1.7.17

Kanada 150


1.juulil tähistatakse Kanada päeva. Justkui nende sünnipäev. 150nes. Sel puhul toimusid mitmel pool uhked ilutulestikud. Ühte läksime Mariga kesklinna vaatama. Õieti küll järve äärde, et CN torni tulevärki imetleda. Olime rohkem kui kaks tundi varem kohal. Jalutasime niisama ringi. Või tegelikult mängis Mari Pokemoni mängu. Mingil hetkel saime kokku tema töökaaslasega, kes õpib kompuutriteadust ja on samamoodi vaid aastaks tööl. India päritolu noormees oli seal oma isa-ema-vanaemaga. Viimane istus ratastoolis. Pidime siis tutvustamistseremoonia läbi tegema. Pereisa sundis kohe ühispilti tegema. Ja uuris, kus ma töötan :-) Nagu oleks pihtide vahele võetud, kas ikka minu tütar sobiks nende perre :-D Ainuke häda oli, et Mari pole selles suhtes asjast huvitatud. Nii et noorhärra sai osavalt maha raputatud. Kuna aega oli maa ja ilm, siis seisime üle poole tunni churro'de järjekorras (nagu sõõrikud, aga piklikud küpsetised, kui keegi imestab). Aga siin siis mõned pildid...


Päris lahe ja uhke oli kõik. Tundus küll kuidagi liiiiga lühike. Paratamatu, sest palju sa seda plahvatusainet sinna üles saad viia. Kui hakkasime ära minema, siis kuulsime uusi pauke. Järve ääres algas veel üks tulepidu. Jäime siis eemalt vaatama. Palju valikut polnud, kuid samas oli päris huvitav pilt, kui kahe kõrghoone vahel kõik särama lõi.




Kuninglikust hotellist sai ka läbi põigatud. Olin kusagil näinud, et neil on midagi püst pandud pidupäeva puhul. Mari arvas minu üllatuseks, et peaks ikka minust pilti tegema. Eks ma siis poseerisin seal natuke :-)


Palju õnne, Kanadale, kui riigile! Sest ega see ei tähenda, et selline koht varem olemas polnud. Lihtsalt 150 aastat tagasi moodustasid erinevad provintsid kokku ühe riigi. Näiteks Montreal tähistab samas 375 aastapäeva :-) Ja kohalik põlisrahvas ei vaata mitte alati rõõmuga mingeid suuri tähistamisi maal, mis kunagi ainult nendele kuulus. Nende puhul samas mõtlen vahel, et palun minge eluga edasi. Nutta seda, mis juhtus, kaasa arvatud ka nende esivanemate valed otsused, ei aita neil kuhugi jõuda. Need, kes suudavad sellest välja tulla, löövad väga kenasti läbi. Need, kes ainult "palgapäevast palgapäevani" elavad, st saavad oma toetust riigi käest, lihtsalt manduvad... Inimene ei ole loodud mitte midagi tegema. Nõnda siis lõpuk natuke tõsisemalt pidupäeva puhul...

Kommentaare ei ole: