguga sain uurida, siis ma ei imesta! Ega ise poleks ka mingit vahet märganud. Ok, pean siiski tunnistama, et kaks sõbrannat tegid hiljem kohe esimese pilgu peale märkuse muutuse kohta :)

Kogu asja kokkuvõtteks pean ütlema, et ise ma kopikatki (rääkimata sentidest) välja ei käinud, sest tervisekindlustus nii minu kui Tomi töö kaudu kattis lõpuks kõik kulud! Mis ei tähenda, et seda kindlustust võiks taevani kiita, sest osa palgast läheb selle olemasolu jaoks kindlustusfirmale - minul rohkem, Tomil vaid kübe - oleneb töökohast. Ning prille saan osta ainult iga kahe aasta tagant. Huvitav on ka see, et nüüd on kindlustusfirmad hakanud ka osaliselt lasersilmalõikust katma. Nad võiks seda ju isegi rohkem teha, sest kas see pole neile lõpuks odavam, sest muidu maksa iga kahe aasta tagant prille välja? Aga ma pole kindlustusekspert. Ning pealegi ei lase ma ei nuga ega laserit silma ligi. Ma ei saa ju prillidest loobuda, mille taha ma oma tuhmust ikka peidan ;)

Lisaks jäi nimetamata, et mul oli tekkinud väike kaval plaan prillid hoopis üle interneti osta, nii ei peaks end ju poodi minemisega vaevama (otsi eyeglasses online näiteks). Neid kohti on nüüd tekkinud, lisaks veel selliseid, kus võid näiteks oma pildi üles laadida ja siis erinevaid prille ette proovida. Siin on artikkel soovitustega prilliostu kohta internetis. Mulle tundus asi aga siiski pisut kahtlane, sest kes teab, kui suured ja laiad need raamid ikka on, lisaks veel mõõdud... Ja nõnda tahtsin lihtsalt ühest poest läbi hüpata ja pisut eeltööd teha. Eeltööst sai aga hoopis suur ost :)

Klaasid kokku

2012-01-03T17:46:00.000-05:00

Eelmise aasta raamatud üle vaadatud... nüüd võiks mõelda, mida uus aasta toob, enne kui liiga hilja pole :) Loodetavasti ikka hulga raamatuid, aga muid lubadusi alanud aastaks ma endale ei anna ja pole juba väga kaua aega seda teinud. Luban endale ju iga päev midagi ;) Et võtan tolmu kapi pealt või küpsetan või lähen koeraga pikale jalutuskäigule või joon mõnusa tassi kakaod vahukoorega jne... Kui hästi need lubadused täidetud saavad, on muidugi omaette küsimus. Olen ka omamoodi sisemise rahu saavutanud... Ikka nii, et asjad on kuidagi paika loksunud, mis siin maailmas siis õieti ühe inimese jaoks tähtsad on. Jah, teoorias teadsin ikka et lapsed-pere, lähedased, aga tegelikult muretsesin terve maailma murede üle, ükskõik, kas need mind otseselt puudutasid või mitte. Püüdsin liialt õigust taga ajada ja maailma-ümbrust parandada, mis ei tähenda, et ma seda ikka edasi ei teeks, aga natuke rahulikumalt kindlasti! Ei tea, kas see ongi see vanaduse tarkus, mis aastatega kätte tuleb ;) Nii et klaasid kokku uue minu auks ja muidugi uue aasta auks ka :D
Laste klaasides on seekord ainult alkoholivaba pirnisiider, mida Ikeas müüdi ja mis meie pere õrnemate poolte üheks lemmikjoogiks.

Loetud raamatud 2011

2012-01-02T12:55:00.000-05:00

Seekord siis selline kokkuvõte minu lugemisaastast :) Pole seegi kord tagasi läinud mõni aasta tagasi alustatud viisist loetud raamatuid ükshaaval tutvustada, kuigi kange tahtmine on vahel ikka olnud (aga siis olen juba uusi asju lugemas või tegemas). Panen need hoopis kõik järjest kirja lisaks kollazhile, mõne kohta kirjutasin ka oma arvamusi, mõnel on juures link, kus ma võtsin vaevaks pikemalt kirjutada. Seekord ei ole palju eestikeelseid raamatuid, sest muudatus töötundide osas (st 2 tundi nädalas rohkem, mis just rahakoti sama õhukeseks jättis, aga mis teha... üleüldine kehv maailmamajandus mõjutab lõpuks meidki), tähendas seda et mul on keerulisem Tartu College'is asuvas eestikeelses raamatukogus käia. Eestigi jäi sel aastal külastamata. Loetud raamatute arv on minu jaoks päris tavaline, samas umbes kolm korda nii palju loeb mul üks tuttav! Nii et mõne kõrval olen üsna hädine lugeja :) Hea meelega neelaks veelgi rohkem, aga siis jääks vist muu elu seisku.

Donna Andrews "A Murder Hatched"

Kerge huumoriga tore krimilugu. Kui isu on millegi laheda järele :)
Tilly Bagshawe "The Mistress of the Game"

Muriel Barbery "The Elegance of the Hedgehog"

Ei olegi ju midagi kirjutada raamatust, millest nii palju räägitud. Südamlik ja armas...

Maeve Binchy "Minding Frankie"

Ingrid Black "Circle of the Dead"

Mikhail Bulgakov "The Master and Margarita"

Kindlasti minu jaoks vene kirjanduse parim pala. Kui seda esimest korda lugesin - ülikoolis vene kirjanduse kursus, olin sügavalt üllatunud, kui hea see on! Tahtsin uuest üle lugeda, kui avastasin koha, kus Venemaal tehtud filmiseeriat oli võimalik näha.

Declan Burke "The Big O"

Iiri uus hea tegija krimiromaanide hulgas. Meeldis, aga mitte nii palju, et tema teisi teoseid otsima minna, vähemalt mitte kohe :)

Ellen Degeneres "Seriously... I'm Kidding"

Elleni saade on mulle väga meeldinud, tema vahetu suhtlemise ja laheda olemise pärast. Samas, lugedes tema lookesi, mõtlesin, et suuliselt kõlavad ta naljad palju paremad... Maitseasi :)

Margaret Drabble "The Red Queen"

Howard Engel "The Suicide Murders"

Kanada kirjanik, kelle stiil meenutab Raymond Chandleri oma. Vanem kirjanik, kelle lugu toob silme ette pildi enne mobiiltelefone ja arvuteid.

Kjell Eriksson "The Hand That Trembles"

Joy Fielding "Now You See Her"

Üks minu kindel lemmikutest autorite hulgas, Kanada juurtega. Loen alati, kui tal midagi uut välja tuleb.

Inger Frimansson "Råttefångerskan"

Elizabeth George "This Body of Death"

Carin Gerhardsen "Pepparkakshuset" - "Mamma, Pappa, Barn"

Valisin tema raamatud lihtsalt proovi pärast. Pease lugemist tahtsin veel lugeda, kuigi eks ta ole jälle tüüpiline rootslane, kes kirjutab tõsistest teemadest, mis pole liialt ilustatud. Kodune vägivald, rasked saatused...

Robert Goddard "Long Time Coming" - "Found Wanting"

Väga huvitav lähenemine erinevatele ajaloolistele sündmustele, miks üks või teine asi just nii toimus nagu me ajaloos õppisime, kas äkki ei olnud seal mõnda teistmoodi mõjutust :)

Shilpi Somay Gowda "Secret Daughter"

Indias sündinud tütar adopteeritakse ameerika pere poolt. Kui laps kasvab üles, tekib tal huvi oma juurte vastu. Kes sa siis oled - indialane või ameeriklane...

Philippa Gregory "A Respectable Trade"

Pilk ajalukku, kui orjakauplemine mõjutas terve maailma majandust... Kaupmees arvestab külmalt, kui mitu püütud neegrist laeva peal sureb, kui palju saab maha müüa, jne. Aafrika ühe hõimu shamaan nabitakse kinni, ta satub Inglismaale, kus muidugi tumedanahalistel hoopis teine saatus kui Ameerikas. Kas just parem, kuid siiski pisut eelistatum.

John Grisham "The Confession"

Ruth Hayden "Mrs. Delany. Her Life and her Flowers"

Fantastiline lugu naisest, kes vanemas eas hakkas tegelema paberikunstiga, luues elulähedasi pilte taimedest kasutades paberiükke. Pilk tolleaegsesse ühiskonda ja milline koht oli naisel seal. Oleme ikka olnud maha surutud! Võrreldes muslimimaadega, polnud me sugugi paremad selles suhtes...

David Hewson "A Season for the Dead" - "The Villa of Mysteries" - "The Sacred Cut" - "The Seventh Sacrament" - "The Garden of Evil" - "Dante's Numbers" - "The Blue Demon" - "The Lizard's Bite" - "The Fallen Angel"

Itaalia politsei tööst mitu lugu. Vahel on hea, kui hiljem avastad autori, siis saab korraga tema lood läbi lugeda :)

Ayaan Hrisi Ali "Infidel" - "Nomad"

James Houston "Confessions of an Igloo Dweller"

James Houston oli noor mees, kes pea kogemata sattus Ontario põhjas elavate inuitide hulka elma (kõik toimub peale maailmasõda, kui ta sõjaväest naasis). Lühikesest seal viibimisest sai aastate pikkune elu vaheldumisi "kodus" käikudega. Raamat on täis tema illustratsioone. Tema oli see, kes hakkas propageerima iniutide kunsti, mida nüüd on paljudes kohtades võimalik osta. Fantastiline lugu iniuitide lihtsast elust, kuigi samas ta nägi, kuidas kaasaeg seda hävitamas on...

Arnaldur Indridason "Voices"

Linda Järve "Eestimaa ilu"

Nautisin väga tema lugusid neist, kes Eesti elu ühte või teistpidi mõjutanud on.

Diane Johnson "Le Mariage"

Mari Jungstedt "Unseen"

Nikolai Kultas, Kristi Kultas-Ilinsky "Kultaste saaga"
Mitu asja, mis meelde tuleb. Kõigepeal olin üllatunud, et tegelikult see Kultase kohvik nii lühikest aega püsti oli, kuid nõnda inimeste mällu jäi. Teiseks muidugi Kultase Siberisse saatmine ning tema seal hakkama saamine. Isegi siis, kui tundus, et kõik on läbi... Mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Kui oled oma olemuselt allaandja ja täis negatiivsust, siis võimalus kõige raskemast olukorrast välja tulla, on muidugi kehv. Kultases oli nii palju positiivsust ning kiiret mõtlemist, mis teda surmasuustki välja tõi. Huvitav oli ka Kultase tütre kogemuste edasiandmine, kui nad oma venelasest abikaasaga USAsse said. Nii mõneski suhtes tuli asi tuttav ette, kui meie endi NList lahkumise peale mõtlesin.

John le Carre "Our Kind of Traitor"

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Camilla Läckberg "The Preacher"- "The Stonecutter" - "Olycksfågeln" - "Tyskungen" - "Sjöungfrun" - "Fyrvaktaren"

Läckberg oli see, kes kutsus oma raamatutega otsima üles rootsikeelsed. See tähendab, ma tellisin Rootsist raamatuid, sest kuigi tõenäoliselt tõlgitakse lõpuks kõik ta lood inglise keelde, siis mul puudus selleks kannatus :)

Henning Mankell "The Faceless Killers" - "The Dogs of Riga" - "The White Lioness" - "The Man Who Smiled" - "Sidetracked" - "The Fifth Woman"

Rootsi kirjaniku lood uurija Wallanderiga peaosas. Olen neid osaliselt varem lugenud, kuid nüüd võtsin nad uuesti järjest ette. Meeldivad ikka väga :)

Alexander McCall Smith "Corduroy Manisons"

Väga meeldib see kirjanik, kuid pole siiani kõiki ta raamatuid lugenud. Proovin ta nüüd uuesti järjest ette võtta nagu Mankelli

Val McDermid "Trick of the Dark"

Jo Nesbo "Headhunters" - "The Leopard"

Norra kirjaniku krimilood, soovitan, kel meeldib seda sorti kirjandus.

Håkan Nesser "Mind's Eye"

Felix J. Palma "The Map of Time"

Rändamisest ajas, kuidas see meie elu võiks mõjutada... Kolm erinevat liini, mis omavahel põimuvad.

Gwyneth Paltrow "My Father's Daughter"

Kokaraamat ühe minu lemmiknäitleja sulest.

Molly Peacock "The Paper Garden"

Vaata Mrs.Delany lugu. Klõpsa siia lingile.

Justin Petrone "My Estonia 2"

Kwei Quartey "Children of the Street"

Amanda Quick "Slightly Shady"

Roberta Rich "The Midwife of Venice"

Nicholas Rogers "Halloween"

Halloweeni tratitsiooni juurtest. Kõige huvitavam vast see, et algselt oli see üsna riukaid täis komme, mille ajal tehti hulga pahandust, näiteks tõsteti väravad eest, määriti aknaid, krutskeid tehti tänvaval jalutajatele jne jne. Nõnda otsustati pisut reformida kohu seda kommet. Ning hakati rohkem propageerima seda laste pühana ning maiustuste jagamisena. Nii et "trick or treat" oli kunagi tõesti päris tõsine asi :)

George A. Rose "Cod, the Ecological History of the North Atlantic Fisheries"

Tursa ajalugu. Uskumatu, kuidas tegelikult toit on meie elu ja saatust mõjutanud! See kala oli kunagi eluliselt väga oluline Euroopas. Tähtis roog toidulaual. Seda sai soolata ning see pidas kaua vastu, kui liha võis kergesti rikneda. Soolatursk on tänaseni näiteks Kariibimere saartel toidulaual traditsiooniline. Huvitav on ka see, et kunagised esimesed eurooplased Ameerikas, kes olevat üsna kehvad põllumehed ja veel halvemad kalamehed, oleks võinud selle asemel, et indiaanlaste toitu varastamas käia, kala minna püüdma...

Roslund and Hellström "Three Seconds"

Kui ma peaks ainult ühe raamatu läbi lugema aasta jooksul, siis selle :) Mulle meeldivad lood, mis viimase leheküljeni pinget üleval hoiavad.

Rose Savage "Crossing the Atlantic"

Temast olen varem kusagil kirjutanud. Noor naine, kes peale pikki aastaid kontoritööd, mõtles, millise järelhüüdega teda meenutatakse, kui ta sama eluga jätkab ja millist järelhüüet ta ise tahaks. Ta lõi käega oma tööle, võttis aerud kätte ning on nüüdseks üle mitme mere ja ookeani üksi ära käinud. Ikka sooviga maailmale rohkem teadlikkust tuua meie puhtama planeedi nimel.

Sarah Strohmeyer "Sweet Love"

Enn Eric Tamm "The Horse That Leaps Through Clouds"

Eesti juurtega kanadalane, kes läbis sama tee, mis Mannerheim kunagi Vene tsaari spioonina. Läbi kunagiste vennalike lõunavabriikide Hiinasse. Huvitav on see, et ta varjas viisa saamiseks oma "päris" kodakondsust ja esitles end eestlasena :) Lood endistest vennasriikidest tuletasid küll kunagist nõuakaaega meelde... Loodan väga, et see teos saab eesti keelede tõlgitud. Minu meelest tasuks ära küll! Tema enda sõnade järgi olevat paar kirjastust huvi tundnud.

Diana Tan "Regina. Mu imekaunis võitlejanna"

Shania Twain "From This Moment on"

Tuntud laulja enda poolt kirjutatud elulugu. Ta mõtles kõige kollase kirjanduse peale, mis ei väsi tuntud inimeste elu "huvitavamana" esitlemast kui see tegelikult on. Ja keegi kirjtuab lõpuks veel autobiograafia, millel tõega palju pistmist pole. Nõnda otsustas ta oma pojale mõeldes ise raamatu valmis kirjutada. Kellele Shania meeldib võiks lugeda, kellele ei meeldi, võiks ka lugeda, sest väikesest Kanada linnakesest pärit laulja elu pole mitte lillepidu olnud. Samas tunnistab ta, et tal on ka palju õnne olnud ning kokkusattumisi, mis ta karjäärile aluse panid. Tundub, et kõige selle kõrval on ta jäänud iseendaks.

James Twinings "Double Eagle" - "The Black Sun"

Amanda Vickery "Behind Closed Doors: At Home in Georgian England"

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt"

Minu meelest hästi kirjutatud lood eestlastest ja Eestist. Tunnistan, et meeldivad rohkem kui mõned teised raamatud samal teemal :)

Michelle Wan "Deadly Slipper"

Uus aasta...

2012-01-01T00:00:00.000-05:00

Head uut aastat, Eesti!

2011-12-31T17:19:00.002-05:00

Ei see tähenda, et me Eestist nii kaugel oleme elanud ja niiiii kaua, ikka peame meeles, millal uus aasta Eestis kohale jõuab ning koos tõstame klaasi uue aasta terviseks! Ei tea, kui palju lapsed sellest hoolivad, kuigi samas kirjutas Tom huvitavast tähelepanekust. Kui nad koos mängivad arvutil Battlefieldi, siis Mari oli oma sõnade järgi märkinud sõdurinime päritolumaa kohta "loomulikult Eesti"!

Seekord saadame vana aasta kodus ära ning olen omaette köögis pisut toimetanud. Tom oli hommikupoole tööl. Panin oma arvuti köögilauale, et selle kaudu ETVl silma peal hoida. Tegelikult vaatasin vahepeal mõne TV3 saate ka ära. Ega ma suurt midagi erilist teinud pole, eile sai rosolje ja kartulisalat valmis. Sülti on ka veel külmkapis ja pasteeti. Kaks leiba on ahjus. Ainult koogi kallal nägin vaeva. Paar sõpra astuvad ikka läbi, sest lapsed arvasid, et päris üksi on ikka natuke igav ;) Eks ta ole, kuid seekord ei tahtnud ka tavapärast suurt möllu korraldada. Vahel lihtsalt pole energiat. Aga eks uus aasta too uue energia. Loodetavasti :D

Pühadesäras Toronto

2011-12-30T00:45:00.000-05:00

Toronto raekoja ees, kus toimub aastavahetusel suur pidu. Vasakul, kaarte all, asub liuväli, suvel on seal purskaevud ja vesi. Jõulupuu tundub selline üsna tagasihoidlik.

Dundas Square, mis samuti kesklinnas ja kus tavaliselt midagi põnevat toimumas. Siin on leitud palju huvitavam lahendus jõulupuu jaoks ;)

Jääkarud Dundas Square'il.

Ma ei tea, kui varmalt ma oma kuusepuid viisnurkadega kaunistaks, isegi kui need ainult kuusepuu imitatsioonid on :) Vanast harjumusest selles negatiivset näha, on raske lahti saada...

Jõhvika-juustukook

2011-12-28T11:00:00.000-05:00

Seekord valmsitasin jõuluõhtuks jõhvikakoogi, mille retsept kättesaadav Toidutare lehkülgedelt.

Kasutasin põhjaks küll hoopis piparkoogitainast, mida mul hulgim külmkapis varuks :) Küpsetasin lihtsalt tordipõhjasuuruse plaadi, selle asemel, et küpsiste ja võiga vaeva näha. Kuna mul polnud toormoosi, siis kasutasin värskeid jõhvikaid, purustasin ja segasin suhkruga. Peale panin veel pooleks lõigatud jõhvikaid. Ja mul polnud neljakandiline vorm kasutusel ;)

5 tl želatiini
1 dl jõhvikamahla või vett
400 g maitsestamata toorjuustu
4 dl vahukoort
1 purk jõhvika toormoosi (500 g)
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga, kui kasutad neid - 300 g küpsiseid / 150 g võid). Vooderda neljakandiline vorm (umbes 22x32 cm) seest küpsetuspaberiga, nii saad koogi paremini kätte. Suru küpsisesegu vormi põhja ja pane täidise valmistamise ajaks külma.
Pane želatiin 5 minutiks mahla sisse paisuma, sulata siis kuumas veevannis ja jäta jahtuma. Samal ajal vahusta ühes kausis vahukoor ja teises suuremas kausis toasoe toorjuust. Sega toorjuustu sisse ettevaatlikult toormoos, vanillsuhkur ja vahustatud koor. Nirista peene joana ja pidevalt segades hulka želatiin.
Vala täidis kiiresti vormi küpsisepõhjale. Lase külmas tarduda 4–5 tundi või järgmise päevani. Tõsta paberi abil vormist välja ja lõika ruutudeks. Kaunista jõhvikatega.

Poola verivorst

2011-12-27T20:15:00.000-05:00

Pean kohe alguses ütlema, et ma ei ole suur verivosti sööja (verikäkk meeldib mulle rohkem). Nii et kaugel elades tunnen ehk sellest kõige vähem puudst ;) Kuigi samas jõulude ajal võib ju ikka kordki seda lauale tuua. Seekord juhtus nõnda, et ma ei teinud erilisi pingutusi verivorsti koju tuua. Gaidide jõululaadalt oleks võinud osta, või Hillside Cafe või Eesti Maja restoranist. On usinaid, kes ise koduski seda valmistavad, oleme neidki maitsvaid vorste saanud proovida. Soomlaste äri Viking, kust eestlased vanasti oma vorstid koju tõid, teatas, et nad enam ei tee neid, sest provintsivalitsus on keelanud ära verega kokkamise!? Ma ei tea, kui palju sellel asjal tõtt taga on...

Viimaks otsustasin päev enne jõululaupäeva poolakate poes "Starsky" nähtud verivorsti järele minna. Mis suure toimetamise käigus jäi aga "õigel" päeval ahju torkamata. Aga miks mitte jõulupäeval seda teha. Ahjukartuleid kõrvale ning saimegi uue maitseelamuse osaliseks. Vorst oli harjumuspärasest punasem, sisaldas päris palju sealiha. Maitse poolest üllatavalt hea, oli pisut traditsioonilist maitset, ja ei olnud ka. Ma ütleks, et seda võib teinekordki osta.

Jõulune ostuhullus

2011-12-26T00:30:00.000-05:00

Täna - boxing dayl - on poed täis ekstra allahindlusi. Veel alles hiljuti oodatigi suuremate ostude puhul seda päeva, tänapäeval toimuvad juba enne jõule suured väljamüügid, sest konkurents on raskemates majanduslikes tingimustes muidugi veelgi ägedam. Igal juhul, siin veel pilte pühadesäras linnast ja kaupluseakendest.

Minu suur jõulueelne ostuhullus oli jõulukuu alguseks enam-vähem läbi :) Ma pole just suur poodides kolaja. Väsin ja tüdinen väga ruttu ära, vist sellepärast et pean alati põhjalikult järele mõtlema, kas ikka ost või mitte. Interneti kaudu on palju lihtsam sel viisil mõtiskleda ja uurida ja lugeda, mida teised ostjad asjast on arvanud. Hea on ka USA kõrval olla, kui Kanada dollar pea sama, mis ameeriklaste oma, ning tihtipeale tuleb isegi saatekuluga odavam kui siin poodi minnes. Aega jääb ka palju rohkem endale ;)

Mari ja Kirke soovisid oma sõpradele ka kinke. Lihtsalt shokolaadi :) Aga need tahvlid said väga kaunilt pakitud. Ei peagi ju midagi väga erilist ja uhket olema, võib ju lihtsa kingi ilusalt pakkida, panna natuke hinge ja soojust pakikese sisse, eks ju.

Jõululaul

2011-12-25T15:31:00.002-05:00

Midagi kaunist noore kanada laulja esituses. Ann Chapman on juhuslikult tüdrukute lemmiksensei karates. Kui sellised kenad senseid õpetamas, kes ei tahaks siis karates käia ;)

Jõuluvalguses

2011-12-25T13:10:00.000-05:00

Jõuluõhtu jutt on Tomi blogis kirjas. Kusjuures kinke oli tõesti justkui palju, kuid tegelikult kõik sellised asjalikud, mille üleandmise oli jõuludeks lükanud :)

Pühadesoovid

2011-12-24T00:00:00.000-05:00

Leivataigna segaja

2011-12-21T21:48:00.002-05:00

Kogu leivajutu jätkuks on paras uuesti rääkida minu taignavisplist, mille ma umbes kolm aastat tagasi koju muretsesin. Viimastel nädalatel juuretise ja leivategemisega jahmerdades on sellest abilisest palju tolku olnud. Muidugi kõlbaks (puu)lusikas samahästi segamiseks, kuid spetsiaalse vispliga läheb asi palju kergemalt. Puulusika puhul kleepub tainas tompu ning aegajalt peab seda siis lusika küljest ära lükkama. Traat aga läheb taignast väga kergelt läbi. Arvestades, et ühe leivategija soovitusel tuleks tainast päris pikalt segada (ma ei sõtku seda), siis taignavispel on peaaegu asendamatu, vähemalt minu jaoks :) - mis sest et mul malmpanni kasutusest musklid aina tugevamaks lähevad ;) Märkasin, et Amazon pakub köögiriista taani taignavispli nime all ning erinevas suuruses - minul on kõige suurem.

Muide, avastasin, et Ameerikamaal müüakse lausa läbi interneti juuretist - mida lausa 18.sajandist saati elus hoitud! Muidugi valge saia oma, aga ikkagi! Ega Eestis pole veel keegi sellise äriideega välja tulnud? Peaksin vist tagasi kiirustama ning asja käiku panema, enne kui teised suure juuretisemüügiga rikkaks lähevad :D

Viimaks pilt leivast nr.5, mille ma täna hommikul enne tööle minekut valmis küpsetasin. Tom tuli koju ning imestas, kuidas küll maja küpsetamislõhna täis on, kui kedagi kohal pole. Lisasin seekord peotäie päevalilleseemneid. Leib kerkis seekord vohinal, pean vist hakkama pisut suuremat kogust tegema ning kaks vormileiba valmis küpsetama, või pean mahukama vormi leidma. Olen ikka katsetamiskäigus, mängin pisut jahu ja soola ja suhkru ja linnase kogusega, et just seda õiget vahekorda leida, mis annab kõigile meelepärase leiva. Ahju panen ikka 190 kuumusega ning poole pealt viin 180le. Kokku on leib ahjus umbes tund aega. Oleneb ilmselt ahjust, ma kasutan meie pliidi väiksemat ahjuosa, mis kõrgema kuumusega hakkaks leiba kõrvetama (läbi proovitud :) Pliidil on kaks ahju, alumine tavapäraselt suur ja ülemine pisike - hea väiksemate küpsetiste puhul kasutusele võtta, meil ei ole sahtlit pannide jaoks.

Leivategu

2011-12-20T01:00:00.000-05:00

Olen nüüd lõpuks nii kaugel, et sain leivajuuretise ise käima ning leib number 5 on hapnemisstaadiumis. Tom kirjutas uhkelt minu leivast number 1, mis talle oli väga maitsenud (ega sel maitsel ju viga olnud, päris nagu leib ;), kuid mis oli ikka paras käkk :) Sellepärast ei kiirustanud ma oma katsetustest kirjutama. Pildil on leib nr.3, mida Marigi juba suure mõnuga sõi. Olen tegelikult pisut üllatunud, kui palju talle see leib meeldib (vist voolab tal ikka tugev eestlase veri soontes ;)! Kirke hoiab leivast siiski eemale, kuigi ega ta täitsa valget saia ka söö, ikka seda minu tehtud mitmeviljatera oma. Koorikleivad meeldivad talle ka, aga hapendatud on võõras.

Olen kord varem proovinud juuretist teha, kuid millegipärast ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Kasutasin ainult siinset rukkijahu ning minu meelest ei kõlvanud maitse kohe mitte kuhugi. Seekord hoidsin külmikus alles paari leivakääru, mis sügisel Eestist kingiks toodud leivast tallele panin, ikka kavatsusega veel kord juuretisega jahmerdamine ette võtta. Lugesin hoolega Maire Suitsu "Suurt leivaraamatut" ning meenutasin Suuremõisas elava sugulase nõuandeid juuretise tegemiseks. Ostsin poolakate poest kefiiri ning segasin seda pisukese õunamahlaga likku pandud leivakäärudega. Lõpuks lisasin pisut rukkijahu. Seisis mul mõned päevad, mille käigus läks nagu käärima ja ei läinud ka :) Viimaks katsetasin ikka leivapätsi tehes.

Nüüd, mil neli leiba pintslisse pandud, näeb kerkima pandud leivatainas just nõnda välja nagu ülemisel pildil. Kohe näha, et mingid bakterid seal usinalt tööd on teinud. Segan juuretisele juurde vett ning lisan umbes poole jahust. Tööl käies ei ole mul just alati võimalik väga kiiresti küpsetamist ette võtta. Panen kõik valmis õhtul, katan rätikuga ning torkan ahju. Lihtsalt sellepärast, et eest ära oleks ja tuuletõmbust poleks. Meie maja on päris jahe muidugi talvisel ajal, nii et siiani pole suureks probleemiks olnud, kui sellega alles ülejärgmise päeva hommikul edasi tegutsen. Lisan ülejäänud jahu (kõik on tegelikult väga umbmäärane, pole veel õieti mõõtnud, kuid peaksin seda kindlasti kohe-kohe tegema, sest muidu tuleb leib iga kord isesugune). Juurde soola, supilusikas linnasesiirupit (leidsin ühest netipoest, kus müüakse igat sorti orgaanilist ja tervislikku kraami), natuke pruuni suhkrut. Klopin kõik korralikult läbi. Tainas jääb selline kleepuv, mitte liiga vedel, mitte liiga paks. Ma ei sõtku seda, vaid panen vormi kerkima.

Vorm läheb jälle ahju, kuni jõuan töölt koju ning torkan leiva juuba kuumaks aetud ahju. Ma proovisin leiva nr.3 puhul alustada küpsetamist kõrge temperatuuriga, ja siis madalamaks seda tuua, kuid nii kõrbes leib natuke ära. Leib nr. 4 läks 190-kraadisesse ahju. Küpsemisaeg oli umbes tund aega.

See on minu meelest kõige õnnestunum leib siiani, leib nr. 4. Eks näe, kuidas edaspidi kujuneb. Ma olen ikka mingil määral katsetamisstaadiumis, et aru saada, kui palju ikka juuretist ja kõike muud kraami vaja on. Annan siis teada ning jagan oma juuretist kõigi soovijatega :)

Leivategemise linke on leivaraamatu blogis küllaga. Soovitan samas leivaraamatut ennast, kellel see veel kodus pole ja kes leiva-saia küpsetamisest huvitatud on.

Suitsukala

2011-12-19T18:34:00.000-05:00

Ma pean siin veel ühe pildi üles riputama, loodan, et kõigil neil, kel kala maitseb, suu liialt vett jooksma ei hakka :) Meil oli päris korralik dilemma, kas ikka minna minu töökoha jõulupeole, kui sünnipäevapeo peremees oma kätega püütud ja ise suitsutatud forelli välja tõi. Saime vaid suutäie maitsta ning lootsime lahkudes, et tagasitulles sellest midagi meilegi veel jääb. Jäi küll :) Sest tal oli veel üks suitsulõhe ka peidus. Aga sellised road panevad mõtlema, kas mitte ise kalameheks hakata :D

Sünnipäevapidu

2011-12-18T18:37:00.001-05:00

Mõned fotod peost, heast marjakoogist, viisakalt riides Tomist, väga kavala näoga küünalde puhumise eel kõige paremale soovile mõtlevast sünnipäevasangarist, kahest sõbrannast ja külalisest, kes jõuludeks oma üle 20nestele pogedale nende endi soovil eesti mustriga käpikuid koob!

Jõulupidu

2011-12-17T12:44:00.000-05:00

Detsember on täis enne-jõuluseid jõulupidusid. Ja ega meiegi vähemalt ühest ilma ei jää ;) Tööpidu toimus ühes huvitavas restoranis, mis kahekordse elumaja ruumides sisse seatud - Corner House Restaurant (ehk eestikeeli nurgamaja restoran), asub Casa Loma lossi lähistel. Olime teisel korrusel kunagiste magamistubade ruumides. Läksime kohale oma autoga, sest meil oli veel üks pidu samal õhtul, kuigi siin on päris tavaline, et töökoht võib kinni maksta takso kulud, sest suurem probleem on, kui hiljem jääda vahele purjus sõitmisega. Mille puhul näidatakse näpuga töökoha või ükskõik millise peo korraldaja peale jättes purjutaja kõrvale. Oled peo korraldajana vastutav, et kõik ikka kaine peaga rooli taha istuksid.

Tundub, et omanikud teevad suure hoole ja armastusega oma tööd. Peakokk-omanik on pärit Saksamaalt, mis ei tähenda aga et toit oleks ainult saksapärane. Vasakus nurgas on meile pakutud menüü, mille ülemisel serval lausa eestikeelne jõulutervitus :) Omaniku kaasa käis mitu korda üle küsimas, kas toit on ikka hea ja me kõigega rahul oleme. Tunnistan, et see on minu jaoks küll esimene sellesarnane kogemus (mitte et ma just väga suur restoranide külastaja oleks). Kelnerid olid väga abivalmid ja sõbralikud. Üks proovis mõningaid eestikeelseid tervitusi selgeks õppida ning hiljem rääkis, et on tegelikult koolitatud näitleja. Meenutas korda, kus teda nädal aega ühte filmitööd tehes poputati, ning ütles, et ta ei imesta, kuidas filmitähed võivad suure tähelepanuga väga ära harjuda ning üsna nipsakaks muutuda :) Ilmselt kuluks neile rohkem ära perioode, kus nad tööta on ja peavad ettekandjana raha teenima :D

Mina sõin mereahvena praadi ja Tom lambaliha. Krabisupp lillkapsaga oli küll natuke kesine krabide ja lillkapsa esinemise suhtes, ja kuigi ma seda ehk enam uuesti ei sööks, maitses üsna hea. Magustoidule pidime ei ütlema, sest olime enne õhtusööki viinud lapsed meie sõprade poja sünnipäevale ning kiirustasime sinna tagasi - jõudsime just magustoidu serveerimise ajaks, nii et hea ajastus. Poja suur õde on juhtumisi nüüd mu töökaaslane, ta poseerib restorani ukse ees :)

Piparkoogid

2011-12-15T12:33:00.000-05:00

Seekord, üllatus-üllatus, ei jäänud meie piparkookide tegemine ei viimasele minutile ega ka peale-jõulusele ajale :) Olen ikka järjepidevalt nende tegemiseks krumkake masinat kasutanud ning kindlaks jäänud Rootsi ajakirjast saadud retseptile, mille puhul pole vaja mingi kuumutamisega tegeleda. Seekord puudus mul siirup ja ma ei hoolinud ka selle keetmisest. Olen vahel kasutanud vahtra- ja maisisiirupit, kui midagi muud pole, kuid seekord segasin lihtsalt mõõdutopsis ära paar teelusikatäit suhkrut kuuma veega. Maitset see ära ei rikkunud ;) Link minu retseptile on siin.

Sain hiljuti uudiskirja piparkookide kohta köögiriistade poest, mida vahel ikka külastan - Cook's Place on jalutamisetee kaugusel metroojaamast, kust pääseb ka Toronto Eesti Majja. Piparkookide "tekkimine" on muidugi seotud ajaga, mil igat sorti vürtsid väga olulised olid, et hoida ära toidu halvaks minemist või lihtsalt peita maitset söögil, mis me tänapäeval suure tõenäosusega nina kirtsutades minema viskaksime. Kõige levinum vürts oli pipar, aga kohe selle järel kasutati ingverit palju toiduvalmistamisel.

Piparkookide traditsiooni jõudis Euroopasse Wikipedia andmetel millalgi aastal 992, kui armeenia munk asus elama Prantsusmaale, kus ta õpetas piparkookide valmistamist sealsetele munkadele (kusjuures piparkoogid võisid olla meile harjumuspärased kõvad küpsised või pehmed koogid). Piparkoogi eestikeelne nimi peaks olema vist küll tulnud sellest, et pipar kõige populaarsem maitseaine oli ;) Muidugi aitas sellele kaasa ka saksakeelne pfefferkuchen, skandinaavias on küpsiste nimes ka pipar sees. Kuna sisserännanud sakslased olevat piparkookide retsepti sealsetele inimestele õpetanud (umbes 13.sajandil), siis pole ka imestada, miks piparkakut, pepparkakor või pepperkaker seal kasutusel on. Ma ei tea, kui paljud tegelikult pipart kooki sisse panevad... mina olen ikka mõne tera jahvatanud. Inglisekeelne gingerbread tuleb vanast prantsuse keelest - gingebras.

Mingil ajal sai piparkookide küpsetamisest kommunikatsioonivahend. Tolleaegsete sündmuste kohta nikerdati puust vormid, mille sisse pressiti piparkoogitainas. Valmis küpsetis puistati üle tuhksuhkruga. Ja ega igaüks ei tohtinud siis "uudistelehte" välja anda. Ainult need, kellele see õigus anti. Piparkookide küpsetamine oli siiski lihavõtete ja jõulude ajal kõigile lubatud.

Tänapäeval on piparkoogivormide valik väga suur. Ülalnimetatud poes on neid igas kujus ja suuruses igale maitsele. Aga huvilised võivad endale ka muretseda näiteks piparkoogimaja küpsetamise vorme. Siin näiteks üks. Või kuidas oleks lugu piparkoogimaja vormiga nendele, kes ei viitsi jännata üksikute osade kokkupanemisega - vaata väikest ülemist pilti. (Ja veel üks link nendele, kel vaja piparkoogimaja küpsetamiseks "lõiget").

Piparkoogimajade ehitamise traditsioon ulatub vähemalt Hanseli ja Greteli muinasjutu tekkimise aega. Kui lapsed väiksemad, proovisime ikka vahel ka sellega hakkama saada. Vist laste jaoks ongi see kõige põnevam tegevus. Kuigi eks vanemadki või sellest rõõmu tunda. Norras, Bergenis, oodatakse kõigilt oma piparkoogimaja versiooni. Need majad tuuakse Bergeni keskusesse, kus pannakse kokku maailma suurim piparkoogilinn. Traditsioon sai alguse aastal 1991. Vaata videot 2011.aasta piparkoogikülast - 750 kilo piparkoogitainast, 1500 kunstitööd, 10000 kunstnikku. Peale näitust müüakse majad oksjonil maha. Tore komme, mis toob justkui ühe linna rahva kokku.

Aga ega eestlasedki kehvemad pole oma iga-aastaste piparkooginäitustega, millest tänavuse teemaks "Ajamasin". Facebookis on üles pandud lehekülg - Piparkoogimaania - kuhu saab pilte üles riputada.

Jõululaat Toronto viinaköögis

2011-12-13T02:00:00.000-05:00

Pealkiri on kindlasti palju põnevam kui asi ise :) Jõululaat kestab veel selle nädala lõpuni Toronto kesklinna idaosas - Distillery District - , kus juba 1832. aastast kuni möödunud sajandi 90ndateni toodeti kangemat kraami, piiritust, viskit jne (loe ajaloost siit). Peale seda kasutati viinaköögi ala paljude filmide võtteplatsina (üle 1700 filmis võib imetleda vaateid sellest kohast, Toronto on olnud ameerika filmitootjate mekaks, sest siia oli palju odavam tulla filme väntama). Aastaks 2003 kohendati-korrastati vanad hooned, kuhu kolisid kunstigaleriid, toidukohad, kästitööpoed jne. Jõulude ajal toimuvad kontserdid, väikestes majakestes müüakse käsitööd, toitu ja muud pudi-padi. Sel aastal esines muuhulgas kohalike eestlaste rahvatantsurühm Kungla (kahjuks ei jõudnud ma eelmisel nädalalõpul kohale). Toimub euroopapärane laat, nagu reklaam suurelt välja on hõiganud. Kui veel lumi maas oleks... siis võiks vabalt end mõnda Euroopa mägikülla kujutleda.

Siin on pilte viinaköögi alalt. Üleval vasakul nurgas on sissepääs ida poolt - noorte teatri juurest, ei ole just väga kutsuv :) All paremas nurgas on poeuks põnevasse kingituste poodi. Mulle meeldib, kuidas nad on alles hoidnud vanad ukselukud ja lingid. Oled ajaloos tõesti astunud nagu sammu tagasi.

Lääne poolt tulles paistab ala selline. Vasakul on huvitav kolmenurkne maja, mille esimesel korrusel näiteks valgustusepood. Praegu käib seal ümbruse tegelikult suur ehitustöö. Mõne aasta pärast on tõenäoliselt koht nii populaarne, et tavainimesel jääb rahakott korteri ostmiseks liiga kõhnaks.

Ühel seinal on pilt 100-aasta tagusesse Torontosse, mis jätab küll suure tehaselinna mulje.

Valged jõulud

2011-12-12T23:35:00.000-05:00

Jõulumuusika teema jätkuks ei saa nimetamata jätta kanadalase Michael Bublé jõulualbumit, milles ta muuhulgas laulab teise kanadalase Shania Twainiga (kuula siin Youtube'is, nii kaua kui need üleval on). Michael Bublé'd on kutsutud kanadalasest Sinatraks ja Shania on see, kes tõi tänu oma eks-abikaasale kantrimuusika "rahvale lähemale" - nii sain enam-vähem tema eluloost aru :) Shaniat ei tarvitse aga "Valgeid jõule" lauldes kohe ära tundagi (eriti kui kuulata teda soolona ;), minu meelest väga kelmikas. Ülejäänute hulgas on veelgi tuntud jõululaulude töötlusi (nagu "All I Want For Christmas", mis MB otsustas sisse laulda palju aeglasemalt kui originaal, hoopis teine feeling :). Nii et ei tasu just oodata klassikat, vaid omapärast lähenemist "äraleierdatud" lugudele. Vahelduseks kõrvale väga mõnus kuulamine!

Jõulumeeleolu

2011-12-11T03:00:00.000-05:00

Torontos on üks raadiojaam - CHFI - juba hea mitu aastat umbes kuu aega enne jõule täielikult pühademeeleolus ning laseb ainult jõululaule. Mõne jaoks on see liig mis liig, teised on väga õnnelikud. Paistab, et neid positiivseid vastukajasid on palju rohkem, sest muidu nad enam seda ei teeks, sest kes tahab oma kuulajaid kaotada. Mina kuulun kuhugi sinna vahepeale. Kui ma köögis toimetan (ja kui mul meelde tuleb), panen selle raadiojaama peale, vahel hommikul ka. Muul ajal oleme päris vaikses majas (kui me just valjuhäälselt oma arvamust ei avalda ;)

Hommikuti satun neid kuulama just siis, kui reisifirmade vahendusel kingitakse puhkusereise. Tulevased puhkajad ei tea asjast midagi. Nende nimed on loosirattasse pandud sõprade, sugulaste või tuttavate poolt. Kriteeriumiks see, et nad peavad olema silmapaistvalt head, see tähendab omakasupüüdmatult abivalmid (või midagi sellist). Tunnistan, et mul läheb iga kord silm märjaks. Mis ma teha saan, kui õde jutustab oma tublist vennast, kes ennastohverdavalt on nende haige ema eest hoolitsenud, või vanem naine räägib oma immigrandist naabrist, kes alati kõiki abistab ja pole nende 20 aasta jooksul, mis ta Kanadas elanud, kordagi riigipiiridest välja saanud. Ma juba kaalun, kas ikka on hea mõte neid kuulata, sest silmavärv kipub ju pisaratega laiali minema :)

Ma pole kindel, kas Kanadast väljaspool ka neid kuulata saab, kuid siin on link. Tegelikult tuletab see meelde, et Eesti poolt on ju olemas ka uus "netiraadio", kust on võimalik kuulata eestlaste muusikat. Nüüd on ilmunud sinna ka jõulukanal. Hea mõte, kuigi ega mulle iga laul seal ka ei meeldi...

Õpik

2011-12-10T11:24:00.001-05:00

Mari on mõnda aega proovinud jaapani keelega tegeleda (nüüd innustab teda ka lootus ülejärgmisel suvel Jaapanis toimuvatele karatevõistlustele minna). Siiani on toimunud õppimine peamiselt Nintendo mängu abil. Nüüd sai ta karate trenni kaudu laenuks jaapani keele õpiku (ning jõuluvanalt ootab ta sõnaraamatut ;). Minu jaoks on muidugi kõik ainult piltide jada. Aga huvitav ikkagi, kuidas näeb välja teise maa keeleõpik. Lugemist alustatakse meie jaoks tagumisest kaanest.

Sorteerimine prügipäeval

2011-12-07T23:49:00.001-05:00

Suurde sinisesse paber, plastik, klaas ja väikesesse rohelisse orgaanilised jäätmed. Ning ongi prügi kenasti sorteeritud. Peaasi, et tool ikka tagasi tuppa tuua, muidu viiakse see ka ära :) Tegelikult muidugi ongi tool selleks tänava ääres, et mõni selle sealt üles korjaks. Aga võib-olla hoopis selleks, kui hulgast liiklusmärkide lugemisest väsimus peale tuleb ;)

Rootsikeelsed raamatud

2011-12-05T13:00:00.000-05:00

Olen nüüd paar korda tellinud Rootsist endale raamatuid (Bokus lehekülje kaudu, mitte kõik kohad ei saada raamatuid väljamaale). Lihtsalt selleks, et keelt mitte päriselt ära unustada (lugemine on ikka päris hea, kuigi rääkima ma väga ei kipu :) ja muidugi sellepärast ka, et inglise keelde ei jõuta nii kiiresti tõlkida neid raamatuid, mida mina lugeda tahan. Camilla Läckberg oli üks neist autoritest, kes mulle väga meeldima hakkas. Nüüd olen muidugi avastanud, et mõni autoritest on peale seda inglise keelde tõlgitud, kui mina neid lugenud olen (Lars Kepleri teos näiteks).

Kunagi kui Rootsist Kanadasse tulime, tellisin mitu aastat "Allers" ajakirja. Kuid laste sünniga polnud mul aega enam kõike lugeda, mida tahtsin. Ajakirjad jäid pidevalt poolikult kuhugi vedelema. Nüüd kaalusin, kas jälle ajakirja tellida, kui tulin hoopis oma arust heale mõttele hoopis raamatuid koju lasta saata. Võiks ju ka e-raamatuna tellida, kuid kuna mul pole korralikku lugejat, mida saaksin kaasas kanda - loen metroos tööle sõites, ja mitte kõike ei pakuta elektrooniliselt (kusjuures mõnede hind võib olla kallim kui paberkaantega omadel), siis jäin ikka raamatute juurde.

E-lugeja mõte kummitab mul ka peas - eriti eestikeelsete raamatute lugemiseks, kuid ilmselt ootan natuke kauem, kuni tahvelarvutid odavamks ja paremaks lähevad :) Pigem juba tahvelarvuti kui lugeja, mille kasutus on piiratud. Küll ma siis ka e-raamatuid hakkan tellima. Saan ka e-ajakirju Zinio läbi lihtsamalt lugeda.

Ketis pargipingid

2011-12-04T12:56:00.001-05:00

Vist ikka selleks, et keegi neid endale koju ei viiks :)
Foto võetud Ontario valitsusehoone juures asuvas pargis - Queen's Park.

Veinimoos

2011-12-01T18:39:00.001-05:00

Kirjutasin oma käsitöölaadal käigust, et ostsin muuhulgas endale jääveini moosi (Vidal Icewine Jelly). Ja veel jõhvika-vaarika merlot moosi. Kõik Niagara-on-the-Lake firma Tracy's tooted. Neid sai muidugi enne proovida ja kuigi kõik veinimoosid olid maitsvad, siis jääveini oma oli kindlasti üle kõige. Sel on hästi tugev jääveini maitse, kes seda kunagi proovinud on (ühtepidi magus, teistpidi mitte, kui kommi süües võib magusast isu kiiresti täis saada, siis jääveini mõnusalt puuviljahõngune maitse pluss kerge alkohol annab joogile hoopis teistsuguse iseloomu; sobib hästi näiteks magustoidu asemel väikeste lonksudena rüübata ;). Kui selline vein on proovimata (kuigi soovitan kindlasti vähemalt korragi mekkida), siis võib ikkagi ette kujutada, kuidas maitseks mõni magusam vein džemmi kujul.

Ma ei ole suur alkoholi sõber, kuid veinimoos on hea :D Huvitav, et nii mõnelegi tundub aga idee natuke imelik, mina söön ainukesena seda kodus hea meelega värskel saiakäärul või küpsisel (võiks ka juustu või liha kõrvale pakkuda). Aga ehk on Tom lihtsalt kena ning jätab moosi lihtsalt kallile kaasale ;)

Esimene lumi Torontos

2011-12-01T06:00:00.000-05:00

... või vähemalt Eesti Maja akna taga. Mitte just ka kõige esimene, sest nädalapäevad tagasi sadas mulle ka midagi lumesarnast krae vahele, aga nii lühikest aega, et pärast tekkis kahtlus ega ma viirastusi ei näinud :) Sel kolmapäeval sadas aga nii palju, et katused valgeks said ja isegi muru pealt ei sulanud lumi kohe ära, mis sest et peale lõunat ere päike välja ilmus. Mulle nii väga meeldib lumi; arvestades, et ma päris vähe pean autoga sõitma, siis võin rahumeeli seda kuulutada :) Kuigi ega see suure lumega tee peal sumpamine või jäiste teede peal piruettide tegemine ka kõige suurem asi ei tarvitse olla.

Jõuluaegne käsitöö näitusmüük

2011-11-30T20:37:00.001-05:00

Mu tüdrukud pinnisid juba tükk aega, millal toimub suur 11 päeva kestev käsitöö näitus-müük: One of a Kind Christmas Show. Lapsed on viimaks nii suured (eriti vanem), et ootavad huviga, millal saab teiste tehtud asju imetlema minna.

Seekord uurisid nad mul rohkem kõrvarõngaid, sest augud kõrvas meelitavad muidugi uusi ja huvitavamaid kaunistusi leidma. Ühtede puhul, mis Mari ostis, tegi halli habeme ja muheda olekuga müüja nalja, et sellistega on ennegi noored tüdrukud oma papasid ehmatanud, sest tekib mulje nagu oleks äkki kohe mitu auku kõrva ilmunud. Ja nii oligi, Tom ei saanud kuidagi aru, kuidas lapsel äkki totter idee pähe on tulnud ja kas tõesti ühest august ei aidanud. Ma ostsin endale ka mitu aastat tagasi sellised (Ear Curls) ning ehmatasin samamoodi Tomi. Aga asjad lähevad ju meelest ära, mida vanemaks saada ;)

Mina käisin lahtiste silmadega ringi ning otsisin ühte suurt savikruusi. Valik on suur, sest hoolimata sellest et mitmesajast käsitöölisest vaid osa savitoodetega väljas oli, siis ega seda õiget pole sugugi kerge leida. Piilusin neid siin ja seal, võtsin kättegi, kuid kui isegi oleks mõne peaaegu et ära ostnud, siis millegipärast polnud käepide küllalt mõnus. Viimaks jäi silma üks hästi lihtne täpikaunistustega maavärvides kruus, mille peale iga mu rakuke karjus: Seda ma just tahan! Mõttes oli see mul töö juurde viia, kuid siis otsustasin hoopis Tomi kingitud Iittala tassi teejoomiseks kaasa võtta, mis lisaks ka mu Soome sõbrannat meenutab (ta kinkis ühe mulle Eestis paar aastat tagasi). Siis võin seda vaadates terve päeva oma "happy place" peale mõelda ;) Kodus aga joon sooja teed uuest kruusist, mis Bingham Pottery firmanime kannab. Siin on kunstniku koduleht.

Koju ostsime veel mandlishokolaadi ja minu lemmikut jääveini moosi! On natuke kallis teine, kuid jõuluajal võib ju endale midagi eriti head lubada ;) See toitude proovimise osa on kindlasti meie kõige lemmikum paik. Ega põrsast saa kotis osta ja nii pakuvad müüjad oma tooteid proovida. Nüüd rohkem kontrollitult. Vanasti oli kõik laua peal vabalt võtta ja siis oli vahel küll tunne nagu oleks notsude vahele sattunud.

Ja kuna tegu on ikkagi jõululaadaga, siis pidin ühe jõulukaunistuse ka ostma. "Häid pühi" ei ole muide minu kirjutatud, vaid ikka kunstniku enda käega kirja pandud :) Leena Kimsto on neid erinevas suuruses inglikesi teinud väga-väga kaua aega. Juba siis kui mu lapsed Eesti lasteaias käisid, müüdi neid lasteaia tegevuse toetuseks. Osa tulust annetas Leena lasteaiale. Black Creek Pioneer Village, ehk Toronto vabaõhumuusem (ütleme nii Eesti mõistes) müüb ka tema ingleid.

Leena on hästi armas, jutustas mu tüdrukutele, kuidas eesti keeles on küll hea omavahel salaja kõneleda, kuid alati ei tarvitse see sugugi salakeeleks olla, kui mõni eestlane kõrvale satub. Kujutan ette, et igal siinsel eestlasel on sarnane lugu jutustada :) Ta soovitas ka neidudel ringi käia ning inspiratsiooni saada ise asjade tegemiseks, sest kuigi näitusel on palju ilusaid asju (ja koledaid), siis tihtipeale on neil arusaamatult kallis hind küljes. Minul hakkavad küll iga kord seal käies näpud sügelema, seekord jäime Mariga ühte mantlit vaatama ja ma ütlesin: aga ma oskaks ju ka sellise valmis õmmelda! Ülikooli ajal õmlesin endale mantli, millele sai isegi sooja voodri talveks sisse panna. Ema tuttav rätsep vaatas selle üle ja arvas, et olen väga tubli olnud ning soovitas ikka ise nööbiaugud käsitsi valmis õmmelda. Lootsin, et tal on mingi salanipp tagataskus, kuidas need ikka kõige ilusamad välja tuleksid :)

Kas ma nüüd just midagi kohe tegema hakkan, on iseküsimus. Palju lihtsam on poodi minna. Ainult vardad on mul küll õhtuti käes, hea rahulik tegevus. Eks siis jõua järgmise näituse ära oodata, mis tegelikult juba kevadel toimub. Oleme küll kevadise tavaliselt vahele jätnud, aga ehk seekord ikka läheme :)

Plastikraha Kanadas

2011-11-29T03:00:00.000-05:00

Mõnda aega tagasi sattusin Eesti ühest väljaandest lugema, et Kanada vahetab kõik rahatähed juba sel sügisel plastikraha vastu ära. Ma ei saanud muiudgi jätta piuksumast, et ainult 100-dollarised jõuavad esialgu ringlusesse. Järgmise aasta kevadel trükitakse 50-dollarised ja kahe aasta jooksul peaks enamus rahast olema uuest kulumuskindlamast materjalist (polümeerist). Maailmas on üle 30 riigi, kus selline raha kasutuses. Ise olen enne ainult austraallaste raha näinud, kuigi ma pole lõunapoolkerale jõudnud :) Raha tootmine on pea kaks korda kallim, kuid teoorias peavad rahatähed 2 ja pool korda kauem vastu. Vaata lühikest videot uuest rahast:

14.november oli see maagiline kuupäev, millal raha käibele lasti. Meie panka jõudis üks sajane sama nädala lõpuks, tekitades meis palju elevust. Nagu panga uus tööline nimetas, piisab nii kummalistest asjadest, et meid rõõmsalt ärevusse ajada :) Pangatöö ei peagi alati hirmtõsine olema, kuigi me sellist nägu teeme ;)

Nüüd hakkavad vist uued rahatähed kui kuumad saiad minema, sest jõulud on tulemas ning nii mõnigi on juba uurinud, kas saaks uue pruunika raha kätte, et jõulukaardi vahele kingiks panna. Huvitav on see, et viimastel aastatel on 100-dollarine üsna kehva kuulsuse saanud. Paljud poed, eriti väiksemad, lausa keeldusid neid vastu võtmast. Kaotus on ikka kordades suurem, kui 100ga vahele jääd, st kui ei tunne võltsraha ära. Eks näis, kui hästi plastikrahaga läheb. Minu käest võeti nädalavahetusel küll üks silmagi pilgutamata vastu! Ma ei mäleta, millal ma viimati pangast sajase oleks välja võtnud (tegelikult käib meil arveldamine ikka kõige rohkem plastikkaardi abil), kuid tahtsin oma perel ka rahatähte lasta imetleda :)

Koostöö ja pahameelest jagu saamine

2011-11-27T20:21:00.001-05:00

Kirkel tulid sõbrannad reedel pidzhaamapeole ja muidugi oli vaja koos shokolaadiküpsiseid meisterdada (annan retsepti ka lõpus ;). Nii tore on neid koos toimetamas vaadata, kuigi ega ma eriti rõõmustanud, sest neljakesi koos (mis sest et üks ei räägi, vaid suhtleb kirjutamise teel), on nad päris lärmakad. Mõtlesin ka, kui erinevad nad tegelikult on, ja kui laupäeva hommikul üks neidudest teiste peale vihastas (sest tema jaoks oli kell 11.30 liiga varajane ärkamisaeg) ning kodu poole hakkas astuma (et seal edasi magada), siis läksid mu mõtted paratamatult selle peale, kuidas nendest pisikestest neidudest kord tööinimesed saavad ja kuidas nende iseloomud ja tujud mõjutavad tulevasi suhteid ning elu üldiselt.

Õieti mõjutas mind päev varasemast "Globe and Mail" ajalehest loetud artikkel, kuidas töö juures rahulikuks jääda ja vihastamistega toime tulla. Kontoritarvete peale ei tasu oma viha välja elada, kui näiteks klient on kopsu üle maksa ajanud :) Siin on viis nõuannet lühidalt eesti keeles (ehk kulub mõnele ära):
1. Hinga sügavalt sisse välja! Igivana nõuanne, oota üks hetk, enne kui suu lahti teed ning viha välja valad.
2. Kirjuta üles, mis juhtus (väga kerge väljaelamisviis, kuigi ole ettevaatlik, parem on kui kirjutatu igaks juhuks hävitad :)!
3. Räägi ja aruta toimunu läbi töökaaslasega, keda usaldad (kuigi hoia silmad lahti, et jutuajamine ei ulatuks nende kõrvu, kellele see mõeldud pole, mine parem kuhugi välja)!
4. Vajad kallistust (kasvõi virtuaalset), st helista näiteks oma lähedasele, et kuuled tema häält, ei peagi millestki rääkima, kuid see tuletab ehk meelde, mis elus õieti tähtis on - pere... lähedased inimesed...
5. Leia oma "õnnelik paik", näiteks mine veebis lehele, mis alati head meelt teeb. Siis läheb ehk paha tuju ka minema :)
6. Tee paus... mine lõunale, jaluta natuke väljas, et oleksid konfliktsest kohast mõneks ajaks eemal.

Keegi D.M.M jättis artikli sabas sellise kommentaari. Ma ei hakka tõlkima, kuid (väga vabalt võetud) mõte on selles, et tee endale selgeks, mis su elus õieti kõige tähtsam on. Kui oled valiku ees, kas töö või pere, siis kuhu poole kaalukauss kalduks... Ja kui sulle meeldib su töö, kas saad lasta end mõjutada töökoha draamadest?

TRUST ME there is NOTHING at work worth getting upset about.
Once you have reached that conclusion life goes along just fine.
The boss is yelling at you....make sure it goes on and on....the time flies when you watch someone making an a$$ of themselves.
Co workers upset you.....don't say ONE word to them, do not get embroiled in their soap opera. You don't have to LIKE the people you work with....just do your job, clock out and go home and cook a gourmet dinner, give your wife/husband a massage or take the kids to the park.
Why should you have to give up a job you like/love because you are surrounded by a$$holes?

Minu kodune pisike konflikt sai lahendatud ja noored olid jälle sõbrad, kui nad ühiselt pahasele neiule helistasid ning see ikka tagasi tuli ja proovis edasi magada :) Samal ajal läksid ülejäänud vaikselt teise tuppa istuma. Muidugi ei tulnud magamisest enam midagi välja ning elu läks jälle käima :D Nii lihtsalt saigi asi korda. Kas ka tulevikus, kes teab... aga nii vist valmistutaksegi tulevase elu jaoks ette...

Ja nüüd siis shokolaadiküpsised (ameeriklaste koduguru Martha raamatust), mis võiksid ju olla kõigi konfliktide ravimiks, ehk seitsmendaks nõuandeks, kuidas kurjast tujust üle saada, eriti kui neid koos küpsetada ;)
Retseptis on muidugi ameerika mõõtühikud...

1kl jahu
1/2 kl kakaopulbrit
1/2 tl soodat
1/2 tl jämedat soola
230 shokolaadi - piimashokolaadi, kuigi meie kasutasime pool-mõrudat (pool hakitud väikesteks, pool suurteks tükkideks hakitud)
55 g võid
1 1/2 kl suhkrut
2 muna
1 tl vanilli

Ahju kuumuseks 160 C. Sega kokku kuivained: jahu, kakaopulber, sooda, sool. Sulata suurteks tükkideks hakitud shokolaad koos võiga, soovitavalt keeva vee kohal. Vahusta muna suhkru ja vanilliga, lisa pisut jahtunud shokolaadi-või segu. Lisa kuivainete segu ning ülejäänud shokolaad. Kokku peaks tulema 3 tosinat küpsiseid. Pane tainas umbes 5 cm vahedega küpsetusplaadile (kasutan alati igaks juhuks küpsetuspaberit) ning küpseta umbes 15 minutit, kuni küpsised on pealt pisut pragunenud. Jahuta restil. Head isu! On tõesti mõnusalt shokolaadised :)

Sünnipäev

2011-11-26T14:52:00.001-05:00

Täna viis aastat tagasi istusin arvuti taga ning kirjtuasin oma esimesed read blogis. Esialgu peitsin end meie internetihaldaja lehekülgedel, kuni nad selles osas uksed kinni panid. Siis kolisin bloggerisse, enne võrdlesin mitmeid erinevaid ning otsustasin lõpuks ikka selle kasuks. Peamiseks määrajaks sai võime pisut kujundusega mängida, wordpress nõudis selle eest raha ja mina pole millegi eest nõus maksma, mida tasuta saab :)

Alguses olid mu postitused suhteliselt harvad, kuni sellest sai harjumus ja viis, kuidas lähedased minust ja perest pidevalt elumärki said. Mingi aeg pidasin järge loetud raamatutest, kui ise ühte hakkasin kirjutama, siis polnud enam selleks õieti aega. Samas mõtlen nüüd raamatuid lugedes, et tahaks nendest kirjtuada, kuid siis olen juba järgmise teosega hõivatud ning nii jääbki asi katki. Kirjutan siiski üles loetud raamatuid ning pean vähemalt piltidega järge :) Isegi Marile meeldis see idee. Vaatame, kas teeb järele.

Üks suur muutus toimus kindlasti peale minu raamatu ilmumist. Ma pole üldsegi sama kriitiline kui varem. Nii nagu kunagi lugesin ühe raamatukriitiku tunnistust, et niipea kui ta oli ise ühe raamatuga valmis saanud, siis muutus ta palju leebemaks :) Mõtlen just selle peale, kuidas igale inimesele on olemas ainult temale meeldiv teos, mis teiste puhul vaid põlglikku halvakspanu väärib. Mõne jaoks igav ja veniv teos on teisele täis häid mõtteid ning ideesid. Ning sellepärast jäävad minu omaarust väga targad ja kriitilised arvamised ära ;)

Võtsin kolm aastat järjest osa fotojahist. Mulle meeldis väljas käies hoopis teise pilguga ringi vaadata, märgata maailma rohkem. Kuid lõpuks väsisin sellest. Ja hetkel võtan seda rahulikult ning kui tuleb hea mõte või tuju, siis ei ütle fotojahist ära.

Ja kõige toredam on kõik need blogituttavad ning sõbrad, kellega on tekkinud omamoodi hea klapp, mis sest et enamusega pole ma kungai kokku saanud :) Nii tore, et te olemas olete :)

2011-11-23T21:08:00.000-05:00

Panen siia veel ühe karatevideo mustade vööde kumitest. Tom ei võtnud sellest seekord osa, kuigi eks ta ikka kibeles võistlusringi :) Eks ainult neile, kes karatega tegelevad (või sellega pisut seotud, nagu mina), pakub video midagi. Samas soovitan kõigile, kes Torontosse elama satuvad ja on huvitatud idamaisest võitluskunstist, liituma just meie klubiga ;) See ei ole lihtsalt ainult kohalkäimine kindlast kellaajast kindla kellaajani ja ainult teatud päevadel. Shito-Ryu Itosu-Kai karate Kanada peakontor (ehk Honbu klubi) on alati õhtutundidel lahti.

Me maksame tavaliselt aastamaksu korraga ära, mis tähendab, et eriti usinad võiksid kohale tulla kasvõi iga päev. Esmaspäevast teisipäevani on õhtuti kaks tundi trenni, neljapäeval on harjutamine relvadega, reedel on vaba klass, kus kõik kõiki aitavad katasid lihvivad. Laupäeval on ka midagi, aga me pole enam seal käinud, kui lapsed suuremaks said (lastetund on laupäeva hommikuti). Lisaks veel ühiseid üritusi, mis toob karatekad üksteisele palju lähemale. Väga tavaline on, et kõrgemad vööd õpetavad madalamaid. Mäletan, kuidas väike Kirke oma rohelise vööga juhendas kollase vööga neidusid :) Nüüd kaalub ta lasteklassi õpetama minemist - nii täidab ta kohustuslikud vabatahtliku töö tunnid, mida on kokku 40 terve keskkooli jooksul. Paljudel on aga neid tunde hoopis rohkem! Nii et alati ei loe, kas tunnid on täis või mitte, kui huvi midagi muud teha ja oma abi pakkuda väga loomulikuks elu osaks saab.

Tegelikult tahan jälle kord öelda, kui hea meel mul on, et just sellesse klubisse sattusime. Mul oli üks teine väga potensiaalne koht, kus shotokan karatega tegeldi (sama paik, kus lasped ujuma õppisid), kuid õnneks otsustasin ikka lähema koha kasuks, mis sest et see eemalt väga kahtlane välja paistis ;) Nüüd on nad sealt ära kolinud ning treeningsaal väga ilus, kunagine tantsusaal Ja kuigi ma ise olen ainult kõrvaltvaataja rolli jäänud, tunnen väga paljusid klubi liikmeid ning nende kaasasid või kaaslasi :)

Video karate sügisturniirist

2011-11-21T23:24:00.001-05:00

Oma üllatuseks avastasin, et ma ei pea enam piirduma 10 ega 15 minutiga, kui Youtube'i videosid üles laadin. Nii et seekord pisut pikem (kuigi ikka alla 15 minuti) filmike karatevõistlustest. Alguses muidugi Mari ja Kirke katad, Mari kumite. Lisaks veel mõne kaasvõistleja katad. Lõpupoole tasub vaadata pisikese 10-aastase hiinlanna demo-esinemist. Ta olevat Hiinas mingil olümpiaadil esimesele kohale tulnud. Fantastiline :) Minu tüdrukud esinevad võistkonnakataga, mis ainult naiste jaoks loodud.

Karate sügisturniir

2011-11-20T16:52:00.001-05:00

Järjekordne turniir läbi ja peab ütlema, et tüdrukutel läks päris hästi. Kirke tuli koju esimese koha medaliga katas ja Mari sai katas ning vabavõitluses kolmanda koha. Arvestades, et Mari võistleb nüüd täiskasvanute "mustavöööliste" kategoorias, siis ütleks, et hea tulemus ;) Lisaks autasustati Kirket "sportsmanship" (midagi tubli sportlase sarnast) ja Mari "most competitive young female" (tubli võistlusvaimuga noor) karikaga. Tom kirjutab kindlasti kõigest täpsemalt, sest mina jäin alguse osast ilma. Kuna pidime õhtul veel ühele sünnipäevapeole minema, siis arvasime, et Koko ei pea nii pikka päeva kodus vastu. Tulin hiljem järele, väikese kõrvalpõikega Rootsi jõululaadale.

Karateturniir

2011-11-19T10:28:00.001-05:00

Täna toimuvad järjekordsed võistlused karates. Kaheksa aastat tagasi alustasid mõlemad türdukud shito-ryu itosu-kai karatega. Aasta hiljem liitus Tom. Nendest noortest, kes samal ajal kohale tulid ei ole vähemalt meie klubis kedagi alles. Millest on omamoodi kahju, sest leian, et karate on midagi, millega võid tegeleda elu lõpuni. Kumbki minu neidudest pole siiani vähimatki märki üles näidanud, et nad oleks nõus sellest loobuma. Nad juba ootasid põnevusega võistlusi. Kui keegi juhtumisi siin praegu, siis võib läbi astuda Jaapani majast :) Võistlused kestavad õhtutundideni.

Juuresolevad fotod on Mari ja Kirke 2004. aasta kevadturniirilt. Selleks ajaks olid nad üle poole aasta karates käinud, ning kummalgi on oranzh vöö ümber gi. Uuemaid fotosid kevadturniirist võib siia kaema minna.

Roosid sügisel

2011-11-18T12:30:00.001-05:00

Nagu polekski sügis käes... kohe-kohe peaks roosinupp lahti lööma :) Tegelikult sadas eile lausa lund, kuigi õige natuke, maa valgeks ei läinud. Aga mulle meeldib, kui talv juba märku annab, et ta pole enam kaugel. Eks näis, kui palju lund sel aastal Torontosse jõuab.

Lehed puudelt läinud...

2011-11-17T03:00:00.000-05:00

...vähemalt meie maja ees. Vahtrapuu on päris lagedaks jäänud, kuigi tegelikult on ikka puid, millel hulgaliselt lehti. Isegi meie tänava vahtrapuud langetavad lehti erineva kiirusega, millele ma üldsegi mitte põhjendust ei oska tuua. Nüüd on kõik lehed kenasti tänava äärde riisutud ning ootame, millal need sealt ära korjatakse. Tegelikult läks osa lehtedest meie pisikese aialapi peale. Meil pole kunagi mingit probleemi olnud lapsi lehti riisuma saada. Vahel meenutan, kuidas kooli ja ülikooli ajal sügiseti parki aeti lehti riisuma. Ma ei tea, kas ma sama entusiastlik olin kui mu tüdrukud praegu :)

Sügis

2011-11-15T20:54:00.000-05:00

Sügis on meil siiani üsna malbe olnud. Mõned päevad tagasi upitas soe end lausa 17 kraadi ligi! Mis ei tähenda seda, et nüüd ei võiks kohe-kohe lund sadama hakata :) Siin laias Kanadas pole loomulikult puudust kohtadest, kus lumi juba maas poleks. Aga soe ilm meelitab õue, taha aeda istuma ning päikesekumas säravaid sügisesi viinamarjapuu lehti imetlema :)

Sügisene vahtralehemaa

2011-11-14T22:12:00.001-05:00

I'm homesick...

2011-11-13T20:18:00.001-05:00

"I miss Eesti!"

"I feel at home in Eesti!"

"Millal me Eestisse lähme? Me ei käinud ju sel aastal Eestis..."

Nii on mu noorem laps viimasel ajal mulle oma arvamust avaldanud. Muidugi just siis, kui vaatame koos temaga "Kättemaksukontorit" või "Pilvede all", mille vahele lastakse lühikesi reklaamiklippe. Vahel ei suuda ma ära imestada, mis asjad võivad lapsi mõjutada... Samas tähendavad suvereisid vanavanemate maale ka koolivaheaga. Nii et võiks ju mõelda, et Eestiga seostub parim aeg aastast. Aga kui vanem laps juba heietab mõtteid, kas ei võiks just Eestis ülikooli minna, siis ehk ongi Eesti nende elus olulise koha omandanud. Ma annan aga endale aru, et see ei tarvitse tähendada nende jäävat kolimist Eestisse. Tänapäeva maailm on noortele ju igat pidi lahti.

Mõtlen ka siin sündinud noorte peale, kellest osa ongi päriselt Eestisse kolinud, osa ajutiselt seal elanud ja töötanud. Ja mitte alati ei tähenda, kui palju su kodus eesti keelt kõneldi ja Eestist räägiti (nagu mõni on meile proovinud asja ära seletada, st et meie elu justkui keerleks kogu aeg Eesti ümber, kuigi, jah, me räägime ju kodus eesti keelt). Kui südame hääl kutsub sinna, kus esivanemate hinged ringi kõnnivad, siis võib ka olematu eesti keele selgeks õppida ning oma õnne just sealt leida.

Minu Omaan

2011-11-12T15:54:00.000-05:00

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kui selle raamatu käest panin,jäin mõtlikuks. Mitte Omaani, kui riigi üle, mis erinev nii Eestist kuiKanadast, aga hoopis inimsuhete üle. Olen juba ammu aru saanud, et põhiolemuseltoleme ikka kõik Eva ja Adama järglased, ükskõik, millises maailmanurgas meelame või milline meie nahavärv on.

Autori lugu keerleb paljus tematöö ümber. Pole kerge jätta maha neid häid töökaaslasi, kellega klapp hea ningkoos mitu puuda soola söödud. See ei ole kellelgi uudiseks, kui tähtis on hea läbisaaminekõigiga, kellega pead vahel suurema osa päevast koos veetma. Uues kohas polekunagi kindel, kelle kõrvale just satud… Õnneks on autoril selles suhtes vägavedanud, kuigi eks oma probleemid teki sealgi.

„Kõik on hästi. Lihtsalt peameeles kolme põhimõtet: tee oma tööd nii hästi, kui saad; ära räägi kellestkimidagi, ei head ega halba; ja hoia eemale igasugusest firmasisesest poliitikast– ja meil on Omaanis hea.” Ma leian, et see tõdemus käib ükskõik millise riigikohta :)

Mõra töösuhetesse võib aga vägakergesti tekkida, kui ülemused hakkavad eelistama ainult neid, kes neilemeeldivad, olgu siis põhjuseks mistahes, rahvus või hoopis lähedasemad suhted:) Kui siis need isikud ka oma ninad püsti ajavad, siis ei jää koostöö rõõmustterakestki alles. Teades, et nad on puutumatud, neile on kõik lubatud ning kõikandestatav, tekitab hõõrumisi ning rahulolematust ning mürgitab üldist õhkkonda. Ja sina pead seal kõrvalainult kurvalt tõdema, et omavaheline läbikäimine hääbub üha enam ja enam, ningmõni lausuks ireooniliselt... too bad...

„Sageli ei loe see, et mul onõigus, ja kui ebaõiglustunnet on raske alla neelata, tasub heita pilk laevamasti ning kontrollida, mis värvi lipp seal lehvib. Kelle leiba süüakse, sellelaulu lauldakse....“ kirjutab autor. Ja veel: „Isiklikud suhted mängivad siinmaal suurt rolli, ehk professionaalsust isegi ületades.“ Millegipärast olenkindel, et paljud noogutaksid sellele kaasa ning tõdevad, et see ei käi kohekindlasti mitte ainult Omaani kohta. "Mida ma aga tagasi ei saa on seeentusiasm ja pühendumine, millega Omaanis tööd alustasin - soovi pannategemistesse oma süda ja anda endast kõik võimalik. See kurb teadmine teebolemise tühjaks."

Muid fakte Omaani kohta, mis meelde jäid. Tähelepanek kätega söömise kohta, mis pidi tähendama toiduga vahetumat sidet... Ma olen vist peaaegu nõus :D Söön poest ostetud grillkana tavaliselt kätega ja see on imemaitsev. Kujutan ette, et kahvel ja nuga mõjuks maitsemeelele nüristavalt ning söömisenauding kaoks ära :) Ma ei tea küll, kas selle teadmisega jätaks küll kahvli ja noa ärateenitud puhkusele :)

Kuna Omaan on islamimaa, siis muidugi pidin kõrva taha panema kirjeldused uuest sultanist, kes saanud läänes hariduse ning kes oskab hoopis teistmoodi oma riiki valitseda. Mida vähem haritud oled, seda kergem on sind tõmmata kaasa oma mingite (kinnis)ideedega ja põhimõtetega. Olen sellest hariduseteemast ja islamimaadest varem ka kirjutanud.

Naiste teema kohta üks lõik autori sulest: "Naise figuuri varjav tume rüü jakaetud juuksed on islmaimaailma vaat et kõige mõjuvõimsam sümbol. Sümbol,millest minu kogemuse järgi lääne "vabadusmeelsed" naised alati pärisõigesti aru ei saa."

Ma kujutan ette, et kuulun nende lääne "vabadusmeelsete" naiste hulka, kes ei saa sugugi aru, kuidas naisi saab sundida kandma rüüd, mis varjab täielikult ta keha. Pluss muidugi veel takistused, mis ei luba neil omapäi ringi käia, töötada jne. Śaan aru, et erinevates riikides on need kombed/kohtustused/õigused erinevad ja ma ei proovi üldistada kõiki islamiriike. Minu kõige suurem probleem ongi see sunni osa. Kui mul on vaba valik, kas ma varjan ennast või mitte, siis kirjutan kahel käel sellele alla. Kui aga keegi käsib mul katta pea ja nägu ja nii edasi, siis ma ei saa sellest aru!!! Ja nii kaua, kui naistel pole enda suhtes sõnaõigust, siis ei lepi ma sugugi sunniga.

Mulle meeldis Omaani raamat, sest see oli seniloetutest hoopis teise lähenemisega, see tähendab veepealse lähenemisega :) Isegi kui ma just Omaani elust nii palju teada ei saanudki, siis hindasin väga neid osasid, mis pühendatud inimsuhetele!

Mäletamispäev

2011-11-11T10:12:00.001-05:00

Tänane päev on ühtesid täis, kuid siin Kanadas ja vist terves Briti impeeriumis ka mälestustest pungil. Täna on remembrance day, kui meenutame ja avaldame austust kõigile nendele, kes sõjatandril teiste kaitseks välja astunud. Meil on sel ajal kombeks kanda mooniõit kraenurgal. Olen kunagi varem juba järgmise video siin üles riputanud, kuid minu meelest on see väga kena ja südamlik laul sellest, kuidas me ei tohi unustada neid, kes kunagi sõdurivormi kandsid (klõpsa siia, et lugeda laulu sünniloost).

Teejuttu

2011-11-09T23:16:00.000-05:00

Minuga saab loomulikult ikka ainult teejuttu rääkida, sest siiani pole õppinud kohvi jooma, või võiks hoopis öelda, et minust pole kohvisõltlast saanud :) Mis ei tähenda, et ma kohvi vahel ei joo, ütleme umbes kolm tassi aastas. Ma teen nalja, et see ongi mu aasta norm ning ega neid kordasid ei saa niisama naljalt ära kasutada. Tunnistan samas, et mulle meeldib Tim Hortonsi Iced Cappuccino (Iced Capp), mida võiks kirjeldada kui jääkohvi piimaga. Mis ei tähenda, et ma liitrite kaupa seda manustaksin :) Jään ikka teenautijaks.

Erinevate teede valik on tänapäeval väga-väga suur. Nende jaoks on ju tekkinud oma pisikesed poekesedki, kus tihtipeale pakutakse mõnda huvitava maitsega jooki. Eks see pane siis jälle midagi uut ostma. Torontos on näiteks selline poekett nagu Tea Emporium, kust võid osta lahtist teed. Üks avas paar aastat tagasi uksed Toronto Eesti Maja lähedal, või õieti Broadview metroojaamast pisut ida poole, teine on näiteks all-linnas Kingi ja Bay tänavate ristumiskoha lähedal. Tegelikult saab neilt ka üle interneti teed (eriti kui tead, mida soovid), ja muid teega seotud asjandusi tellida. Mulle meeldib väga nende Rooibos Prickly Pear (koostisosadeks muidugi Lõuna-Aafrika taim rooibos ning kaktuseviljad, lisaks kiwi, põldmarja lehed ja roosipungad).

Kogu selle jutu juures on mul aga hoopis pildid Twinings Lady Grey Aromatics teest, mida Kanadas annab tikutulega otsida, mis aga meie pere üheks suureks lemmikuks. Sain seda esimest korda maitsta Londonis, kui muuseas astusime läbi ühest toidupoest ning kena must karp kollase pildiga, (ning väljamüügi sildiga) pilgu enda peale tõmbas. Kui õhtul sellest teed keetsin, siis olingi hooked :) Järgmisel päeval tahtsin seda endale veelgi kaasa osta, kuid selleks ajaks oli ilmselt hea tee suur hulk inimesi avastanud ning kõik oma koju tassinud.

Praegu olen Lady Grey teed tellinud otse Inglismaalt läbi eBay Indian Tea Company käest! :) Twiningsi Lady Grey on ka siin müügil, kuid see pole üldsegi nii hea, kui Aromatics versioon! Mulle meeldib selle mahe maitse (ma ei hooli väga kangetest teedest), millel kerge tsitruseviljade hõng juures. Kõige rohkem olen üllatunud, et kui teed jääb järgi, milles ikka puru sees on, ei lähe see sugugi kibedaks (kui nii saab tee maitse kohta öelda).

Samas olen peaaegu loobunud marjateedest, mis minu meelest nõuavad alati magusamaks tegemist, sest kes seda haput vett juua tahab, st mina ei taha :) Aga mulle meeldib piparmünditee ning kummelitee, viimast teen alati lastele, kui nad end kehvasti tunnevad. Huvitav on ka, kuidas erinevad teed meenutavad möödunud aegu. Näiteks, kui joon mustsõstramaitsega musta teed, siis tunnen nagu oleksin tagasi Rootsis, pärnaõietee viib mind aga hoopis Hiiumaale :) Rootsist on ka meeles Liptoni Yellow Label tee, mida siingi müüakse. Aga millegipärast pole siinsel sama maitse!? Või on hoopis mu mälestustesse lünk ilmunud :D

Panniga köögis

2011-11-07T23:32:00.003-05:00

Hiljuti sattusin taas kord arutama teemal, millist panni ma köögis kasutan, ja otsustasin natuke siin sellest kirjutada. Kindlaks lemmikuks on tavaline malmpann, mis leidis minu juures kodu juba hea mitu aastat tagasi, kui olin tükk aega kaalunud, millise panni puhul saan kuumuse nii kõrgele ajada, et siis lihatükk mõnusalt särisedes ilusa tooni külge võtab ja koos panniga ahjugi võin torgata, kui soovin.

Oli teine ostes selline päris hall otse tehasepingilt tulnud, "soolamata ja õlitamata". Määrisin siis rasvaga kokku ja torkasin mitmeks tunniks ahju. Kuid siin müüakse ka juba "valmis" panne (Lodge näiteks), selliseid kenasid, mis lausa läigivad süsimustalt. Mul on pann kodus olnud tükk aega ja näeb samasugune lõpuks välja :)

Viskasin viimaks oma teflonpannidki ära (peaaegu, üks pisike jäi ikka alles, aga ma ei võta seda tihti välja) ja kasutan malmpanni kõigeks. Ka pannkookide ja muna praadimiseks (mida alguses natuke kartsin teha). Kunagi lugesin väga skeptiliselt väidet, et malmpann ei võta toitu kinni just nii nagu teflon. Nüüd tean, et õige kasutusega ja hoolitsusega on sel väitel tõsi taga! (Olen nüüd piilunud lisaks Green Pan'i, aga siiani ongi see ainult piilumiseks jäänud, võiks ehk selle viimase pisikese tefloni selle vastu vahetada.)

Soovitav on malmpann aeglaselt soojaks ajada ja nagu ikka kuuma panni peale asjad panna. Lisan alati pisut õli, mitte liiga palju, kuid tegin seda tefloni puhul ka, sest tahan natuke maitset saada. Peale kasutamist "õlitan" uuesti sisse (kusagilt lugesin, et seda peaks ka tefloni puhul tegema!). St jahtunult kas pesen sooja veega ja õlitan, või hõõrun jämeda soola ja õliga või pühin lihtsalt kergelt üle (näiteks peale pannkookide küpsetamist). Olen vahetevahel õlitatuna pannud ahju "maitsestuma".

Toitu ei tohi pannile vedelema jätta, liiga pikk ligunemine vees ei mõju ka hästi. Kuigi väidetavalt annab kergelt rooste läinud panni päästa. Kasuteguringa on raua lisandumine toidule, selle asemel et keemilisi lisandeid pannilt juurde saada. Keemiat on toiduski juba küllalt :)

Ja kuidas ma saan märkimata jätta, et lisaks kasvatab pannike veel musklit ka (vajadusel kasuta või relvana :D Kaalun ikka ühe suurema samasuguse muretsemist! Mul on tegelikult veel üks emailmalmpann olemas, mis sobib imehästi hautisteks.

Ja mis veel... mul on keraamiline pliit ning siiani särab see sileda ja kriipsudeta vastu (muidugi kui kenasti pestud :). Nii et saab malmpanni ka sellel kasutada. Tähtis on muidugi, et ühtegi anumab pliidil ei "lohista".

Ilmselt nõuab malmpanni omamoodi harjumist, sest tahab hoolega ümberkäimist, kuid ma ei vahetaks oma panni mitte ühegi teise vastu :) Kui varasemalt pidin ikka aasta-paari tagant uue teflonpanni koju tooma, siis nüüd võin vist oma testamenti kirja panna, kes malmpanni järgmisena pärib :D

Rändlinnud Kanadas

2011-11-05T18:58:00.001-04:00

Nüüd on pisut üle aasta sellest postitusest, kui kirjutasin programmist, mis lubab noortel Kanadat avastama tulla. Loomulikult pole mul aimugi, kui palju noori siia tulnud on, vaid mõned üksikud on ainult Toronto Eesti Ühispanka jõudnud, et seal konto avada. Kiidan ikka seda väikest pangakest, sest ega siin naljalt ei leia asututst, kus tasuta teenused, ja muidugi eestikeelne teenindus ;) Ühed noored kirjutavad oma blogis meist nii. Tegelikult tasub nende teisi postitusi kõigil huvilistel ka vaadata (neil on ka videopostitused), sest nõnda saab maiku, mis tähendab "Kanada seiklus". Lisaks veel üks blogi, milles Kai ja Silver oma kogemusi jagavad.

Muidugi on Toronto suurte võimaluste koht oma viie miljoni inimesega, kuid ma arvan, et Kanadas on paiku igale maitsele. Mõni usin võiks isegi üle terve Kanada rännata. Oleks kindlasti väga põnev elamus. Õnneks ei pea siin austraallaste moodi hommikuti igaks juhuks kingast ämblikke ja madusid välja puistama, kuigi sügavasse metsa minnes tasub silmad lahti hoida mustade karude või grislide suhtes (oleneb, millises Kanada osas just seigelda). Nii palju kui olen aru saanud, siis võrreldes Austraaliaga, käib paberite kordaajamine pisut aeglasemalt. Arvestades aga, et ilmselt pole siia just suurt tungi, siis peaksid praegu kõik soovijad programmi sisse mahtuma.

Lisainfot Kanada kohta leidub ka seljakotiränduri kodulehel.

Rändlindude, st kanada laglede pildid on Eatoni ostukeskusest.

Maitsvad koprasabad

2011-11-02T20:33:00.003-04:00

Olen ammu tahtnud enda tehtud koprasabade pilte üles riputada. Koprasabad ehk beavertails on Kanadas päris tuntud. Need, kes näiteks Ottawasse uisutama satuvad, teavad kindlasti, milline hea maiuspala see on. Koprasabade ajalugu läheb kaugetesse aegadesse, kui siinsed pioneerid Ameerika mandril ringi seiklesid. Ahju ju kaasas ei saanud kanda ja kui leib otsa sai, tuli leida viis, kuidas jahust ning veest midagi toidu kõrvale küpsetada (ma lisan tavalise jahu kõrval ka mitmeviljajahu, sellepärast paistab tainas pisut täpiline). Õli potti ning pikaks venitatud taignatükk sisse ja oligi "võileiva" alus valmis. Maitselt on see sõõriku sarnane, nii nagu õlis küpsetatud pärmitainas ikka. Ainult peale riputan ma kaneeli suhkruga, kuigi sama hästi võib selle katta ka mingi soolasema palaga! Minu omad on väiksemad kui siin ostes saab. Aga hoolimata suurusest maitseb imehästi nii soojalt kui minu meelest ka külmast peast, eriti tühja kõhuga ;)

Keegi maias on ühe ampsu kätte saanud :D

Kepikõnd

2011-11-01T00:30:00.000-04:00

Üle-eelmise postituse jätkuks ja kommentaari vastuseks veel kepikõnnist siinpool ookeani. Kepikõnd on Kanadas alles lapsekingades (siin on päris hea ülevaade tehnikast jne). Eelmisel aastal nägin esimest korda, et keppe püüti ühel suuremal kodukaupade messil müüa. Ma ei märganud just erilist huvi külastajate poolt, kuigi uudishimulikke ikka jätkus. Spordipoodides on neid olnud pisut pikemat aega, sest vähemalt Torontos on olemas mõned kepikõnniklubid.

Ise ostsin kepid üle interneti mõned aastad tagasi, tahtsin Mariga kepikõndi teha, sest ta kippus pisut kühmus käima. Arvasin, et kepikõnnist oleks abi (praeguseks on ta selja viimaks sirgu tõmmanud, vist minu virisemise peale :) Eks me natuke proovisime, kuid karate ja kool võtsid aja kõvasti ära. Siis tuli meie koju koer ja ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas koerga saaks kepikõnnile minna. Ühel päeval mõtlesin, kuidas ma küll nii kergesti alla andsin... on ju olemas koht, kust paljudele küsimustele vastuseid saab :) Surfasin pisut internetis ja leidsin ühest blogist pildi ja jutu, kuidas kutsa rihmaga vöö küljes ja asi täiesti võimalik. Ja nii hakkasin koeraga hommikul vara ja õhtul keppidega väljas käima. Oma rajoonis avastasin veel ühe vanema mehe keppidega kõndimas. Kuigi tema astumine tundus eemalt vaadates natuke kummaline. Siis sain aru, et iga tema kahe sammu peale käisid kepid ühe korra. Ta pole vist kunagi suusatanud :) Praeguseks on ta kuhugi ära kadunud, või ei satu me enam samal ajal välja.

Soovitasin keppe ka oma töökaaslasele, kellel on koer. Aga kuigi talle see mõte meeldis, siis loobus ta sellest, sest koeraga oli kõndi pisut raske teha. Oleneb ehk koerast. Minu oma on treenitud nii, et ta käib enamasti minu taga või kõrval. Kui olen keppidega ja tal tekib mõte kiirustada (eriti kui kodu lähedale jõuame), siis hoian keppi ta ees ja Koko tõmbub tagasi. Lähen ka päris kiire sammuga ja kui pikemalt kõnnin, siis väsib ta lõpuks üsna ära. Mu töökaaslane on muuseas nimetanud, et ta on näinud viimasel ajal päris mitmeid oma ümbruses keppidega kõndimas.

Nüüd inimestest, kes mind näevad. Kuulen ikka kommentaare, kuhu mu suusad on jäänud või kas ma pole märganud, et lund pole. Üks arvas, et teen kuiva trenni talveks :D Aga hiljuti nimetas üks minuvanune naine, et teen "Nordic Walking", nii nagu seda siin vahel kutsutakse. Kahjuks sai aga kepikõnd ühes "Dragon Den" saates kehva arvamuse ("Dragon Den" saates on mõned rikkurid, kes kuulavad ära tavainimeste äriideed ning otsustavad, kas tahavad neisse investeerida või mitte). Nimelt proovisid ühed mehed saada toetust keppide promomiseks ja müümiseks. Üks rikkurites arvas peale keppide proovimist, et vanainimesed võiksid ehk seda teha, et kui temasugune "noor" läheks kõndima, siis näeb ta välja nagu "dork" (nohik). Loodetavasti ei vaadanud liiga paljud seda saadet ning ei võtnud tõsiselt sellist rumalat arvamust.

Ise tunnen, et tänu keppidele on mu samm palju kiirem ja kui koju jõuan, olen korraliku trenni teinud (eriti kahetunnise pargikõnni järel). Koeraga muidugi teen lühikesi pealesunnitud pooleminutilisi peatusi, mis lasevad parasjagu hinge tagasi tõmmata (loen koerale: üks, kaks, kolm... lähme, ja koer tuleb kenasti kaasa ning ei proovi edasi nuuskida). Ma ei ole eriti jooksuinimene. Mulle pole jooksmine kunagi meeldinud. Käia aga ma armastan. Kui saan veel käed tööle panna, on see veelgi kasulikum!

Loodan, et kui mina ja minusugused küllalt keppidega ringi käivad, siis ehk hakkavad kanadalasedki rohkem sellega tegelema. Eks ma anna aru, mis toimumas on :) Nagu Eva arvas, teevad eestlased head tööd mujal maailmas kepikõnni rahva hulka viimisega ;)

Halloween...

2011-10-31T18:59:00.000-04:00

Minu malbe ja rahulik Mari käis täna nii koolis ja ehmatas oma sõbrad ära, kes hakkasid muretsema, kas see ongi tüdruku uus imago :) Eriti, kui ta veel pidevalt surmtõsise näoga ringi käis. Mul on aga vahel tunne, et selline ta just ollagi tahaks, aga see nõuab liiga palju vaeva tema poolt. Siiani pole Mari erilist huvi meikimise vastu üles näidanud ning iga päev end üles lüüa oleks tema jaoks ilmselgelt liig mis liig :) Aga eks üks kord aastas ju võib. Tal oli ka hea meel, et viimaks võis ta proovida teisi kõrvarõngaid kanda. Teades, et Halloweeniks jõudis kätte aeg, mil esialgsed võis välja võtta, oli ta juba selleks sobilikud ilustused muretsenud.

Tavapäraselt on tüdrukud õhtul oma eestlannast sõbranna juures. Jäin seekord maha, sest vaevlesin terve nädalavahetuse külmetuse käes. Nüüd, mil mul enam ühtegi haiguspäeva järel pole, tohin ainult nädalavahetustel haige olla :D Seekord sai asi päris hästi planeeritud, igaks juhuks arvasin, et parem, kui ma täna õhtul väljas ringi kolades haigemaks ei jääks, muidu joolsevad kõik mu arvestused tühja ;) Tegelikult on natuke kurb omaette olla. See laste sagimine Halloweeni ajal on mulle iga aastaga üha rohkem meeldima hakanud. Sellepärast käisin ikka alati tänaval ka kaasas, kui meie väike eestlastest lastegrupp majast majja trick or treat nurumas käis. Tore on laste hasarti ja vaimustust jälgida, vahva on uurida, kuidas majad kaunistatud on.

Kepikõnd Toronto pargis

2011-10-30T01:57:00.000-04:00

Vahel on Torontos küll tunne, et sa ei elagi linnas. Siin on hulgaliselt parke ja rohelust. Jõeorgudesse ei julge keegi enam maju ehitada, sest üleujutused võivad väga tormiliseks osutuda. Orkaan Hazel aastal 1954 jõudis täie jõuga ka Torontosse, tappis 81 inimest ning jättis tuhanded kodutuks. Nüüd on orud muudetud parkideks.

Mina olen hakanud nädalavahetustel kepikõnniks Etobicoke Creek jõeorgu minema (oleme seal tavaliselt ratastega käinud või niisama jalutanud, isegi suusatanud tegelikult). Teen nalja, et mul on nüüd kepikõnnilubi, kuhu kuulun mina ja Koko. Seon ta rihma oma vöö külge, nii saan rahulikult keppidega vehkida. Ta oskab väga kenast ennast eemale hoida. Tavaliselt on minu kõrval või kusagil tagapool. Alguses kipub küll vahel ise kiirust üles võtma, kuid kahe tunni pärast on tal juba keel vestil :) Seekord oli Tom kaasas ning hoidis ise koera, mina klõpsasin aegajalt pargiteest pilte. Nii et tulge minuga kõndima :)

Taimetoitlasest zombi Tofu

2011-10-29T06:15:00.002-04:00

Kohe-kohe kättejõudva Halloweeni puhul lühike filmike Tofu The Vegan Zombie:

Uus kokaraamat

2011-10-25T23:14:00.000-04:00

Olen endale vaikselt lubaduse andnud, et enam kokaraamatuid juurde ei osta, sest varsti vallutavad need mul kõik raamaturiiulid. Aga selle peagi ilmuva retseptikogu erinevates maailmanurkades valmistatavatest roogadest võtaks küll olemasolevate hulka :) Kui oleksin Eestis, siis läheks ise kohale, kui teose tutvustamine ette võetakse 12.novembril (loe siit). Kaante vahele on saanud Eda Allikmaa abil "Minu" raamatute autorite käest kogutud retseptid. Suur aitäh Edale selle ettevõtmise eest!

Kui sain kirja küsimusega võimaliku osalemise kohta, siis esimese hooga oli küll tunne, et mida ma õieti oskan valida. Sööme siin paljus ikka vägagi eestilikku toitu, aga eks midagi poe kohalikest kommetest ka meie kööki. Kõige tüütum oli vast retsepti "lahtikirjutamine", st seletuste andmine, et kõik ikka kenasti aru saaksid, mida ja kuidas tuleb teha (sama käib siin blogis olevate retseptide kohta). Ise kipun enda jaoks ainult retseptis vajalikke aineid kirja panema, sest muu tuleb ju loogiliselt :) Mul on kogunenud hulgaliselt lipikuid, millel on mingid ained, üksikud sõnad, nagu sulata, vahusta jne, aga puudub isegi seletus, mis retseptiga tegu :D Nüüd proovin vähemalt nime juurde sirgeldada, sest hiljem ei tarvitse aru saada, mida ma täpselt tegin või teha kavatsesin :)

Aga nüüd jään huviga ootama, millal see uus teos minu koju jõuab :)

Tarkus tarviline vara...

2011-10-23T22:51:00.000-04:00

"You look like very intelligent people!" teatas täna pargis üks vanem härrasmees, kes hoidis käes mingit kuivanud lehtedega väga õnnetu välimusega taime ning proovis meilt, kui targa näoga "isenditelt" selgitust saada, kas see närtsinud roots juhtumisi pole ragweed ehk vist eesti keeli amroosia perekonda kuuluv taim (mõni botaanik võiks selles suhtes küll selgust tuua, sest kahjuks ei suutnud ma kusagilt täpset vastet leida). Ragweed on siin üks päris tüütu umbrohi, mis võib üsna pikaks kasvada ja terve aia vallutada. Ta on ka paljude allergia all kannatavate inimeste suur nuhtlus! Mingis Kanada linnas peab lausa trahvi maksma, kui sa lased neil rõõmsalt oma elu elada, teadis üks kanadalane kunagi rääkida - ta kannatab allergia all.

Kuna meid õnneks see taim ei kimbuta, välja arvatud muidugi peenramaal, siis arutasime Tomiga hoopis, mille alusel see vanahärra otsustas, et me intelligentsed välja paistame. Kas Tomi halli habeme järgi? Või hoopis minu prillide alusel? Ehk meie pidev ROMi muuseumi külastamine on meie näoilmet muutnud ;) Samas oleks ta vabalt võinud arvata, et me oleme poolearulised, sest mina olin kepikõndi tegemas, mis siin veel maad vallutanud pole, mispeale ma aegajalt saan imestavaid kommentaare, kas ma pole mitte märganud, et lund ei ole, ning kus mu suusad on :)

Nutiteler

2011-10-22T13:40:00.000-04:00

Tom kirjutas juba pikalt laialt meie uuest ostust - nutitelerist, mis tõi jõulud meile varakult koju :) Arvestades, et me tegelikult televiisorit ei saa vaadata, sest kaabliühenduse võtsime maha ning tavalist antenni pole ka üles pannud, siis esimese hooga tekib küsimus... milleks meile telekat üldse vaja on! Omal ajal oleks see tõesti peaaegu mõttetu, kuid nüüd on nii paljud saated läbi interneti kättesaadavad. Ei lase me enam teleril kukil istuda, vaid teeme ise oma valiku saadete ja vaatamisaja osas.

Kõige suurem vahe tavaliste teleritega on muidugi selles, et tänu wifi pulgale on teler justkui arvutiks muutunud. Saaksime läbi selle internetis surfata ja kõike muud teha. Ainult mõnda seadet ei saa kasutada, näiteks ETV saateid otse striimida (?), peame seda ikka läbi arvuti tegema. Mis veel... Google Maps ja Skype on kasutada, Netflix tuleb otse telerisse, ja seal on meeletu valik erinevaid filme, nii kohalikke kui mujalt maailmast. Maksame selle eest vaid 7.99 kuus, mis kaabelTVhinnast pea kümnekordselt väiksem! Lisaks on teleril veel mitmeid seadeid, millega saab erinevaid videosid ja filme vaadata või lihtsalt mängida näiteks Sudokut jne. Muide Netflixiga seoses... kui see Kanada turule jõudis, olid telekanalid pisut mures, et väga paljud otsustavad loobuda tavalisest teleriteenusest. Siiani polevat vähenemist märgata! Mis ehk meie jaoks hea uudis, sest muidu võivad nad sundida Netflixi oma teenuseid muutma. Ikkagi suured firmad ja võimu palju...

Mulle meeldib väga ka ilmakanal, kus saad valida päris mitu linna oma lemmikuteks ning kerge vaevaga hommikul järele vaadata, milline ilm tulemas on (valisin muidugi Toronto, Tallinna, aga ka Brüsseli, kus mu õde on ja suusakoha, mis talvel oluline). Muidu pidin arvuti selleks sisse lülitama, kui ei jõua raadiojaamast ilmateadet ära oodata (pealegi nad ei ütle, milline ilm Eestis on ;)

Teleri suuruseks on 42 tolli. Mõni ütles, et liiga väike, aga meie lapsed arvasid, et meie endine pisike oleks niisamagi kõlvanud.

Noor autojuht

2011-10-19T20:15:00.003-04:00

Mari on nüüd Tomiga päris tihti autosõitu harjutamas käinud. Tom arvab, et ta on juba täitsa tubli. Eks mida rohkem sõita, seda mugavamaks juhtimine läheb. Pean tunnistama, et minust ei ole head õpetajat. Tunnen kuidagi väga ebakindlalt end, sest ei saa ise kontrollida, mis toimub :) Nii et õpetamine on täiesti Tomi õlgadel. Ta proovib iga päev ikka mingi tiiru teha, kui karatetrenni sõit või poodi minek, istub Mari roolis. Huvitav on siin see, et mingid ametlikud kursused pole kohustuslikud. Peaasi on õpetaja juhiloa omamine (vähemalt neli aastat ja õpetajal ei tohi tilkagi alkoholi sees olla). Mingit märki noore sõitja kohta pole olemas, muidu oleks vist diskrimineerimine ;) Minu meelest aga võiks ju, siis teavad teised rohkem ettevaatlikumad olla ja ei lähe närvi, kui keegi ees koperdab. Noor õppija ei tohi roolis istuda öösel kella 12 kuni 5ni hommikul ning ei tohi sõita suurtel maanteedel.

Mingil ajal läheb Mari ka autokooli, lihtsalt sellepärast et meie autokindlustus hiigelkõrgeks ei tõuseks. Kui oled kursused läbi teinud, siis saab pisut hingeruumi, sest noor sõitja meie kindlustuse peal tähendab päris korralikku hinnatõusu. Hea, et laps poiss ei ole ;) Siis vist peaks ta tööle saatma, et ta autoga sõita tohiks. Autokooli lõpetamine annab ka loa juba 8 kuu pärast peale esimese teooriaeksami sooritamist minna luba taotlema, millega võib üksi sõita, kuigi teatud piirantuga. Muidu peab ootama ühe aasta. Peale seda on veel üks lõplik eksam, kuhu võib minna aasta pärast ja mille peab viie aasta jooksul ära tegema alates esimesest eksamist. Peale seda võid lõbusalt autoga sõita, kuni oled 80 ja pead hakkama iga kahe aasta tagant tõestamas käima, et juhiluba võiks sul ikka olla.

Õunale!

2011-10-16T20:51:00.000-04:00

Eelmine postitus tuletas meelde meie viimase õunalkäigu möödunud nädalavahetusel, kui ilm eriliselt soe ja mõnus oli. Siin on tore võimalus minna õunakasvandusse kohale, osta endale tühi kott, mille siis võib ääreni täis laduda. Tegelikult tuleb ehk kilo hind kõrvalolevas talupoes odavamgi, aga hoopis teine asi on ise õunapuudelt vilju noppida ja muidugi midagi muuseas ka kõhtu pista :)

Viljapuud on sirgetes ridades ja ootavad korjajaid ning maiustajaid. Enamus külastajaid on ikkagi koos lastega. Samas võib ka kaarikusõitu teha, kui tahad kaugematesse nurkadesse kergema vaevaga jõuda.

Vahepeal võib isegi tsirkusetrikke teha :) Mari vaatab, kas ta saab ikka õuna õhust kätte.

Meist jäi veel hulgaliselt õunu maha. Usun, et neist tehakse hiljem maitsvat mahla. Ostsime seda Kirke nõudmisel ka kaasa. Tegelikult meeldib mulle ka õunamahl ikka kõige rohkem! Olgu siin ükskõik mis uhkeid puuvilju ja marju, õunad on ikka üle kõige :D

Naeratus

2011-10-14T21:19:00.003-04:00

Kuidagi ei saa fotojahiga uuesti järje peale :) Tunnen, et olen kuidagi eriliselt mugavaks läinud. Aga teema "naeratus" kiskus kangesti sulge haarama, sest olen tahtnud ühe oma tähelepaneku lahti rääkida. Ma ei tea, kuidas Eestis on, kuid mulle mõjuvad kuidagi eriliselt häirivalt siinsete maaklerite naeratavad näod. Mitte, et mul naeratuse vastu midagi oleks, mulle hoopistükkis meeldib väga, kui inimesed naeratavad, aga tähtis on, et see naeratus tuleks südamest.

Siin on kombeks müüdavate majade juurde panna üles müügisildid, millel tihtipeale ka müüja pilt. Iga kord kui nendest mööda kõnnin liigub pilk muidugi naerunäole, mis teoreetiliselt peaks sõbralikult ja ligikutsuvalt mõjuma, kuid minu puhul tekitab hoopis tõrget. Olen püüdnud aru saada, mis mul viga on, kuni ühel päeval taipasin äkki, milles minu jaoks probleem seisab. Nende silmad! Isegi kui suu on kõrvuni, siis silmad on neil külmad ning kaalutlevad! Ok-ok-ok... üldsegi mitte kõigil, enamus on tegelikult päris normaalsed!!! Aga meelde jäävad just need poseeritud fotod võltsi naeratusega ning nüüd mõtlen iga kord neid märgates, kuidas maakler majaostjale naeratades selgitusi jagab ning kuidas tema ajus käib külm arutelu, mis viisil potensiaalsed ostjad maja ostma panna :)

Minu esimene "päris" töö siin (mis kestis umbes pool aastat) oli inimestest foto tegemine ning nende ülekandmine tassidele. Ma ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas eriti lastel fotoaparaadi nägemine tõmbas suu kõrvuni, nagu välja treenitud ahvidel :D Ainult silmad olid neil tihtipeale elutud. Parem siis juba mitte nii laialt naeratada, sest mis sa ikka selle võõra fotograafi ees nii kangesti rõõmustad. Eriti veel, kui ema-isa sunnivad, sest siis saab vanaemale kinkida lapse pildiga tassi, samal ajal kui laps piilub hoopis mänguasjapoe poole :)

Niisama huvi pärast sirvisin Eesti maaklerite fotosid. Selle müüja juurde läheks ma näiteks kõhklemata (ma ei tunne teda, tegin otsuse ainult pildi alusel ;) Tunnistan, et Eesti lehekülgedel üles pandud maaklerid jätsid kõik väga kena inimese mulje :) Ja siin on üks kena Toronto-eestlane, kes muide on uhkelt inglise ja hispaania kõrval ka eesti keele ära märkinud (oma imestuseks avastasin, et mõned eestlastest maaklerid - ega ma neid eriti palju teagi :) - on selle oskuse maha vaikinud, vähemalt pole see neil internetis kirjas... hmmm... huvitav miks?!).

Näed nüüd, ikka kisub jutt keele peale :) Kuigi teemaks oli ju naeratus! Ja naeratamine on ju nii tähtis, et me end õnnelikena tunneksime. Olen lugenud soovitust naeratada ka siis, kui väga raske on (siin üks artikkel). Pidi tervisele väga hästi mõjuma! Naeratus on nakkav, nii et naerata ja kõik su ümber naeratavad (peaasi, et see naeratus ikka südamest tuleb ;)

Grillihooaja lõpetuseks

2011-10-13T00:30:00.000-04:00

Nüüd, mil vananaiste ehk indiaani suve soojad päevad vist tõesti viimaseks jäävad, st kui temperatuur veel ligi 30 soojakraadi kõrgusele tõuseb, võiks näiteks valmistuda järgmiseks suveks, kui toiduvalmistamine majast välja liigub. Sel aastal kasutasime päris usinalt gaasigrilli, mis ühtepidi mulle väga meeldis, sest palju mõnusam on õues olla kui kuuma pliidi ees toimetada. Teistpid on palju vähem mõnus pärast grilli puhtaks saada. Mõtlesin, kas peaks muretsema teles nähtud "aurutajad-puhastaja" ning surfasin pisut internetis. Väga vastakaid arvamusi leidsin, kuni sattusin ühe olluse peale, mis töötab ilma elektrita ja ainult lihasejõul :)

Grill Daddy on hari, mille varre sisse valad vett. Kui hakkad grilli sellega pesema, keerad harja "kraani" lahti ning väljavoolav vesi aurustub kuuma grilliga kokkupuutel. Nüüd pole muud, kui hõõru aga küpsetuspind läikima! Tundus eriliselt geniaalne idee! Ja peale pisukest mõttepausi otsustasin asja koju tellida. Ning pole kordagi kahetsenud! Kasutan seda kohe peale küpsetamist, kui grill ikka kuum. Kui külalised kohal, siis on natuke imelik kohe pesemisega tegelema hakata. Eks siis tuleb puhastamine järgmine kord enne uut toiduvalmistamist ära teha. Lihtsalt kuumutan, keeran gaasi kinni, hõõrun kõik puhtaks ning panen grilli jälle käima. Vaadake (Rachel Ray saates järele proovitud) ja lugege ise ning kui tundub hea mõte, miks mitte seda jõulukingiks varuda, kasvõi endale :)

Ikka veel eesti keelest

2011-10-12T20:16:00.001-04:00

Pidin ikka oma laste käest ka küsima, mis teeb neist eestlased (neil hetkil, kui nad end kanadalaseks ei pea). Khm-khm... trummipõrin ja fanfaarihelid... ja vastus oli - eesti keel! Kirke lisas - eesti keele aktsent inglise keeles :D Ok, ma saan aru, et nad pole mingid eksperdid, kes oskavad sügavalt ning saja ja tuhande põhjenduse ning näitega iga teema läbi arutada, aga lapse suust pidi ju tõde kõlama ;) Tegelikult lisas Mari veel (lisades samas, et see käib vist kõigi rahvaste kohta), et nad hoiavad kokku ning teevad ühiseid asju, nagu näiteks siin Kanadas on neil oma kool ja pank ja poed ja muud tegevused ning üritused.

Ma mõtlesin veel ühe imeliku asja peale, mis loodetavasti ei tähenda mu pea maha võtmist. Pangatöös olen kokku puutunud paljude eesti keelt kõnelevate kohalikega, ning suur on olnud minu üllatus, kui mõne kohta olen hiljem teada saanud, et ta polegi sünnijärgselt eestlane, on lihtsalt keele nii hästi abikaasa kõrval selgeks saanud. Mis viibki mind järgmisele mõttele nende üksikute venelaste kohta, kes on ka meie pangauksest sisse astunud, esitanud oma vene nimega Eesti passi ning puhtas eesti keeles kõik asjad ära ajanud. Ja kelleks ma neid pean? Venelasteks või eestlasteks... Ausalt öeldes, kaldub mu mõte viimase peale!!! Ma ei tea, kas pean end kiiksuga inimeseks tituleerima?!

Aga tegelikult, kuidas ikka eestlane ära tunda? Kirke arvas, et nende heledate juuste ja siniste silmade järgi ;) Ausõna, ta ei loe minu blogi! Aga eks see ole... kuidas see lugu oligi kännust ja käbidest :D

Eesti keeles või muus meeles?

2011-10-11T22:35:00.000-04:00

Tegelikult tahtsin ka oma tagasihoidliku arvamisega välja tulla, peale seda kui olin ummomari postituse otsa sattunud ning siis veel Tiia oma lugedes, milles arutati keele ostähtsust (ja tunnistan, et ei tea täpselt, mis need jutuvoolud käima pani, aga uurima ka ei hakanud, heietan oma rada pidi oma pisikese mätta otsast ;). Olen ühte ja teistpidi igatpidi nõus nendega, kes peavad oluliseks eesti keele alalhoidmist ja selle õpetamist oma lastele, ükskõik millises maailmanurgas nad siis ei ela. Ükski ekstra keel ei saa olla kellelegi üleliigne, eriti veel see, mis lapsepõlves pea mänguga selgeks saab.
Minu kõige tugevam argument keeleõpetamise poolt on see, et puutudes siin Ameerika mandril kokku kõigi nende paljude eestlaste ja eesti juurtega inimestega, pole ma ainsatki korda kuulnud kurtmist ja hala ja pahameelt oma vanemate või vanavanemate vastu, kelle abil ja utsitusel eesti keel selgeks sai. Olen aga kuulnud hulganisti kurba tõdemist nende poolt, kelle eesti keele oskus kas väga nõrk või olemata, et kahjuks ei rääkinud ema/isa nendega eesti keeles ja õppimine oli olematu! Nii et minu kohalik väike statistika kallutab kaalukausi küll sinnapoole, kus lapsega tasub ikka natuke vaeva näha ning emakeel selgeks õpetada. Torontos on olemas ka kursusi kõigile eesti keele huvilistele, kuid välja arvatud mõned üksikud erandid, ei ole sealsed tulemused võrreldavad nendega, mis oleks kunagi kodus kaasa saadud.

Minu jaoks oleks kummaline oma lastega inglise keeles rääkida, isegi kui vahel on selline tunne, et mõni asi tuleks võõras keeles palju ladusamalt välja. Teisalt olen ma kui puuga pähe saanud, kui pean mõne inglisekeelse lapsega (st siinsete kanada lastega) "lapsekeeles" rääkima. Kuna võõrkeeled (välja arvatud soome ja vene) on minuni ikka jõudnud alles suuremast peast ja korraliku tudeerimise läbi, siis on need justkui täiskasvanute keeled ja kõlbavad ainult suurte inimestega kõnelemiseks!

Minu lapsed räägivad meiega ikka eesti keeles. Mitte ka kramplikult alati, sest vahel on inglisekeelne sõna või lausejupp nende jaoks ikka palju kergem välja öelda. Ma ei tee sellest suurt numbrit, ainult kui eriti tubli olen, siis ütlen eestikeelse vaste, lootuses, et ehk midagi ikka meelde jääb. Omavahel lobisevad nad enamasti inglise keeles, mida aegajalt proovime ikka taltsutada: eesti keeles, pea see meeles! Välja arvatud näiteks koolis oma kohalike sõprade vahel olles, kelle ees on hea salakeeles juttu vesta. Mul on tunne, et nad peaaegu uhkustavad oma oskusega ;) Nüüd kus nad suuremad, on nad mõlemad tunnistanud, et neil on endal väga imelik ema-isaga inglise keeles rääkida (ma olen juba seda juttu mitu korda heietanud, kuidas Kirke esimeses klassis lausa keelas mul temaga inglise keeles rääkimise, sest muidu polevat ma nagu tema ema). Ning märkan, kuidas nad palju rohkem proovivad otsida-leida sõnu, et vältida inglisekeelsete vahele lipsamist. Peale Eestis käiku juhtub seda tähelepanuväärselt palju, sest need külastused on alati kui tugevad süstid nende keeleoskuse parandmisel.

Muide, olen tähele pannud, et nende laste jaoks, kes Eestis külas käivad, ja kellel puudub eesti keele oskus, jääb Eesti kuidagi kaugemaks! Kurb on ka näha vanaema-vanaisa, kes ei saa oma võõrast keelt kõneleva lapselapsega korralikult maha istuda ning juttu puhuda. Ikka nii nagu omal ajal, kui vanavanemad kõigi põnevate lugude allikaks olid. Niikuinii jäävad need kauged vanavanemad kaugel elades ja harva külas käies kaugeks...

Hei, ma annan ka aru, et kui minu jaoks on eesti keel nii loomulik ja iseenesestmõista "suhtlusvahend", siis minu lapsed ja lapselapsed teevad ühel päeval omad otsused, mis keeles nad täpselt oma elu elavad. Kas minu järgnevad põlvkonnad end ka eestlaseks peavad, on omaette küsimus... Sest kaob keel... kaob ka rahvus. Minu kohalik kanadalasest naaber tunnistas, et tema vanaisa oli taanlane, aga ta ei ole kunagi taani keelt rääkinud, tal pole mingit sidet Taaniga ja ta ei arva, et oleks taanlane. Ning samas on Kanada eestlaste hulgas neid kolmanda ja neljanda põlve eestlasi, kes käinud usinalt eesti keelt õppimas ning ütlevad uhkelt, et on eestlased. Nii et kui oluline on ikkagi oma esivanemate keele teadmine, et samastada end ühe rahvusega?

Nüüd lõpetan mina krooksumise oma mätta otsast ning proovin aru saada, mis siis teeb tegelikult eestlasest eestlase. Vist ikka ainult taevakarva sinised silmad :)

Ontario provintsivalitsuse valimised

2011-10-06T20:13:00.001-04:00

saavad otsa umbes tunni pärast. Rebimine käib peamiselt kolme partei vahel, valitsevad liberaalid, kelle sabas konservatiivid ning viimaks NDP ehk uusdemokraadid. Keda valida? Muidugi tasub kuulata debatte ja muid kõnesid, või hoopis vaadata seda toredat videot, milles üks noor poiss - Sam Barringer - kõigi kolme partei liidri rolli mängib, ning vastab väikese Beni küsimusele, mida parteijuhid McDonaldsist telliksid :) Oh, ja saatejuhi rolli mängib ta ka väga toredalt välja, eriti kulmukergitamist, mis TVO saatejuhile Steve Paikinile nii omane ;) Nii sünnivadki Kanada tulevased koomikud :D

Mina käisin ka valimas, jalutasin peale tööd kirikust läbi. Oma üllatuseks pidin taas kord kogema, et millegipärast suudavad ainult mustanahalised minu eesnime ilma igat sorti väänamisteta õieti välja hääldada :) Keda ma valisin? Üldsegi mitte konservatiive nagu mõni võiks arvata :D Kõhklesin kahe vahel ning olingi juba ühe poolt häält andmas, kui saatuse käsi viis minu käe hoopis teise juurde. Muide, õhtupoole tuli ühe kandidaadi esindaja veel uksele koputama, ega me juhtumisi pole valimisi ära unustanud! Hmm... väga usinad. Niikuinii võidab just see kandidaat, liberaal, kuid seekord pole mul midagi selle vastu. Sest tegelikult võta üks ja viska teist... Lubadusi muudkui antakse, kui aga pukki saadakse, siis saab selgeks, et ikka nii kergesti poleks tasunud maad ja ilmad kokku lubada. Sest kust võtta raha, kui raha pole... Eks ikka maksumaksja taskust...

Nuit Blanche

2011-10-02T20:26:00.000-04:00

Seekord sattusime laupäeval kesklinna, kui toimumas oli järjekordne "valge öö kunstifestival". Tuleb välja, et see üritus toimub maailmas üle 120s linnas (muide Riia on ka nimekirjas). Torontos sai asi alguse 5 aastat tagasi, kui läbi öö esinevad kunstnikud, üles on pandud ajutised näitused, jne. Isegi metroo on käigus kuni 7ni hommikul. Meie nii kaua ei olnud :) Väga külm oli väljas ning rahvast oli nõnda palju kesklinna kogunenud, et me pidime väga tähelepanelikud olema, muidu oleks üksteist silmist kaotanud. Kõige populaarsemate väljapanekute nimikiri on siin. Selle hulgas ka ülemisel pildil tuld sülitavad arterid, mida me esialgu imetlesime kaugemalt ja kõrgemalt ühe maja roheliselt väljakult (olime õhtusöögile kutsutud) ning siis juba lähedalt. Vägevad leegid andsid isegi eemalt sooja, nii nagu süda inimest soojendab :)

Oli tore, kuid leian, et peaks parema plaaniga minema. Valima näiteks kümme kohta, mida vaadata ning siis need läbi käima. Vaata siit videot, mis on hästi lühike, kuid peidab endas nii mõnedki väljapanekud.

Tuliuus auto

2011-09-30T15:53:00.000-04:00

Oleme esimest korda tuliuue auto omanikud :) Tom kirjutas palju pikemalt, miks ja kuidas me oma valiku tegime. Nii et mul pole põhjust seda kõike üle korrata. Kokkuvõttes ainult nii palju, et vana kippus meil kergelt otsi andma, õieti oleks pidanud panema parandusse pea niisama palju raha sisse, kui auto ise väärt on. Parem siis juba midagi muud vaadata. Kuna Tom sõidab nüüd tööle palju kaugemale, sai oluliseks ka bensiinikulu. Vanasti võttis tal vaevalt 10 minutit kohale jõudmiseks, kaasa arvatud valgusfoor taga istumised :) Nüüd käib ta kaugel idas tööl, mis paneb vahel mõtlema, miks me küll maja Eesti Maja lähedale ei ostnud :)

Tegelikult oleme ikka oma kohaga väga rahul, kuigi nüüd tuli välja, et meie postikood pole kindlustusfirmade arvates sugugi nii soodne (ilmselt mõjutab korterimajade lähedus, eelmisel aastal oli ka naabritele sisse murtud, kuigi ega ma suurt midagi muud hullu kuulnud pole). Auto kindlustusmaks on kõrge (2200 dollarit aastas) kuid vaevalt keegi just meie suht odavat autot tahab pihta panna või meie pisikesest majast midagi loodab saada, kui vastas istub üle miljoni väärt uhke ehitis. Laseme aga edasi oma sissesõiduteel laguneda ;) Igaks juhuks sülitasin kolm korda üle vasaku õla :D

Auto värviks valisime hõbedase. Marile meeldis küll tumehall, mis, tunnistan, oli väga kena, kuid ilmselgelt meile ei sobi, sest oleme päris kehvad auto pesijad. Tumeda pealt aga paistab tolm väga kergesti välja. Auto on meil ikka tarbeese olnud ja mitte lukskaup, mille ümber pidevalt lapiga ringi peab käima :) Vana Ford on meil ikka alles, kui keegi soovib, anname odavalt ära :) Niikaua võib Mari selle peal autosõitu harjutada. Ta ise ei julge veel uue rooli taha istuda ja eks meilgi ole parem tunne, et ta end pisut kindlamalt autojuhina tunneb. Minul on ka kahtlus, et pean vähemalt kolm nädalat iga päev kümme tiiru selle ümber tegema, enne kui julgen tänavale välja sõita :D

Ostmisest veel nii palju, et sissemaksuks pidime osa raha jätma, kasutasime selleks krediitkaarti. Ostupäeval viisime neile kinnitatud tsheki, st raha võeti arvelt maha ning selle vastu sain oma tsheki allkirjade ja templitega. Selline asi on Eestis kindlasti kiviaega meenutav :) Ohkasin töö juures, näed raha oli, aga enam ei ole, mille peale üks töökaaslane arvas, et võiks ju siis minu jaoks korjanduse alustada :) Mis aga tuletas meelde, et meil oli vaja hoopis ühe teise töökaaslase jaoks reisikorjandusega pihta hakata, et ta keeleõppimise tarbeks kohapeale saaks minna :) No-jah... ega muud üle jää, kui ise kokkuhoidlikult elada :) Pean vist Tomile ütlema, et enam ei saa nii palju jäätist süüa ;) Niikuinii ei jää meil sügavkülmas eriti palju ruumi muu toidukraami jaoks.

Tere kohuke!

2011-09-26T23:34:00.000-04:00

Nii tore, kui Eesti uksest sisse astub :) Näiteks kohukeste näol. Sellist imet siin suurt ei näe ja kui siis vene omasid ja hirmkalleid. Aga meil oli Toronto Filmifestivali ajal külas üks noor naine Eestist, kes Kanal 2 juures töötab, ning külakostiks olid kaasas just need maitsvad kohukesed. Praeguseks on neist vaid õrn mälestus järel, ainult kommi saab veel süüa ja ilusaid eesti sokke kanda :) Killuke leiba sai sügavkülma pandud, et siis seda tera- või kahehaaval nautida :)

Sügisannid

2011-09-24T21:53:00.000-04:00

Linnast välja sõites on teede ääres toredad kohad, kust saab kohalikku värsket kraami osta. Siin on eri valikus maitsvaid õunu.

Sügisene raamatupood

2011-09-22T22:04:00.000-04:00

Mari leidis endale draakonite "välimääraja" - Dracopedia, kust selgub, et mõned draakonid elavad Eestiski :) Väga tore raamat kõigile, kellele need huvitavad elukad meeldivad. Mari on neist väga sisse võetud ning töötab pidevalt mõne uue veel avastamata liigi kallal, st joonistab neid.

India kaugel Indiast

2011-09-21T05:00:00.000-04:00

Toronto äärelinnas Bramptonis

Tänavapidustused

2011-09-20T08:00:00.000-04:00

Kas keegi kujutaks ette, et näiteks mingi osa Tallinnas Pärnu maanteest äkki kinni pannakse ning keset tänavat ilmuvad välja lõbustuspargi atraktsioonid, toidu- ja müügilauad, mustkunstnikud näitavad oma oskusi ning kinnipandud tee mõlemas otsas on suur lava, kus toimuvad esinemised. Aga just nii võib Torontos juhtuda (kuigi tunnistan, et hoolimata siinse Bloori tänava tähtsusest - on üks peatänavaid ning metrooliin asub tänava all - ei liigu sellel trammid ega päevasel ajal bussid). Sel nädalavahetusel pidasid ukrainlased kolm päeva oma pidu ning eelmisel oli lihtsalt ümbruskonna lõbus olemine samamoodi kolm päeva pikk. Tore ju :)

Trummarid Toronto tänaval

2011-09-19T21:36:00.002-04:00

Mis juhtub, kui kaks trummarit oma oskusi nii lähestikku näitama satuvad? Kas põristatakse trumme nii kõvasti, et see kelle põrin alla jääb, plehku paneb, või hoopis leitakse ühine keel ning kahepeale saab kokku tore muusikapala, mis möödujate tähelepanu haarab. Loomulikult sõbralikult-kanadalikult mängitakse nii enda kui kuulajate rõõmuks edasi :)
Torontos Yonge'i tänaval.

Möödunud nädal

2011-09-18T19:45:00.001-04:00

Terve nädala olen vaikselt ära olelenud :) Kuna arvuti kipub õhtuti mul kinni olema, sest vaatame selle läbi mõnda saadet (hetkel jälgime Project Runway saateid nii USA kui Austraalia omi), siis loomulikult pole mul võimalust maha istuda ja kirjutada :) Kõige uuem uudis on Kirke kõrvarõngad. Käisime laupäeval koos Kirke sõbranna Chencheniga ostukeskuses, kus üks kena noor naine Kirke ette võttis. Nägin kuidas ta seesmiselt valuks ette valmistas, kuigi pärast teatas, et polnudki üldse valus. Ta olevat nii palju oma põlvi kriimustanud, et üks auk kõrva polevat selle kõrval midagi :) Eks Mari on Kirkele ikka eeskujuks. Arvestades, et ümberringi nii mõni teinegi on augud kõrva saanud, siis ei võinud Kirkegi maha jääda ;)

Pilt on meie maja ees tehtud. Ma proovisin küll uurida, kas Anthony on Kirke poiss-sõber. Kuid noormees olevat lihtsalt sõber, kellega ta hästi läbi saab. Tegelikult on poiss hoopis kaks aastat ees, Mari vanune. Pildil proovib Kirke seletada, kus meie karate koht asub, sest Anthony tahaks ka sellega algust teha! Kuid Kirke "mapping skills" (nagu ta ise ütles) ehk tema kaardiseletusoskus olevat väga nigel :)

Mehu-Liisa aurutamispott sai suvel meie koju muretsetud. Mulle aitas sellest vanast laenuks saadud alumiiniumist valmistatud potist, mille mahlakogumisosa põhja olid juba augud sisse kuludud. Nüüd on siis uhke särav asi meie uus pere liige ning viinamarjadest sai kerge vaevaga mahl. Kahju ainult, et Tom polnud sellest uuest ostust hästi aru saanud, ning lasi pesukarudel enamuse viinamarjadest nahka panna :) Eks järgmisel aastal kasutame palju rohkem potti, kui ikka viinamarju jätkub! (Tom kirjutab viinamarjadest ja pesukarudest siin.)

Kuna meie hoiutingimused pole just väga kiita, siis uurisin interneti sügavustest, kuidas mahlast moosi keeta, õieti sellist kallerdunud moosi. Käisime Mariga poes pektiinijahil ning kokkuvõttes sain umbes 3 liitrit päris maitsvat viinamarjamoosi. Kuigi pean tunnistama, et lõpptulemus oli ehk pisut liiga magus, sest ladusin umbes suhkrut sisse. Aga manna- ja kaerahelbepudrule sobib see väga hästi, isegi õhukeselt peale määrituna röstitud saiale! Järgmine aasta teen kindlasti veelgi.

Meie juures on kaks nädalat külas olnud minu täditütre tütre sõbranna, kes esindab Eesti pressi Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil. Paistab, et talle on siin väga meeldinud, kuigi ega filmide vaatamse kõrvalt palju aega üle ei jää. Tema kõige põnevam hetk oli aga kindlasti koos George Clooneyga ühte lifti sattumine :) Oh, ja talle meeldis ka meiega kanada metsa lühikesele matkale minemine :)

Ja siis on meil veel üks pereliige ilmunud, mitte kass :) Hoopis uus pesumasin. (Tom kirjutab sellest siin). Peale seda kui olime juba pikemat aega heietanud, et aeg on uue jaoks küps, aga midagi ikka ei juhtunud, siis otsustas pesumasin, et asi tuleb ikka enda kätte võtta ning ta läks kenasti rikki! Panin pesu pessu ja kui tahtsin kuivama panna, siis sain ainult imetleda, kuidas kõik me riided mustas pesuvees ligunesid. Vesi ei tahtnudki enam välja minna. Tom arvas, et parandus peaks päris lihtne olema, kuid kuna me niikuinii olime vaimselt valmis vana uue vastu vahetama, siis seadsime hoopis sammud poe poole! Kassid on väga uudishimulikud ning ei saa kuidagi piilumata olla, kuidas pesu sees ringi käib, ainult suur shokk tuli siis, kui vesi ka sisse hakkas vuhama. Peale seda hoiavad kassid ettevaatlikult eemale, sest kes teab, milline koll seal sees pesitseb :)

Midagi uut...

2011-09-12T20:07:00.002-04:00

Midagi on siin pildil tavalisest teistmoodi ;) Mina muidugi näen ja Kirke märkas üsna kohe, isegi issi teravad silmad tabasid selle ära, kui laupäeval Mariga linnast koju jõudsime. Mari sai endale kõrva augud :) Mitte et me seda plaanisime teha. Natuke on juttu olnud ning mõlemad neiud on uurinud, kui valus ikka augu tegemine on. Meenutasin siis oma ema lugusid, kuidas sukanõela ja kork kõrvalesta taha toeks asi ära tehtud sai. Tänapäeval on asi palju moodsamaks muudetud ning tehakse siuh-säuh ära.

Jalutasime Mariga suures kesklinna ostukeskuses Eaton Centre, kui märkasin juveeliäri aknal silti kõrvaaugu tegemisest. Ütlesin naljaviluks, kas laseme teha? Mille peale Mari mõtlikuks jäi... Arvas, las käime enne raamatupoes ära. Ma arvan aga, et oluliseks teguriks sai järgmine vidinate poeke, kus talle jäid silma maokõrvarõngad, mille kandmiseks muidugi auke vaja on. Igal juhul seadsime peale umbes poolt tundi raamatute vahel seiklemist sammud tagasi ning andsime oma soovist teada. Valisime lihtsad kullast kõrvarõngad ning Mari seati poe akna alla istuma, kus kõik möödakäijad ja poes olijad võisid rõõmsalt asja jälgida :)

Üks mamma oma lapsega ootas põnevusega, mis juhtuma hakkab. Laps oli väga mures, et äkki on ikka liiga valus, kuigi isu kõrva auke saada oli suur. Üks hiina mammi minu kõrval oli samuti eriliselt uudishimulik. Ja seletas, kuidas ikka sellises poes "augustamine" väga kahtlane värk on. Hiinas minnakse ikka perearsti juurde, sest kes teab, mis kõik muidu juhtuda võib. Mis tuletas meelde, et mu õde pidi Tallinnas ka omal ajal polikliinikusse minema. Sama hiina mammi ei jõudnud ka ära imestada, miks me nii hilja peale nõnda tähtsa asja jätsime. Hiinas on kõik väikesed tüdrukud noorest peast juba "augustatud". Ma jätsin ütlemata, et augud kõrvas samastusid mul omal ajal venelaste kombega (näiteks minu lapsepõlve mängukaaslased, Kaukaasiast pärit utsuulide lapsed, kes Tallinna mööblivabriku taga barakkides elasid, kandsid ka kõrvarõngaid). Ütlesin küll, et mina sain alles 35selt augud kõrva ja jätsin trotslikult seletamata, miks. Sest ega mul põhjust polnudki... millegipärast puudus huvi, kuni Tom kinkis kõrvarõngad, millega mul midagi peale polnud hakata :) Kingitus oli siiski ajendatud minu vaiksest heietusest, et võiks ju...

Meid teenindav noor tumedapealine kõrva- ja kulmurõngastatud mees oli eriliselt kena. Lohutas Mari, et asi pole hull ning võttis aega, et täpselt õige koht leida. Uuris, mis keeles me omavahel räägime, kas soome keeles: "Mul on sõbranna soomlane! See kõlab üsna sarnaselt!" seletas ta. "Ja talle meeldib väga soome laulja Koit Toome! Kas te teate teda?"
"Oi, muidugi! Ainult Koit Toome on ikka eestlane!"
"Jah, õige! Eestlane! Ta kuulab teda kogu aeg!"

Nüüd astus ligi veel üks heledate lokkis juustega neiu, kes poes askeldas ning kui kuulis, et oleme eestlased, ohkas igatsevalt: "Ma olen alati tahtnud Tallinna näha!" Mis väga ei pannudki imestama, kui teada saime, et ta on Ukrainast pärit. Meid teenindav noormees oli serblane. Tõeline multikultuursus väikeses poekeses :D Teadmine, et oleme pisut sarnase ajalooga ühendatud, soojendas meie kõigi südant ;)

Noormees uuris veel Mari käest, kas ta tahab, et augud tehakse samal aja, nii on valu vaid kord vaja tunda. Mari nõusolekul võttis nii noormees kui neiu "kõrvarõngapüstoli" ning mõne sekundiga oligi asi tehtud. Mari ei teinud peaaegu teist nägugi, ainult natuke.

Kirke arvas, et ta ootab veel selle kiire asjaga. Natuke ebamugav on, et karates ei tohi ehteid olla, kuid järgmine 6 nädalat ei saa neid välja võtta. Nüüd peab kõrvalestad selleks ajaks kinni teipima.

"Rohelised" linnad

2011-09-09T21:18:00.001-04:00

Toronto jäi kahekümneseitsme Kanada ja USA linna hulgas seitsmendale kohale oma puhtuse ja rohelise elamisviisi poolest. Vancouver oli San Francisco sabas teisel kohal. New York, Seattle, Denver, Boston, Los Angeles ja Washington DC tulid riburada järele. Samas oli Toronto taaskasutamise ja "prüginduse" poolest neljas (San Francisco, Seattle, Los Angeles olid esimesed). Ning ega ma ei imesta, sest see on tõesti imehästi organiseeritud siin. Teistest Kanada linnadest jäi Ottawa 12ndaks, Calgary 14ndaks, Montreal 19ndaks. (Siin on uurimus pdf formaadis)

Kõige suuremaks probleemiks on Torontos liiklus! Ühistransport võiks hulga parem olla. Metrooliine on ilmselgelt liiga vähe! Hiljutise teise uurimuse järgi peavad torontolased Kanadas kõige kauem tööle sõitma. Tihtipeale on autoga palju kiirem minna (isegi tipptunni ajal) kui kasutada rongi, bussi või trammi. Minul ka, aga ma eelistan ikkagi rongis raamatut lugeda ja pisut jalutada kui tihedas liikluses istuda. Ma kõnniks või jala, kui elaksin lähemal :)

Huvitav on fakt, et kanadalased on võrreldes ameeriklastega palju teadlikumad ja valmis tegema rohkem rohelise elamise heaks. Arvestades, et nende ressursid ei ulatu alati sama kõrgele tasemele kui USAs, siis on see üsna tähelepanuväärne. Nii et pole siin sugugi väga hull elada ;)

Šampuseklaasid

2011-09-08T21:36:00.000-04:00

Meie šampuseklaaside arv kodus oli päris nigel, st ainult kaks neid oligi järgi jäänud. Hädaga sai veiniklaasid appi võetud, mis sõprade vahel suurt probleemi ei valmistanud :) Siis otsustasin äkki, et täiesti uue komplekti ostmise asemel muretsen meile klaase taasakasutuspoest Goodwill'ist. Just selliseid, mis mulle silma jäävad ja meeldivad. Et nad oleksidki erinevad!!! Nii ei lähe need käest ära pannes segamini. Nüüd on meil neid pisut enam kogunenud. Kõik pole just erinvad, sest ühed hakkasid nii kangesti meeldima, et ma ei saanud ühtegi poodi jätta. Neli neid küll oligi, kaunid Prantsusmaal valmistatud (tavalise Hiina asemel ;) - pikkupidi triibulised fotol. Erinevate joogivahendite idee pole mul küll väga originaalne. Üks kena eestlasest vanaproua pakkus kohvi alati erinevatest tassidest. Tore olevat neid koguda, kuid miks neid kapis klaasi taga hoida, pealegi on laua taga palju lõbusam, kui igal omanäoline tass käes on :D

Nukumaja

2011-09-06T21:36:00.000-04:00

Meie nukumaja sai viimaks uued omanikud. Võttis natuke aega ;) Vahel ikka leidis see veel kasutamist mingite filmimiste jaoks. Nüüd on maja kodus, kus kahe pere peale neli väikest eesti neiut kasvamas.

Beseekook õhitud riisiga

2011-09-05T22:08:00.000-04:00

Leidsin selle retsepti omapärase beseekoogi jaoks ühelt rootslaste toiduklubi leheküljelt. Tundus huvitav mõte kasutada õhitud riisi, millest siiani oleme ikka peo jaoks vahukommide ja võiga maiuspalasid teinud (Eestis on iiris väga populaarne, ma arvan, vanast harjumusest ;)

Vaja läheb
4 munavalget
2,5 dl suhkrut
5 dl õhitud riisi

Vahusta munavalged kõvaks vahuks, lisa suhkur ja õhitud riis. Laota küpsetusplaadile. Retsepti järgi peaks panema 150 kraadisesse ahju umbes 30-40 minutiks. Ise arvan, et võiks veel madalama kuumusega küpsetada ja pikemaks ajaks, siis tuleb kuivem besee, mis mulle endale rohkem meeldib. Selle peaks nüüd kaheks lõikama ja vahele võib panna shokolaadikreemi. Minu kook sai üsna õhuke, poleks saanud lõigata. Lisaks oli see väga rabe. Nii otsustasin hoopis parajad koogitükid teha. Sellele panin vahukoort ning mustikaid ja maasikaid (soovitan neid päris ohtralt panna). Sai väga hea suutäis. Sõbranna arvas, et mul olid pähklid sisse pandud ;) Tegelikult muutis riis koogi pisut lahedamaks ja mitte liiga magusaks.

Pidu

2011-09-04T23:09:00.000-04:00

Pidu peetud! Eelmise aasta eest ka, sest siis jäi millegipärast laste sünnipäevad tähistamata. Suvel on väga raske rahvast õigel ajal kokku saada ning nii võib mõnikord selle õige aja leidmine aina venima jääda. Arvasin, kui nüüd ei tee, siis jäävad seegi kord külalised tulemata! Kirke soovil oli meil hulgaliselt õhupalle, isegi neid, mis ise lae alla tõusid ja hiljem heeliumiga nalja lubasid teha ;)

Õues oli väga-väga palav ja niiske (40 kraadi niiskuskoefitsendiga). Selline tunne, et suvel polnudki kordagi nii hull. Päeval sadas ka vihma, kuid õhtuks oli kõik juba kuiv. Kuna olin planeerinud hamburgeride grillmist, siis istusime väljas, kuigi lapsed kippusid kuuma käest tuppa (kus õhujahutaja uhas usinalt tööd teha). Viimaks kolisime kõik majja, sest sääsed hakkasid ka kimbutama. Näitasin meie eestlastest sõpradele, kuidas telekast eesti saateid vaadata, st läbi arvuti. Ja jäime huviga mõnda vaatama. Eks näis, kas neil ka varsti samamoodi asi üles sätitud on :D

Sügisilmad

2011-09-02T09:02:00.000-04:00

Pilk kalendrisse ütleb, et sügis on alanud, aga ilmaennustus teatab justkui midagi muud :) Järgmistel päevadel on ainult niisket kuumust oodata ja vihma... Mina muidugi valisin õige aja, et viimaks ometi laste sünnipäeva pidada! Loodetavasti ei hakka meid sadu kimbutama, kuumusega saab veel kuidagi hakkama. Õnneks paistab niiskuselaine järgmiseks nädalaks kadunud olevat ja viimaks ometi jõuavad kohale eestlasele kohased suveilmad, kus temperatuur 20 ja 25 vahel kõigub :D Kahjuks hakkab järgmisel nädalal aga kool pihta... Kahjuks lastele, minul on omamoodi hea meel tagasi mingisse rutiini minna.

Tarkusepäev

2011-09-01T20:19:00.001-04:00

Ilusat kooliaasta algust kõigile õpilastele ja õpetajatele :) Meil algab kool siin küll alles järgmise nädala teisipäeval, nagu tavaliselt peale septembri esimest nädalalõppu - kusjuures esmaspäev on kõigil vaba. Kirke alustab uues koolimajas, st gümnaasiumis. Hea muidugi, et Mari juba ees on ning päris mitu sõpra jätkavad samuti seal. Ainult ühiseid tunde ei tarvitse olla. Kõik oleneb, milliseid kursuseid nad võtavad.

Torontot rattaga avastama

2011-08-30T23:15:00.001-04:00

Enne kui sügiskuu pihta hakkab, jõuan veel rääkida Toronto linnas kevadel alustatud programmist, mille sarnased Euroopas vist päris tavalised. Igal juhul saab nüüd kesklinnas üürida ratas ning kergelt ühest punktis teise vurada, ikka oma kondijõul. Toronto Bixi programm lubab ka kuupileti või aastapileti osta, kuid päevasõidu hinnad on minu meelest ka väga soodsad. Pool tundi on päris tasuta ning kuni tund $1.50. Ainult $5 tuleb käia välja 24 tunni eest. Arvestades, et kõige odavam pilet ühistranspordil on $2.50, mis tähendab edasi-tagasi sõidu puhul 5 dollari väljakäimist, pole see rattavariant sugugi paha.

Nii et head rattakasutamist, kui Torontosse satute ;) Need rattad ootavad kenasti Tartu College'i kõrval.

Kuuma suvepäeva maius

2011-08-29T19:01:00.002-04:00

Suve ei oska keegi ilma jäätiseta ette kujutada. Tom ei suuda ka talvel ilma selleta elada :) Tore on samas, kui midagi uut turule tuleb. Fotol on kõigil käes tops külmutatud mahlast-marjadest ja muidugi hulgast suhkrust. Apelsini-, jäätise ja sidrunilimonaad, mõnusalt hapukas ja lahe külm suutäis. Tegelikult on see teine kord, kus me seda sööme. Minule endale meeldis sidrun, kuigi kõik erinevad sordid on väga head. Poes pole ma neid küll näinud. Tootja Minute Maid kodulehelt leidsin, et maiust müüakse ka väiksemas pakendis (vist ainult Ameerikas), mis on päris hea mõte, sest kuigi tops laste käes tundub väike, siis on seda ikka korralik ports, mida on hea pisikeste ampsude kaupa nautida.

Lõbustuspark

2011-08-28T21:17:00.001-04:00

Sel suvel oli tüdrukutel Canada's Wonderlandi ehk siinse lõbustuspargi hooajapiletid. Mari pidi küll teise nime all esinema, sest mu töökaaslase tütar ei saanud kasutada jõulude ajal kingitud pääset. Nimelt sai ta juhtumis Wonderlandi tööle :) Nad ei olnud nõus mingit raha tagasi maksma ega tulnud üldse selles suhtes vastu ja nõnda saigi tema oma minu Marile. Ka Rainer sai endale ühe ning nii ma vedasin neid sinna lõbutsema. Hommikul jõudsin pisut hiljem tööle ning õhtul olin selle võrra kauem kohal. Tegelikult on mul nüüd veel vähemalt kaheks korraks aega üle, sest enne suvist riigirevidentide sissetulekut olin eriti usinalt tööl :)

Aga kui head asja on liiga palju, siis tüdinetakse ka sellest ära. Kuna ma ei jõudnud väga kiiresti nendele järgi minna (lisaks veel tipptunni ummikud), pidid nad ikka terve pika tööpäeva kuuma päikese all veetma. Sama neiu kohta, kes Wonderlandis tööl, veel pisut juttu. Kui alguses oli tundunud see mõte imehea, siis varsti oli selge, et ega töö polnud sugugi meelakkumine. Miinimumpalga eest suur vastutus (kontrolli, kas kõik on ikka kõvasti toolide küljes kinni), ning koristamine kõigi nende järel, kelle kõhud ameerika mägedel keerama hakkasid, polnud just kõige toredam... lisaks veel pikad päevad. Aga vähemalt see, et neil lubati tööülesannete seletamise päeval oma isu täis sõita, seal, kus neile meeldis, oli ka midagi. Muide, kui satute lõbustusparki ja tunnete, et süda on pahaks läinud, siis sõitude juures on vastavad tünnid olemas, otsige need kiiresti üles, veel parem kui enne kindlaks teha, kus need on :)

Pildid ei ole võetud Wonderlandis, hoopiski Marinelandis :) Ma ei käinud ju nendega seal kaasas. Kõigi arvamine on, et Marinelandi Sky Screamer - pidi olema omasuguste seas maailma kõrgeim - on parem kui Wonderlandi oma (vaata videot - vali Sky Screamer, kui tähelepanelik olla, siis eemalt paistab Niagara joa udupilv)! Parempoolsel pildil on näha väike must asjake sissepääsu juures. Sa pead olema sellest pikem, et sõitma minna. Mäletan, kuidas Kirke oli omal ajal enamasti liiga lühike. Tema aga väitis, et ega ta kurvastanudki. Ta olevat vahel natuke kergendust tundnud, et ei peagi sinna sõitma minema :D Aga eks neid õnnetuid ja igatsevaid pilke ole päris palju näha, kes pikkuspiirini ei ulatu.
Ja nüüd ma luban, et enam ei räägi Marinelandist. Kuni järgmise korrani ;)

Ameerika kabjalised

2011-08-27T15:54:00.004-04:00

Mina ikka siin Marinelandis, kus võib silmitsi seista Põhja-Ameerika suurima kabjalise - piisoniga (Toronto loomaaias on Kanada metspiison). Niimoodi lähedalt vaadates paistsid nad väga rahumeelsed ja natuke lihtsameelsed. Aga piisoniga pole nalja. Ta võib ootamatult silmnähtava põhjuseta rünnata (hea, et meil aed ikka vahel oli). Ja jookseb see suur mürakas päris kiiresti, nii umbes 55km/h. Sellise kiirusega ja umbes tonnise raskusega kokku põrgata pole naljaasi. Kunagi peeti neid üheks ohtlikumaks Ameerika metsloomaks. Nüüd on neid nii vähe alles jäänud, et pole eriti muret nendega kokku saamiseks. Praeguseks on küll piisoneid hulga rohkem vabalt looduses ringi kõndimas. Veel eelmisel sajandil oli nende arv nõnda väike, et neid ohustas väljasuremine. Kanada metspiisonit on aga ikkagi märkimisväärselt vähe ja ta kuulub väljasuremisohus liikide hulka.

Mulle tuleb meelde mingi Eesti TV saade, kus käidi külas piisonifarmis. Aga mitte sellises, mis siin mandril asub, vaid hoopis Eestimaa enda omas Lääne-Virumaal. Siin on link nende lehküljele. Tundub, et sinna võib kohale minna ja toredatest üritustest osa saada. Järgmine on 30.oktoobril - kõrvitsafestival. Iga pühapäev on perepühapäev.

Kohe piisonite kõrval on suured aedikud siinsete hirvede jaoks. Enamus küll peesitas kaugel aia ääres ning ei andud näole. Aga need, kes meid uudistama tulid, nurusid süüa. Andsime siis rohukõrrekesi ja võilillelehti.

Karpkalad

2011-08-26T22:25:00.000-04:00

Nagu vetvaimud ujusid karpkalad veepinna lähedal, et pakutavat toitu napsata. Ikka olen ma oma järjega Marinelandis :) Mis näitab, et tegevust jätkuks seal mitmeks päevaks!

Mari ja mina olime kalu söötmas, kui ülejäänud rahvas, st Kirke oma sõbraga, teispool tiigi kallast kogu asja jälgisid. Kalu püüda ei tohtinud, ainult süüa sai neile anda. Kajakad ja pardid hoidsid ka hästi ligi, lootuses midagi noka vahele saada :)

Kas pole kena?! Tasub siia parki tulla küll :)

Toronto äikesetorm

2011-08-25T20:52:00.000-04:00

Ega nii ägedat tormi just tihti siingi ei juhtu, mil taevas kogu aeg välkudest valge ja mürin otsa ei saa. Nüüd on hulgaliselt pilte ja videosid üles kerkinud (need fotod on laenuks võetud Flickrist, link on nende all peidus). Siin on kaks justkui ulmelisest Torontost. Klõpsa siia ja siia, et näha veelgi uhkemaid fotosid ja muuhulgas videosid CN-tornist, mis välgulööke vastu võtab.

Ma pean ütlema, et äike pole mind kunagi hirmutanud. Pigem olen põnevust täis, samas küll ei kipu ka hulljulgeid tegusid tegema ;). Kuid seekord pidin koeraga just tormi algusel välja minema, kui äike alles märku andis, et tulemas on, ja see võttis pisut kõhedaks küll. Tundsin, kuidas tahan varju leida, nii kiiresti kui võimalik, sest tekkis selline eriti pisikese sitika tunne, kellel pole palju sõnaõigust, mis ilmataat teha otsustab :) Aga torm oli tõesti võimas! Ma vahel mõtlen, millised Eesti äikesetormid olid, ja millegipärast arvasin, et need kahvatuvad siinsete ees. Ma kippusin samas kahtlema, kas minu mäletamised on kuidagi viltu keeranud, kuni üks siia hiljuti elama tulnud noor kinnitas, et siinsed on ikka vägevamad.

Tornaadod, maavärin ja äike

2011-08-24T23:15:00.001-04:00

Just nii võiks viimaseid päevi siin Ontarios kirjeldada. Tornaado tuuseldas üleeile ühte väikelinna, õnneks olime siin, Torontos, päris turvaliselt paigas, ainult mõnes kohas sadas kümne minutiga 40mm vihma alla. Eile töö juures keset väga põnevat jutuajamist, hõikasin äkki: "Kas ma olen peast sassis... või maa kõigub jälle..." Oli päris lühike raputamine ja tegelikult üsna õrn. Need, kes olid kõrgetes majades, tundsid seda palju tugevamalt. Tuli välja, et Washingtoni lähedal oli maavärin tugevusega 5.8 palli ja seda oli ka idarannikul, New Yorgis ja Torontos tunda. Täna käis üle Toronto meeletu äikesetorm ja vihm (tornaado võimalus oli ka õhus). Taevas oli pea kogu aeg valge ja mürin ei lakanud. Minu muu pere oli karatesse jalgratastega läinud, kuigi hoiatasin, et sadu võib peale hakata. Õnneks sai Kirke moskvalannast sõbranna Kiraga tagasi. Tom ja Mari otsisid muidugi põnevust ja sõitsid ise ratastel koju, kuhu jõuti läbimärjana. Mari arvas, et dushi alla polegi enam vaja minna :)

Lisaks väike video, kolmandal minutil püüdsin Mari ja Tomi ratastel kinni:

Põhja-Ameerika mustad karud

2011-08-23T19:44:00.001-04:00

Marinelandis on üks tore nurk pühendatud Kanada metsaelanikele. Aukohal muidugi must karu, keda võrreldes Eesti umbes pooletuhande pruunkaruga on Ontarios umbes sada tuhat. Muide Eesti pruunkaru, mis vist umbes siinse musta karu mõõtu, või pisut suurem, on hoopis grislikaru lähedane sugulane. Õnneks pole ma veel kummagagi looduses silmitsi seisnud, näinud neid ikka tugeva aia tagant, kuigi musta karu olen turvaliselt autoaknast piilunud, nii nagu ka Eesti pruunkaru (olime Lõuna-Eestis klassiekskursioonil, kui üks otsustas üle tee tatsata). Seekord nägid Tom ja lapsed siiski ihusilmaga looduspargis karu ära. Seda kuulates ohkasin kergendatult ja kurvastus oli kui käega pühitud, et mul enam polnud jagunud puhkusepäevi nendega koos matkale minekuks. Tegelikult on Põhja-Ameerikas viimase saja aasta jooksul karu hammaste vahele vaid viiskümmend kuus inimest jäänud. Algonquin'is, mis Ontario kõige tuntumaid rahvusparke ja kataks kuuendiku Eesti pindalast, on vaid kaks registreeritud surmajuhtumit.

Marinelandis on musti karusid kohe päris mitu. Inimesed vaatavad ülevalt alla nende eluplatsile. Servas on vesi, kuhu karudele meeldib end jahutama seada ja muidugi maiustusi nuruma minna. Ega niisama oma toitu ei tohi neile loopida. Võid osta vahvlitopsi pandud maisipalle (sama mis näiteks Marile meeldib väga hommikul kõhutäiteks süüa). Karud on päris osavad, püüavad palle suure täpsusega suhu. Ja kui taevast sadav "manna" otsa saab, antakse käpaga märku: "Hei, ma olen siin! Viska aga veel midagi mulle!" Eks siis või ka vahvlitopsi allapoole teele saata.

Karud hoiavad tavaliselt inimestest eemale, kui inimesed neid just pole ära harjutanud, et kusagil (näiteks prügikastis) toitu on. Omal ajal olid inimesed hooletumad, kui käisid matkadel. Jätsid toitu ja prahti laiali. Nüüd ollakse palju hoolikamad ning nii on ka metsarajal kohtumised karuga vähemaks jäänud. Teadjamad väidavad, et üheksakümneviiel korral sajast eelistab karu inimhääli kuuldes kiiresti jalga lasta. Neljal korral jääb ta uudishimust piiluma, kes seal tema aladel ringi tatsub ning vaid ühel korral on sul õnn (või õnnetus) ehk teda ihusilmaga ise näha. Mida põhja poole, seda suurem tõenäosus, et karu tavaline "nähtus" on. Ühel seminar olles, kuulasin kerge õudusvärinaga Thunder Bayst pärit naise lugusid, kuidas ta hommikul aknast välja vaadates tavalise nähtusena mõnda karu tagaaias toimetamas näeb. Umbes nii vist nagu Torontos pesukarud aedasid vallutavad.

Oleme püüdnud kõiki oma Eesti külalisi alati loodusesse viia ning loomulikult hoiatanud, mida karu nähes peaks tegema. Arvamine, et parim on surnut mängida, on viimane, mida musta karu puhul teha tohid! Ründav must karu on kiskja, kes ei hooli, kas sa hingad või mitte. Ta tunneb et peab näiteks oma poegi kaitsma või on tal kõht tühi ja ta pistaks sind ükskõik millises pakendis kinni. Grislikarud, kes tegelikult Eesti pruunkarudele palju lähemal seisavad, sööstab pikemalt mõtlemata kallale, kui tunnevad end ohustatuna. Kui siis liikumatult lamama jääda, kaob neil heal juhul huvi sinu vastu. Soovitav ei ole siiski nii kaua hinge kinni hoida, kuni näost siniseks lähed. Kuna grisli võib sind väiksemal või suuremal määral räsida, on arukas end võimalikult pisikeseks teha ning kätega pead kaitsta.

Kõige parem on hoopis karuotid eemale hirmutada. Mööda metsateid matkates võiks valjult vestleda, isegi kui rajal üksi liigud. Nõnda annad eemalt märku: „Mine parem ära! Mina tulen!“ Kui iseendaga jutuvestmine ei taha hästi õnnestuda, võiks vilistada või lauluviisi üles võtta. Minusuguse kehva lauluoskusega inimene hirmutab kindlasti ka kõik ülejäänud metsloomad ja sitikad ära. Ja muidugi ei tohi unustada metsas ööseks toit seljakotiga nii kõrgele oksa otsa tõmmata, et püstitõusnud või oksa peal kõõluv karu sinna ei ulatuks. Ning kindlasti-kindlasti vaata üle, et mõni komm või küpsisepuru või hambapasta või midagi muud, mis hästi lõhnab pole kusagile taskusse jäänud, kui öösel telki puhkama heidad.

Nüüd olete kõik õpetussõnadega varustatud, kuidas täpselt Kanada metsas hakkama saada, kui juhtumisi sinna satute :)

Delfiininde tants

2011-08-22T20:48:00.002-04:00

Ma ei saa ikka Marinelandist minema. Siin on mõned fotod etendustest, mida on kokku vist umbes viis või kuus päeva jooksul. Kui soovid, võid kõigist osa võtta, kuigi lõpuks läheks vist väga igavaks. Tundub, et uus aasta toob ka uue etenduse. Delfiinid on muidugi selle tähed, vähemalt minu meelest :)

Lisaks osalevad veel mõned inimesed ;) ja nutikad hülged ning paar kogukat morska. Kõigil nipid selgeks õpitud. Isegi kajakas (alumisel pildil väike valge täpp) on otsustanud osaleda, ma ei tea küll, mis nipiga tema sinna kohale meelitati :D Millegipärast köitis preemiaks jagatavaid kalakesi jahtiv kajakas minu neidude huvi isegi rohkem, kui mis vees toimus.

Pean ütlema, et selle aastane lavastus oli päris tore. Eriti meeldis, kuidas ootamise ajal hakati juba vaikselt pihta, kui "koristajale" lava pesemise kohta näpunäiteid jagati ning kui ta siis bossi lahkudes nalja hakkas tegema. Tore oli ka, kuidas ta rahva endaga kaasa tõmbas ning hiljem ridade vahel kõndides mõned pealtvaatajad tantsusamme tegema pani. Mul oli hea meel, et me kõrgemal istusime ;) Aga teisi on alati tore vaadata.

Valgesaba hirvekesed

2011-08-21T01:55:00.000-04:00

Marinelandi üheks eriti toredaks kohaks on hirvedega kohtumine. Valgesaba hirved elavad Põhja-Ameerikas ja osaliselt Lõuna-Ameerika ülanurgas. Neid on ka sisse toodud Soome, Uus-Meremaale, Serbiasse, Tshehhimaale, ning on kindlasti kõige tuttavamad "Bambi" filmist :) Ise oleme neid loodusmatkadel näinud. Kuigi seal nad nii julged pole kui Marinelandis.

Läbi kahekordsete väravate ja olemegi suurel alal, kus hirved vabalt ringi liiguvad. Peab olema ettevaatlik, et nad su riideid või kotte ei napsaks. Kohapeal müüakse hirvede jaoks toitu. Jällegi peab asja rahulikult võtma ning neile mitte liiga palju korraga kätte andma, sest nad on väga kiired ja ahned selle järele :)

Isased hirved on palju tagasihoidlikumad. Või olid neil kõhud täis, ei tea :) Igal juhul hoidsid nad rohkem eemale. Saime ka ühe fänni hirvede hulgast, kes ei jäänud meist sugugi maha. Vist alles siis, kui aru sai, et meie käest pole enam lootust toitu saada :)